Image: Theme 'Discrimination and Intolerance' by Pancho

Diskrimineerimine ja sallimatus

Mis on diskrimineerimine ja sallimatus?

Diskrimineerimine kõikides võimalikes vormides ja väljendusviisides on üks enamlevinud inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamise vorme. See mõjutab iga päev miljoneid inimesi ja seda on väga raske ära tunda. Diskrimineerimine ja sallimatus on lähedalt seotud mõisted.

Sallimatus on austuse puudumine enda tavadest või uskumustest erineva vastu. See hõlmab ka nende inimeste tõrjumist, keda tajume erinevatena, näiteks meie rühmast erineva sotsiaalse või rahvusrühma liikmed või inimesed, kelle poliitilised vaated või seksuaalne sättumus erinevad meie omast. Sallimatus võib end ilmutada paljudes tegevustes alates vältimisest ja vihakõnest ning lõpetades füüsiliste vigastuste tekitamise või isegi mõrvaga.

Diskrimineerimine tekib siis, kui inimesi eelistatakse sarnases olukorras teistest vähem ainult seetõttu, et nad kuuluvad või neid arvatakse kuuluvat teatud rühma või inimkategooriasse. Inimesi võidakse diskrimineerida nende vanuse, puude, rahvuse, päritolu, poliitiliste vaadete, rassi, usu, bioloogilise või sotsiaalse soo, seksuaalse orientatsiooni, keele, kultuuri ja palju muu alusel. Diskrimineerimine, mis on sageli inimeste eelarvamuste tulemus, muudab inimesed võimetuks, takistab neid saamast aktiivseteks kodanikeks, piirab nende oskuste arengut ja paljudel juhtudel muudab kättesaamatuks töökoha, tervishoiuteenused, hariduse või elukoha.

Diskrimineerimine mõjutab otseselt neid inimesi ja rühmi, keda diskrimineeritakse, aga samuti mõjutab see otseselt ja tugevalt ühiskonda tervikuna. Ühiskond, kus diskrimineerimine on lubatud või sallitud, on ühiskond, kus inimestel puudub võimalus vabalt kasutada oma potentsiaali enda ja ühiskonna heaks.

Käesolevas osas kirjeldatakse diskrimineerimise eri palgeid, kuidas see mõjutab inimõigusi ning räägitakse meetmetest ja algatustest, mis on tegemisel või mida tuleb juurutada, et anda sallimatusele ja diskrimineerimisele vastulöök ning panustada rahu- ja vabaduskultuuri arengusse. Peatüki teistes jaotistes on lähemalt räägitud ka diskrimineerimise enamlevinud vormidest, näiteks diskrimineerimisest puude, soo või usu alusel.

Võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtted on esitatud inimõiguste ülddeklaratsioonis: „Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt” (artikkel 1). See inimväärikuse ja -õiguste võrdsuse mõiste on osa tänapäevasest demokraatiast, nii et riikidel on kohustus kaitsta mitmeid vähemusi ja vähem kaitstud rühmi ebavõrdse kohtlemise eest. Artiklis 2 on sätestatud diskrimineerimise keeld: „Kõigil on õigus selles deklaratsioonis sätestatud õigustele ja vabadustele ilma igasuguse vahetegemiseta.”

Euroopa Nõukogu liikmesriikide eesmärk on ka mittediskrimineerimine Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 14. Selle artikliga kaitstakse diskrimineerimise eest ainult seoses konventsioonis sätestatud teiste õiguste nautimisega. Euroopa Inimõiguste Kohtu protokoll 12 koostati selleks, et tagada tugevam, eraldi seisev õigus võrdsusele ja diskrimineerimise üldine keelamine: „Tagatud on seadusega sätestatud mis tahes õiguse nautimine diskrimineerimiseta mille alusel tahes …”1 Seega laiendatakse selle protokolliga Inimõiguste Kohtu ulatust, kuna see hõlmab mis tahes seadusliku õiguse diskrimineerimist, isegi siis, kui konventsioon seda õigust ei sisalda.

Küsimus: Kas teie riik on ratifitseerinud Euroopa Inimõiguste Kohtu protokolli 12?

Otsene ja varjatud diskrimineerimine

Diskrimineerimine võib olla otsene või varjatud. Otsest diskrimineerimist kirjeldab kavatsus diskrimineerida inimest või rühma, näiteks kui personaliosakond ei võta vastu roma rahvusest tööle kandideerijaid või kinnisvarabüroo ei üüri kortereid immigrantidele. Varjatud diskrimineerimine tekib siis, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või praktika paneb konkreetse rühma esindajad teistega võrreldes reaalselt halvemasse olukorda. Näiteks tuletõrjujatele seatud minimaalse pikkuse kriteerium (tänu millele võib välja jääda märksa rohkem nais- kui meessoost taotlejaid) või kauplus, mis ei võta tööle inimesi, kes katavad oma pead. Need reeglid, mis oma väljenduselt on näiliselt neutraalsed, võivad tegelikult panna teatud sotsiaalsete rühmade liikmed ebavõrdsesse olukorda. Nii otsene kui ka varjatud diskrimineerimine on inimõiguste dokumendi järgi keelatud; varjatud diskrimineerimine on sageli rohkem levinud ja seda on keerulisem tõestada kui otsest diskrimineerimist.

Küsimus: Kas olete kunagi tundnud, et teid on diskrimineeritud?

Struktuurne diskrimineerimine

Struktuurse diskrimineerimise põhielement ei ole mitte kavatsus, vaid selle mõju.
Fred Pincus

Struktuurne diskrimineerimine põhineb sellel, kuidas meie ühiskond on korraldatud. Süsteem ise paneb teatud inimrühmad halvemasse seisu. Struktuurne diskrimineerimine töötab läbi normide, rutiinide, hoiaku- ja käitumismustrite, mis tekitavad takistusi tõelise võrdsuse või võrdsete võimaluste saavutamisel. Struktuurne diskrimineerimine ilmneb sageli institutsionaalse eelarvamusena, mehhanismidena, mis järjekindlalt eksivad ühe rühma kasuks ja diskrimineerivad teist või teisi. Nendel juhtudel ei pärine tulemuseks olev diskrimineerimine selgelt üksikisiku veendumusest inimese või inimeste rühma suhtes, vaid institutsionaalsetest struktuuridest, olgu need seaduslikud, organisatsioonilised või muud. Struktuurse diskrimineerimise raskus seisneb selle nähtavaks muutmises, kuna sageli kasvame selle sees üles ning see on enesestmõistetav ja selles ei kahelda.

Struktuurse diskrimineerimise olemasolu tekitab riikides vajaduse võtta vastu strateegiaid, mis ei tegele mitte üksnes õigusraamistikuga, vaid ka teiste algatustega, võttes arvesse käitumismustreid ja seda, kuidas toimivad erinevad asutused. Inimõigustealane haridus võib olla üks vastuseid sellele probleemile.

Eeliskohtlemine

Struktuurne ebavõrdsus on seisund, mis tekib siis, kui teatud rühmadel on teiste rühmadega võrreldes ebavõrdne staatus, mis on nende rollide, funktsioonide, õiguste ja võimaluste ebavõrdsete suhete tulemus. Võitlus diskrimineerimise vastu peab kohtutest välja liikuma ning jõudma haridusse ja poliitikasse.

Mirjana Najcevska, ÜRO Aafrika päritolu inimeste ekspertide töörühma juhataja

Mõnel juhul koheldakse teatud rühmadesse kuuluvaid inimesi eelistavamalt või positiivsemalt, et leevendada või heastada struktuurse diskrimineerimise tekitatud kahjusid. Eeliskohtlemine, mida mõnikord nimetatakse ka positiivseks diskrimineerimiseks, ei pruugi mitte lihtsalt olla lubatud, vaid võib olla ka teretulnud, et ebavõrdsusele vastulööki anda. Näiteks majanduslikud erinevused maa- ja linnapiirkondades võivad kaasa tuua teenuste kättesaadavuse eri taseme. See võib põhjustada ebavõrdsust, kui ei pingutata, et tasakaalustada algse majandusliku tasakaalutuse mõjusid. Sellistel juhtudel on eelistav kohtlemine vajalik, et kindlustada võrdsus, selle asemel et tekitada ebavõrdsust.

Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta sätestab, et eeliskohtlemise programmid võivad olla vajalikud riikides, kus konventsioon on kinnitatud, et korrigeerida süstemaatilist diskrimineerimist. Niisuguste meetmetega aga „ei kaasne mingil juhul ebavõrdsete või eraldi õiguste alalhoidmine eri rassirühmadele pärast seda, kui on saavutatud eesmärgid, mille saavutamiseks need meetmed kasutusele võeti”.

Mitmekordne diskrimineerimine

Me kõik kuulume mitmesse ühiskondlikku rühma või samastume nendega. Ebasoodsamas seisus ühiskondliku rühmaga tegeledes on oluline olla teadlik rühma sisemisest heterogeensusest ja võimalikest diskrimineerimisalustest. Need tunnused ei tähenda mitte ainult rohkem võimalusi diskrimineerimiseks, aga ka nende tulemist mitmest suunast. Näiteks lesbiline roma naine võib langeda mitmesuguse diskrimineerimise ohvriks teisest rahvusest heteroseksuaalsete inimeste seas; samas võib ta kokku puutuda homofoobiaga romade kogukonnas ja rassismiga LGBT-kogukonnas. Enamikul juhtudest tekib mitmekordne diskrimineerimine nii-öelda nähtavate vähemuste, naiste ja puuetega inimeste seas.

Enamused ja vähemused

Tsivilisatsiooni tuleks hinnata selle põhjal, kuidas koheldakse vähemusi.
Mahatma Gandhi

Diskrimineerimist kasutavad enamasti enamused vähemuste suunas, kuigi on olemas ka vähemustepoolne diskrimineerimine. Enamusse kuulumine on staatiline või dünaamiline olukord, mis sõltub mitmest tegurist. Kui kuulume demokraatlikel valimistel võitja poolele, kuulume enamusse oma veendumuste, otsuste või näiteks hääletamise tulemusena. Kui meie veendumused muutuvad või erakond, mida toetame, valimistel kaotab, ei ole me enam osa enamusest. Enamusel ja vähemusel on rohkem staatilisi positsioone, kui meie identiteedi üks või mitu aspekti (rahvus, usk, seksuaalne orientatsioon, sugu, elustiil, puue) esindavad rühma, mis moodustab vähem (enamasti palju vähem) kui 50% kogu rahvastikust antud geograafilisel üksusel.

Demokraatiat võib haavata enamuse türannia – see on olukord, kus enamuse hääl on nii rõhuv, et eirab täielikult vähemuste liikmete vajadusi ja soove. Inimõiguste raamistik kaitseb kodanikke üksikisiku või üksikisikute väikese rühma rõhumise eest ja on ka vähemuste kaitsevahend enamuse ees.

Küsimus: Kas teile tuleb pähe keegi, kes ei pruugi iial kogeda diskrimineerimist?

Stereotüüpide ja eelarvamuste roll

Andke mulle eelarvamus ja ma liigutan maailma.
Gabriel García Márquez

Stereotüüp on üldistatud veendumus või arvamus teatud inimrühmast, näiteks see, et ettevõtjad on auahned, ametnikel puudub huumorimeel või naistel on pikad juuksed ja nad kannavad seelikuid. Stereotüüpide peamine funktsioon on reaalsust lihtsustada. Stereotüübid põhinevad tavaliselt kas teatud sorti isiklikul kogemusel või muljetel, mille oleme omandanud varajases lapsepõlves suhtlusest meid kodus ümbritsevate täiskasvanutega, koolis või meediast ja mis seejärel muutusid üldisemateks ning hõlmasid kõiki inimesi, kes võiksid võimalikult seotud olla.3

Igasugune kujutamine on ühel või teisel viisil vääriti kujutamine.
Edward Said

Eelarvamus on tavaliselt negatiivne hinnang, mille anname teisele inimesele või inimestele neid tegelikult tundmata. Eelarvamusi, just nagu stereotüüpe, õpime osana suhtlusest. Üks erinevus stereotüübi ja eelarvamuse vahel seisneb selles, et kui inimese või konkreetse olukorra kohta on piisavalt teavet, kaotame oma stereotüübid. Eelarvamus toimib pigem ekraanina, läbi mille tajume reaalsust. Järelikult ei piisa eelarvamusest vabanemiseks enamasti ainult teabest, kuna eelarvamus mõjutab meie reaalsustaju; töötleme teavet, mis kinnitab meie eelarvamust, ega pane tähele või unustame kõik, mis sellele vastandub. Eelarvamustest on seetõttu keeruline üle saada; kui faktid neile vastu räägivad, eelistame pigem eitada fakte kui kahelda eelarvamuses („ta ei ole ju päris kristlane”; „ta on erand”).

Diskrimineerimine ja sallimatus põhinevad sageli teadlikel või alateadlikel eelarvamustel ja stereotüüpidel või kasutatakse neid nende õigustamiseks; need on eelarvamuse väljendused praktikas. Struktuurne diskrimineerimine on eelarvamuse alalhoidmise tulemused.

Sallimatuse ja diskrimineerimise vormid

Ksenofoobia

Õigekeelsussõnaraamatu järgi on ksenofoobia „võõrapelgus, võõraviha”. Teisisõnu tähendab see ebaratsionaalset vastumeelsust võõraste või võõramaalaste suhtes; see on ebaratsionaalne, kuna ei põhine tingimata konkreetsel kogemusel, milles võõramaalased kujutasid ohtu. Ksenofoobia on eelarvamus, mis on seotud eksiarvamusega, et teistest riikidest, rühmadest, kultuuridest pärit või teist keelt kõnelevad inimesed on ohtlikud.

Ksenofoobia on tihedalt seotud rassismiga – mida erinevamana teist tajutakse, seda tugevamad on enamasti hirmud ja negatiivsed tunded. Ksenofoobia on üks diskrimineerimise enam levinud vorme ja põhjuseid ning seetõttu on see inimõiguste seisukohast väljakutse.

Küsimus: Kes on teie ühiskonnas ksenofoobia sihtmärgid?

Rassism

Vaadates eelarvamus kõõritab ja rääkides valetab.

Laure Junot, Abrantès’ hertsoginna

Mõned eelarvamused võivad kujuneda ideoloogiateks ja toita vihkamist. Üks niisugune ideoloogia on rassism. Rassism hõlmab diskrimineerivat või kuritarvitavat käitumist inimeste suunas, lähtudes väljamõeldud alaväärsusest. Laialt on levinud veendumus, et inimeste hulgas on rasse, kes on eristatavad füüsiliste erinevuste põhjal. Teadusuuringud aga näitavad, et „inimeste kogumid ei ole ühesed, selgelt piiristatavad, bioloogiliselt eristuvad rühmad”4 ja rass on väljamõeldud entiteet või sotsiaalne konstrukt. 

Rassistlike ideoloogiate mõju inimkonnale on olnud laastav; nendega on õigustatud orjapidamist, kolonialismi, apartheidi, sundsteriliseerimist ja inimeste hävitamist. Need on olnud aluseks natside ideoloogiatele ning juutide ja teiste „alaväärtuslike rahvaste” hävitusprogrammidele.

Kahjuks esineb rassismi ka tänapäevases Euroopa ühiskonnas ja poliitikas. Kuigi rassi ei aktsepteerita enam bioloogilise kategooriana ja ainult vähesed usuvad ülemrassidesse, kellel on loomupärane õigus kasutada võimu nende üle, keda peetakse alaväärseteks, püsib rassism endiselt ja võtab uusi vorme, näiteks kultuuriline rassism või rahvuskesksus, veendumus, et mõned kultuurid (enamasti inimeste endi oma) on paremad või teised kultuurid, traditsioonid, tavad ja ajalood pole nende omadega võrreldavad.

Rahvusvaheline rassilise diskrimineerimise kaotamise päev

21. märtsil mälestatakse 1960. aastal toimunud Sharpeville’i massimõrva, kui Lõuna-Aafrika Vabariigi politsei avas Sharpeville’is tule rahulike meeleavaldajate pihta, kes protesteerisid apartheidirežiimi kehtestatud seaduste vastu, ning tappis 69 inimest. Natsionalismi-, rassismi- ja fašismivastane ning migrante ja pagulasi toetav Euroopa võrgustik UNITED for Intercultural Action koordineerib selle kuupäeva aegu üleeuroopalist tegevusnädalat, et edendada sallivust ja võrdseid õigusi ning tähistada Euroopa mitmekesisust.7

Diskrimineerimine, ksenofoobia ja rassism on maailma paljudes osades laialt levinud. Indias on umbes 160 miljonit dalitit (puutumatut), kes kannatavad kastisüsteemi all. USAs on rass peamisi tegureid, mille põhjal otsustatakse, kes mõistetakse surma.5 Tšehhi, Slovakkia ja Ungari haiglates on ka 21. sajandil praktiseeritud roma rahvusest naiste sundsteriliseerimist.6

Sisserändajate laialt levinud deporteerimine ja ebavõrdne kohtlemine ning teatud rahvusvähemuste (näiteks romade) struktuurne diskrimineerimine paljude valitsuste poolt ergutab ksenofoobiat ja varjatud rassistlikke tundeid. Vihast motiveeritud kuritegusid, mida toetavad rassistlikud ideoloogiad, kajastatakse paljude Euroopa Nõukogu liikmesriikide uudistes.

Küsimus: Kas oskate nimetada teie riigis hiljuti toimunud rassistliku vägivalla juhtumeid?

Antisemitism

Antisemitismi võib defineerida kui „vaenulikkust juutide kui religioosse või vähemusrühma vastu, millega sageli kaasneb sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline diskrimineerimine”.9 Antisemitism on Euroopa ajaloos olnud laialt levinud tänapäevani. 19. sajandi lõpuks olid juudikogukonnad Venemaal regulaarselt sattunud pogrommide ohvriteks, mis olid kohaliku rahvastiku organiseeritud süstemaatilised diskrimineerivad vägivallaaktid juudikogukondade vastu, mida sageli saatsid korrakaitsjate passiivne nõusolek või aktiivne osalus ja mida julgustas valitsuse antisemiitlik poliitika. Rünnakud juudikogukondadele olid sagedased ka teistes Euroopa riikides, teiste seas Prantsusmaal ja Austrias.

Fašismi teke 20. sajandi esimesel poolel tõi paljudele Euroopa juutidele veelgi kannatusi, kuna antisemitism sai osaks võimul olevatest rassistlikest ideoloogiatest. See kehtib fašistlike režiimide ja nende kohta, kes tegid otsest või kaudset koostööd Saksamaa natsirežiimiga holokausti ajal, aga see avaldas mõju ka teistele ühiskondadele ja süsteemidele, mida mõjutasid rassistilikud ideoloogiad.

Holokaust (ehk HaSho’a, mis heebrea keeles tähendab laastamist), mille panid toime natsi-Saksamaa ja selle liitlased Teise maailmasõja ajal, hävitas süstemaatiliselt hinnanguliselt 6 miljonit juuti ainult sellel põhjusel, et nad olid juudid.

Rassism on saavutanud uut sorti austuse praktilise lahendusena poliitiliste probleemide lahendamisel. Muidugi ei nimetata seda rassismiks. Me nimetame seda terrorismi- või immigratsioonivastaseks poliitikaks.
Alana Lentin8

Bolševike revolutsioon lõpetas Nõukogude Liidus pogrommid, aga antisemitism püsis mitmel kujul, näiteks sunniviisilise ümberpaigutamise, vara konfiskeerimise ja näidiskohtuprotsessidena. Kommunistlike režiimide all peideti antisemitismi sageli ametliku sionismivastase poliitika taha.

Tänapäeval on antisemitism Euroopas endiselt laialt levinud, kuigi mõnel juhul on avalikkusel seda keerulisem tuvastada või tunnistada. Viimastel aastatel on rüvetatud juutide kalmistuid, juudid on vihakõnede tavapärased sihtmärgid ja nad langevad mõnikord füüsiliste rünnakute ohvriks. Uurimistöö näitab püsivalt kõrget antisemitismi taset Euroopa ühiskondades, mida saadavad juhulised tõusud.
Rassismi ja sallimatuse vastane Euroopa komisjon (ECRI) tõi välja, et Euroopas on ärevust tekitav trend, et hoolimata kõikidest pingutustest antisemitismi „soodustavad jätkuvalt, avalikult või kodeeritult teatud parteid ja juhid (mitte ainult äärmuslikud), aga ka teatud valitseva suuna parteid”10  ja neid reeglistikke sallivad või isegi aktsepteerivad rahvastiku teatud segmendid.

Küsimus: Mis juhtus juutidega Teise maailmasõja ajal teie riigis?

Noored antisemitismi vastu

Sallimatusevastane liikumine (Hispaania)
Keskkooliõpilased maalisid Picasso maali „Guernica” osasid ja panid need avaliku ürituse ajal kokku suurele seinale, et näidata, et mineviku hukutav reaalsus on olemas ka siin ja praegu. Samal ajal seletati publikule maalil kasutatud sümboleid ning teose seost holokausti ja kristalliöö pogrommiga.

Holokausti Keskus ja Fond (Venemaa): rahvusvahelised võistlused „Holokausti õppetunnid – tee sallimiseni”2002. aastast alates on selles keskuses korraldatud mälestusprogramme ja rahvusvahelisi hariduslikke tegevusi sallivusest ja holokaustist, sealhulgas iga-aastane võistlus Venemaa, teiste Euroopa ja SRÜ riikide, Iisraeli ning USA õpilastele ja õpetajatele.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioon 1563 (2007) julgustab liikmesriike kriminaliseerima antisemitismi ja/või vastu võtma seda hukka mõistvaid õigusakte, sealhulgas (aga mitte ainult) holokausti eitamine, sõltumata sellest, kas rikkujaks on üksikisikud, rühmad või isegi poliitilised rühmitused.11

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA) avaldab ülevaateid antisemitismi olukorrast liikmesriikides. 2010. aasta redaktsioonis antisemitismi kohta ELis märkis amet, et „enamikus liikmesriikidest ei ole ametlikke või isegi mitteametlikke andmeid ega statistikat antisemiitlike juhtumite kohta”. Amet on tunnustanud holokaustialase hariduse vajalikkust antisemitismi käsitlemisel, ning aastate jooksul on selles valdkonnas käivitatud mitmeid ühisprojekte ja neil osaletud.12

Romade diskrimineerimine: mustlasvastasus

Image: Romaphobia and Antigypsyism by PanchoNimetust „roma” kasutatakse üldistavalt väga mitmekesise koosseisuga rahvusrühma kohta, mille liikmed jagunevad enesemääratluse järgi mitmetesse alarühmadesse vastavalt geograafilisele asukohale, murrakule ja tegevusalale. Euroopas on ligikaudu 10 miljonit romat. Mõned rühmad harrastavad rändavat eluviisi ilma alalise elukohata, kuid suurem osa on tänapäeval paikseks jäänud. Leidub nii urbaniseerunud romade rühmi kui ka rohkem või vähem eraldatud aladel või väiksemate linnade või külade teatud osades elavaid kogukondi. Romad elavad praktiliselt kõigis Euroopa riikides.

Mustlasvastasus (romafoobia) on üks rassismi alaliik, mida iseloomustab romade dehumaniseerimine ja nende vastu suunatud institutsionaalne rassism. „Ühelt poolt on selle aluseks kujutletavad hirmud, negatiivsed stereotüübid ja müüdid ning teiselt poolt romade diskrimineerimise pika ajaloo eitamine või üldsuse teadvusest kustutamine.”13

Romade diskrimineerimisel on sügavad juured ning seda esineb igapäevaselt kõikjal Euroopas. Euroopa Komisjoni inimõigusvoliniku sõnul on kogu Euroopas tekkinud ärevaks tegevaid tendentse ning natside ideoloogiat ja põhjendusi meenutavat mõtteviisi, näiteks hirm turvalisuse ja rahvatervise pärast. Kogu romade populatsiooni pidamine kriminaalseks kontingendiks on liikmesriikides samuti väga levinud.14
Romade diskrimineerimise suure tõenäosuse tõttu on nende populatsioon ebaproportsionaalselt kaitsetu relvakonfliktide, loodusõnnetuste ja majanduskriiside korral. Paljudes riikides (Bulgaaria, Ungari, Itaalia, Rumeenia jne) on romad langenud rassistlike rühmituste vägivalla ja mõrvade ohvriks. Endise Jugoslaavia relvakonfliktides jäid romad kahe tule vahele.

Romade piirkonnad ja külad elavad sageli eraldatuses ja isolatsioonis.15 Paljud noored romad kasvavad üles vaenulikus sotsiaalses õhkkonnas, kus nende kogukond ja pere on ainsaks toetuse ja tunnustuse allikaks. Neil ei ole võimalik teostada mitmeid põhiõigusi, näiteks õigust haridusele või tervishoiule, või on nende juurdepääs sellistele teenustele piiratud.

Küsimus: Kui suur on romade hinnanguline osakaal teie riigi elanikkonnas?

Rumeenia ja Bulgaaria päritolu romade väljasaatmine Prantsusmaalt 2010. aastal

2010. aastal alustas Prantsuse valitsus karmi käe poliitikat hiljuti Prantsusmaale saabunud romade ebaseaduslike laagrite vastu ning saatis tuhanded sealsed elanikud tagasi Rumeeniasse ja Bulgaariasse, väites, et romade sealviibimine põhjustab kuritegevuse ja avaliku korra rikkumiste märkimisväärset kasvu. ÜRO rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee kritiseeris teravalt Prantsusmaa tegevust, öeldes, et tegemist on rassismi ja ksenofoobia märkimisväärse taaselustumisega. Samal ajal korraldatud arvamusküsitlustest ilmnes, et 65% prantslastest toetas valitsuse karmi poliitikat.16 Euroopa sotsiaalõiguste komitee jõudis üksmeelsele järeldusele, et romade sunniviisilise väljasaatmisega rikuti muudetud Euroopa sotsiaalhartaga tagatud õigusi, sealhulgas diskrimineerimise keeldu ja õigust eluasemele.17

Romakeelse sõnaga porrajmos tähistatakse natside ja nende liitlaste poolt aastatel 1933–1945 Euroopa romade vastu toime pandud genotsiidi. Hinnanguline ohvrite arv on eri allikate andmetel erinev, ulatudes poolest miljonist kuni kahe miljonini ning kuni 70% sõjaeelse romade populatsiooni hävitamiseni.

Küsimus: Kuidas romasid teie riigi uudistes tavaliselt kujutatakse?

Pikkamööda hakkab suurenema teadlikkus ja mure romade olukorra pärast. Romade kaasamise aastakümme (2005–2015) on Euroopa valitsuste esmakordne poliitiline algatus, millega tahetakse parandada romade sotsiaalmajanduslikku olukorda ja kaasatust.19 Ka noorte korraldatud aktsioonid ja programmid on kaasa ainud romavastase sallimatuse ja eelarvamuste vähenemisele tänu mitmete meie õpitud stereotüüpide murdmisele. Näiteks rahvusvahelises kampaanias „Tüüpiline roma?” pöörati tähelepanu stigmatiseerimisele ja stereotüüpidele kui romade sotsiaalse tõrjutuse algpõhjustele.20

Mustlasvastasus põhjustab noorte inimeste passiivsust, pettumust, marginaliseerumist ja vastastikuste stereotüüpide kujunemist, samuti hirmu teiste inimestega suhtlemise ees segregatsiooni, vastaspoole kohta tekkinud väärettekujutuste ja väheste suhtlemisvõimaluste tõttu.18

Euroopa Nõukogu alustas romade diskrimineerimise vastast tegevust 1969. aastal, võttes vastu esimese ametliku teksti Euroopa mustlaste ja muude rändrahvaste olukorra kohta. 2006. aastal käivitas Euroopa Nõukogu teadlikkuse tõstmise kampaania „Dosta!”, mille eesmärk on mitteromade ja romade vastastikune lähendamine.

2010. aastal võeti kõrgetasemelisel kohtumisel vastu Strasbourgi deklaratsioon romade kohta, milles liikmesriigid leppisid kokku, et romade diskrimineerimise lõpetamise ning nende sotsiaalse kaasamise ja aktiivse osaluse meetmeid tuleb eelisarendada.

2012. aastal algatas Euroopa Nõukogu noorsootöö sektsioon koostöös Euroopa romade võrgustike ja organisatsioonidega noorte romade tegevuskava, mille eesmärk on suurendada roma noorte osalust romasid ja noori puudutava Euroopa poliitika kujundamises ning vähendada diskrimineerimise mõju noortele romadele.

Euroopa romade olukorrale pöörab tähelepanu ka rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon. Selle mustlasvastasust ja romade diskrimineerimist käsitlevas üldises soovituses 13 (2011) rõhutatakse, et mustlasvastasus on „eriti püsiv, vägivaldne ja laialt levinud rassismi vorm”, ning kutsutakse valitsusi üles hariduse, tööhõive, elamumajanduse ja tervishoiu valdkondades mustlasvastasusega võitlema ning tõkestama romade vastu suunatud rassistlikku vägivalda ja kuritegevust.

Romad on ehtsad eurooplased.
Günter Grass

Ka Euroopa Liit on hakanud järjest enam tunnistama vajadust astuda vastu romade diskrimineerimise tagajärgedele. 2011. aasta aprillis kiitis Euroopa Komisjon heaks romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku aastani 202021, milles öeldakse, et „hoolimata nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil saavutatud teatavast edust, on viimaste aastate jooksul enamiku romade igapäevaelus muutunud vähe”.

Usuline sallimatus

Usuvabadus ja usuline sallivus on igas Euroopa riigis tunnustatud põhiväärtused, kuid sellegipoolest ei ole religiooni alusel diskrimineerimine veel kadunud. Usuline sallimatus on sageli seotud rassismi ja ksenofoobiaga, eriti antisemitismi ja islamofoobiaga. Kui minevikus olid Euroopale iseloomulikud konfliktid ja nendega seotud diskrimineerimine protestantide ja katoliiklaste, lääne- ja idakiriku, „ametlike” kristlike konfessioonide ja neist lahku löönud usuvoolude vahel, on kristlike konfessioonide poliitiliste erimeelsuste tähtsus nüüdseks oluliselt kahanenud. Samal ajal on Euroopas populaarsust kogunud mitmete väiksemate usuvoolude esindajad: bahaistid, budistid, lahkusulised kristlased, hindud, juudid, moslemid ja rastafarid. Tihti jäetakse selliste usuvoolude esindajad ja ka miljonid Euroopas elavad mitteusklikud piisava tähelepanuta.

Kuna usuline sallimatus on sageli seotud rassismi ja ksenofoobiaga, kipub sellega kaasnema mitmekordne diskrimineerimine.

Täpsemat teavet usulise diskrimineerimise kohta on esitatud religiooni ja usku käsitlevas osas.

Küsimus: Millised vähemususundid on esindatud teie riigis?

Diskrimineerimine soolise identiteedi, soo või seksuaalse sättumuse alusel

Sooga seotud diskrimineerimine hõlmab naiste diskrimineerimist meestega võrreldes (seda nimetatakse ka seksismiks või sooliseks diskrimineerimiseks), transinimeste või transsooliste diskrimineerimist. Viimasesse rühma kuuluvad need isikud, kelle sooline identiteet läheb lahku neile kultuuriliselt omistatud soost. Seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine mõjutab homo- ja biseksuaale. Kuna meeste ja naiste võrdsusest on põhjalikumalt räägitud sotsiaalset sugu käsitlevas osas, vaatleme siin üksnes sotsiaalse või bioloogilise sooga seotud diskrimineerimise ülejäänud vorme.

Homofoobiat on sageli defineeritud kui „ebaratsionaalset kartust ja vastikust homoseksuaalsuse ning lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide (LGBT22) suhtes, mis põhineb rassismile, ksenofoobiale, antisemitismile ja seksismile sarnastel eelarvamustel”.23 Kui see on suunatud transinimeste vastu, nimetatakse seda transfoobiaks. Mitmed 20. sajandi totalitaarsed režiimid, näiteks Saksamaa natsism, Nõukogude Liidu stalinism ja Hispaania fašism, kuulutasid homofoobia oma ametliku poliitilise ideoloogia osaks. Samas on ka Euroopa demokraatlikud riigid pikka aega õigustanud homofoobseid õigusakte ning homoseksuaalsuse käsitamist haigusliku või kriminaalse nähtusena, millega on kaasnenud LGBT-inimeste struktuurne diskrimineerimine. Ka täna esineb LGBT-inimeste diskrimineerimist kõigis Euroopa ühiskondades, vaatamata sellele, et paljudes riikides on vastu võetud diskrimineerimisvastased seadused. Suur osa LGBT-inimestest ei saa täielikult teostada oma universaalseid inimõigusi, võivad langeda vaenukuritegude ohvriks ning ei pruugi saada kaaskodanikelt kaitset, kui neid tänaval rünnatakse.

Sõjaväes anti mulle medal selle eest, et ma kaks meest tapsin, ja vabastati teenistusest selle eest, et ma ühte meest armastasin.

Geist sõjaveterani Leonard Matlovichi hauakiri

Paljudes maailma osades ohustab LGBT-inimesi vägivald, mis võib ulatuda sõnalistest rünnakutest mõrvadeni. Mitmel pool maailmas on homoseksuaalsuse praktiseerimine endiselt kuritegu, mille eest võidakse määrata vanglakaristus või isegi surmanuhtlus24.

37 Euroopa riigis korraldatud küsitluse põhjal väitis 61% noortest geidest, lesbidest, biseksuaalidest ja transinimestest, et nad on kogenud eelarvamusi ja/või diskrimineerimist koolis, ning 51% oli seda kogenud perekonnas. 38% vastanutest oli eelarvamuste ja/või diskrimineerimisega kokku puutunud oma kogukonnas ja 30% sõprade ringis.25

Tihti ei ole LGBT inimestel võimalik teostada näiteks oma õigust tööle, kuna tööandjad vallandavad või diskrimineerivad neid seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel. Väga sageli rikutakse koolikiusamise või tööl ahistamisega ka (noorte) inimeste õigust turvalisusele ja isikupuutumatusele. Paljudes Euroopa riikides tunnevad lesbi- ja geipaarid, et neid diskrimineeritakse seoses õigusega abielluda, peret luua või lapsendada.

Küsimus: Millistes eluvaldkondades diskrimineeritakse LGBT-inimesi teie riigis?

Euroopa Nõukogu töö

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt teinud homofoobiavastases võitluses teedrajava tähtsusega otsuseid. Kohus leidis terves reas kohtuasjades (Dudgeon vs. Ühendkuningriik 1981, Norris vs. Iirimaa 1988, Modinos vs. Küpros 1993), et kriminaalõiguses kehtestatud diskrimineerivad sätted kahe täiskasvanu vabatahtlike suhete kohta rikuvad Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 tagatud õigust austusele eraelu vastu. Sellega osutus kohus esimeseks rahvusvahelises institutsiooniks, kus leiti, et seksuaalse sättumuse kriminaliseerimine on vastuolus inimõigustega, ning kohus omab seksuaalse sättumuse juhtumites pikima ajalooga ja suurimat kohtupraktika kogemust. Samuti on arutusel olnud mitmeid üksikvanema poolse adopteerimisega seotud kohtuasju.

2011. aastal avaldas Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik raporti seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel diskrimineerimise kohta. Aruandes tervitati enamikus riikides LGBT-inimeste õiguste vallas toimunud arenguid, öeldes, et „homoseksuaalsuse patologiseerimine ja kriminaliseerimine on Euroopas selgelt minevikku jäänud”. Samas märgiti aruandes, et paljudest LGBT-inimeste õiguste valdkondades on endiselt suuri murekohti, eriti seoses transinimeste õigustega.26 Euroopa Nõukogu moodustas LGBT-inimeste küsimustega tõhusamaks tegelemiseks vastava üksuse. See on esimene selletaoline struktuuriüksus rahvusvahelistes valitsustevahelistes institutsioonides ning näitab LGBT-inimeste probleemide olulisust Euroopa inimõiguste kontekstis.

LGBT-inimeste vastaste eelarvamuste vähendamisel ja kaotamisel mängib keskset rolli haridus. Üksnes hariduse kaudu on võimalik eelarvamuste vastu võidelda. Euroopa Noortekeskuste ja Euroopa Noortefondi programmid sisaldavad pidevalt inimõigustealase hariduse ja koolitusega seotud tegevusi homofoobia vastu võitlevatele võtmeisikutele ja aktivistidele. Sinna hulka kuuluvad ka õppesessioonid, mida korraldatakse koostöös rahvusvahelise LGBT-noorte- ja -üliõpilasorganisatsiooni  (IGLYO), Põhjamaade ja Poola-Balti lesbi, gei, bi, trans ja queer üliõpilasorganisatsioonide ühenduse  (ANSO) ja teiste noorteorganisatsioonidega.

Diskrimineerimise vastu võitlemine

Haridus

Gender Matters

2007. aastal avaldas Euroopa Nõukogu noorsootöö sektsioon pedagoogidele ja noortejuhtidele suunatud  käsiraamatu „Gender Matters”, milles käsitletakse soo ja sooga seotud vägivalla probleeme.

Diskrimineerimise ja rassismi vastu saab töötada mitmel viisil:

  • kohtuprotsessid, millega kinnitatakse diskrimineerimise keelu kehtivust;
  • haridusprogrammid, mis suurendavad teadlikkust eelarvamuse ja sallimatuse mehhanismidest ning nende panusest inimeste diskrimineerimisse ja rõhumisse ning rõhutavad mitmekesisuse ja sallivuse väärtust;
  • kodanikuühiskonna tegevus diskrimineerimise ja eelarvamuste hukkamõistmiseks, vaenukuritegude ja vaenukõne vastu võitlemiseks, diskrimineerimise ohvrite toetamiseks või seadusemuudatuste algatamiseks. 

Pedagoogid mõistavad vajadust kasvatada igas inimeses sallivat ja mittediskrimineerivat suhtumist ning luua selline õpikeskkond, kus mitmekesisust ei ignoreerita ega tõrjuta, vaid kasutatakse positiivselt õppimise eesmärgil. Selle käigus peaksid nii laste ja noortega töötavad inimesed kui ka noored ise õppima ära tundma diskrimineerivat käitumist iseendas ja teistes. Näiteks inimõigustealase hariduse aktivistid saavad kasvatada osalejates ühelt poolt teadlikkust ja empaatiat ning teiselt poolt järjekindlust ja enesekehtestamise oskust, et võimaldada inimestel diskrimineerimist vältida, ära hoida või sellele vastu astuda.

Euroopa Nõukogu on välja töötanud õppepaketi All Different – All Equal, et suurendada teadlikkust ning aidata kaasa rassismi, antisemitismi, ksenofoobia ja sallimatuse vastu võitlemisele. 
www.coe.int/compass

Kultuuridevaheline õpe tähendab teadmiste omandamist mitmekesisuse kohta ning see on olnud Euroopa noorsootöös kesksel kohal. Euroopa Liidu noorsootöö valdkonnas tutvustatakse kultuuridevahelist õpet kui „sotsiaalse hariduse protsessi, mille eesmärk on luua positiivseid suhteid erineva kultuuritaustaga inimeste ja rühmade vahel"27 ning suurendada vastastikust lugupidamist ja solidaarsust.

Rahvusvaheline inimõiguste kaitse raamistik

ÜRO

ÜRO süsteemis on üheks põhiliseks diskrimineerimisvastase võitluse vahendiks rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis paneb sellega ühinenud riikidele kohustuse kaotada rassiline diskrimineerimine. Konventsiooniga on ette nähtud ka üksikisikute kaebuste lahendamise mehhanism ning selle täitmist kontrollib sõltumatutest ekspertidest koosnev rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee. Kõik osalisriigid peavad esitama komiteele regulaarselt aruandeid ning komitee omakorda esitab oma tähelepanekutes soovitusi ja vastuseid riikide küsimustele. Lisaks on komitee käsutuses veel kolm järelevalvemehhanismi: varajase hoiatamise menetlus, riikidevaheliste kaebuste läbivaatamine ja üksikisikute kaebuste läbivaatamine.

ÜRO muudes konventsioonides (näiteks konventsioon naiste diskrimineerimise likvideerimise kohta ja puudega inimeste õiguste konventsioon) käsitletakse teatud konkreetsete rühmade diskrimineerimist.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE)

OSCE on regionaalne julgeolekuorganisatsioon, kuhu kuulub 56 liikmesriiki kolmest maailmajaost (kaasa arvatud kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid). OSCE osaleb ka rassismi, ksenofoobia ja diskrimineerimise kõigi vormide, sealhulgas antisemitismi ning kristlaste ja moslemite diskrimineerimise vastu suunatud võitluses. Üks OSCE institutsioon on Varssavis asuv demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR), mis

  • kogub ja jagab teavet ja statistikat vaenukuritegude kohta;
  • tutvustab sallimatuse ja diskrimineerimise vastase võitluse häid tavasid;
  • abistab osalevaid riike sallimatusest ja diskrimineerimisest tingitud kuritegusid käsitlevate õigusaktide koostamisel ja muutmisel. 

OSCE juures tegutseb rahvusvähemuste ülemvolinik, kelle ülesandeks on kindlaks teha ja ennetavalt lahendada vähemusrahvustega seotud pingeid.

 Euroopa Liidu diskrimineerimisvastane poliitika

Me … kinnitame, et orjus ja orjakaubandus on inimsusevastased kuriteod … ning on ühed peamised rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse allikad ja avaldumisvormid.

Durbani deklaratsioon ja tegevusprogramm28

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 lõikes 1 öeldakse: „Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.”

EL on vastu võtnud mitu diskrimineerimisvastast direktiivi. Rassilise võrdõiguslikkuse direktiiviga tagatakse inimeste võrdne kohtlemine sõltumata nende rassilisest või etnilisest päritolust. Tööhõive raamdirektiiviga keelustatakse puudest, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest või veendumustest ja vanusest tingitud diskrimineerimine töökohal. Meeste ja naiste võrdsed õigused on sätestatud kahes direktiivis, millest ühes käsitletakse tööhõivet ning teises kaupade ja teenuste kättesaadavust.29ELi õigusaktide kohaselt peab igas liikmesriigis tegutsema ka võrdõiguslikkuse küsimustega tegelev asutus, kelle poole saab pöörduda nõu ja toetuse saamiseks.

Euroopa Liidu diskrimineerimisvastane tegevus ei ole siiski täielikult laitmatu ning selle liikmete vahel tekitab lahkhelisid näiteks pagulastele varjupaiga andmisest keeldumine, mitmete sisserändajate surm ELi piirides, islamivastasus ja romade väljasaatmine. Inimõigusi ohustavad ka mitmed poliitilised erakonnad, kes võimule saades võtavad vastu faktiliselt diskrimineerivaid õigusakte. Neid probleeme saab kõrvaldada ainult diskrimineerimise, rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise üleüldise poliitika ja noortepoliitikaga.

Euroopa Nõukogu

Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemine oli 1949. aastal üks Euroopa Nõukogu asutamise põhieesmärke ja see on ka täna organisatsiooni jaoks prioriteet. Lisaks Euroopa inimõiguste konventsioonile ja muudele konventsioonidele on Euroopa Nõukogu käivitanud spetsiaalseid instrumente rassismi, diskrimineerimise ja sallimatusega tegelemiseks. 1993. aastal loodi iseseisva inimõigustealase organina rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon (ECRI), mille ülesanne on jälgida kõigis liikmetes rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia, antisemitismi ja sallimatuse olukorda ning esitada konkreetseid soovitusi asjaomastele valitsustele ning üldisi soovitusi kõigile liikmesriikidele.

Kuigi ECRI on rassismi ja sallimatuse vastu võitlemisel Euroopa Nõukogu põhiline organ, annavad oma panuse sellesse töösse ka teised organid ja osakonnad, näiteks Ministrite Komitee, Parlamentaarne Assamblee, inimõigusvolinik, vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee ja Euroopa Inimõiguste Kohus.

Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioonis kinnitatakse, et „vähemusrahvuste ja nendesse kuuluvate isikute õiguste ja vabaduste kaitse on rahvusvahelise inimõiguste kaitse lahutamatu osa” (artikkel 1). Konventsiooni osalisriigid kohustuvad tagama vähemusrahvustesse kuuluvatele isikutele võrdsed õigused seaduse ees ning kõigis majandus-, sotsiaal-, poliitika- ja kultuurivaldkondades, austama nende õigust rahumeelsete kogunemiste ja ühinemisvabadusele, nende sõna-, mõtte-, südametunnistus- ja usuvabadust ning võimaldama neil oma kultuuri väljendada, arendada ja säilitada. Samuti keelustatakse sunniviisiline assimileerimine.30

Euroopa Inimõiguste Kohtu tauniv otsus roma laste segregatsiooni kohta Tšehhi Vabariigis31

Kaebuse esitasid roma päritolu kooliõpilased, kes olid paigutatud õpiraskustega lastele mõeldud erikoolidesse. Nad väitsid, et neid on haridusküsimustes koheldud teisiti kui mitteroma päritolu lapsi, kuna alusetult erikoolidesse paigutamise tõttu saavad nad tavapäraste algkoolidega võrreldes oluliselt halvemat haridust. Selle tagajärjel ei ole neil võimalik omandada põhi- ja keskharidust mujal kui ainult kutseõppeasutustes. Kohus leidis, et rikutud on Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 14 (diskrimineerimise keeld), mida tõlgendatakse 1. protokolli artikli 2 (õigus haridusele) valguses.32

Küsimus: Milliste riigiasutuste ülesanne on teie riigis diskrimineerimise vastu võidelda?

Euroopa noortepoliitikates on tavapäraselt sisaldunud tugev kultuuridevahelise õppe ning rassismi ja eelarvamuste vastu võitlemise element. Euroopa Nõukogu noortepoliitika alusdokumendis Agenda 2020 pannakse erilist rõhku mis tahes alustest tingitud rassismi ja diskrimineerimise kõigi vormide ennetamisele ja tõkestamisele ning tunnustatakse kultuuridevahelist õpet kui mitteformaalset õppemeetodit, mis on eriti oluline kultuuridevahelise dialoogi edendamiseks ning rassismi ja sallimatuse vastu võitlemiseks.33. Üks suuremaid diskrimineerimisvastaseid noorteaktsioone on olnud Euroopa noortekampaania All Different – All Equal (Kõik erinevad – kõik võrdsed), mille raames on noori kutsutud välja astuma rassismi, antisemitismi, ksenofoobia ja sallimatuse vastu ning mitmekesisuse, inimõiguste ja osaluse poolt. Kampaania tegevustes on kogu Euroopas osalenud tuhandeid noori.
2008. aastal võttis Euroopa Nõukogu vastu kultuuridevahelise dialoogi valge raamatu "Living Together as Equals in Dignity" (Elades koos võrdselt ja väärikalt), mis sisaldab poliitikakujundajatele ja praktikutele mõeldud juhtnööre ning analüüsi- ja metoodikavahendeid kultuuridevahelise dialoogi edendamiseks. Selles tutvustatakse kultuuridevahelisi meetodeid kultuurilise mitmekesisuse teemadega tegelemiseks, lähtudes inimväärikuse ning meie ühise inimlikkuse ja jagatud saatuse põhimõtetest.

Vaatamata rassismi, ksenofoobia ja diskrimineerimise vastu võitlemise instrumentide ja meetodite laiale spektrile, on vaenulikkus võõraste suhtes, vähemuste õiguste rikkumine, agressiivne natsionalism ja lihtlabane diskrimineerimine endiselt suuremas osas Euroopast igapäevane nähtus. Sellepärast on oluline praegu mitmekesisuse, võrdõiguslikkuse, mittediskrimineerimise ja inimõiguste edendamisega aktiivselt ja loominguliselt tegeleda.

Lõpumärkused

1 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 12. protokoll. 
2  Mario Peucker, "Racism, xenophobia and structural  discrimination in sports", Country report, Germany, Bamberg, 2009, p26:
www.efms.uni-bamberg.de/pdf/RACISM_in_SPORT_2010.pdf
3 Education Pack "All Different – All Equal"   – "Ideas, resources, methods and activities for informal intercultural education with young people and adults" (revised edition) Council of Europe, 2005
4 Näiteks Ameerika Antroploogiaühingu avaldus rassi kohta: www.aaanet.org/stmts/racepp.htm
5 Racism and the administration of justice, Amnesty International, 2001, AI Index: 40/020/2001: www.amnestymena.org/Documents/ACT%2040/ACT400202001en.pdf
6 Lydia Gall, Coercive Sterilisation – an Example of Multiple Discrimination, 2010: www.errc.org/cikk.php?page=10&cikk=3564
7 www.unitedagainstracism.org
8 Alana Lentin, "Committed to Making a Difference. Racism, antisemitism, xenophobia, and intolerance and their impact on young people in Europe" (symposium report), 2006
9 Webster's Third New International Dictionary
10 ECRI General Policy Recommendation No.9: The fight against antisemitism, June 2004, CRI(2004)37
11 http://assembly.coe.int/main.asp?Link=/documents/adoptedtext/ta07/eres1563.htm
12 http://fra.europa.eu/fraWebsite/attachments/Antisemitism_Update_2010.pdf
13 Valeriu Nicolae, ergonetwork: www.ergonetwork.org/antigypsyism.htm
14 "Positions on the human rights of Roma", Position Paper from the Commissioner for Human Rights
https://wcd.coe.int/ViewDoc.jsp?id=1631909
15 Dosta! Campaign background information. www.dosta.org/en/node/55 
16 Q&A: France Roma expulsions, BBC article www.bbc.co.uk/news/world-europe-11027288
17 Resolution CM/ResChS(2011)9 Collective Complaint No. 63/2010 https://wcd.coe.int  
18 Ingrid Ramberg, "Committed to Making a Difference. Racism, antisemitism, xenophobia, and intolerance and their impact on young people in Europe" (symposium report), 2006
19 Lisateave www.romadecade.org
20 Lisateave www.typicalroma.eu
21 http://ec.europa.eu/justice/policies/discrimination/docs/com_2011_173_en.pdf
22 LGBT-inimeste kogukonnaga võivad ennast siduda ka intersoolised inimesed (kelle kaasasündinud suguorganid ei vasta tüüpilisele naise või mehe määratlusele) ja need, kes kasutavad enda kohta sõna „queer”. Sellisel juhul kasutatakse kõigi nende rühmade ühiseks tähistamiseks täheühendit LGBTIQ. 
23 Euroopa Parlamendi resolutsioon homofoobia kohta Euroopas (P6_TA(2006)0018), 18. jaanuar 2006, www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=TA&reference=P6-TA-2006-0018&language=EN
24 ILGA "State Sponsored Homophobia", May 2009: www.ilga.org/statehomophobia/ILGA_State_Sponsored_Homophobia_2009.pdf
25 "Social Exclusion of Young Lesbian, Gay, Bisexual and Transgender (LGBT) People in Europe", ILGA-Europe and IGLYO, April 2006, www.iglyo.com/content/files/2006-Report-SocialExclusion.pdf
26 www.coe.int/t/Commissioner/Source/LGBT/LGBTStudy2011_en.pdf
27 Equipe Claves, tsiteeritud teoses “Intercultural Learning in European Youth Work: Which Ways Forward?”, Ingrig Ramberg (ed.), Council of Europe, 2009. 
28 Rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja sallimatuse vastane ÜRO maailmakonverents:  www.un.org./WCAR/durban.pdf
29 Vastavalt direktiivid 2000/43/EÜ, 2000/78/EÜ, 2006/54/EÜ ja 2004/113/EÜ. 
30 Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon, http://conventions.coe.int/Treaty/en/Treaties/Html/157.htm
31 Case of D.H. and Others v. the Czech Republic (Application No. 57325/00), Judgment, Strasbourg, 13 November 2007: www.asil.org/pdfs/ilib071214.pdf
32 60 years of the European Convention on Human Rights: Roma Rights, 2010, Council of Europe
33 Final Declaration: The Future of the Council of Europe youth policy: AGENDA 2020, 8th Council of Europe Conference of Ministers responsible for youth, Kyiv, 2008: www.coe.int/t/dg4/youth/ig_coop/8_cemry_declaration_EN.asp

KOMPASS

Noorte inimõigushariduse käsiraamat

Veebisisu kuva

Oluline kuupäev
  • 27. jaanuarHolokausti mälestuspäev
  • 21. märtsRahvusvaheline rassilise diskrimineerimise kaotamise päev
  • 8. aprillRahvusvaheline romade päev
  • 17. maiRahvusvaheline homofoobia ja transfoobia vastane päev
  • 20. juuniMaailma pagulaste päev
  • 2. augustRomade ja sintide genotsiidi mälestuspäev
  • 9. novemberRahvusvaheline fašismi ja antisemitismi vastane päev
  • 16. novemberRahvusvaheline sallivuse päev
  • 18. detsemberRahvusvaheline võõramaalaste päev