Käesoleva sõnastiku eesmärk on pakkuda Kompassi kasutajale käsiraamatus kasutatud põhimõistete, konventsioonide ja terminite lühidefinitsioone või -selgitusi. Üksikasjalikumat teavet võib leida 5. peatüki asjakohastest taustainfo jaotistest või internetist.

Allkirjastamine (signature) – rahvusvahelise lepingu allkirjastamine on lepinguosaliseks saamise esimene etapp, mille puhul eeldatakse sellele järgnevat ratifitseerimist. Lepingu allkirjastamisega väljendab riik oma valmisolekut järgida tulevikus kõiki lepingust tulenevaid kohustusi ning hoiduda vahepealsel ajal tegevustest, mis oleksid nende kohustustega vastuolus.

Ameerika inimõiguste konventsioon (American Convention on Human Rights) – 1969. aastal Ameerika Riikide Organisatsioonis (Organisation for American States) vastu võetud inimõiguste leping. See hõlmab Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikat.

Ametiühing (trade union) – teatud kutse- või tegevusala tööliste ühendus, mis kaitseb tööliste ühiseid huve (nt nõuab paremaid töötingimusi). Õigus ametiühinguid luua ja nendega liituda ning õigus pidada palga üle kollektiivläbirääkimisi on laialdaselt tunnustatud inimõigused.

Analüüs (debriefing) – korraldajate ja osalejate vahel peetav struktureeritud vestlus, mille käigus arutletakse, kuidas läbi viidud kogemus- ja osaluspõhine harjutus õnnestus ja mis mulje see jättis. Eesmärk on aidata osalejatel turvalises keskkonnas oma mõtetes ja tunnetes selgust saada.

Antisemitism (antisemitism) – kartus, vastumeelsus, kahtlustav suhtumine või eelarvamused juudi päritolu või judaismi tunnistavate isikute suhtes, nende vihkamine, diskrimineerimine või ebaõiglane kohtlemine. Antisemitismi nüüdisaegsete vormide hulka kuulub ka holokausti eitamine. 

Apartheid (apartheid) – mõrvad, vägistamised, piinamine, orjastamine või muud inimsusevastased kuriteod, mis pannakse toime institutsionaliseerunud režiimis, kus toimub ühe või mitme rassirühma süstemaatiline rõhumine ja valitsemine mõne teise rassirühma poolt, ning mille eesmärk on seda režiimi säilitada. 

Araabia inimõiguste harta (Arab Charter of Human Rights) – 22. mail 2004. aastal Araabia Liiga nõukogus vastu võetud dokument, millega kinnitatakse toetust inimõiguste ülddeklaratsiooni, rahvusvaheliste inimõiguskonventsioonide ja inimõigusi islamis käsitleva Kairo deklaratsiooni põhimõtetele. 

Arenevad võimed (evolving capacity) – lapse õiguste konventsioonis väljendatud põhimõte, mis soovitab lapse õiguste järjest suuremal määral rakendamist vastavalt lapse kognitiivsele ja emotsionaalsele küpsemisele.

Areng (development) – laiahaardeline majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja poliitiline protsess, millega tahetakse saavutada kogu elanikkonna ja kõigi isikute heaolu pidevat paranemist, tuginedes nende aktiivsele vabale ja mõtestatud osalusele arengus ning sellest tulenevate hüvede õiglasele jaotamisele. Vt ka „õigus arengule”.

Aruandekohustus (accountability) – valitsuse kohustus tõendada, selgitada ja põhjendada, kuidas ta on täitnud oma kohustusi inimeste ees. 

Arutamine (hearing) – protsess, mille käigus huvitatud isikutel ja kõigil teistel, keda antud asjas tehtav otsus võib mõjutada, on võimalus esitada kõnealuses asjas avaldusi, küsimusi ja vastuväiteid. Arutamine võib toimuda näiteks kohaliku omavalitsuse üksuses, ministeeriumis, rahvusvahelises organis või erikomisjonis.

Autokraatia (autocracy) – valitsemisvorm, kus ühel isikul või väikesel isikute rühmal on piiramatu võim; nii nimetatakse ka sellise isiku või rühma võimutäiust.

Bioloogiline sugu (sex) – meeste ja naiste universaalsed ja muutumatud bioloogilised erinevused. See erineb sotsiaalse soo mõistest, millega peetakse silmas teatud kogukonnas sotsialiseerumise käigus õpitud või omandatud sotsiaalseid tunnuseid.

Deklaratsioon (declaration) – dokument, milles esitatakse kokkulepitud põhimõtted ja normid, kuid mis ei ole õiguslikult siduv. ÜRO konverentsidel (näiteks 1993. aasta inimõiguste konverents Viinis või 1995. aasta naiste konverents Pekingis) koostatakse tavaliselt kahte liiki deklaratsioone: esimese koostavad valitsuste esindajad ja teise vabaühendused. ÜRO Peaassamblee annab sageli välja mõjukaid kuid õiguslikult mittesiduvaid deklaratsioone.

Demokraatia (democracy) – valitsemisvorm, mille korral õigus valitseda saadakse rahvalt kas otseste rahvahääletuste või rahva poolt valitud hääleõiguslike esindajate kaudu.

Diskrimineerimine (discrimination) – mis tahes eristamine, väljaarvamine või eesõiguste piiramine rassi, kultuuri, päritolu, rahvuse, seksuaalse sättumuse, usutunnistuse, füüsilise puude või muu antud küsimuses ebaolulise tunnuse alusel.

Ebaseaduslik ränne (irregular migration) – mõiste, mida enamik rändeuurijaid kasutab „illegaalse”, „dokumenteerimata” või „lubamatu” rände mõiste asemel, rõhutamaks, et ükski inimene ei ole iseenesest illegaal.

Eeliskohtlemine (affirmative action) – valitsuste või eraettevõtjate tegevus varasema diskrimineerimise (näiteks naiste, teatud rasside, rahvusrühmade, usutunnistuse pooldajate või puudega isikute hariduslik või tööalane diskrimineerimine) heastamiseks. Eeliskohtlemine on üks võimalus, kuidas võimaldada tõrjutud rühmadele sisulist võrdsust. Eeliskohtlemist tuleks käsitada ajutise meetmena, mida kasutatakse kuni tegeliku võrdsuse saavutamiseni. 

Eluhoiak (life stance) – ideede raamistik, mis aitab meil maailma mõista ning elu mõtestada ja väärtustada. See üldine mõiste hõlmab nii religioosseid kui ka sellest erinevaid maailmavaateid kumbagi diskrimineerimata. 

Eriraportöör (special rapporteur) – inimõigusi kaitsva asutuse (nt ÜRO inimõiguste nõukogu) valitud isik, kelle ülesanne on esitada aruanne teatud teemal, nt eluasemetingimused, lapsprostitutsioon ja lapspornograafia, naistevastane vägivald või inimõiguste olukord mõnes kindlas riigis. 

Esimese põlvkonna õigused (first-generation rights) – õigused, mis said inimõigustena tunnustatuks 17. ja 18. sajandil. Nende hulka kuuluvad kõik poliitilised ja kodanikuõigused, näiteks õigus hääletada, õigus elule ja vabadusele, sõna-, usu- ja kogunemisvabadus. Sellised õigused on enamjaolt kodifitseeritud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis. Kuna see väljend jätab mulje, et kodaniku- ja poliitilised õigused on tähtsamad kui teise põlvkonna õigused ehk majanduslikud ja sotsiaalsed õigused, kasutatakse seda viimasel ajal üha vähem. 

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon/Euroopa inimõiguste konventsioon (European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms/European Convention/European Convention on Human Rights) – 1950. aastal Euroopa Nõukogus vastu võetud piirkondlik inimõigustealane leping. Kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid on ühtlasi konventsiooni lepinguosalised ning uutelt liikmesriikidelt eeldatakse, et nad ratifitseerivad konventsiooni esimesel võimalusel.

Euroopa Inimõiguste Kohus (European Court of Human Rights) – Stras-bourgis asuv Euroopa inimõiguste konventsiooniga asutatud riikideülene kohus, kuhu isikud saavad viimase võimalusena oma õiguste kaitseks pöörduda juhul, kui nende arvates on mõni konventsiooni lepinguosaline nende inimõigusi rikkunud. 

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon/OSCE (Organization for Security and Co-operation in Europe) – julgeolekuküsimustega tegelev valitsusvaheline organisatsioon, kuhu kuuluvad praktiliselt kõik Euroopa ja Kesk-Aasia riigid, samuti Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Selle pädevusse kuuluvad sellised teemad nagu relvastuse piiramine, inimõigused, ajakirjandusvabadus ja vabad valimised. 

Euroopa Kohus (European Court of Justice) – 1952. aastal asutatud Luksemburgis asuv kohus, mille ülesanne on tagada, et ELi õigust tõlgendataks ja kohaldataks kõigis ELi liikmesriikides ühetaoliselt ning kõik oleksid seega seaduse ees võrdsed. Näiteks tagab see, et eri riikide kohtud ei teeks samas küsimuses erinevaid otsuseid.

Euroopa kultuurikonventsioon (European Cultural Convention) – 1954. aastal Euroopa Nõukogus vastu võetud ja 1955. aastal jõustunud piirkondlik leping, mis loob ametliku raamistiku Euroopa Nõukogu tegevusele hariduse, kultuuri, pärandi, noorte ja spordi valdkondades. Kultuurikonventsioon täiendab Euroopa inimõiguste konventsiooni ning selle eesmärk on kaitsta Euroopa kultuuri ning suurendada Euroopa eri rahvaste vastastikust mõistmist ning nende võimet väärtustada üksteise kultuurilist mitmekesisust.

Euroopa Liit/EL (European Union/EU) – Euroopas asuvaid riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, mille eesmärk on edendada piirkondlikku ühtekuuluvust ja sotsiaalset koostööd. EL loodi 1993. aastal Maastrichti lepinguga.

Euroopa Nõukogu (Council of Europe) – 1949. aastal asutatud organisatsioon, mille eesmärk on kaitsta ja edendada inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiki. Selle praeguse 47 liikmesriigiga on hõlmatud praktiliselt kogu Euroopa. Selle peakorter asub Strasbourgis. 

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (Parliamentary Assembly of the Council of Europe) – see Strasbourgis asuv organ koguneb neli korda aastas, et arutada päevakajalisi küsimusi ning paluda Euroopa valitsustel rakendada meetmeid ja esitada nende kohta aruandeid. Assamblee 318 liiget nimetatakse Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigi parlamentide saadikute seast.     

Euroopa Parlament (European Parliament) – otsestel valimistel valitav Euroopa Liidu parlamentaarne institutsioon. Parlamendil on kaks töökohta: Strasbourg ja Brüssel. Euroopa Parlamendil on 736 liiget.

Euroopa sotsiaalharta (European Social Charter) – 1962. aastal Euroopa Nõukogus vastu võetud ja 1996. aastal muudetud piirkondlik leping, millega kaitstakse sotsiaalseid ja majanduslikke inimõigusi. See täiendab Euroopa inimõiguste konventsiooni, milles käsitletakse peamiselt kodaniku- ja poliitilisi õigusi.

Euroopa sotsiaalõiguste komitee (European Committee of Social Rights) – organ, mille ülesanne on jälgida, et riigid täidaksid Euroopa sotsiaalharta nõudeid. See koosneb 15 sõltumatust ja erapooletust eksperdist, kes vaatavad oma regulaarsetel kohtumistel läbi sotsiaalhartaga ühinenud riikide aruandeid.

Fakultatiivprotokoll (optional protocol) – leping, millega muudetakse mõnda muud lepingut, nt uute menetluste või sätete lisamisega. Seda nimetatakse „fakultatiivseks”, kuna algse lepingu ratifitseerinud valitsus võib otsustada, kas ta soovib protokolliga tehtud muudatused ratifitseerida või mitte. 

Fašism (fascism) – valitsemissüsteem, mille ideoloogiliseks aluseks on idee teatud rahvuste või rasside ülimuslikkusest ning püüd kontrollida poliitika, majanduse ja kultuuri kõiki aspekte. Seda võib iseloomustada opositsiooni ja kriitika vägivaldne mahasurumine, kontroll massiteabevahendite üle, riiklik kontroll tööstuse, kaubanduse jm valdkondade üle, agressiivne natsionalism ja sageli ka rassism.

Genfi konventsioonid (Geneva Conventions) – 1949. aastal Rahvusvahelise Punase Risti Komitee egiidi all Genfis sõlmitud neli rahvusvahelist lepingut. Nendes sätestatakse rahvusvahelistes relvakonfliktides kohaldatavad reeglid, eelkõige seoses vaenlase kontrolli alla sattunud haigete ja haavatud sõjaväelaste, meremeeste ja lendurite, sõjavangide ning tsiviilelanike kohtlemisega.

Genotsiid (genocide) – süstemaatiline tapmine, mille eesmärk on teatud inimrühma osaline või täielik hävitamine nende rahvuse, rassi, päritolu või usutunnistuse tõttu. See mõiste hõlmab ka suurte füüsiliste või vaimsete kannatuste põhjustamist ning laste sunniviisilist ümberpaigutamist ühest inimrühmast teise. 

Globaliseerumine (globalisation) – üldiselt tähendab see riikide vastastikuse sõltuvuse ja suhtluse pidevat suurenemist, eriti majanduse, ühiskonnaelu ja kultuuri valdkonnas. Kitsamas tähenduses peetakse selle mõistega silmas ka teatud rahvusvahelise lõimumise vormi, mis teenib suurriikidega tihedalt seotud erasektori, suurtootjate ja rahandusasutuste huve. 

Harta (charter) – dokument, millega nähakse ette teatud õiguste andmine. 

Hindamine (evaluation) – korraldajate ja osalejate vahel peetav struktureeritud vestlus, mille käigus osalejad saavad analüüsida ja hinnata, mida nad kogemus- ja osaluspõhisest harjutusest õppisid. Vestluse käigus arutlevad osalejad selle üle, kuidas õpitu seostub nende varasemate teadmistega ning kuidas nad võiksid seda tulevikus kasutada.

Humanitaarõigus (humanitarian law) – peamiselt Genfi konventsioonidel põhinev õigusnormide kogum, mille alusel kaitstakse teatud isikuid relvakonfliktide ajal, abistatakse ohvreid ning piiratakse sõjapidamise meetodite ja vahendite kasutamist, et vähendada hävitustööd, inimkaotusi ja põhjendamatuid kannatusi.

Huvikaitse (advocacy) – mõne idee, arengu või tegutsemismooduse avalik toetamine või soovitamine.

Imiteering (simulation) – laiendatud struktureeritud rollimäng, mis asetab osalejad neile tundmatusse olukorda ja rolli.

Inimsusevastased kuriteod (crimes against humanity) – ulatuslik või süstemaatiline vägivald tsiviilelanike vastu. Näiteks tapmine, hävitamine, orjastamine, piinamine, vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunnitud rasedus, rassilistel, rahvuslikel, soolistel või muudel alustel tagakiusamine, isikute sunnitud kadunuks jäämine, apartheid, muud sarnased ebainimlikud teod, millega tahtlikult põhjustatakse suuri kannatusi või tekitatakse raskeid vaimseid või kehalisi tervisekahjustusi.

Inimõigused (human rights) – üleüldiselt kõigile inimestele kuuluvad õigused. Inimõigused on jagamatud, võõrandamatud ja universaalsed ning kaitsevad kõigi inimeste võrdsust ja väärikust. 

Inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta (Aafrika harta, tuntud ka kui Banjuli harta) (African Charter on Human and People’s Rights) – 1981. aastal Aafrika Ühtsuse Organisatsioonis (Organisation of African Unity) vastu võetud Aafrika mandri inimõiguste leping.

Inimõiguste kaitse raamistik (human rights framework) – omavahel seotud rahvusvaheliste ja piirkondlike juriidiliste dokumentide kasvav kogumik, milles määratletakse inimõigused ning nähakse ette nende edendamise ja kaitse mehhanismid. 

Inimõiguste komisjon (Commission on Human Rights) – ÜRO endine organ, mis on asendatud ÜRO inimõiguste nõukoguga. 

Inimõiguste komitee (Human Rights Committee) – 18 eksperdist koosnev ÜRO organ, mis tuleb kokku kolm korda aastas, et vaadata läbi ÜRO 162 liikmesriigi poolt iga viie aasta tagant esitatavaid aruandeid kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti täitmise kohta. 

Inimõiguste nõukogu (Human Rights Council) – ÜRO süsteemis tegutsev valitsusvaheline organ, kuhu kuulub 47 liikmesriiki ning mille ülesanne on kaitsta ja edendada inimõigusi kogu maailmas. Nõukogu asutati ÜRO Peaassambleel 2006. aasta märtsis inimõiguste komisjoni järglasena ning selle põhieesmärgina nähti inimõiguste rikkumiste vastu võitlemist ning sellekohaste soovituste tegemist.

Inimõiguste ülddeklaratsioon (Universal Declaration of Human Rights) – 10. detsembril 1948. aastal ÜRO Peaassambleel vastu võetud deklaratsioon, mis on ÜRO inimõigustealaste standardite ja normide alusdokument. Kõik liikmesriigid on nõustunud inimõiguste ülddeklaratsiooni järgima. Kuigi deklaratsioon oli algselt mittesiduv, on mitmeid selle sätteid aja jooksul sedavõrd üldiselt tunnustatud, et seda võib nüüd juba pidada rahvusvahelise tavaõiguse osaks.

Inimõiguste ülemvolinik (High Commissioner for Human Rights) – ÜRO kõrgeim inimõigustega tegelev ametiisik. Ülemvolinik juhib ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürood, mille ülesanne on toetada ÜRO inimõiguste kaitsemehhanismide rakendamist. (Mitte segamini ajada Euroopa Nõukogu juures tegutseva inimõiguste voliniku institutsiooniga.)

Inimõigusvolinik (Commissioner for Human Rights) – Euroopa Nõukogu sõltumatu institutsioon, mille eesmärk on edendada Euroopa Nõukogu liikmesriikides inimõigustealast teadlikkust ja inimõiguste austamist. Vt ka „inimõiguste ülemvolinik”.

Jagamatu (indivisible) – selle sõnaga rõhutatakse, et kõiki inimõigusi tuleb käsitada ühtse jagamatu tervikuna. Isikult ei saa teatud inimõigust ära võtta põhjendusega, et see on mõnest teisest õigusest vähem tähtis või teisejärguline.

Juriidiline dokument (instrument) – riigi või riikide ametlik dokument, milles õigused sätestatakse mittesiduvate põhimõtetena (deklaratsioon) või kodifitseeritakse need ratifitseerivate riikide jaoks õiguslikult siduvana (pakt, leping või konventsioon). Sellised dokumendid võivad olla siseriiklikud või rahvusvahelised.

Jõustumine (entering into force) – protsess, mille käigus leping muutub selle ratifitseerinud riikidele täielikult siduvaks. Selle tingimuseks on lepingus sätestatud ratifitseerimiste arvu alampiiri saavutamine.

Kadumine (disappearance) – olukord, kus inimene kaob seetõttu, et valitsus või muu organisatsioon on ta tapnud või salaja vangistanud. Kadumise põhjuseks on inimese poliitilised seisukohad või tegevus, mis on vastuolus valitsuse või organisatsiooni ebaõiglase režiimi või doktriiniga.

Keskkonnaalased õigused (environmental rights) – tavaliselt nimetatakse nii isikute õigust turvalisele, tervislikule ja ökoloogiliselt tasakaalus elukeskkonnale. Mõnikord kasutatakse seda mõistet ka keskkonna enda „õiguste” tähenduses, pidades silmas näiteks loomade, taimede ja ökosüsteemide õigust mitte hävida inimtegevuse tagajärjel. 

Kodakondsus (citizenship) – a) üksikisiku ja riigi vaheline õiguslik suhe, millest tulenevad vastastikused õigused ja kohustused; b) termin, millega kirjeldatakse inimeste ja riigi, millega nad seotud on, üldist suhet, kaasa arvatud neilt oodatavat käitumist ja suhtumist.

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (International Covenant on Civil and Political Rights) – see 1966. aastal vastu võetud ja 1976. aastal jõustunud leping on üks tähtsamaid inimõigustealaseid rahvusvahelisi lepinguid, milles deklareeritakse, et kõigil inimestel on mitmeid erinevaid kodaniku- ja poliitilisi õigusi, ning nähakse ette meetmed nende õiguste kaitse kontrollimiseks lepinguga ühinenud riikides.

Kodanikuõigused/kodanikuvabadused (civil rights/civil liberties) – õigused ja vabadused, mis kaitsevad üksikisikuid valitsuse põhjendamatu sekkumise eest ning võimaldavad neil osaleda riigi elus ilma diskrimineerimise ja repressioonideta. 

Kodanikuühiskond (civil society) – üldmõiste, mis hõlmab vabatahtlikke ühiskondlikke ja sotsiaalseid organisatsioone, ühendusi ja liikumisi, näiteks registreeritud heategevusorganisatsioonid, vabaühendused, kogukonnarühmad, naisorganisatsioonid, usulised ühendused, erialaühendused, ametiühingud, eneseabirühmad ja huvikaitserühmad, mis on toimiva demokraatliku ühiskonna aluseks. Kodanikuühiskond eristub riigiasutustest ja turul tegutsevatest äriühingutest.

Kodifitseerimine (codification) – õiguste ametlik fikseerimine juriidilistes dokumentides.

Kohtupraktika (jurisprudence) – õigustermin, mis tähistab teatud kohtu lahenditest moodustunud juhtumite ja põhimõtete kogumit, näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika.

Kollektiivsed õigused (collective rights) – inimrühmade õigused kaitsta oma huve ja eripära; mõnikord nimetatakse neid ka kolmanda põlvkonna õigusteks. Need õigused lisanduvad individuaalsetele õigustele.

Kolmanda põlvkonna õigused (third-generation rights) – 20. sajandi teisel poolel esile kerkinud õigused, mida on raske liigitada kodaniku- ja poliitiliste õiguste või sotsiaalmajanduslike õiguste kategooriasse. Siia kuuluvad õigus tervislikule elukeskkonnale, õigus rahule, õigus arengule ja õigus loodusvaradele. Vt ka „kollektiivsed õigused”. 

Konfliktide muundamine (conflict transformation) – protsess, millega sõdu, rahvuste või usundite vahelisi vägivallajuhtumeid või muid konflikte muundatakse nii, et tekib rahumeelne lahend. See on pikaajaline protsess, milles tegeletakse nii konflikti algpõhjustega kui ka osapoolte käitumise ja hoiakutega. 

Konfliktiennetus (conflict prevention) – lühikese aja jooksul tehtavad tegevused ilmsete pingete vähendamiseks ja/või vägivaldse konflikti puhkemise või kordumise ärahoidmiseks.

Konfliktijuhtimine (conflict management) – tegevused, mille põhieesmärk on hoida ära puhkenud vägivaldsete konfliktide vertikaalset laienemist (vägivalla ägenemine) või horisontaalset laienemist (levik suuremale alale).

Konfliktilahendus (conflict resolution) – lühikese aja jooksul tehtavad tegevused vägivaldse konflikti lõpetamiseks.

Konstitutsioon (constitution) – riigi või organisatsiooni juhtimist reguleerivate õigusnormide kogum. Enamikus riikides on konstitutsioon kirjalik dokument, millele on kokkuleppega antud riigi ülimusliku õigusakti jõud. Selles sätestatakse riigi ja selle poliitilise süsteemi põhialused. Kirja pandud konstitutsiooni ei ole maailmas neljal riigil. Seal kujuneb õigus kohtuotsuste ja pretsedentide alusel.

Konventsioon (convention) – riikidevaheline siduv kokkulepe; kasutatakse samas tähenduses rahvusvahelise lepingu ja pakti mõistetega. Konventsioon on suurema jõuga kui deklaratsioon, sest see on selle ratifitseerinud riikidele õiguslikult siduv. 

Koolitaja (trainer) – isik, kes valmistab osalejate rühma jaoks ette õppetegevuste kava (näiteks väitlused, õppekäigud, filmide vaatamine ja Kompassi tegevused). Kompassi tegevuste läbiviimisel töötab koolitaja või õpetaja noorterühmaga demokraatlikult ning täidab korraldaja rolli.

Koolitus (training) – teatud töö või tegevuse (näiteks inimõiguste kaitsmine) jaoks vajalike teadmiste, oskuste ja hoiakute omandamine.

Korraldaja (facilitator) – isik, kes valmistab ette, tutvustab ja koordineerib Kompassi tegevusi. Korraldaja „paneb asjad liikuma”, abistab teisi ning innustab neid õppima ja oma potentsiaali rakendama. Korraldaja ülesanne on luua turvaline keskkond, kus osalejad saavad õppida katsetamise, uurimise, andmise ja vastuvõtmise abil. Siin ei ole tegemist ainuisikulise juhiga, kes oma ala asjatundjana jagab teistele teadmisi. Kogemuste vahetamine peaks olema arendav kõigi, nii osalejate kui ka korraldajate jaoks.

Ksenofoobia (xenophobia) – (seletamatu) hirm võõramaalaste, teistest riikidest pärit isikute või üldisemalt kõige võõrapärase ees. Ksenofoobia võib põhjustada diskrimineerimist, rassismi, vägivalda ning isegi relvakonflikte võõramaalastega.

Kultuur (culture) – hoiakute, väärtuste, eesmärkide ja tavade üldine kogum, mis sageli põhineb institutsiooni, organisatsiooni või rühma ühistel ajaloolistel traditsioonidel.

Kultuuridevaheline (intercultural) – osutab erinevate keele- ja rahvuskogukondade vastastikusele sõltuvusele ja mõjule. Kultuuridevahelise vaatepunkti omandamiseks peame mõistma, et tegelikkus on mitmekesine, keerukas ja muutuv ning vastastikune mõjutamine on elu ja kultuuri lahutamatu osa.

Kultuurilised õigused (cultural rights) – õigus säilitada oma kultuurilist identiteeti ja arengut.

Lapse õiguste deklaratsioon (Declaration on the Rights of the Child) – selles ÜRO Peaassamblee 1959. aastal vastu võetud mittesiduvas dokumendis esitatakse kümme üldpõhimõtet, mis said hiljem aluseks 1989. aastal vastu võetud lapse õiguste konventsioonile.

LGBT – algustähelühend, millega tähistatakse ühiselt lesbisid, geisid, biseksuaalseid ja transsoolisi inimesi. 

Liikmesriik (Member State) – rahvusvahelisse organisatsiooni (nt ÜRO, Euroopa Nõukogu) kuuluv riik. 

Loomulikud õigused (natural rights) – inimesele üksnes tema inimeseksolemise tõttu kuuluvad õigused. Neid nimetatakse ka võõrandamatuteks õigusteks. Neid peetakse enesestmõistetavaks ja universaalseks ning need ei sõltu ühegi kultuuri ega riigivõimu seadustest, tavadest ega tõekspidamistest. 

Läbirääkimised (negotiation) – väitluspoolte vastastikune arutelu, mille käigus nad püüavad oma probleemi lahendada.

Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization) – ÜRO egiidi all tegutsev valitsusvaheline organisatsioon, mis tegeleb ülemaailmse terviseedendusega.

Majanduslik (economic) – kõik, mis seostub ainelise rikkuse loomise, suurendamise või haldamisega.

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights) – see 1966. aastal vastu võetud ja 1976. aastal jõustunud leping on üks tähtsamaid inimõigustealaseid rahvusvahelisi lepinguid, milles deklareeritakse, et kõigil inimestel on mitmeid erinevaid majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi. 

Majanduslikud õigused (economic rights) – õigused, mis on seotud eluks vajalike aineliste ressursside loomise, suurendamise ja haldamisega. Need on välja kuulutatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ning neid kaitstakse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakti ning Euroopa sotsiaalharta alusel.

Mitteformaalne haridus (non-formal education) – väljaspool tasemehariduse süsteemi kindla õppekava alusel toimuv õpe, mille eesmärk on suurendada inimese oskusi ja pädevust, näiteks noorsootöö valdkonnas. Mitteformaalset haridust nimetatakse mõnikord ka täiendusõppeks.

Moraalne õigus (moral right) – üldistest eetikapõhimõtetest (näiteks õiglus) tulenev õigus.

Multikultuurne (multicultural) – olukord, kus erineva kultuuritaustaga inimesed elavad kõrvuti samas kogukonnas ning käivad omavahel erineval määral läbi, säilitades samal ajal oma eripära.

Neonatsism (neo-Nazism) – Teise maailmasõja järgne paremäärmuslik poliitiline ja ühiskondlik liikumine ja ideoloogia, mille eesmärk on natsismi või sellega sarnaneva rassilisel või etnilisel natsionalismil põhineva ideoloogia taaselustamine. 

Noorte osalus (youth participation) – vt „osalus”. 

Oligarhia (oligarchy) – valitsemisvorm, kus võimu teostab väike hulk mõjukaid inimesi.

Ombudsman (ombudsman) – sõltumatu ametiisik, kelle tavaliselt määrab valitsus või parlament ning kelle ülesanne on uurida kodanike esitatud kaebusi. Sõna „ombudsman” pärineb vana-norra keelest ja tähendab esindajat. 

Orjapidamine (slavery) – võimu ja allumise vahekorral põhinev olukord, kus üks inimene on teise omand ning peab tegema tema heaks tööd või osutama muid teeneid. Tänapäeval võib orjapidamine esineda järgmisel kujul: lastekaubandus, lasteprostitutsioon, lapstööjõu kasutamine, laste kasutamine relvakonfliktides, võlaorjus, inimkaubandus, prostitutsioonile kallutamine ja sunniviisiline töö.

Osalus (participation) – kogukonna või ühiskonna elust osa võtmine. Noorte kohaliku ja piirkondliku tasandi ühiskondlikus elus osalemise muudetud Euroopa harta on rahvusvaheline poliitikadokument, mille eesmärk on suurendada noorte osalemist kohalikus elus. Selle võttis 2003. aastal vastu Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress. 

Oskus (skill) – võime mingit tegevust või tööd hästi teha, eelkõige tänu selle harjutamisele. Näiteks võime kaitsta inimõigusi hõlmab suhtlemise, probleemide lahendamise, loova mõtlemise, läbirääkimiste ja meeskonnatöö oskusi.

Pagulane (refugee) – inimene, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset. Terminit kasutatakse üldisemalt ka kõigi isikute kohta, kes on pagulasega sarnases olukorras, näiteks varjupaigataotlejad.

Pakt (covenant) – riikidevaheline siduv kokkulepe; kasutatakse samas tähenduses konventsiooni ja rahvusvahelise lepingu mõistetega. Kaks tähtsamat rahvusvahelist inimõigustealast pakti on mõlemad sõlmitud 1966. aastal ning need on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. 

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsioon (European Convention for the Prevention of Torture or Degrading Treatment or Punishment) – 1987. aastal Euroopa Nõukogus vastu võetud piirkondlik inimõigustealane leping, mille eesmärk on hoida ära mitmesuguseid rikkumisi isikute vastu, keda ametivõimud peavad kinni vanglates, noortevanglates, politseijaoskondades, pagulaslaagrites, psühhiaatriahaiglates või muudes sarnastes kohtades. 

Plutokraatia (plutocracy) – valitsusvorm, kus võim on riigi kõige rikkamate inimeste käes.

Poliitilised õigused (political rights) – isikute õigus osaleda oma kogukonna ja ühiskonna poliitilises elus, näiteks hääletada valimistel. 

Positiivne diskrimineerimine (positive discrimination) – sama, mis eeliskohtlemine. 

Puudehalvustamine (disablism/disabilism/ableism) – diskrimineeriv, allasuruv või kuritarvitav käitumine, mis tuleneb veendumusest, et puudega inimesed on teistest vähem väärtuslikud. 

Põhiõiguste harta (Charter of Fundamental Rights) – leping, milles on sätestatud Euroopa Liidu kodanike poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused. See on ELi liikmesriikidele ELi õiguse kohaldamisel siduv.

Põlisrahvad (indigenous peoples) – nende määratlemise aluseks on nende seotus teatud maa-alaga ning nende eriomased tunnused. Nad on saanud kahju kolonisatsiooni tõttu, on oma riigis alati tõrjutud rollis ning elavad sageli hõimudena. Paljud põlisrahvad taotlevad enda tunnustamist eraldi rahvana, mis hõlmab ka õigust enesemääramisele ning õigust juhtida ise oma ühiskonna arengut. ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon, 2007.

Pädevus (competency) – võime teha mingit tööd või täita ülesannet. Seoses inimõiguste kaitsega tähendab see teadmisi ja arusaamu, mis aitavad noortel inimõigustega seotud küsimusi sügavamalt mõista, ning inimõiguste kaitsmiseks vajalikke oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid.

Raamkonventsioon (framework convention) – konventsioon, milles nähakse ette rahvusvaheliste meetmete põhimõtted ja normid ning sätestatakse küsimuse lahendamiseks vajalike täpsemate kokkulepete üle peetavate läbirääkimiste kord. 

Rahu kindlustamine (peace-building) – (sh konfliktijärgne rahu kindlustamine) keskpika või pika perioodi jooksul rakendatavad meetmed vägivaldsete konfliktide algpõhjuste kõrvaldamiseks.

Rahuvastased kuriteod (crimes against peace) – rahvusvahelises õiguses i) agressiivse sõja või rahvusvahelisi lepinguid, kokkuleppeid või lubadusi rikkuva sõja planeerimine, ette valmistamine, alustamine või pidamine; ii) punktis i nimetatud mis tahes teo toimepaneku eesmärgil ühise plaani koostamises või vandenõus osalemine. Neid nimetatakse Nürnbergi põhimõteteks.

Rahvusvaheline Kohus (International Court of Justice) – Hollandis Haagis asuv ÜRO peamine kohtuorgan. Selle põhiülesanne on lahendada riikide poolt kohtule esitatud õigusvaidlusi ning anda nõuetekohaselt volitatud rahvusvahelistele organitele, agentuuridele ja ÜRO Peaassambleele õigusküsimustes nõuandvaid arvamusi. (Mitte segamini ajada Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga.)

Rahvusvaheline Kriminaalkohus (International Criminal Court) – 2002. aastal asutatud ja Hollandis Haagis asuv alaline kohus, mille ülesanne on võtta isikuid vastutusele genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude eest. (Mitte segamini ajada Rahvusvahelise Kohtuga.)

Rahvusvaheline leping (treaty) – rahvusriikide ametlik kokkulepe, milles määratletakse ja muudetakse nende vastastikuseid kohustusi; kasutatakse samas tähenduses konventsiooni ja pakti mõistetega. Kui riik ratifitseerib mõne vastu võetud rahvusvahelise lepingu, muutub selle artiklite järgimine siseriiklikult kohustuslikuks.

Rahvusvaheline tavaõigus (customary international law) – tavadel ja traditsioonil põhinev õiguspraktika. Et muutuda rahvusvaheliseks tavaõiguseks, peab õiguspraktika vastama kahele tingimusele: aja jooksul ühetaolise ja järjekindlana püsiv riiklik praktika ning veendumus, et selline praktika on kohustuslik (opinio juris). See on tähtis ja kasulik rahvusvahelise õiguse allikas, sest see on siduv kõigile riikidele, olenemata sellest, kas nad on mõne rahvusvahelise lepingu heaks kiitnud või mitte. 

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (International Labour Organisation) – 1919. aastal asutatud ja ÜRO alluvuses tegutsev asutus, kus on esindatud liikmesriikide valitsused, tööandjad ja töövõtjad ning mille eesmärk on edendada inimväärsete töötingimuste loomist kogu maailmas.

Rahvusvahelised inimõiguste deklaratsioonid (International Bill of Human Rights) – inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti mitteametlik üldnimetus.

Rassism (racism) – uskumus, et inimeste väärtus sõltub sellest rahvusrühmast või hõimust, kuhu nad kuuluvad, ning teiste rühmade või hõimude (rasside) liikmed on vähem väärtuslikud kui enda rühma liikmed, või sellest tingitud teise rassi kuuluvate isikute ebaõiglane kohtlemine.

Ratifitseerimine (ratification) – toiming, millega riigi seadusandlik organ kinnitab valitsuse poolt lepingule antud allkirja kehtivust; ametlik menetlus, millega leping muutub pärast selle vastuvõtmist riigi jaoks siduvaks. Pärast ratifitseerimist saab riigist lepinguosaline.

Reservatsioon (reservation) – riigi poolt rahvusvahelise lepingu suhtes esitatav eriklausel, nt loetelu sätetest, mida riik ei ole nõus järgima. Reservatsioonid ei tohi siiski olla vastuolus lepingu põhilise mõttega.

Riigisisesed põgenikud (internally displaced persons) – isikud või inimrühmad, kes on sunnitud oma kodust või elukohast põgenema relvastatud konflikti, üldise vägivalla, inimõiguste rikkumise, loodusõnnetuste või inimeste põhjustatud katastroofide pärast, ja kes ei ole ületanud riigipiiri.

Riiklik suveräänsus (state sovereignity) – põhimõte, et valitsusel on kõrgeim seaduslik õigus otsustada, mida tema jurisdiktsioonis tehakse. Suveräänsus on teatud määral piiratud rahvusvaheliste inimõigustealaste dokumentide ning rahvusvaheliste ühenduste (nt EL) liikme staatusega. 

Rollimäng (role-play) – osalejate etendatav lühietendus. Inimesed lähtuvad rollimängu situatsiooni kujutamisel oma elukogemustest; enamasti on rollimängud improviseeritud. Rollimängu eesmärk on võimaldada osalejatel kogeda turvalises keskkonnas erinevaid olukordi ning uurida probleemide lahendusvõimalusi.

Sallivus (tolerance) – valmisolek taluda enda omast erinevaid kombeid ja seisukohti, ilma et nendega tingimata nõustutaks või neid heaks kiidetaks. Sallivuse põhimõtete deklaratsioon (UNESCO, 1995). 

Seaduslikud õigused (legal rights/statutory rights) – õigusaktides sätestatud õigused, mille kaitsmiseks on võimalik pöörduda kohtusse. Kasutatakse ka kohtumenetlusega seotud inimõiguste (näiteks õigus õiglasele kohtulikule arutamisele) tähenduses.

Sisserändaja (migrant) – Euroopa migratsioonikomitee töös laialdaselt kasutatav termin, mis sõltuvalt kontekstist võib tähendada emigranti, tagasipöörduvat rändajat, immigranti, pagulast, ümberasustatud isikut, immigrantide perest pärinevat isikut ja/või immigratsiooni tagajärjel tekkinud vähemusrühma liiget.

Solidaarsusõigused (solidarity rights) – vt „kollektiivsed õigused”.

Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine (gender mainstreaming) – ülemaailmselt tunnustatud strateegia soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. See ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks nii, et sotsiaalse sooga seotud aspekte ning soolise võrdõiguslikkuse saavutamise vajadust võetakse olulisena arvesse kõigis tegevustes, kaasa arvatud abinõude kavandamine, ressursside jagamine ning tegevuskavade ja projektide koostamine, elluviimine ning järelkontroll.

Sotsiaalne sugu (gender) – sotsiaalselt konstrueeritud ettekujutus naiste ja meeste rollidest, hoiakutest, väärtustest ja suhetest. Kui bioloogiline sugu tuleneb meeste ja naiste bioloogilistest erinevustest, siis sotsiaalse soo määrab ühiskond, kus naised on peaaegu kõigil juhtudel olnud meestele allutatud. 

Sotsiaalsed õigused (social rights) – täisväärtuslikuks ühiskonnaelus osalemiseks vajalikud õigused. Sotsiaalsed õigused on tagatud inimõiguste ülddeklaratsiooni, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ja Euroopa sotsiaalhartaga.

Stereotüüp (stereotype) – liigselt lihtsustatud, üldistatud ja sageli teadvustamata esialgne ettekujutus teatud isikutest või seisukohtadest, mis võib põhjustada eelarvamusi ja diskrimineerimist. Inimrühma mõnedele liikmetele omaste tunnuste üldistav omistamine kogu rühmale.

Surmanuhtlus (death penalty) – inimese seaduslik surmamine riigi poolt karistusena kuriteo eest. Euroopa inimõiguste konventsioonis oli surmanuhtlus algselt lubatud, kuid nüüd on see Euroopa territooriumil keelustatud (protokoll nr 6) ning see keeld kehtib ka sõja ajal (protokoll nr 13). Enamikus maailma riikides on surmanuhtlus nüüdseks kaotatud.

Sõjakuritegu (war crime) – riigisisese või rahvusvahelise konflikti ajal toime pandud kuritegu, millega kaasneb humanitaarõiguse või relvakonfliktidega seotud muude õigusaktide raske rikkumine. 1899. ja 1907. aasta Haagi konventsioonid koos 1949. aasta Genfi konventsiooniga olid ühed maailma esimesed rahvusvahelised õigusaktid, milles käsitleti sõjapidamist, sõjakuritegusid ning sõjaohvrite humaanset kohtlemist.

Sõnavabadus (freedom of expression) – vabadus avaldada oma seisukohti trükis ja muudes meediumites, saada teavet ning tutvustada oma ideid. Väljendit „sõnavabadus” kasutatakse sageli üldmõistena, mis hõlmab inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 18 ja 19 sisu nii eraldi kui ka ühiselt võetuna. 

Säästev areng (sustainable development) – areng, mis rahuldab praegusaja vajadused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade võimalust rahuldada oma vajadusi. Terminit kasutas esmakordselt ÜRO poolt 1983. aastal kokku kutsutud Maailma Keskkonna- ja Arengukomisjon.

Tasemeharidus (formal education) – struktureeritud haridus- ja väljaõppesüsteem, mis hõlmab kõiki haridustasemeid alates alus- ja põhiharidusest kuni kesk- ja kõrghariduseni. Reeglina korraldatakse seda üld- ja kutseharidusasutustes ning teatud taseme lõpetamisel antakse välja tunnistus. 

Teise põlvkonna õigused (second-generation rights) – õigused, mille üle hakati avalikult arutlema 20. sajandi alguses ning mis hõlmavad eeskätt majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi, näiteks õigus piisavale elatustasemele, tervishoiule, eluasemele ja haridusele. Sellised õigused on enamjaolt kodifitseeritud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises paktis. Kuna väljend jätab mulje, et kodaniku- ja poliitilised õigused on tähtsamad kui majanduslikud ja sotsiaalsed õigused, kasutatakse seda viimasel ajal üha vähem.

Universaalsus (universality) – põhimõte, et kõik inimõigused kuuluvad kõigile maailma inimestele, olenemata riigist või ühiskonnast, milles nad elavad.

Vabaharidus (informal education) – eluaegne protsess, mille käigus isik omandab hoiakuid, väärtushinnanguid, oskusi ja teadmisi ümbritsevast keskkonnast (perekond, tutvusringkond, naabrid, turg, raamatukogu, massimeedia, töökoht, vaba aeg jne) saadavate kogemuste, hariduslike mõjutajate ja ressursside kaudu.

Vabaühendus (non-governmental organisation/NGO) – valitsusest sõltumatu organisatsioon, mis tavaliselt luuakse lobitöö, heategevuse või mõne algatuse elluviimise eesmärgil. On suuri rahvusvahelisi vabaühendusi, nt Punane Rist, Amnesty International, skaudiliikumine, Human Rights Watch, Euroopa Noortefoorum. Samas võivad vabaühendused olla ka väikesed ja kohalikud, nt ühe linna puudega inimeste huve kaitsev organisatsioon, pagulaslaagris naiste huvide kaitseks moodustatud ühendus jne. Oma riigis tegutsevaid vabaühendusi saate otsida Euroopa Nõukogu andmebaasist aadressil http://ngo-coe.org.

Vahekohtumenetlus (arbitration) – protsess, mille korral vaidluspooled ei pöördu vaidluse lahendamiseks kohtusse, vaid paluvad kolmandal isikul nende argumendid ära kuulata ja teha siis otsuse, mida nad kohustuvad täitma.

Vahendamine (mediation) – protsess, mille käigus kolmas isik aitab vaidluspooltel eriarvamusi lahendada, võimaldades neil arutelu käigus leida mõlemale sobiva ühisosa. 

Valitsusvaheline organisatsioon (intergovernmental organisation) – eri valitsuste toetatud organisatsioon, mille abil valitsused püüavad oma jõupingutusi koordineerida. Näiteks ÜRO on rahvusvaheline valitsusvaheline organisatsioon. Mõned valitsusvahelised organisatsioonid on piirkonnapõhised (nt Euroopa Nõukogu, Aafrika Ühtsuse Organisatsioon), teised lähtuvad liidu põhimõttest (nt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO) ning kolmandad on asutatud teatud kindlal eesmärgil (nt Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon).

Variaruanne (shadow report) – kodanikuühiskonda esindavate ühingute või isikute koostatud mitteametlik aruanne, mis esitatakse inimõigustealase lepingu täitmist kontrollivale komiteele. Sellised aruanded on tavaliselt vastuolus valitsuse poolt lepingu alusel esitatud lepingute täitmist käsitlevate ametlike aruannetega või täiendavad neid.

Varjupaigataotleja (asylum-seeker) – isik, kes pöördub kaitse saamiseks välisriigi poole ning kelle suhtes ei ole veel tehtud otsust ametliku pagulasseisundi kohta.

Vastastikune sõltuvus (interdependence) – idee, et konkreetse inimõiguse teostamine sõltub võimalusest teostada ka kõiki ülejäänud inimõigusi. Näiteks inimese võimet valitsemises osaleda mõjutavad otseselt talle võimaldatud sõnavabadus, tema tervis, liikumisvabadus ja diskrimineerimise puudumine.

Võimestamine (empowerment) – isikute ja kogukondade vaimse, poliitilise, sotsiaalse või majandusliku tegutsemisvõime suurendamine. Võimestamise vahendid on muu hulgas näiteks seadusloome, eeliskohtlemine ja koolitus, mille abil suurendatakse tõrjutud isikute ja rühmade võimet täisväärtuslikult ühiskonnaelus osaleda. 

Võimude lahusus (separation of powers) – riigivõimu jagamine erinevateks harudeks, et neist ükski ei saavutaks absoluutset kontrolli. Enamasti sisaldab selline jaotus seadusi vastu võtvat seadusandlikku haru, seadusi ellu rakendavat täidesaatvat haru ning seaduste täitmist kontrollivat sõltumatut kohtuvõimu haru.

Võõrandamatu (inalienable) – nii nimetatakse igale isikule kuuluvaid õigusi, mida ei saa temalt ühelgi tingimusel ära võtta.

Vähemus (minority) – riigis elav rahvuslikult, keeleliselt või usuliselt eristuv rühm, mis ei ole seal domineerivas positsioonis ning mille liikmed tunnevad ühtekuuluvust selle rühmaga ning tahavad oma identiteeti säilitada ja arendada. 

Õigus arengule (right to development) – inimrühmade õigus kultuuriliselt, poliitiliselt ja majanduslikult edeneda nii, et neil oleks võimalik oma inimõigusi ja põhivabadusi täielikult ja üha suuremal määral teostada. 1986. aasta ÜRO arenguõiguse deklaratsioon.

Õigusriigi põhimõte (rule of law) – ükski isik, olgu ta valitsusametnik, kuningas või president, ei ole seadusest kõrgemal. Sama õigus kehtib nii valitsejate kui ka valitsetavate suhtes. 

Õiguste deklaratsioon (bill of rights) – konstitutsioonis sisalduv deklaratsioon inim- või kodanikuõiguste kohta, milles loetletud valdkondades tagatakse isikute kaitse valitsuse sekkumise eest. Vt ka „rahvusvahelised inimõiguste deklaratsioonid”.

Õiguste piiramine (derogation) – rahvusvahelise lepinguga ühinenud riigi avaldus, mis võimaldab tal teatud õiguste teostamist peatada või piirata, näiteks sõja ajal. Teatud õigusi, näiteks õigust mitte saada piinatud, ei ole lubatud ühelgi juhul piirata.

Ühendus (association) – teatud eesmärgi saavutamiseks isikute rühma poolt moodustatud organisatsioon. Selliseid organisatsioone võidakse nimetada ka vabatahtlikeks organisatsioonideks, vabatahtlikeks ühendusteks või juriidilise isiku õigusteta ühendusteks. Ühenduse mõiste alla kuuluvad ka vabaühendused. Ühendused on kodanikuühiskonna alus.

Ühinemine (accession) – asendab juba kehtivate lepingute puhul kasutatavat kaheetapilist allkirjastamise ja ratifitseerimise protsessi. Lepinguga ühinemise korral muutub see riigile kohe siduvaks. Näiteks räägitakse ühinemisest seoses küsimusega, kas Euroopa Liit peaks ühinema Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon/ÜRO (United Nations) – pärast Teist maailmasõda 1945. aastal asutatud rahvusvaheline valitsusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on tagada rahvusvahelist rahu ja lugeolekut, arendada riikidevahelisi sõbralikke suhteid ning soodustada sotsiaalset arengut ja elutingimuste paranemist kui inimõigusi. 

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Lastefond/UNICEF (United Nations International Children’s Emergency Fund) – fond, mis võitleb laste õiguste kaitsmise eest, et rahuldada nende põhivajadusi ning suurendada nende võimalusi eneseteostuseks. UNICEF juhindub lapse õiguste konventsioonist ning püüab muuta seda rahvusvaheliselt üldkehtivaks normiks kõigis lastega seotud tegevustes.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri (Charter of the United Nations) – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamisleping. See võeti ühehäälselt vastu 25. juunil 1945. aastal ning selles on sätestatud liikmesriikide õigused ja kohustused, samuti nähakse selles ette ÜRO organite loomine ning töökorralduse alused. 

ÜRO Julgeolekunõukogu (United Nations Security Council) – üks ÜRO põhiorganeid, mille ülesanne on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine. Sellel on viis alalist liiget, kellel on julgeolekunõukogu otsuste suhtes vetoõigus, ja kümme roteeruvat liiget.