„Kõik õigused on universaalsed, jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud.”

Viini deklaratsioon,1993

Lubadused, lubadused…

Meie riikide juhid on võtnud meie nimel tohutu hulga inimõigustealaseid kohustusi. Kui kõik nende lubatu oleks ka tegelikult saavutatud, elaksime rahus, turvaliselt, tervetena ja mugavalt. Meie õigussüsteemid oleksid õiglased ning tagaksid igaühele võrdse kaitse. Meie poliitilised protsessid oleksid läbipaistvad ja demokraatlikud ning teeniksid rahva huve.

Mis siis on valesti läinud? Üks väike asi on kindlasti see, et poliitikud on samasugused nagu kõik teised inimesed ning valivad võimaluse korral lihtsama vastupanu tee. Seega on meil vaja täpselt teada, milliseid lubadusi on meie nimel antud, ning hakata nõudma nende pidamist.

Küsimus: Kas teie teete alati kõike, mida olete lubanud? Kas isegi siis, kui keegi teile seda meelde ei tuleta?

Millised õigused meil on?

Vangistus ei ole probleem. Probleem on vältida allaandmist.

Nazim Hikmet

Me teame, et meie kõiki inimõigusi tuleb austada. Inimõiguste ülddeklaratsioonis, Euroopa inimõiguste deklaratsioonis ja muudes lepingutes on käsitletud hulka erinevaid õigusi. Järgmisena vaatleme neid nende regionaalse või rahvusvahelise kujunemise ja tunnustamise järjekorras. Kõnealuste õiguste liigitamiseks jagatakse nad sageli esimese, teise ja kolmanda põlvkonna õigusteks. Esialgu lähtume sellest liigitusest ka siin, kuid tagapool näeme, et sellise liigituse kasutusvõimalused on piiratud ning aeg-ajalt võib see olla isegi eksitav. Lõppeks ei ole sellised kategooriad kuigi selgepiirilised. Nad on lihtsalt üks võimalus (paljude seast), kuidas eri õigusi liigitada. Enamik õigusi kuulub rohkem kui ühte kategooriasse. Näiteks õigus väljendada oma arvamust on nii kodanikuõigus kui ka poliitiline õigus. See on vajalik, et võimaldada osalemist poliitilises elus, aga see kuulub ka lahutamatult meie isikliku vabaduse juurde.

Kodaniku- ja poliitilised õigused (esimese põlvkonna õigused)

Need õigused hakkasid teooriates kuju võtma 17. ja 18. sajandi jooksul ajendatuna eelkõige poliitilistest huvidest. Oli tekkinud arusaam, et on teatud asju, mis ei tohiks olla lubatud ka võimutäiust omavatele valitsejatele, ning inimestel peaks olema võimalik neid puudutavaid otsuseid mingil määral mõjutada. Kaks peamist sellealast ideed olid isikuvabadus ning vajadus kaitsta üksikisikuid riigipoolsete rikkumiste eest.
Praegusajal on kodaniku- ja poliitilised õigused üksikasjalikult sätestatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Nende hulka kuulub näiteks õigus osa võtta valitsemisest ning piinamise keeld. Traditsioonilised on paljud inimesed (vähemalt „läänes”) pidanud neid kõige tähtsamateks inimõigusteks. Järgmises alaosas näeme, et see on ekslik seisukoht.

Inimõigusi kiputakse poliitilistel eesmärkidel kuritarvitama.

Külma sõja ajal kritiseeriti nõukogude bloki riike karmilt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rikkumise eest. Vastukaaluks kritiseerisid need omakorda lääne demokraatlikke riike selle eest, et seal rikutakse inimeste sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, mida käsitleme järgmises alaosas. Mõlemas kriitikas oli teatav tõemoment. Samuti näitab see ilmekalt, kuidas inimõigusi võidakse kergesti poliitilistel eesmärkidel kuritarvitada.

„Šokeeriv tõelisus on see, et riigid ja rahvusvaheline üldsus tervikuna taluvad ikka veel liiga sageli majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rikkumisi. Kui aga samasugused rikkumised pandaks toime kodaniku- ja poliitiliste õiguste suhtes, tekiksid kohe jahmunud ja vihased sõnavõtud ning ühised üleskutsed rikkumiste koheseks kõrvaldamiseks.” 

    ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee avaldus Viini konverentsile, 1993

Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurialased õigused (teise põlvkonna õigused)

Esimesel kohal on ninaesine ja siis tuleb moraal.

Bertolt Brecht

Need õigused on seotud inimeste ühiselu, töö ja esmase toimetulekuvajadusega. Nende aluseks on idee, et inimesed on võrdsed ja neile peab olema tagatud juurdepääs põhilistele sotsiaalsetele ja majanduslikele hüvedele, teenustele ja võimalustele. Seoses industrialiseerumise ja töölisklassi tekkega hakati neid ka rahvusvaheliselt üha rohkem tunnustama. Tulemuseks oli uus arusaam sellest, mida tähendab inimväärne elu, ning sellest tingitud uued nõudmised. Inimesed mõistsid, et inimväärseks eluks ei piisa ainult sellest, kui riik oluliselt nende ellu ei sekku, nagu nõuavad kodaniku- ja poliitilised õigused. Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurialased õigused on kokku võetud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis ning Euroopa sotsiaalhartas.

Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurialased õigused põhinevad ideel, et inimesed on võrdsed ja neile peab olema tagatud juurdepääs põhilistele sotsiaalsetele ja majanduslikele hüvedele, teenustele ja võimalustele.

  • Sotsiaalsed õigused on õigused, mis on vajalikud täisväärtuslikuks osalemiseks ühiskonnaelus. Nende hulka kuulub vähemalt õigus haridusele, samuti õigus luua perekonda ja seda ülal pidada, aga ka mitmed sellised õigused, mida tihti liigitatakse „kodanikuõiguste” kategooriasse, näiteks õigus puhkusele, tervishoiule, eraelu puutumatusele ja vabadusele diskrimineerimisest.
  • Majanduslikeks õigusteks peetakse tavaliselt õigust tööle, piisavale elatustasemele, eluasemele ning eakate ja puudega inimeste õigust pensionile. Majanduslikud õigused tulenevad asjaolust, et inimväärne elu eeldab teatud minimaalset materiaalset kindlustatust, ning samuti sellest, et näiteks töö või eluaseme puudumine võib olla psühholoogiliselt alandav.
  • Kultuurialased õigused on seotud kogukonna kultuurilise „eluviisiga” ning neile pööratakse sageli vähem tähelepanu kui muudele õiguste liikidele. Kultuurialaste õiguste hulka kuulub õigus vabalt kogukonna kultuurielust osa võtta, aga sellesse kategooriasse saab liigitada ka õiguse haridusele. Samas on paljud sellised õigused, mida otseselt ei liigitata „kultuurialasteks”, vajalikud vähemusrühmadele, et nad saaksid ümbritsevas ühiskonnas oma eripärast kultuuri säilitada, näiteks diskrimineerimise keeld ja õigus võrdsele kaitsele seaduse ees.

Solidaarsusõigused (kolmanda põlvkonna õigused)

Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste loetelu ei ole püsinud muutumatuna. Kuigi ühtegi inimõiguste ülddeklaratsioonis nimetatud õigust ei ole selle vastuvõtmisest möödunud enam kui 60 aasta jooksul tõsiselt kahtluse alla seatud, on selles alusdokumendis kirja pandud põhimõisteid uute lepingute ja dokumentidega selgitatud ja edasi arendatud.

Õigus arengule, õigus rahule, õigus tervislikule elukeskkonnale, õigus humanitaarabile…

Sellised täiendused on tingitud paljudest asjaoludest. Osaliselt on nende põhjuseks muutunud arusaam inimväärikusest ning osaliselt aja jooksul ilmnenud uued ohud ja võimalused. Kolmanda põlvkonna õigusteks nimetatud uue õiguste kategooria kujunemise taustaks on parem arusaam sellest, millised takistused segavad esimese ja teise põlvkonna õiguste teostamist.

Kolmanda põlvkonna õiguste aluseks on solidaarsuse idee ning need puudutavad ühiskonna või rahva kollektiivseid õigusi, näiteks õigus säästvale arengule, rahule ja tervislikule elukeskkonnale. Suures osas maailmast on inimõiguste tagamisel tehtud väga vähe edusamme, kuna seda takistavad äärmine vaesus, sõda, ökoloogilised ja looduslikud katastroofid ning muud sarnased tingimused. Sel põhjusel tundub paljudele, et vaja on uut inimõiguste kategooriat. Nende õigustega tagataks eelkõige just arengumaade ühiskondades vajalikud tingimused selleks, et oleks võimalik tagada juba tunnustatud esimese ja teise põlvkonna õigusi.

Täpsemalt liigitatakse kolmanda põlvkonna õiguste alla kõige sagedamini õigus arengule, rahule, tervislikule elukeskkonnale, õigus saada osa inimkonna ühisest pärandist, õigus suhtlemisele ja humanitaarabile.

Samas on seoses selle õiguste kategooriaga tekkinud mitmeid vaidlusi. Mõned eksperdid on vastu nende õiguste tunnustamisele, sest tegemist on „kollektiivsete õigustega”, mille kandjaks on kogukonnad või isegi riigid. Nende väitel saavad inimõiguste kandjaks olla ainult üksikisikud. Tegemist ei ole üksnes vaidlusega sõnade üle, sest mõned autorid kardavad, et selle tagajärjel võivad teatud repressiivsed režiimid hakata takistama individuaalsete inimõiguste teostamist selliste kollektiivsete inimõiguste nimel. Näiteks võidakse kodanikuõigusi oluliselt piirata „majandusarengu” tagamise ettekäändel.

Samuti on mõnikord väljendatud teistsugust muret: kuna kolmanda põlvkonna õigusi ei pea tagama riik, vaid rahvusvaheline üldsus, on võimatu saavutada aruande- ja vastutuskohustuse täitmist. Kes või mis peaks tagama seda, et Kaukaasias või Lähis-Idas valitseb rahu, et Amazonase vihmametsi ei hävitata ning et kliimamuutuste vastu võitlemiseks rakendatakse vajalikke meetmeid?

Kuid olenemata sellest, millist nimetust me kasutame, on kõik nõus, et kõnealuste valdkondadega tuleb edasi tegeleda ja need vajavad rahvusvahelise üldsuse suuremat tähelepanu. Mõned kollektiivsed õigused on juba tunnustust leidnud, eriti inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas ning põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis. Juba inimõiguste ülddeklaratsioon sisaldab õigust enesemääramisele ning õigus arengule kodifitseeriti inimõigusena ÜRO Peaassamblee 1986. aasta deklaratsioonis.

Õigus arengule on võõrandamatu inimõigus, mis annab igale inimesele ja kõigile rahvastele õiguse anda oma panus ning osa saada majanduslikust, sotsiaalsest, kultuurilisest ja poliitilisest arengust, mis võimaldab teostada kõiki inimõigusi ja põhivabadusi. [ÜRO arenguõiguse deklaratsiooni artikkel 1.

Kas mõned õigused on olulisemad kui teised?

Erinevat liiki õigused on omavahel märksa tihedamalt seotud, kui nende nimetuste järgi võiks arvata.

Sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi ei tahetud pikka aega tunnistada kodaniku- ja poliitiliste õigustega samaväärseks. Sellel oli nii ideoloogilisi kui ka poliitilisi põhjusi. Kuigi tavakodanikule näib, et näiteks äraelamist võimaldav elatustase, eluase ja mõistlikud töötingimused on kõik inimväärikuse jaoks vajalikud, ei ole poliitikud alati olnud valmis seda tunnistama. Üks põhjus peitub kindlasti selles, et kõigile maailma inimestele põhiliste sotsiaalsete ja majanduslike õiguste tagamine eeldaks tohutut ressursside ümberjagamist. Poliitikud saavad väga hästi aru, et selline poliitika neile hääli ei tooks.

Seetõttu väidavad poliitikud, et teise põlvkonna õigused erinevad esimese põlvkonna kodaniku- ja poliitilistest õigustest. Sageli väidetakse näiteks, et sotsiaalsete ja majanduslike õiguste tagamine ei ole realistlik ega teostatav, vähemalt mitte lähemal ajal, ning me peaksime üksnes pikkamööda selles suunas liikuma. Sellist hoiakut esindab majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt: valitsused peavad üksnes tõendama, et nad rakendavad abinõusid, mis võimaldavad sätestatud eesmärke kunagi tulevikus saavutada. Samas on selline seisukoht kindlasti vaieldav ning põhineb peamiselt poliitilistel kaalutlustel. Paljud sõltumatud uuringud on näidanud, et maailmas on piisavalt ressursse ja oskusteavet, mis võimaldaks ühise jõupingutuse korral rahuldada kõigi inimeste põhivajadused.

Teiseks väidetakse tihti, et esimese ja teise põlvkonna õigused on oma olemuselt põhimõtteliselt erinevad. Selle järgi nõuavad esimese põlvkonna õigused valitsustelt ainult teatud tegevustest hoidumist (nn negatiivsed õigused), samas kui teise põlvkonna õigused nõuavad valitsustelt aktiivset sekkumist (nn positiivsed õigused). Väidetakse, et valitsustelt ei saa realistlikult eeldada positiivsete abinõude rakendamist, näiteks kõigi inimeste varustamist toiduga. Seetõttu ei saa neil olla ka sellist kohustust. Kui ühelgi osapoolel ei ole mingeid kohustusi, ei saa sisuliselt rääkida ka õigustest. Siiski lähtub selline käsitlus kahest põhimõttelisest ekslikust arusaamast.

Esiteks ei ole kodaniku- ja poliitilised õigused kindlasti puhtalt negatiivset tüüpi õigused. Näiteks vabadust piinamisest ei saa tagada üksnes sellega, et riigiametnikud lihtsalt hoiduvad inimeste piinamisest. Tõeline vabadus piinamisest on võimalik vaid siis, kui valitsus rakendab selles valdkonnas aktiivseid kontrolli- ja järelevalveabinõusid: korrakaitse, õiguslikud mehhanismid, teabevabadus, võimalus läbi viia sõltumatuid kontrolle kinnipidamisasutustes ja palju muud. Sama kehtib ka hääletamisõiguse ja kõigi teiste kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta. Kõik need õigused eeldavad valitsuselt lisaks teatud tegevustest hoidumisele ka mingisugust aktiivset tegevust.

Teiseks eeldavad ka sotsiaalsed ja majanduslikud õigused, et valitsused hoiduvad teatud tegevustest – täpselt nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste puhul. Näiteks ei tohi nad võimaldada üksikutele ettevõtetele suuri maksuvabastusi, peavad hoiduma arengu aktiivsest soodustamisest juba niigi eelisseisus olevates piirkondades, mitte kehtestama arengumaadele kahjulikke kaubandustariife jne.

Küsimus: Mida peab valitsus aktiivselt ära tegema selleks, et tagada tõeliselt vabad ja õiglased valimised?

Nii enesemääramisõigus kui ka õigus arengule on … ühtaegu individuaalsed ja kollektiivsed õigused.

Chidi Anselm Odinkal

Tegelikult on erinevat liiki õigused omavahel märksa tihedamalt seotud, kui nende nimetuste järgi võiks arvata. Majanduslikud õigused sulavad ühte poliitiliste õigustega, kodanikuõigused on tihti eristamatud sotsiaalsetest õigustest. Nimetused võivad olla kasulikud ülevaatliku pildi saamiseks, kuid samas võivad nad olla väga eksitavad. Paljud õigused võivad kuuluda korraga mitmesse kategooriasse ning ühe kategooria õiguste teostamine võib sõltuda sellest, et teise kategooria õigused oleksid tagatud.

Seetõttu on asjakohane meenutada 1993. aasta Viini deklaratsiooni ja tegevusprogrammi kätketud käsitlusviisi. Selle viiendas lõigus öeldakse:

Kõik inimõigused on universaalsed, jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud. Rahvusvaheline üldsus peab suhtuma inimõigustesse kogu maailmas õiglaselt ja võrdselt, lähtudes samadest alustest ja rõhuasetustes.

Tuumikõiguste ja muude õiguste eristamine

Õiguste jagamine põlvkondadeks ei ole ainus võimalus, kuidas üha arvukamaks muutuvaid õigusi üritatakse eri kategooriatesse jagada. On õigusi, mille suhtes võib eriolukorras erandeid teha, ja teisi, mille suhtes ei või. Mõnede õiguste kohta on kasutatud mõistet ius cogens – rahvusvahelise üldsuse poolt tunnustatud normid, mille suhtes ei ole erandid kunagi lubatud. Sellised normid on näiteks genotsiidi, orjanduse ning süstemaatilise rassilise diskrimineerimise keeld. Mõned õigused on „absoluutsed”, mis tähendab, et nende teostamisel ei saa teha mingeid erandeid ega piiranguid. Selline on näiteks piinamise keeld. Teatud majanduslike ja sotsiaalsete õiguste puhul on kindlaks tehtud põhilised „miinimumkohustused”, näiteks esmavajalikud tervishoiuteenused, varjupaigateenused ja haridus. Mõned teised autorid võivad väita, et tuumikusse kuuluvad kollektiivsed õigused, kuna nad loovad üldise kaitseraamistiku, mille sees üksikisikud saavad oma õigusi teostada. Selles küsimuses ei ole väljakujunenud konsensust ega ühte üldtunnustatud teooriat ning enamik vaatlejaid eelistaks rõhutada pigem õiguste universaalsust, jagamatust ja vastastikust sõltuvust.

Vaatamata õiguste arvu suurenemisele, tekib aeg-ajalt olukordi, kus õigusi tuleb hakata kohaldama täiesti uutele probleemidele ja valdkondadele. Tihti on see seotud teaduse arenguga, mida käsitletakse järgmises alaosas.

Teaduse areng

Igaühel on õigus […] saada osa teaduse edusammudega kaasnevatest hüvedest.

Inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 27

Euroopa Nõukogu Oviedo konventsioon

Terviseteadused ja meditsiin on üks valdkond, mis seostub uute õiguste tunnustamisega. Uute teadusavastusega on kaasnenud hulk eetika ja inimõigustega seotud küsimusi, eriti seoses geenitehnika ning organite ja kudede siirdamisega. Neis valdkondades toimunud tehniliste arengute tõttu on tulnud vastata küsimustele ka elu enda olemuse kohta.

Vastuseks mõnedele sellistele probleemidele võttis Euroopa Nõukogu vastu uue rahvusvahelise lepingu: 1999. aasta inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel (edaspidi „Oviedo konventsioon”). Konventsiooni on allkirjastanud 30 Euroopa Nõukogu liikmesriiki ja selle on ratifitseerinud kümme riiki. Selles antakse tegevussuuniseid mõnedes eespool osutatud probleemsetes olukordades käitumiseks.

Tähtsamate artiklite kokkuvõte:

  • Igasugune diskrimineerimine isiku pärilikkuse alusel on keelatud. 
  • Geenhaiguste ennustusteste võib teha ainult tervise huvides, aga mitte näiteks selleks, et teha kindlaks lapsel tulevikus kujunevaid füüsilisi tunnuseid.
  • Inimgenoomi võib muundada üksnes haiguse ärahoidmiseks, diagnoosimiseks või ravimiseks. 
  • Meditsiinilise viljastamise meetodeid ei ole lubatud kasutada tulevase lapse soo valimiseks. 
  • Elundi või koe võib elusdoonorilt eemaldada ainult retsipiendi ravimise huvides, aga mitte tulu teenimise allikana (artikkel 21).   

Igasugune sekkumine, mille eesmärgiks on teise, kas elava või surnud inimesega geneetiliselt identse inimolendi loomine, on keelatud.

Inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni lisaprotokoll, Pariis 1998

Geenitehnika tähendab organismi pärilike tunnuste muutmist teatud kindlal viisil geneetilise materjali muutmise abil. Selles valdkonnas tehtud edusammud on põhjustanud ägedaid debatte mitmesugustes eetilistes ja inimõigustega seotud küsimustes: näiteks kas peaks olema lubatud idurakkude muutmine, kui see põhjustab kogu organismi ja tema järeltulevate põlvkondade püsiva geneetilise muutuse, või kas inimeste puhul peaks olema lubatud kloonorganismi loomine, kui see on lubatud hiirte ja lammaste puhul.

Küsimus: Kas tuleks kuidagi piirata seda, mida teadlastel on lubatud uurida?

Biotehnoloogia areng on muutnud võimalikuks ka täiskasvanu või loote organite või kudede siirdamise ühest kehast teise. Sarnaselt geenitehnikaga pakub see tohutult palju võimalusi mõnede inimeste elukvaliteedi parandamiseks ja elude päästmiseks, kuid kaaluda tuleks ka sellega seotud probleemküsimusi.

  • Kui surnukehalt võetud organiga on võimalik kellegi elu päästa või tema elukvaliteeti parandada, kas seda tuleks siis alati teha? Või väärivad ka surnukehad lugupidavat kohtlemist? 
  • Kuidas tagada seda, et kõigil abivajajatel oleks võrdne võimalus doonorelundit saada, kui elundite arv on piiratud? 
  • Kas organite ja kudede säilitamist tuleks seadusega reguleerida? 
  • Kas inimõiguste põhimõtetest tulenevad mingid järeldused geneetiliselt muundatud toidu ja loomasööda kasutamise kohta? Kui jah, siis millised need on?