Kompassi kasutamine inimõigustealase hariduse pakkumiseks eri kultuurides ja keeltes

Kompassi esimese redaktsiooni kasutamisel saadud kogemused näitasid, et kogu Euroopa jaoks ühtse käsiraamatu kirjutamine on võimalik. Kultuuride ja keelte erinevused ei takista, vaid pigem rikastavad meie tööd. Inimõigused puudutavad igaühte meist, sest meil kõigil on väärikustunne ning me kõik tunneme alandust, kui meie õigusi meile keelatakse. Kuna inimõigused on universaalsed ning seotud selliste rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentidega nagu inimõiguste ülddeklaratsioon, on inimõigustealase hariduse eesmärgid ja põhimõtted kohaldatavad kõigis ühiskondades, kuigi selle praktikat tuleb alati kohandada kohalike oludega.

Euroopa on iseenesest väga mitmekesine piirkond. Meie maailmajaos räägitakse üle 200 keele. Selle piirides on esindatud kõik suuremad religioonid. Euroopat seostatakse demokraatia sünniga, kuid siit võib leida ka maailma ajaloo kohuta vamaid fašismi ja totalitarismi näiteid. Euroopa minevikule on jätnud jälje holokaust, kolonialism ja orjapidamine ning praegusel ajal siin asuvatest tuumarelvadest piisaks planeedilt kogu elu minemapühkimiseks. Teisalt antakse siin igal aastal välja Nobeli rahupreemiat ning siin on loodud kogu maailmas tunnustust leidnud alaline inimõiguste kohus.

Vanemad saavad anda ainult head nõu või suunata
[lapsi] õigele teele, kuid oma iseloomu kujundamine on iga inimese enda kätes.
Anne Frank

Tänaste Euroopa riikide seas on nii neid, mida Euroopa Nõukogu asutamise ajal 1949. aastal veel olemaski polnud, kui ka neid, mille piirid pole sadade aastate jooksul pea üldse muutunud. Mõned piirid muutuvad konfliktide tõttu ka praegusel ajal. Seega elab Euroopas inimesi, kes puutuvad igapäevaselt kokku vägivalla ja konfliktidega, samas kui teised elavad suhtelises rahus, turvalisuses ja jõukuses.

Igas Euroopa riigis on miljonäre, aga meie maailmajaos on ka miljoneid allpool vaesuspiiri elavaid inimesi. Mitmekesisust leidub nii iga riigi sees kui ka riikide vahel. Mõnes Euroopa osas on õpetaja päevapalk suurem kui teisal kogu tema kuutasu. Teatud piirkonnas ei pruugi õpetaja mitme kuu jooksul üldse palka kätte saada. Kuidas on lood nende õpilastega? Koolikohustuslike aastate arv ulatub üheksast aastast Küprosel ja Šveitsis kuni 13 aastani Belgias ja Madalmaades. Kooli lõpetanud õpilaste töölesaamisvõimalused võivad olla väga erinevad. Samuti esineb suuri lahknevusi noorte võimalustes teostada oma sotsiaalseid õigusi ja elada iseseisvalt. Eurostati andmetel võib noorte seas olla töötuid vaid 7,6% nagu Madalmaades või tervelt 44,5% nagu Hispaanias või 43,8% nagu Lätis.7

Inimõigustealase hariduse sotsiaalne, kultuuriline ja poliitiline kontekst on eri kogukondade ja riikide puhul erinev. Seega peavad erinema ka hariduse lähte-kohad, sisu ja meetodid, kuigi põhimõtted ja eesmärgid jäävad samaks.

Inimõigustealane haridus eri õppevormides

Esimese redaktsiooni kasutamisel saadud kogemused näitasid, et lisaks noortekeskustele, noorteorganisatsioonidele ja vabaühendustele kasutatakse Kompassi sageli ka koolides, ettevõtetes ja isegi valitsusasutuste koolitusosakondades. See tähendab, et Kompassi kasutavad igas vanuses inimesed paljudes erinevates õppevormides.

Meie algse idee järgi oli Kompass mõeldud kasutamiseks eelkõige noorsootöötajatele väljaspool tasemehariduse süsteemi, näiteks huvikoolides, spordiklubides, kirikute noorterühmades, ülikoolide klubides, inimõiguste kaitse rühmades ning noortevahetusorganisatsioonides. Sellistes kohtades keskendutakse noorte isiklikule ja sotsiaalsele arengule ning harjutustele lähenetakse terviklikult – teadmisi, oskusi ja hoiakuid arendatakse sotsiaalses kontekstis.

Compasito harjutused on tihti lihtsamad ja mängulisemad ning võivad -lühiduse tõttu paremini sobida klassis kasutamiseks

Samas kasutatakse Kompassi ka tasemehariduses, koolides ja ülikoolides, kus põhirõhk on tihtipeale teadmiste omandamisel ning vähem tegeletakse oskuste ja hoiakute kujundamisega. Paljud õpetajad on leidnud võimaluse lisada Kompassi harjutusi ajaloo, geograafia, keeleõppe ja kodanikuõpetuse ainekavadesse ning pädevuspõhiste õppekavade üha laiem kasutuselevõtmine suurendab neid võimalusi veelgi. Personalikoolituse valdkond, näiteks õpetajate, juhtide, valitsusametnike ja kohtunike koolitus, asub kuskil tasemehariduse ja vabahariduse vahepeal, kuid ka siin kasutavad koolitajad Kompassi nii üldise inimõigustealase koolituse pakkumiseks kui ka konkreetses asutuses esinevate võrdsete võimaluste ja rassismi probleemide käsitlemiseks.

Mõnes riigis on Kompass tunnistatud koolisüsteemi ametlikuks õppevahendiks. Mõistes vajadust pakkuda inimõigustealast haridust ka noorematele lastele, töötas Euroopa Nõukogu noortesektsioon välja laste inimõigustealase hariduse käsiraamatu Compasito. Compasito sobib eelkõige 7–13 aasta vanustele lastele ning selle lähtekohtade ja meetodite aluseks on Kompass.

Inimesed tegelevad inimõigustealase haridusega mitmel eri viisil ning kuigi Kompassi iga harjutuse juures soovitatud meetodid ja seosed on ka iseenesest huvitavad, tuleb siiski meeles pidada, et harjutuste puhul on kõige olulisem see, mida osalejad nendest õpivad ning mida nad õpituga peale hakkavad. Mõned soovitused õpitu kasutamiseks on näiteks harjutuse kordamine pere või sõprade ringis või ajakirjandusväljaannetele kirjutamine. Need on kaks võimalust, kuidas Kompass saab olla kasulik ka vabahariduses.

Eri riikides on tasemehariduse lähtekohad, kasutatavad meetodid ja õpetajate rollid erinevad. Samuti on erinev noortekeskustes ja ‑organisatsioonides pakutava koolituse kättesaadavus, selle aluseks olev filosoofia ja korraldus. Siiski on tasemehariduse ja mitteformaalse hariduse vahel teatud üldistatavaid struktuurseid erinevusi.

Vabaharidus

Vabaharidus on eluaegne õppeprotsess, mille käigus inimene omandab hoiakuid, väärtushinnanguid, oskusi ja teadmisi ümbritsevas keskkonnas asuvate haridus like mõjutajate ja ressursside ning igapäevaste kogemuste kaudu. Inimesed õpivad oma perekonnaliikmetelt ja naabritelt, turul, raamatukogus, kunstinäitustel, tööl ning läbi mängu, lugemise ja sportimise. Väga oluline vabahariduse kanal on massimeedia, näiteks etendused ja filmid, muusika ja laulud, televäitlused ja -dokumentaalfilmid. Selline õpe on sageli plaaniväline ja struktureerimata.

Tasemeharidus

Tasemeharidus tähendab struktureeritud haridussüsteemi, mis ulatub algkoolist (mõnedes riikides lasteaiast) kuni ülikoolini ning sisaldab piiritletud õppekavasid kutsehariduse, tehnilise hariduse või erialase väljaõppe omandamiseks. Tasemeharidus sisaldab sageli õppijate omandatud teadmiste või pädevuste hindamist ning selle aluseks on programm või õppekava, mis võib olla rohkem või vähem kohandatav vastavalt iga isiku vajadustele ja eelistustele. Tasemehariduses antakse taseme lõpetamisel tavaliselt välja sellekohane tunnistus.

Mitteformaalne haridus

Teadmiste, hoiakute ja oskuste vastastikune -seostamine iseloomustab nii head inimõigustealast haridust kui ka -mitteformaalset haridust

Foorumi „Living, Learning, Acting for Human Rights” järeldused, 2009

Mitteformaalne haridus tähendab noortele mõeldud plaanilisi struktureeritud -õppeprogramme ja ‑protsesse, mille eesmärk on täiustada mitmesuguseid oskusi ja pädevusi väljaspool tasemehariduse õppekavasid. Mitteformaalset haridust pakutakse näiteks sellistes kohtades nagu noorteorganisatsioonid, spordiklubid, näiteringid ja kogukonnarühmad, kus noored võtavad ette ühiseid projekte, mängivad, käivad matkamas, teevad muusikat või esitavad näidendeid. Mitteformaalses hariduses saavutatud tulemuste kohta on tihti raske tunnistust väljastada, kuigi neid tunnustatakse ühiskonnas üha rohkem. Mitteformaalne haridus peaks samuti olema:

  • vabatahtlik, 
  • kõigile kättesaadav (ideaaljuhul), 
  • õppe-eesmärkidega organiseeritud protsess, 
  • osaluspõhine, 
  • õppijakeskne, 
  • suunatud toimetulekuoskuste ja kodanikuaktiivsuse arendamisele, 
  • üles ehitatud nii individuaalõppe kui ka rühmaõppe meetodeid kasutades, 
  • terviklik ja protsessile orienteeritud, 
  • rajatud kogemustele ja tegevustele, 
  • korraldatud vastavalt osalejate vajadustele. 

Tasemeharidus, mitteformaalne haridus ja vabaharidus on kõik elukestva õppe osad, mis täiendavad ja tugevdavad üksteist. Tahame veel kord rõhutada, et -Kompassis kirjeldatud harjutusi saab tõhusalt kasutada väga erinevates -kontekstides nii tasemehariduses kui ka väljaspool seda, nii regulaarselt kui ka eba-regulaarselt. Oluline on siiski mainida, et harjutuste toimumiskoha ja korraldusviisi tähtsustamise tõttu (samuti seetõttu, et Kompass koostati algselt noorsootöös kasutamiseks) kalduvad Kompassi autorid olema seda meelt, et mitteformaalne õpe on inimõigustealase hariduse jaoks tihti sobivam vorm. Koolide puhul ei tohiks inimõigustealast haridust käsitada kui õpet, mis piirdub ainult klassiruumiga, vaid see peab avalduma koolielus ja kogukonnas üldiselt. Näiteks õppeasutuste demokraatlik juhtimine on üks tingimus, mis mängib inimõigustealases õppes (ja selle usaldusväärsuses)8 olulist rolli.

Käesolevast käsiraamatust leiate teavet inimõiguste ning mitmete nendega -seotud probleemide kohta, samuti üle 60 harjutuse, mille abil inimõigustealast haridust noortele vahendada. Need harjutused ei paikne isolatsioonis. Käsiraamatus on põhjalik jaotis inimõigustealase hariduse aluseks olevate meetodite kohta. Samuti selgitatakse, kuidas harjutusi erinevates olukordades kasutada ning kuidas neid kohandada või edasi arendada. Lisaks antakse teavet ja juhiseid selle kohta, kuidas aidata noortel inimestel neile korda minevate probleemide lahendamiseks midagi reaalselt ära teha (3. peatükk).

Inimõigustealase hariduse pedagoogiline alus Kompassis

Inimõigustealases -hariduses on meetod ja sisu omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad.

Üksnes teadmistest inimõiguste kohta ei piisa. Inimestel on vaja ka oskusi ja -hoiakuid, mis võimaldavad neil inimõiguste kaitsmiseks ühiselt tegutseda. Nad peavad kasutama oma pead, südant ja käsi, et saavutada ülemaailmse inimõiguste kultuuri loomiseks vajalikke isiklikke ja ühiskondlikke muutusi.

Terviklik õpe

Inimõiguste küsimused puudutavad isikut tervikuna (keha, mõistus ja hing) ning kõiki elu aspekte hällist hauani. Tervikinimene elab tervikmaailmas, kus kõik on omavahel seotud. Inimõigustealane haridus eeldab terviklikku lähenemist õppi-misele. Terviklik õpe soodustab kogu isiksuse arengut, tema intellektuaalse, emotsionaalse, sotsiaalse, füüsilise, kunstilise, loomingulise ja vaimse potentsiaali realiseerimist. Terviklik õpe eeldab ka seda, et see toimub kõiki igapäevaseid kogemusi hõlmavas sotsiaalses kontekstis. Seega on õpe ainetevaheline ning läbib kõiki kooliõppekavade traditsioonilisi aineid.

Terviklik lähenemine tähendab ühtlasi seda, et me tahame õppimisse kaasata kognitiivseid praktilisi ja hoiakulisi aspekte. Seega ei ole oluline üksnes õppe sisu, vaid ka see, kuidas õpitut oma hoiakutes ja käitumises väljendada ning kuidas kasutada seda iseseisvas või ühises tegevuses inimõiguste kaitseks.

Tervikliku õppega on seotud ka eristav õpe. Kompassis kirjeldatud harjutused on koostatud nii, et need sobiksid paljudele erinevatele õppimisstiilidele ja -vaimsetele võimetele ning toimiksid nii kognitiivses kui ka afektiivses valdkonnas.

Avatud õpe

Avatud õpe mitte üksnes ei võimalda, vaid lausa soosib ühele probleemile mitme erineva/mitmetahulise vastuse andmist. Osalejaid ei juhita ühe „õige” vastuse suunas, sest elu ei ole mustvalge ning mitmetimõistetavus on meie maailma lahutamatu osa. Avatud õpe suurendab osalejate enesekindlust oma arvamuste väljendamisel ja kriitilisel mõtlemisel. See on inimõigustealases hariduses äärmiselt oluline, sest inimõiguste küsimused toovad alati kaasa erinevaid arvamusi ja arusaamu. Seetõttu peab õppijatel olema võimalik küll ühiselt õppida, kuid ühtlasi väljendada vabalt eriarvamusi või jõuda vastandlikele järeldustele.

Väärtushinnangute selgitamine

Osalejatele antakse võimalusi oma tõekspidamiste ja väärtushinnangute läbimõtlemiseks, selgitamiseks, väljendamiseks ja vastastikuseks võrdlemiseks turvalises keskkonnas, kus lähtutakse iga inimese väärikusest, mõtte- ja sõnavabadusest ning teiste arvamuste austamisest.

Osalus

Osalemiseks on vaja toetavat keskkonda, kus õppijad saavad julgelt harjutustes kaasa lüüa.

Inimõigustealases hariduses tähendab osalus, et noored saavad ise kaasa rääkida selles, mida ja kuidas nad inimõiguste kohta õpivad. Osalus arendab noortes mitmesuguseid pädevusi, sh oskust teha otsuseid ja teisi kuulata, samuti empaatiavõimet ja teiste inimeste austamist ning võimet oma otsuste ja tegude eest vastutada.

Seega peab inimõigustealane haridus andma noortele võimaluse otsustada, milliste teemadega ja mil viisil nad soovivad töötada. See tähendab, et grupijuht või õpetaja täidab eeskätt korraldaja, juhendaja, sõbra või mentori rolli ning ei ole lihtsalt teadmiste edasiandja, kes otsustab üksinda selle üle, mida ja kuidas õpitakse.

Käesolevas käsiraamatus kirjeldatud harjutused eeldavad aktiivset osalust. Tuleb olla aktiivne ja tegutseda, passiivne kõrvaltvaatamine pole võimalik. Selles osas põhineb metoodika suuresti Augusto Boali ja teiste sotsiaalse hariduse, teadlikkuse suurendamise ja vastutustunde kasvatamise valdkonna teerajajate töödel. Kui õppijad/osalejad harjutuses täiel määral ei osale, on parem vastav harjutus edasi lükata või katkestada ning küsida neilt mitteosalemise põhjusi. Ka see kuulub inimõigustealase hariduse juurde.

Osalemiseks on vaja toetavat keskkonda, kus õppijad/osalejad saavad julgelt harjutustes ja protsessides kaasa lüüa. Oluline on suhelda osalejatega läbipaistvalt ja ausalt, rääkides otsekoheselt ka osalemise piirangutest. Parem on osalemise piirangud kohe teatavaks teha, kui üritada olukorda manipuleerida või osalust mängida.

Koostöös õppimine

Teistest inimestest lugupidamise ja koostöö õppimine on üks inimõigustealase hariduse eesmärke. Koostöös õppimine aitab inimestel näha, kuidas nad saavad nii neile endile kui ka kõigile rühma liikmetele kasulike tulemuste nimel ühiselt töötada. Koostöös õppimine soodustab suuremaid saavutusi ja paremat sooritust, hoolivamaid, toetavamaid ja pühendunumaid suhteid, suuremat sotsiaalset pädevust ja eneseväärikust. See vastandub olukorrale, kus õpe on rajatud konkurentsile. Konkurentsil põhinev õppimine kipub tihtipeale soodustama iseenda huvide eelistamist, lugupidamatust kaasõppijate vastu ja võitjate ülbust, samas kui kaotajaid ähvardab motivatsiooni ja eneseväärikuse kadumise oht.

Kogemuspõhine õpe

Kogemus- või avastuspõhine õpe on inimõigustealase hariduse nurgakivi, sest inimõigustealaseid põhioskusi ja väärtushinnanguid, näiteks suhtlemine, kriitiline mõtlemine, huvikaitse, sallivus ja lugupidamine, ei saa õpetada. Need tuleb omandada kogemuste põhjal ja harjutamise käigus.

Teadlikkus inimõigustest on oluline, aga ainult sellest ei piisa. Noored peaksid õppima märksa sügavamalt mõistma seda, kuidas inimõigused kasvavad välja -inimeste vajadustest ning miks need õigused vajavad kaitset. Näiteks kui noored ei ole rassilise diskrimineerimisega otseselt kokku puutunud, võivad nad arvata, et see teema neid ei puuduta. Inimõiguste perspektiivist ei ole selline seisukoht -vastuvõetav, sest iga inimese ülesanne on kõikjal kaitsta teiste inimõigusi.

Ainult kogemused ei ole õppimiseks piisavad.

Kompass võimaldab õppijatel saada kogemusi mitmesuguste harjutuste abil, näiteks rollimängud ja juhtumivaatlused, kus esitatakse osalejatele läbikaalumiseks küsimusi ja probleeme. Kuid ka kogemused üksinda ei ole piisavad. Et kogemustest midagi õppida, tuleb nende üle arutleda, järeldusi teha ning õpitut praktikas rakendada: ilma kinnistamiseta läheb õpitu kaotsi.

David Kolbi kogemusliku õppimise tsükkel

Aastal 1984 avaldas David Kolb teose „Experiential learning: experience as the source of learning and development” (Kogemuslik õpe: kogemus kui teadmiste ja arengu allikas). Tema teooria kohaselt koosneb õppeprotsess neljast etapist.

Kõik Kompassis kirjeldatud harjutused põhinevad sellel mudelil. Protsess algab teatud kogemusest (plaanitud sündmus/stiimul/tegevus, nt rollimäng), millele järgneb analüüs (2. etapp) ja hindamine (3. etapp). Iga harjutuse kirjelduse juures on esitatud soovituslikke suunavaid küsimusi, mis aitavad osalejatel toimunu ja oma kogemuste üle arutleda ning võrrelda seda varasemate teadmiste ja üldise maailmapildiga. Lõpuks jõuavad osalejad 4. etappi, kus õpitut rakendatakse praktikas. Kompassis antakse soovitusi jätkutegevusteks ning pakutakse võimalusi, kuidas noored saaksid õpitut kasutada praktilises tegutsemises oma kogukonna heaks. Oluline on mõista, et kõik neli etappi on õppeprotsessi lahutamatud osad. Ilma arutlemata ei teki inimestes mõistmist ning õpe jääb kasutuks, kui seda praktikas ei rakendata. Harjutuse läbimine (1. etapp) ilma sellele järgnevate etappideta on võrreldav inimõigustealase hariduse põhimõtete rikkumisega.

Mõnda inimest võib siin sisalduv ühiskondlike muutuste soov ärevaks teha ning neile võib tunduda, et aktivismi edendamine on liiast. Ärevuseks pole siiski põhjust. Inimõigustealase hariduse pakkujatena tahame saavutada seda, et inimõigused läheksid noortele korda, ning anda neile töövahendid, mis võimaldavad tegutseda siis, kui see tundub vajalik.

Siinkohal tuleks võib-olla selgitada, kuidas on Kompassis kasutatud sõna „harjutus”. Ühelt poolt nimetame nõnda õppimistsükli 1. etappi kuuluvat stiimulit, meetodit või sündmust, kuid teisalt peame sellega silmas ka harjutust tervikuna, mis hõlmab õppimistsükli kõiki nelja etappi. Praktikas peaks selle sõna kasutuskonteksti põhjal olema selge, kas juttu on ainult algstiimulist või tervikprotsessist, mis hõlmab analüüsi, hindamist, tegutsemist ja jätkutegevusi.

Kogemusliku õppimise tsükkel

Image: The cycle of experimental learning

Õppijakesksus

Inimõigustealasel haridusel on väga selge eesmärk: võimaldada õppimist inim-õiguste kohta, nende nimel ja nende kaudu. Kuigi teadmised inimõigustest ja pädevus nende teostamiseks kuuluvad täiel määral inimõigustealase hariduse juurde, on selle keskmeks siiski õppija või osaleja. Peamine pole see, mida korraldaja või õpetaja edastab, samuti mitte õppe sisu („Tänases tunnis käsitleme surmanuhtlust”). Kesksel kohal on ikkagi õppija/osaleja, sest kõige olulisem on see, mida ta tegelikult omandab või kuidas ta õpetatust või kogetust ise aru saab. Ainult nii muutub õppesisu osalejale isiklikult oluliseks (või üldse mitte oluliseks – ka selliseid olukordi tuleb märgata) ning omandab suurema tõenäosusega praktilise tähenduse. Õppijakesksusega kaasneb ka mitmeid muid eeldusi ja tagajärgi, sealhulgas korraldaja valmisolek kohandada õppe sisu ja taset vastavalt osalejate tegelikele kogemustele. Kompassi koostamise käigus ütlesime sellise tööprotsessi kohta, et „alustada tuleb inimestest”.

Inimõigustealane haridus, protsess ja väljundid

Kompassis kasutatud põhilised õppemeetodid (koostöös õppimine, osalus ja kogemuspõhine õpe) saavad kokku harjutustes ning neile järgnevates aruteludes ja -jätkutegevustes. Tulemuseks on protsess, mis

  • lähtub inimeste olemasolevatest teadmistest, arvamustest ja kogemustest ning võimaldab neil sellelt pinnalt otsida ja ühiselt avastada uusi ideid ja kogemusi (õppimine inimõiguste kohta); 
  • innustab noori osalema, vestlustes sõna võtma ning võimalikult palju üks-teiselt õppima (õppimine inimõiguste kaudu); 
  • aitab inimestel teisendada õpitut lihtsateks, kuid tõhusateks tegevusteks, millega nad saavad näidata oma vastuseisu ebaõiglusele, ebavõrdsusele ja inimõiguste rikkumisele (õppimine inimõiguste nimel). 

Et õpe oleks tõhus, peavad inimõigustealase hariduse praktikud alati silmas pidama soovitud eesmärki: inimõiguste vallas haritud noored inimesed, isegi kui nad otsustavad jääda passiivseks. Praktikas ei eristata inimõigustealase hariduse protsessi ja tulemust. Harjutuste kaudu moodustub neist üks tervik, mille protsess ja sisu, meetod ja tulemused on vastastikku üksteisest sõltuvad. Sarnast mõtteviisi kajastab Mahatma Gandhile omistatud tsitaat: „Rahuni ei vii ükski tee. Rahu ongi tee!”

Samuti nagu me püüdsime loetleda inimõiguste kultuuri tunnuseid, nii püüdsime käsiraamatus loetleda ka inimõiguste vallas haritud isiku teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Vastavate pädevuste põhjal töötasime seejärel välja harjutuste eesmärgid.

Üldiselt kirjeldame inimõigustealase hariduse väljundit teadmiste, arusaamade, oskuste ja hoiakute alusel.

  • Teadlikkus ja arusaamine inimõigustest, et olla võimeline ära tundma inim-õiguste rikkumisi: õpe selle kohta, mis on inimõigused, kuidas saaks neid antud riigis kaitsta, millised asutused nende kaitsmisega tegelevad, millised rahvusvahelised dokumendid kehtivad, millised on osalejate/noorte endi õigused (õppimine inimõiguste kohta). 
  • Oskused ja võimed iseenda ja teiste inimõigusi kaitsta: teadlikkuse suurendamine, huvikaitse ja kampaaniate korraldamine, suutlikkus pöörduda asjaomaste ametiasutuste või ajakirjanduse poole jne (õppimine inimõiguste nimel). 
  • Lugupidav suhtumine inimõigustesse, mis takistab teiste õiguste tahtlikku -rikkumist ning suunab osalejaid elama inimõiguste alusväärtuste järgi. See on inim-õiguste „horisontaalne mõõde” ehk inimõiguste avaldumine inimeste endi suhetes, mitte üksnes inimeste ja riigiasutuste suhetes („vertikaalne mõõde”). -Taolised -hoiakud võivad avalduda perekonnas, sõpruskonnas, koolis, noorteorganisatsioonis või ‑keskuses (õppimine inimõiguste kaudu). 

Kompetentsipõhised eesmärgid

Üldised eesmärgipüstitused on kasulikud, kuid inimõigustealane haridus saab olla tõhus üksnes juhul, kui me sõnastame oma eesmärgid märksa täpsemalt ning ütleme selgelt, millist pädevust me tahame noortes kasvatada. Peame esitama endile järgmised küsimused: Millist liiki teadmised võimaldaksid noortel inim-õigustest sügavamalt aru saada? Millised oskused ja hoiakud on vajalikud -selleks, et inimõiguste kaitsmisele kaasa aidata? Vastused neile küsimustele -aitavad meil oma eesmärke täpsemalt kirjeldada. Kompassi koostamise ning Euroopa inimõigustealase hariduse praktika käigus on välja toodud allpool nimetatud ise-loomulikud jooned. Nendest lähtudes on välja töötatud ka käsiraamatus esitatud harjutused.

Teadmised ja arusaamine

Praktikas ei tohiks  inimõigustealase hariduse protsessi ja väljundit eristada.

  • Põhimõisted: vabadus, õiglus, võrdsus, inimväärikus, mittediskrimineerimine, demokraatia, universaalsus, õigused, kohustused, vastastikune sõltuvus, solidaarsus jne. 
  • Arusaam, et inimõigused moodustavad raamistiku, millele tuginedes saab kokku leppida soovitud käitumisviise perekonnas, koolis, kogukonnas ja -maailmas üldiselt. 
  • Inimõiguste ning nende ajaloolise ja tulevikulise mõõtme roll inimese enda, kogukonna ja maailma eri paikades elavate teiste inimeste elus. 
  • Kodaniku-/poliitiliste õiguste ning sotsiaalsete/majanduslike õiguste erinevus ja vastastikused seosed. 
  • Inimõigusi toetavad ja kaitsvad kohalikud, riiklikud, rahvusvahelised organid, vabaühendused ja üksikisikud. 
  • Inimõiguste erinev käsitlemine ja kogemine eri ühiskondades ning sama -ühiskonna eri rühmades; inimõiguste kehtivuse erinevad alused, sh religioossed, kõlbelised ja juriidilised alused. 
  • Inimõiguste tunnustamiseni viinud tähtsamad ühiskondlikud muutused, ajaloolised sündmused ja põhjused. 
  • Inimõigusi kaitsvates tähtsamates rahvusvahelistes dokumentides (nt inimõiguste ülddeklaratsioon, ÜRO lapse õiguste konventsioon, Euroopa inim-õiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) tunnustatud inimõigused.
  • Osalejate oma riigi konstitutsiooni ja seadustega tagatud inimõigused ning vastavad riiklikud järelevalveasutused. 

Oskused

  • Aktiivne kuulamine ja suhtlemine: võime kuulata ära erinevaid seisukohti, võtta sõna enda ja teiste isikute õiguste kaitseks. 
  • Kriitiline mõtlemine: asjakohase teabe otsimine, materjalide kriitiline hindamine, teadlikkus eelarvamustest ja kallutatusest, oskus ära tunda manipuleerimise eri vorme ning põhjendatud otsuste tegemine. 
  • Oskus teha teistega koostööd ning lahendada konflikte positiivselt. 
  • Oskus ühiskondlike rühmade töös osaleda ja seda korraldada. 
  • Oskus inimõiguste rikkumisi ära tunda. 
  • Inimõiguste kohaliku ja ülemaailmse kaitsmise nimel tegutsemine. 

Hoiakud ja väärtushinnangud

  • Vastutus oma tegude eest, tahe ennast täiendada ja ühiskonda muuta. 
  • Uudishimu, avatud mõtlemine ja mitmekesisuse hindamine. 
  • Empaatia ja solidaarsus teiste inimestega ning tahe toetada neid, kelle -inimõigusi ohustatakse. 
  • Väärikustunne, enese ja teiste väärtustamine sotsiaalsetest, kultuurilistest, keelelistest või religioossetest erinevustest olenemata. 
  • Õiglustunne, soov töötada universaalsete inimõiguste, võrdsuse ja mitme-kesisuse austamise ideaalide saavutamise nimel. 

Inimõigustealase hariduse seos teiste haridusvaldkondadega

Peaaegu kõigi tänaste probleemidega maailmas kaasneb ka inimõiguste rikkumisi.

Inimõigused mõjutavad meie elu kõiki aspekte nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Lugedes inimõiguste ülddeklaratsiooni, võime näha, et peaaegu kõigi tänapäeval maailmas esinevate probleemidega (vaesus, reostus, kliimamuutused, majanduslik ebavõrdsus, AIDS, hariduse vähene kättesaadavus, rassism ja sõjad) kaasneb ka inimõiguste rikkumisi. 

Tihti on raske öelda, milline sellistest ebaõigluse vormidest on rohkem või vähem tähtis. Sellekohane hinnang sõltub inimese paiknemiskohast ning ühiskondlikust seisundist. Tegelikult on need probleemid omavahel sedavõrd tugevalt seotud, et neist ühe kõrvaldamiseks tuleb tegeleda ka ühe või mitme teisega. Inimõigused on jagamatud, vastastikku sõltuvad ja omavahel seotud, nii et on võimatu valida tunnustamiseks ja järgimiseks välja ainult teatud inimõigused.

Kõnealused probleemid ei paku huvi üksnes inimõigustealase hariduse korraldajatele. Need on samavõrd olulised kõigile, kes tahavad edendada õiglast ja rahumeelset maailma, kus valitseb lugupidamine ja võrdsus. Kuigi need ini-mesed võivad nimetada oma tegevust arenguhariduseks, rahuhariduseks, säästva arengu hariduseks või kodanikuhariduseks, on nende kõigi puhul ikkagi tegemist oma-vahel seotud ja vastastikku sõltuva probleemideringiga, mille käsitlemisele -Kompass lisab oma panuse. Inimõigused on tõepoolest mitmekesised ning võivad avalduda palju erinevamates vormides, kui me oskame arvata. Eriti just noorsootöö tege-vustes rõhume tihti noorte vastutus- ja väärikustundele, nimetamata seda alati inimõigustealaseks hariduseks.

Kodanikuharidus

Kodanikuharidus ja inimõigustealane -haridus erinevad pigem rõhuasetuse ja -ulatuse, mitte eesmärkide ja -tegutsemisviiside poolest.

Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse hartas öeldakse: „Kodanikuharidus ja inimõiguste haridus on tihedalt seotud ja toetavad teineteist. Nad erinevad pigem rõhuasetuse ja ulatuse, mitte eesmärkide ja tegutsemisviiside poolest. Kodanikuharidus keskendub esmajoones demokraatlikele õigustele ja kohustustele ning aktiivsele osalusele ühiskonna poliitilises, sotsiaal-, majandus-, õigus- ja kultuurielus, inimõiguste haridus aga käsitleb inimõigusi ja põhivabadusi inimeste elu kõigis valdkondades laiemalt.”

Kodanikuhariduse õppekava sisaldab selliseid teemasid nagu poliitika ja valitsus, õigussüsteem, ajakirjandus, multikulturalism ja võrdsed võimalused. Kompass sisaldab tervet hulka sellega seotud harjutusi, mis on koondatud teemade "demokraatia", "kodakondsus ja osalus", "meedia", "üldised inimõigused", "diskrimineerimine ja sallimatus" ja "sotsiaalne sugu" alla.

Need Kompassi teemad on kasulikud ka sellistele riiklikele asutustele ja vabaühendustele, kes pakuvad sisserändajatele ja pagulastele kodanikuharidust, mis võimaldab neil saada antud riigis juriidiliselt ja ühiskondlikult tunnustatud kodanikuks.

Inimese- ja ühiskonnaõpetus

Paljudes riikides sisaldab haridus ainevaldkonda, milles käsitletakse üksikisiku rolli ühiskonnas ning mis aitab noortel valmistuda elus ette tulevateks probleemideks. See võib kattuda kodanikuhariduse teemadega, kuid võib hõlmata ka inimese vaba ajaga seotud aspekte: sport, huviringid ja ühingud, muusika, kunst ja muud -kultuurivormid. Taolises hariduses võidakse käsitleda ka isiklikke suhteid. Inim-õigused seostuvad kõnealuste küsimustega kahel põhilisel moel. Esiteks: isiksuse areng ja isiklikud suhted sisaldavad kõlbelisi ja sotsiaalseid aspekte, milles tuleb juhinduda inimõiguste väärtustest. Teiseks: õigust kultuuri- ja ühiskonnaelust osa võtta on tunnustatud inimõiguste ülddeklaratsioonis ja muudes rahvusvahelistes lepingutes. Isegi kui teie noorterühma liikmed saavad seda õigust teostada, leidub maailmas noori, kellel see pole võimalik.

Kompass sisaldab teemade  "osalus" and "kultuur ja sport" all mitmeid harjutusi, mida saavad kasutada ka inimese- ja ühiskonnaõpetusega tegelevad õpetajad.

Väärtuskasvatus / kõlblusharidus

Kedagi ei tohiks kritiseerida selle eest, et ta õpetab -inimõiguste alusväärtusi.

Paljudes riikides kuulub koolide õppekavasse ka väärtuskasvatus, kuid sellega seoses on inimestel tihti kaks põhimõttelist murekohta: milliseid väärtushinnanguid tuleks kasvatuse käigus kujundada ning kuidas tagada seda, et väärtusi ei suruta inimestele peale või tajutakse enamuse väärtustena? Selliste probleemide käsitlemine inimõiguste aspektist on asjakohane, põhjendatud ja viljakas lahendus, sest inimõiguste aluseks on kõigi suuremate religioonide ja kultuuride ühised väärtused, mida tunnustavad peaaegu kõik maailma riigid (kuigi nad ei pruugi neid alati praktiseerida). Seega on inimõiguste alusväärtused loomult universaalsed, isegi kui nende konkreetne avaldumisvorm võib eri ühiskondades suuresti erineda. Lisaks on inimõigused tekkinud maailma valitsuste läbirääkimiste ja kokkulepete tulemusena. Seega ei tohiks kedagi kritiseerida selle eest, et ta õpetab inimõiguste alusväärtusi.

Maailmaharidus

Maailmahariduses mõistetakse, et teemale tuleb läheneda terviklikult, sest meie maailma sotsiaalsed, majanduslikud, keskkonnaalased ja poliitilised aspektid on tugevalt üksteisega seotud, ning maailmakodanikena on meil vastutus kõigi maailma inimeste ees.

Maastrichti maailmahariduse deklaratsioonis (2002)9 öeldakse, et maailmaharidus on haridus, mis avab inimeste silmad ja meele globaliseerunud maailma tegelikkusele ning ärgitab looma maailma, kus on suurem õiglus, võrdsus ja inim-õigused kõigi jaoks. See hõlmab haridust arengu, inimõiguste, jätkusuutlikkuse, rahu ja konflikti ennetamise ning mitmekultuursuse kohta.

Meie maailma sotsiaalsete, majanduslike, keskkondlike ja poliitiliste aspektide käsitlemisel inimõigustest lähtumine võimaldab maailmaharidusega tegelejatel pakutavat õpet rikastada.

Kuna maailmahariduse tegevused innustavad õppijaid ja pedagooge uuenduslike harjutuste abil ühiselt maailma probleeme lahkama, aitavad need tänapäeva maailma keerukat tegelikkust ja protsesse paremini mõista. Püütakse arendada väärtusi, hoiakuid, teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad inimestel üha tihedamalt kokku kasvavas maailmas toime tulla, seda mõista ja selle probleeme lahendada, ning suurendada maailmakodanike vastutustunnet kogu maailma suhtes.

Kompass sisaldab tervet hulka teema "globaliseerumine" alla kuuluvaid harjutusi, sest paljudel inimõigustega seotud küsimustel on tänapäeval väga oluline ülemaailmne mõõde. Näiteks leheküljel 115 esitatud harjutuses "Kas ma võin siseneda?" saavad osalejad mängida varjupaigataotlejat.

Mitmekultuuriline haridus

Mitmekultuurilise hariduse eesmärk on kasvatada kultuuridevahelist mõistmist, uurides eri kultuuride ja rahvaste sarnasusi ja erinevusi. Kultuuridevahelise mõistmise puudumine põhjustab sageli kohalikul ja globaalsel tasandil rassilist diskrimineerimist, sallimatust, halvakspanu ja vägivalda. Kõigis ühiskondades esinevad kurvad näited rassismist, diskrimineerimisest ja vägivallast iseloomustavad ilmekalt probleeme, mis tekivad juhul, kui inimesed ei suuda teiste kultuuride esindajaid austada ega nendega koos elada.

Konfliktide põhjused pole kunagi lihtsad, kuid sallimatuse ja diskrimineerimise algpõhjused peituvad tavaliselt ressursside ebavõrdses jagamises ning ebavõrdsetes poliitilistes ja sotsiaalsetes õigustes. Seega oleks mitmekultuurilise haridusega tegelejate jaoks loogiline lähtuda õiguste perspektiivist, mille kohta nad leiavad Kompassist ja teistest Euroopa Nõukogu publikatsioonidest rohkesti toetavat materjali.

Euroopa Nõukogu noortesektsioon on teinud mitmekultuurilise hariduse valdkonnas palju tööd, seda eriti Euroopa noortekeskuste ja Euroopa Noortefondi kaudu. Aastal 1995 käivitati rassismi, ksenofoobia, antisemitismi ja sallimatuse vastu suunatud kampaania All Different – All Equal, millega taheti pakkuda vastukaalu vähemusrühmade vastu suunatud rassilisele vaenulikkusele ja sallimatusele10. Kampaania jaoks koostatud õppematerjalide paketist sai Kompassi eelkäija ning see sisaldab mitmeid kasulikke harjutusi, mis täiendavad Kompassis teema "diskrimineerimine ja sallimatus"all esitatud harjutusi.

Rassismivastane kasvatus

Rassismivastase kasvatuse eesmärk on nõrgestada sajandeid valitsenud rassihoiakute ja ‑ideoloogiate mõju, lähtudes eeldusest, et me elame mitmekultuurilises demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil kodanikel on õigus võrdsusele ja õiglusele. Teisiti öeldes: õigustel põhinev lähenemisviis on tihedalt seotud mitmekultuurilise haridusega.

Rassismivastase kasvatusega tegelejatele on heaks lähtekohaks Kompassi temaatiline alajaotis "diskrimineerimine ja sallimatus". ning vastavad harjutused. Kui teid huvitavad omaealiste koolituse meetodid, leiate täiendavaid ideid ka Euroopa Nõukogu publikatsioonist Domino.

Euroopa Nõukogus on inimõiguste ning rassismivastase kasvatuse ja tegevuse teemadega tegelemiseks loodud rassismi ja sallimatuse vastane Euroopa -komisjon. Komisjoni eesmärk on võidelda rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia, antisemitismi ja sallimatuse vastu kogu Euroopas, lähtudes inim-õiguste kaitse aspektist. Selle töö aluseks on Euroopa inimõiguste konventsioon koos lisaprotokollidega ja seotud pretsedendiõigus.

Arenguharidus

Inimõigused on arenguhariduses oluline mõõde.

Inimõiguste ülddeklaratsioon ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt sisaldavad mitmeid artikleid, mis seostuvad inimeste õigusega arengule. Neis artiklites käsitletakse näiteks ühiskondliku arengu ja parema elatustaseme edendamist, õigust mittediskrimineerimisele, õigust ühis-konnaelus osaleda, õigust piisavale elatustasemele ja enesemääramisõigust. Samuti nähakse neis ette inimeste õigus ühiskondlikule ja rahvusvahelisele -korrale, mis võimaldab deklaratsioonis nimetatud õigusi ja vabadusi täielikult teostada.

Otseselt arenguõigust käsitleb ÜRO 1986. aasta arenguõiguse deklaratsioon, mis võeti vastu ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 41/128. Õigus arengule, mida kinnitati 1993. aasta Viini deklaratsiooniga, on inimestele ühiselt kuuluv grupiõigus, eristudes sellisena üksikisikutele kuuluvatest õigustest.

Arenguharidusega tegelejad juba mõistavad, et inimõigused moodustavad nende tööst olulise osa. Siiski ei pruugi nad oma tegevuses alati lähtuda õiguste aspektist. Tavapäraselt on arenguhariduses uuritud põhjapoolsetes „arenenud” maades ja lõunapoolsetes „arenevates” maades elavate inimeste seoseid ning püütud mõista inimeste elu kujundavaid majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja keskkonnaga seotud jõude. Meie leiame, et inimõiguste perspektiivist lähtumine annab sellele tööle täiendava stiimuli. Lisaks aitavad Kompassis pakutud harjutused arendada inimeste oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid, mis võimaldavad neil ühiselt ühiskondlike muutuste nimel tegutseda – see on arenguharidusele -oluline eesmärk.

Kõige otsesemalt on arenguharidusega seotud sellised Kompassi teemad nagu "tööelu", "vaesus", "tervis", "globaliseerumine" and "keskkond".

Säästva arengu haridus / keskkonnaharidus

Kui me tahaksime keskkonnaküsimustes lähtuda inimõiguste perspektiivist, võiks üheks lähtekohaks olla inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 25: õigus piisavale elatustasemele, sealhulgas toit, riietus ja eluase. Kuna inimkond sõltub tervest ja kestlikust keskkonnast, seostub vajadus tagada kogu maailma ja tulevaste põlvede inimeste inimõigusi paratamatult ka keskkonnateemadega. Praegusel ajal -räägitakse mõnikord isegi vajadusest tunnustada õigust keskkonnale kui eraldi inimõigust.

Keskkond hoiab meid elus ja võimaldab meil järgida teatud elustiili. Samas on ammu selge, et meie planeedi varud ei ole lõputud ning inimkonna tegevus -avaldab keskkonna tervisele ja inimeste heaolule ränka mõju. Sellest aspektist tuleb edasise majandusarenguga seotud küsimusi käsitledes kaaluda ka selle hinda inimkonna ja looduse jaoks tervikuna. Keskkonnaharidus tahab tõmmata sellistele küsimustele üldsuse tähelepanu ning suurendada hoolivust ja lugu-pidamist -maailma loodusvarade suhtes.

Sageli keskkonnaharidusega seotud säästva arengu haridus rõhutab samuti vajadust suhtuda keskkonna- ja arenguteemadesse terviklikult. Termin „säästev areng” muutus üldkasutatavaks pärast 1992. aasta Rio de Janeiro tippkohtumist ning see tähendab arengut, mille puhul praegusi vajadusi ei rahuldata tulevaste põlvede arvelt. Seega seisneb säästvus maailma eest hoolitsemises nii, et see oleks tulevastele põlvedele elamiseks kõlbulik. Järelikult lähtub säästvuse idee -õiglusest ja võrdsusest ehk inimõiguste alusväärtustest.

UNESCO määratluse kohaselt on säästva arengu hariduse eesmärk kasvatada inimestes hoiakuid, oskusi ja teadmisi, mis võimaldavad neil teha endile ja teistele praegu ja tulevikus kasulikke otsuseid ning sellele vastavalt käituda.

UNESCO juhitava ÜRO säästva arengu hariduse aastakümne (2005–2014) tegevustega püütakse lõimida säästva arengu põhimõtted, väärtused ja praktika hariduse ja koolituse kõigi aspektidega, et olla valmis 21. sajandi sotsiaalseteks, majanduslikeks, kultuurilisteks ja keskkonnaalasteks probleemideks.

Säästva arengu haridus, arenguharidus, maailmaharidus ja inimõigustealane haridus on oma-vahel väga tihedalt seotud, eriti selles osas, mis puudutab inimestele endile ja kogu planeedile kasulike teadlike otsuste tegemiseks ning sellele vastavalt -käitumiseks vajalike hoiakute, oskuste ja teadmiste kujundamist. Lisaks eespool mainitud maailma- ja arenguharidusega seotud teemadele sisaldab Kompass ka eraldi keskkonnateemat, mille all uuritakse säästvusega seotud küsimusi inimõiguste perspektiivist.

Rahuharidus

Paljudes koolides ja ülikooliprogrammides pakutava rahuhariduse keskne mõiste on vägivald ning lähtutakse vajadusest seda ohjata, vähendada ja kõrvaldada. Rahuhariduse küsimustega tegeletakse konfliktilahenduse uuringutes, mitme-kultuurilises hariduses, arenguhariduses, maailmakorra uuringutes ja kesk-konnahariduses. Enamasti üritatakse käsitleda konkreetset probleemideringi, mida nähakse sotsiaalse ebaõigluse, konflikti ja sõja põhjustena.

Kui aga võtta rahuhariduse lähtekohaks inimõigustega seotud inimväärikuse ja universaalsuse mõisted, võib ehk kergemini jõuda rahu sügavama mõistmiseni. Sel juhul ei tähenda rahu lihtsalt vägivalla lõpetamist, vaid suhete taastamist ning selliste ühiskondlike, majanduslike ja poliitiliste süsteemide ülesehitamist, mis kõige tõenäolisemalt loovad pikaajalise rahuliku keskkonna.

Inimõiguste perspektiivist lähtuv rahuharidus võib kaasa aidata rahu sügavamale mõistmisele.

Rahuhariduses eristatakse mitmeid vägivalla liike. Need on näiteks füüsiline või käitumuslik vägivald, mille alla kuuluvad ka sõjad; struktuurne vägivald ehk ebaõiglastest ja ebavõrdsetest ühiskonna- ja majandusstruktuuridest tingitud vaesus; poliitiline vägivald, mida harrastavad teisitimõtlejaid, vaeseid, võimetuid ja marginaalseid rühmi orjastavad, ähvardavad ja kuritarvitavad surverežiimid; kultuuriline vägivald ehk teatud identiteedi ja eluviisi alaväärtustamine ja hävitamine; samuti rassistlik, seksistlik, rahvuslik, koloniaalne või muu taoline inimeste tõrjumine, mille korral vaenulikkust, ülemvõimu, ebavõrdsust ja rõhumist põhjendatakse ideoloogiliste argumentidega.

Kõigi selliste vägivalla liikide analüüsimisel on kasulik uurida, milliseid konkreetseid inimõigusi nende puhul rikutakse. Inimõigustealases hariduses kasutatav -kriitilise mõtlemise ja kogemuspõhise õppe metoodika on siin abiks, kuna sisaldab nii konkreetseid kogemusi kui ka normatiivset ja kirjeldavat mõõdet. Kompassist leiavad praktikud rohkesti sellekohast materjali teemade "rahu ja vägivald" ja "sõda ja terrorism" alt.

KKK seoses inimõigustealase hariduse kasutamisega noorsootöös

Inimõiguste teemad on olulised väga paljude pedagoogide jaoks, olgu tegemist noorsootöötaja, kooliõpetaja või noortega tegeleva vabaühenduse liikmega, olenemata sellest, kas ta juba tegeleb mõne eespool nimetatud hariduse liigiga või mitte. Sellegipoolest võib inimõigustealane haridus kutsuda mitmel põhjusel esile teatud ebakindlust. Allpool esitame mõned korduma kippuvad küsimused inim-õigustealase hariduse kohta ning püüame kõrvaldada kahtlusi, mis inimestel võivad tekkida seoses inimõigustealase hariduse kasutamisega oma töös.

Küsimus: Kas noored ei peaks pigem õppima kohusetunnet, mitte õigusi?

Vastus: inimõigustes on kesksel kohal nii õigused kui ka kohustused ning käesolevas käsiraamatus on rõhutatud mõlemat aspekti. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 1 öeldakse: „Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. … nende suhtumist üksteisesse peaks kandma vendluse vaim.” Artiklis 30 öeldakse: „Selles deklaratsioonis ei tohi midagi tõlgendada kui õiguse andmist mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule tegevuseks või teoks, mis on suunatud selles deklaratsioonis välja kuulutatud õiguste ja vabaduste kaotamisele.” Kompassi harjutuste eesmärk on näidata, et ühtegi õigust ei tohi kasutada teise inimese õiguste kuritarvitamiseks ning igaüks on kohustatud teiste õigusi austama.

Küsimus: Kas lapsevanemad, koolidirektorid ja kogukonnajuhid ei hakka inim­õigustealasele haridusele vastu töötama, pidades seda vastanduvat käitumist soodustavaks poliitiliseks propagandaks?

Vastus: inimõigustealane haridus aitab lastel, noortel ja täiskasvanutel ühiskonnaelus ja selle arendamises täiel määral osaleda. Oluline on eristada osalejate pädevuste arendamist parteipoliitikast. Arutelude ja osaluse abil soodustab inimõigustealane haridus noortes kriitilise ja uuriva mõtlemise kujunemist, et nad oskaksid teha teadlikke otsuseid ning vastavalt käituda. Selles mõttes on inim-õigustealane haridus seotud ka kodaniku- ja poliitikaharidusega ning õpetab noori leidma seoseid inimõiguste, sotsiaalsete probleemide, hariduse ja poliitika vahel. Tänu sellele võivad noored tõesti kasutada oma õigust poliitikas osaleda, samuti õigust mõtte-, ühinemis- ja sõnavabadusele, ning mõne kohaliku või riikliku -erakonnaga liituda või sealt välja astuda. See peaks aga jääma nende endi valikuks.

Samuti on oluline meeles pidada, et lisaks otseselt inimõigustega seotud oskustele aitab näiteks Kompassis esitatud inimõigustealane haridus kasvatada ka -sotsiaalseid ja suhtlemisoskusi, näiteks koostöövõime, rühmatöö, aktiivne kuulamine ja kõnelemine.

Küsimus: Kas inimõiguste tundmaõppimise võimaldamine ei peaks olema valitsuse ülesanne?

Vastus: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid on kohustatud edendama inimõigustealast haridust kõigis õppevormides. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 26 öeldakse: „Igaühel on õigus saada haridust […] ja haridus peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele.” Õigus haridusele ja inimõigustealasele haridusele on sätestatud ka lapse õiguste konventsiooni artiklis 28. Sellele vaatamata ei ole paljud valitsused inimõigustealase hariduse edendamiseks ning õppekavadesse lisamiseks suurt midagi teinud. Pedagoogid ja valitsusvälised organisatsioonid saavad iseseisvalt või ühiselt inimõigustealase hariduse arendamiseks koolides ja muudes koolituskohtades küllaltki palju ära teha. Samuti võivad nad teha lobitööd ja avaldada oma valitsustele survet, et viimased oma vastavaid kohustusi täidaksid.

Küsimus: Mida teha siis, kui minu riigis inimõigusi ei rikuta?

Vastus: maailmas ei ole praktiliselt ühtegi riiki, kus kõigi inimeste inimõigusi alati austatakse, kuigi on tõsi, et mõnedes riikides rikutakse inimõigusi sagedamini ja avalikumalt kui teistes.

Inimõigustealane haridus ei tegele siiski ainult õiguste rikkumisega. Eeskätt aitab see näha inimõigusi kui kõigi inimeste ühist vara, mis vajab kaitsmist. Pealegi ei saa ükski riik väita, et seal üldse õigusi ei rikuta. Näiteks on Euroopa -Inimõiguste Kohus teinud inimõiguste rikkumises süüdimõistvaid otsuseid praktiliselt kõigi Euroopa Nõukogu liikmesriikide suhtes. Üks lihtne võimalus tegelikust olukorrast ülevaate saamiseks on vaadelda inimest ümbritsevat sotsiaalset keskkonda ja kogukonda. Kes on seal tõrjutud? Kes elab vaesuses? Milliste laste õigused pole tagatud? Teine võimalus on uurida, kuidas valitsus või teie riigi äriühingud -rikuvad inimõigusi teistes riikides, näiteks müües relvi ebademokraatlikele režiimidele, -sõlmides tegelike tootjate suhtes ebaõiglasi kaubanduskokkuleppeid, kehtestades protektsionistlikke eeskirju ja nõudeid varalistele õigustele või kaitstes ravimeid patentidega, mis takistavad odavamate geneeriliste ravimite tootmist.

Notes

7 Eurostati arvud 2009. aasta detsembri kohta – Eurostati uudiskiri 16/2010, 29. jaanuar 2010.
8 Vt nt Backman, E. & Trafford, B. (2006) Democratic governance of schools. Strasbourg: Council of Europe.
9 Global Education Guidelines – Concepts and Methodologies on Global Education for Educators and Policy Makers, North-South Centre of the Council of Europe, 2008.
10 Teine Euroopa noortekampaania All Different – All Equal mitmekesisuse, inimõiguste ja osaluse nimel viidi läbi aastatel 2007–2008.