Image: Theme 'Remembrance' by Pancho

Mälu on see, mis meid kujundab. Mälu on see, mis meid õpetab. Me peame mõistma, et just seal peitub meie lunastus.

Estelle Laughlin, holokaustis ellujäänu

Mis on mälestamine?

Mälestamine:

  • teatud asjaga seotud mälu või mälestused;
  • mäletamise toiming;
  • teatud fakti, isiku mälestusmärk, jäädvustus vms.

Oxford English Dictionary

Inimõiguste ränki rikkumisi ja metsikusi, näiteks holokaust, orjakaubandus, genotsiid, sõjad ja etnilised puhastused, ei ole nende ohvritel lihtne unustada. Mälestamine ei tähenda siiski ainult mäletamist: mälestamine tähendab teadlikku mälestuse hoidmist ning keeldumist mineviku õuduste unustamisest.

Valitsuste korraldatud ametlikel mälestamisüritustel palutakse inimestel tihti meenutada sündmusi, mida nad ei ole ise vahetult kogenud. Ohvrid ja puudutatud isikud sellist kunstlikku meeldetuletust ei vaja: üldjuhul nad ei suudagi unustada. Ametlikke mälestamisüritusi korraldatakse tavaliselt selleks, et need ühiskonnaliikmed, keda juhtunu otseselt ei puudutanud, oleksid sellest teadlikult ning tunnustaksid avalikult ohvrite kannatusi.

Ametlikud mälestusüritused võivad aidata kohutava mineviku tõttu kannatanutel tunda, et ühiskond tervikuna mõistab nende valu, mõistab selleni viinud teod hukka ning tagab, et midagi sellist tulevikus enam ei kordu. Sellega võib mälestamine aidata ohvritel toimunule joone alla tõmmata ja edasi liikuda.

Samas võib selliste sündmuste ametlik tunnustamine olla oluline ka ühiskonnale tervikuna. Ühiskond peab mäletama oma ajalugu, kaasa arvatud paljude inimeste elu purustanud sündmusi, et ajaloost õppida ning mitte korrata tehtud vigu. Õigesti korraldatud mälestamine võib olla ühiskonnale hoiatussignaaliks. See võib meile näidata, kuidas inimeste tegevus või tegevusetus, kitsarinnalisus, rassism, sallimatus ja muud üsna levinud hoiakud võivad teatud asjaoludel viia tõeliselt kohutavate sündmusteni. Käesolevas osas käsitletakse seda, mida ühiskonnad peaksid ühiselt tegema selleks, et pidada meeles minevikus toimunud massilisi inimõiguste rikkumisi.

Unustamine ei ole lihtne, isegi kui sa tahaksid unustada.

Hr Bayijahe, Rwanda genotsiidis ellujäänu

Küsimus: Milliseid sündmusi meenutatakse ametlikult teie riigis?

Mälestamine ja inimõigused

See on erandlike teguviiside probleem. Erandlik muutub normaalseks ja siis jääb sellest juba väheseks. Seepeale tuleb teha midagi veel ja veel erandlikumat. Nii pöördub vaenlase vastu suunatud pistoda lõpuks sissepoole, tungides meie oma ühiskonna põhiolemusse ning rebestades nimelt seda, mille kaitsmiseks see oli mõeldud.

Kohtunik Albie Sachs

Mälestamisega ei ole otseselt seotud ühtegi inimõigust, kuid ühiskonnas mälestatavad sündmused on peaaegu alati sellised, kus teatud rühmade või isikute inimõigusi on täielikult eiratud. Me mäletame natside korraldatud holokausti, sest selles koheldi juute, romasid, puudega inimesi, homoseksuaale, teatud poliitiliste veendumustega inimesi ja slaavlasi kui alamaid olendeid, kelle puhul rikuti peaaegu kõiki nende inimõigusi. Me mäletame sõdu, sest sel ajal külastab surm massiliselt nii tsiviilisikuid kui ka võitluses osalejaid. Me mäletame küüditamisi ja etnilisi puhastusi mitte üksnes seepärast, et nende ohvrite inimõigusi rikuti süstemaatiliselt, vaid ka seetõttu, et rikkumised olid suunatud kindlate inimrühmade vastu ning üksnes sel põhjusel, et neid peeti alamateks inimesteks, kes ei vääri võimalust teostada kõiki oma inimõigusi. Me mäletame genotsiide, sest nende puhul üritatakse teadlikult hävitada terveid rahvaid. Selline hävitamine on kohutav, kuid selle kavandamine ja hävitamise eesmärk läheb vastuollu kõige põhilisema inimõiguste põhimõttega: kõigil inimestel peab olema võrdne inimväärikus ja võrdsed õigused.

Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon

I artikkel.
Lepinguosalised kinnitavad, et sõja või rahu ajal sooritatud genotsiid on rahvusvahelise õiguse seisukohalt kuritegu, mida nad kohustuvad ära hoidma ning karistama
II artikkel. Käesoleva konventsiooni kohaselt mõistetakse genotsiidi all iga allpool loetletud tegu, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi, nagu:
(a) üksuse liikmete tapmine;
(b) üksuse liikmetele tõsiste kehaliste vigastuste või vaimsete hälvete tekitamine;
(c) üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealsesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist;
(d) abinõude rakendamine üksusesisese sündimuse takistamiseks;
(e) laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest üksusest teise.

Millised inimõigused?

Mälestamist väärivate massiliste inimõiguste rikkumistega kaasneb peaaegu alati diskrimineerimine. Ühes riigis toimuvate rikkumiste korral (näiteks massiküüditamised või etniline puhastus) on seda tavaliselt lihtne kindlaks teha. Diskrimineerimine on selge ka genotsiidi puhul. Kuid riikidevaheliste sõdade korral mõtleme üksnes harva sellele, kas me peame vastaspoolel elavaid inimesi iseendast vähem väärtuslikuks. Kui me sellele mõtleksime, võib olla pingutaksime siis rohkem selle nimel, et kindlustada rahu või pidada läbirääkimisi, mitte otsustada sõja kasuks.

Holokausti käsitatakse igasuguste inimõiguste rikkumiste ja inimsusevastaste kuritegude paradigmana; kõiki ohvreid võetakse arvesse.

Euroopa Nõukogu1

Riikides mäletatavaid sündmusi iseloomustab tavaliselt ka see, et nendega kaasnevad kogu inimõiguste diapasooni hõlmavad rikkumised. Ametlikult mälestatakse või loendatakse tavaliselt neid ohvreid, kes hukkusid (kelle õigust elule ei austatud). Kuid sõjad ja genotsiidid avaldavad mõju ka tohutule hulgale teistele isikutele, kes võivad küll ellu jääda, kuid muutuvad ajapikku siiski ohvriteks, kuna nende kannatused kestavad tihti edasi veel pikka aega pärast asjaomast sündmust.

Kui riigi taristu hävitatakse või kui etnilise puhastuse eest põgenevad pagulased koormavad üle vastuvõtva riigi abiteenistused, siis selle tagajärjel algse aktsiooni „ohvrite” arv mitmekordistub. Uute sõjapidamismeetodite tagajärjel jääb maha plahvatamata lõhkeseadeldisi, mis tapavad või invaliidistavad inimesi, kemikaalijäätmeid, mis rikuvad inimeste tervist, ning lõhutud taristu, mis ei suuda rahuldada ellujäänute esmaseid vajadusi.

Kui me ei tunnista selliste aeglaste ohvrite olemasolu ning ei suuda kokku lugeda kannatanute tegelikku arvu, siis on meil ka raske hinnata selliste tegude tagajärgi. Kuidas saaksime neid siis õigesti „mäletada” ja nendest edaspidiseks õppida?

Agent Orange
Agent Orange oli Vietnami sõjas puudelt lehtede eemaldamiseks kasutatud kemikaal. Selle mõju keskkonnale ja inimestele kestab tänase päevani. Hinnanguliselt puutus Agent Orange’iga kokku 4,8 miljonit vietnamlast. Selle tagajärjel suri või jäi vigaseks 400 000 inimest ning sündis 500 000 sünnidefektidega last. 2010. aastal nõudsid ohvrid ikka veel Ameerika Ühendriikide kohtutes õigust ja hüvitist.

Küsimus: Keda loetakse teie riigis Teise maailmasõja ohvriteks? Kas on veel kedagi, kelle elu sõja tagajärjel katkes, aga kes ametlikes ohvrite arvudes ei kajastu?

Inimõiguste unustamine

See süütegu kummitab inimkonda aegade lõpuni. See kummitab mind. Ja seda ma tahangi.

Jan Karski, kes teatas sõja ajal liitlastele Poola getost ja keda ei usutud.

Kui kohutavad minevikusündmused kuulutatakse ametlikult millekski, mida ühiskond kunagi ei unusta, võib see ellujäänutele ja puudutatud isikutele pakkuda teatavat lohutust, kuna ühiskond on sellise teguviisi valeks tunnistanud. Samuti võib neil tekkida lootust, et neid edaspidi enam ei käsitata inimrühmana, kelle õigusi võib eirata. Kahjuks ei saa paljud inimesed maailmas isegi seda väikest lohutust. Nende kohutavate sündmuste arv, mida ühiskondades meeles ei peeta, on märksa suurem selliste sündmuste arvust, mida me tunnistame ja mälestame.

On sündmusi, mida küll üldiselt mäletatakse, kuid mille üksikasjad ei ole meil alati meeles.

  • Kui palju me teame tegelikult orjakaubanduse kohutavatest üksikasjadest, tapetute arvust ning ebainimlikest tingimustest, milles orje kodumaalt välja veeti ja tööle sunniti?
  • Kogu Euroopa mäletab Teist maailmasõda ja juutide massilist tapmist, aga kui paljud mäletavad, et natsid ründasid ka teisi inimrühmi. Kas me teame, et romad kaotasid protsentuaalselt vähemalt sama palju oma rahvastikust kui juudid?
  • Kuivõrd me tunnistame oma riigi rolli Teises maailmasõjas – ükskõik kummal poolel ta sõdis? Sõda on kohutav ning mõnikord näib, et sõja lõpetamiseks või vaenlase alistamiseks sobivad igasugused vahendid. Siiski kehtivad ka sõja ajal kindlad reeglid ning sadade tuhandete tsiviilelanike tapmisega Saksamaa linnade massilise pommitamise käigus rikuti kindlasti neid reegleid.
  • Kuidas me suhtume stalinismi kuritegudesse, nagu massiküüditamised ja näljahäda põhjustamine? Kes peaks neid tänapäeval meeles pidama?
  • Mida me võtame ette seoses Osmanite impeeriumi ajal toime pandud armeenlaste ja teiste kristlaste genotsiidiga?
  • Kui palju huvitavad meid tegelikult kolonialismi tagajärjed Aafrika riikides, näiteks Kongos või Alžeerias? Kas eelistaksime neist hoopis võimalikult vähe teada?

Küsimus: Kui mitmest ülal loetletud sündmusest olete kuulnud? Kas teate muid sarnaseid metsikusi, kuhu oli kaasatud ka teie riik?

Meie tulevik on suurem kui meie minevik.
Ben Okri

On veel mitmeid sündmusi, mida peaaegu üldse ei mäletata isegi neid põhjustanud riikides, isegi kui mineviku kannatused avaldavad mõju ka praegusaja õigusterikkumistele.

  • 1966. aastal algas Nigeerias kodusõda ning tehti katseid likvideerida Nigeeriast kõik biafralased. Riigi puhastamiseks igbodest ja idapoolsetest rahvusrühmadest lasti käiku kõik võimalikud vahendid. Miljonite biafralaste tapmise ja piinamisega lõppenud protsessides osalesid ka Ühendkuningriik, Nõukogude Liit, Ida-Saksamaa ja Egiptus.2
  • Enne Kolumbuse saabumist 1492. aastal elas Põhja-Ameerikas erinevate hinnangute järgi 1,8 kuni 12 miljonit inimest. Järgnenud neljasaja aasta jooksul kahanes nende arv umbes 237 000 inimeseni. Euroopa kolonistid tapsid otseselt suure osa põlisameeriklasi ning paljud teised surid kolonistide kaasa toodud haigustesse.

Me saame selleks, kes me oleme, üksnes radikaalse ja sügava keeldumisega sellest, kelleks teised meid on teinud.
Jean-Paul Sartre

"„…Euroopa kristlikud vallutajad mõrvasid süstemaatiliselt põlisrahvaid Kanada Arktikast kuni Lõuna-Ameerikani. Selleks peeti sõdu, korraldati surmarännakuid, asustati põlisrahvaid ümber viljatule maale, hävitati piisonid kui nende põhiline toiduallikas ning kasutati mürgitamist. Mõned eurooplased tulistasid indiaanlasi lihtsalt laskmise harjutamiseks."3

  • 1885. aastal kuulutati Kongo prints Leopoldi korraldusel Belgia osaks. Tänu tohututele kautšukivarudele sai Belgia kuningast üks maailma rikkamaid inimesi. Kuid mõnes piirkonnas hävitati kuni 90% rahvastikust, kuna nad segasid kasvava kumminõudluse rahuldamist.

„Külaelanikke piitsutati avalikult ja põletati surnuks ning nende käed lõigati otsast, kui nad piisavalt kummiainet ei kogunud. Sõduritele anti korraldus lõigata otsast kõigi tapetute käed, tõendamaks, et nad ei raisanud neile antud laskemoona. iga sõdur pidi esitama iga tehtud lasu kohta ka ühe parema käe.”4

  • 1944. aastal küüditati mõne päeva jooksul keset talve peaaegu kõik Tšetšeenia elanikud. Teekond kestis kaks kuni kolm nädalat. Nad sunniti loomavagunitesse ning neil lubati kaasa võtta ainult kolme päeva toiduvaru. Arvatakse, et üks kolmandik kuni pool kõigist tšetšeenidest suri tee peal või hiljem asumisel. Massiküüditamiste all kannatasid ka teised Kaukaasia rahvusrühmad, samuti nagu poolakad, volgasakslased, Balti riikide elanikud ja Krimmi tatarlased..

Tšetšeenide küüditamine

Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule ELi-Venemaa suhete kohta [Euroopa Parlament] usub, et kogu tšetšeeni rahva küüditamine Kesk-Aasiasse 23. veebruaril 1944. aastal Stalini korraldusel on genotsiid 1907. aasta neljanda Haagi konventsiooni ning ÜRO Peaassambleel 9. detsembril 1948. aastal vastu võetud genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni tähenduses5

Inimõiguste kaitsmine mälestamise abil

Igaüks, kes on võtnud manitsust „ei iial enam” tõsiselt, peab meie ümber maailmas toimuvaid õudusi jälgides endalt küsima, kas see väljend tähistab meie kõlbelise seisukohavõtu algust või lõppu.

Harold Zinn, ajaloolane

Inimõiguste ja mälestamise seos peaks ulatuma ajas nii taha- kui ka ettepoole. Inimeste tegudest või tegevusest tingitud kohutavad sündmused väärivad mäletamist esmalt sellepärast, et avaldada austust hukkunud või muul viisil kannatanud ohvritele. Kuid samavõrd tähtis ja tihtipeale ignoreeritud on mälestamise tulevikku vaatav aspekt, eriti kui see eeldab tunnistust, et ka meil oli kohutavate sündmuste põhjustamises oma roll.

Ametlikke mälestamisüritusi korraldavad tavaliselt valitsused ning valitsused ei ole alati valmis tunnistama minevikus tehtud vigu või võtma omaks tegusid, mis on põhjustanud inimõigustele raskeid tagajärgi. Enamasti mäletavad riigid oma võite ja ohvreid, kuid harva mõeldakse ka teistes riikides tekkinud ohvritele. Afganistani konflikti alguses ütles üks USA kindral välja kuulsa lause: „Me ei loe laipu.” Ta pidas silmas seda, et me ei loe kokku sõja ohvriks langenud afgaane, kuid loomulikult loeb iga riik kokku oma ohvreid, olgu nad sõjaväelased või tsiviilisikud. Kui paljud praegu Afganistani konflikti kaasatud riigid on püüdnud kokku lugeda kohalike elanike seas tekkinud tsiviilohvreid, rääkimata juba ohvrite koguarvust?

Et mälestamine aitaks meil ära hoida tulevasi massilisi inimõiguste rikkumisi, peame kõigepealt iseenda vastu ausad olema. Me peame olema teadlikud oma riigi ametliku poliitika tagajärgedest, mis võivad põhjustada inimõiguste rikkumisi teistes riikides. Me peame tunnistama minevikus tehtud vigu ning oskama märgata võimalikke praegusi vigu. Üksnes siis saame hakata nendest õppima.

Küsimus: Kas teie riigi mõne ametliku mälestamissündmuse või mälestusmärgiga meenutatakse ka teie enda valitsuse vigu või kuritegusid?

Õigluse taastamine

Ei suuda unustada

Fašistid hävitasid meie elu ja me ei suuda seda veel tänagi unustada. Me rändame praegu mööda kogu Euroopat, otsides seda, mille fašistid meilt võtsid. Meie seas on lapsi, kelle ema on roma ja isa on sakslane. Nende emad vägistati ning nad sündisid ilma sel moel. Need on lapsed nagu J.S. ja A., kes rändavad koos meiega kui romad, mitte kui sakslased. Ka nemad otsivad kohta, kuhu peatuma jääda, et elada sisukat ja väärikat elu.
Sefedin Jonuz

Väga raske on ehitada õigusriigil põhinevat demokraatiat, kui massikuritegusid korda saatnud inimesed jäävad karistuseta ning neil lubatakse vabalt tänaval kõndida.
Human Rights Watch

Natside korraldatud holokaust koos Teise maailmasõjaga on tõenäoliselt kogu Euroopas kõige paremini mäletatud sündmus. Ometi on romad, kes olid selle käigus ühed suurimad kannatajad, endiselt kogu Euroopas kohutava diskrimineerimise ohvrid. Viimastel aastatel oleme mitmes Euroopa Nõukogu liikmesriigis näinud romade õiguste rikkumisi, mille rahvusvahelised inimõiguste institutsioonid on hukka mõistnud. Ilmselgelt ei ole meie valitud meetodid holokausti „mäletamiseks” olnud piisavad. 

Üldiselt arvatakse, et kohutavate kuritegude ohvrite jaoks õigluse taastamine eeldab nelja olulist elementi:

  • kuriteo toimumise tunnistamine;
  • selleni viinud tegevuste hukkamõistmine;
  • ellujäänutele hüvitise maksmine;
  • toimunu meelespidamine, et see ei saaks enam korduda.

Tunnistamine

Nende mälestatud eneseohverdus kuulus ainult meestele ja sõjaväelastele. Kalmistuid ei tehtud kohtadeks, kus pidada meeles naiste, laste, pagulaste või loomade ohverdusi. Nende planeeringuga mälestati surma, aga mitte võitlejate elu muid aspekte: hirmu, mustust, igavust, aga ka nalju, kambavaimu või resignatsiooni.
Sonia Batten

Juhtunu tunnistamine aitab üksikisikutel ja riikidel minevikuga leppida ning selle juurest sotsiaalselt, poliitiliselt ja majanduslikult edasi liikuda. Tunnistamine võib tähendada näiteks riigi ametlikku vabandust. Apartheidijärgses Lõuna-Aafrika Vabariigis, Marokos, Tšiilis, Argentinas ja endises Jugoslaavias on oma vastutuse tunnistamisele suuresti kaasa aidanud tõe väljaselgitamise ja lepitamise protsessid.

Ebaõiglust ei saa heastada, kui seda ei tunnistata. Romade kannatusi ei ole peaaegu üldse tunnistatud. Kui seda oleks tehtud, oleksid Euroopa riikide valitsused ehk rakendanud tugevamaid meetmeid valusaid mälestusi kandvate inimeste abistamiseks. Võib-olla teeksid nad rohkem ka selleks, et lõpetada nende jätkuv diskrimineerimine.

Hukkamõistmine

Kui on toime pandud kuritegu, tuleb läbi viia põhjalik uurimine ning süüdlased tuleb hukka mõista ja kohtu alla anda. Pärast Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomist, mis tekitas võimaluse genotsiidikuritegude kohtulikuks arutamiseks, on võimalik massilisi inimõiguste rikkumisi kohtus korralikult kaaluda ja seejärel hukka mõista. Oluline on see, et kohus oleks täiesti objektiivne ning ei kordaks Nürnbergi protsessi ajal tehtud vigu, mis paljude arvates vastasid „võitja õiguse” põhimõttele. Õiguspäraseks hukkamõistmiseks tuleb kaaluda konflikti või genotsiidi kõigi osapoolte rolle, olenemata kõrvalseisjate arvamusest selle kohta, kes on süüdiolev pool.

Paljud kritiseerisid Endise Jugoslaavia Rahvusvahelist Kriminaaltribunali (ICTY), kuna see ei käsitlenud NATO pommitamiste teemat, kuigi Amnesty International ja teised inimõigusi kaitsvad organisatsioonid esitasid tõendeid, et mõlemad pooled olid toime pannud sõjakuritegusid.

Küsimus: Kas enda väitel inimõiguste kaitsjad tuleks hukka mõista, kui ka nemad rikuvad inimõigusi?

Hüvitamine

Pärast Teist maailmasõda on Saksamaa vastu võtnud mitmeid seadusi, mille alusel makstakse hüvitist natside poolt tagakiusatud inimestele. 1951. aastal ütles Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer: „Meie nimel on juutide isiku ja vara vastu toime pandud sõnulkirjeldamatuid kuritegusid, mis vajavad nii moraalset kui ka materiaalset hüvitamist ja heastamist…” Sellegipoolest tunnistati romade tagakiusamise rassistlikku iseloomu alles 1979. aastal. Kuigi pärased seda tekkis ka romadel õigus taotleda oma kannatuste eest hüvitist, olid paljud selleks ajaks juba surnud.

Sarnaseid juhtumeid on veel küllaga, näiteks endise Jugoslaavia sõdade ajal vägistatud naised, kes ei ole saanud selle eest mingit hüvitist.

Meelespidamine

Isegi kui mõni sündmus on tunnistatud ametliku mälestamise vääriliseks ning selle ohvrite kannatusi on ka tegelikult kinnitatud, võib siiski juhtuda, et mälestamise korraldus ja sellega ühiskonnale antav sõnum ei tõsta esile sündmusest saadud õiget õppetundi. Kui me oleksime orjandust ja kolonialismiajastu muid kuritegusid tõepoolest korralikult mäletanud, kas ei oleks siis nende kuritegude eest vastutavad riigid pidanud ka oma elanikele selgitama põhjustatud kannatuste ulatust? Kui ametlik mälestus Teisest maailmasõjast oleks üdini aus, kas ei peaks me siis ka tunnistama liitlasvägede sõjakuritegusid? Ning kui meil oleks õnnestunud oma mällu jäädvustada tõepärane pilt holokaustist, kas ei peaks me siis suuremal määral tunnistama puudega inimeste, homoseksuaalide ja romade kannatusi? Ometi on need kolm rühma kogu Euroopas kõige enam diskrimineeritute seas.

Küsimus: Mis olid teie arvates natside korraldatud holokausti tegelikud õppetunnid?

Juutide kannatused on hästi teada ja tunnustatud. Kuid lisaks sellele rahvusrühmale põhjustatud kohutavate ja kriminaalsete kannatuste tunnistamisele peaks holokausti tegelik õppetund puudutama ju mis tahes rühma diskrimineerimist. Mineviku kuritegusid tunnistades on oluline jälgida, et endisi ohvreid ei loetaks süütuks juhul, kui nad ise praegu inimõigusi rikuvad. Vastasel korral on holokausti õppetund üksnes see, et juudid ei tohi enam kunagi sel viisil kannatada – mitte et keegi ei tohi niimoodi kannatada.

On üsna tõenäoline et ilma tunnistamise, hukkamõistmise, hüvitamise ja mäletamiseta hakataks mälestust ebaõiglusest ja massilistest inimõiguste rikkumistest kasutama praeguste tegude õigustusena. Kollektiivse mälu manipuleerimine riikliku poliitika eesmärkidel on kogu Euroopas endiselt tõsine oht. Hispaanias sealse kodusõja ohvrite väärikuse taastamise küsimuses puhkenud vaidlused ning Armeenia ja Türgi vahelised pinged seoses armeenlaste deporteerimise ja hukkumisega Osmanite impeeriumis 1915. aastal on vaid kaks näidet sellest, kuidas ajaloomälu kasutatakse uute lahkhelide ja vastuolude tekitamiseks.

Suuline ajalugu

Suulise ajaloo metodoloogias keskendutakse inimestele kui ajaloo kandjatele ning kasutatakse mälu minevikusündmuste mõtestamiseks olevikus. Koondades erinevate konfliktipoolte isiklikke mälestusi ja lugusid, keskendutakse suulises ajaloos inimestele, toetades ühtlasi ajaloo käsitlemist eri vaatenurkadest ning leppimist. Remember for the Future (Mäletage tuleviku nimel) on Saksamaa täiskasvanuhariduse ühenduse DVV International korraldatud projekt, milles suulist ajalugu kasutatakse leppimise ja dialoogi toetamiseks. Algselt keskendus projekt Kagu-Euroopale, kuid sellega on partneritena liitunud ka muid piirkondi, näiteks Armeenia, Türgi ja Venemaa Föderatsioon.6

Euroopa Nõukogu töö

Haridus

Tahame, et mälestusmärgid oleksid ideede vahetamise kohad, mitte kondihunnikud.

Ildephonse Karengera, Rwanda genotsiidi mälestamise ja ennetamise ühingu juhataja

Teise maailmasõja rusudest tekkinud Euroopa Nõukogu on võtnud oma põhieesmärgiks astuda vastu 20. sajandi esimest poolt valitsenud totalitaarsetele ideoloogiatele ja nende tagajärgedele: sallimatus, eraldatus, tõrjutus, vaen ja diskrimineerimine. Euroopa Nõukogu kaitstavad väärtused (demokraatia, inimõigused ja õigusriik) kuuluvad sõjajärgsesse ennetustegevusse, millega püütakse ehitada Euroopa ühiskonda, kus muu hulgas ka kultuuridevahelise dialoogi abil õpitakse austama igaühe võrdset inimväärikust.

1954. aastal vastu võetud Euroopa kultuurikonventsioon on esile toonud vajaduse õpetada kõigi liikmesriikide ajalugu üleeuroopalises kontekstis, et soodustada vastastikust mõistmist ning hoida ära selliste inimsusevastaste kuritegude kordumist. Holokausti teema käsitlemiseks koolides viidi läbi projekt „Euroopa 20. sajandi ajaloo õppimine ja õpetamine”.

2001. aastal kuulutas Euroopa Nõukogu välja holokausti mälestamise ja inimsusevastaste kuritegude ennetamise päeva eesmärgiga kindlustada selle teema õpetamist kogu Euroopas. Euroopa mälestamispäeval ei ole ühte kindlat kuupäeva. Iga liikmesriik peaks valima oma ajaloost olulise kuupäeva, et õpilastele oleks selge, et jutt käib nende enda kultuuripärandist.

Ajaloolised vaidlused ei tohiks hoida inimõigusi pantvangis. Ajaloosündmuste ühepoolsetel tõlgendustel või moonutustel ei tohiks lubada põhjustada vähemuste diskrimineerimist, ksenofoobiat ega konflikti taaselustamist. Uusi põlvkondi ei tohiks süüdistada nende esivanemate tegude eest.

Thomas Hammarberg, Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik

Parlamentaarne assamblee on teinud korduvalt üleskutseid ajaloo õpetamises eri vaatenurkade tutvustamiseks. Oma soovituses 1880 (2009) kinnitas assamblee, et „ajalugu mängib ka tänases Euroopas olulist poliitilist rolli. See võib soodustada suuremat mõistmist, sallivust, isikute- ja rahvastevahelist usaldust, aga sellest võib saada ka lahutatuse, vägivalla ja sallimatuse kandja”. Ajalooõpetamine võib olla konflikti- ja konfliktijärgsetes piirkondades rahu ja leppimist toetav vahend. Soovituses rõhutatakse, et samu ajaloosündmusi saab käsitleda ja tõlgendada mitmel viisil, mistõttu kasulik oleks rakendada mitmeperspektiivilist ajalooõpetust, mis aitab kujundada õpilastes austust mitmekesisuse ja kultuuriliste erinevuste suhtes, mitte tavapärast ajalooõpetust, mis võib kinnistada natsionalismi negatiivsemaid aspekte.

…haridusvaldkonnas tuleks teha kõik võimalik selleks, et vältida sellele sajandile jälje jätnud laastavate sündmuste kordumist ja eitamist. Peame silmas holokausti, genotsiide ja teisi inimsusevastaseid kuritegusid, etnilist puhastamist ning inimõiguste ja põhiväärtuste massiivseid rikkumisi, mille ärahoidmine on Euroopa Nõukogu jaoks eriti oluline.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee7

Nõukogu korraldatud projektis „Jagatud ajalugu eraldusjoonteta Euroopa nimel” osalevad ajaloolased, õppekavade koostajad, õpikute ja muude pedagoogiliste materjalide autorid ning ajalooõpetajate koolitajad. Projekti eesmärk on ennetada konflikte ning saada toetust leppimisprotsessidele. Selleks tahetakse esile tõsta Euroopa rahvaste ühist ajaloolist pärandit, parandades teadmisi ajaloolistest vastasmõjudest ja koostöövormidest. Euroopa Nõukogu käsitab holokaustimälestuse edasikandmist ja inimsusevastaste kuritegude ennetamist ühtse protsessina, mille juurde kuulub ka põhiväärtuste ja kultuuridevahelise dialoogi edendamine. Kavandatud meetmed hõlmavad spetsiaalseid üritusi, noorteliikumiste, noorteühenduste ja vabaühenduste juhtide koolitamist ning erilise tähelepanu pööramist holokausti eitamisele ja revisionismile. Selleks korraldatakse õpetajatele erikoolitusi, kus käsitletakse teismeliste identiteediotsinguid, mille käigus neid võivad mõjutada võõraste tõrjumist propageerivad demagoogilised avaldused või paeluda holokausti õudused. Samal ajal tuleb mõelda ka uutele kommunikatsioonivahenditele, mida just noored kasutavad võrgustike loomiseks ja sõnumite levitamiseks.

Noorus

Mälestamise teema on noorte puhul aktuaalne. Lisaks noorte osalemisele relvakonfliktides (inimõiguste rikkumiste toimepanijate või sihtmärkidena) on ka mälestamistegevused ja -projektid suunatud eelkõige noortele, sest nende kaudu saab ellu viia leppimist ja dialoogi. Seetõttu on loodud palju rahvusvahelisi noorteorganisatsioone, mille eesmärk on üle saada vihkamisest ja eelarvamustest ning asendada natsionalistlikud ja ksenofoobsed maailmakäsitlused rahvusvahelise solidaarsusega. Prantsuse-Saksa noortebüroo (Franco-German Youth Office) asutamine 1963. aastal on üks näide soovist saavutada leppimist ning noore rollist selles protsessis. Prantsusmaa ja Saksamaa asutasid büroo selleks, et edendada oma riikide noorte dialoogi ja vastastikuseid külastusi. Nüüdseks on tegevus laienenud ka teistele riikidele.

Küsimus: Mille eest oma riigi ajaloos te tunnete ennast vastutavana?

Ilma mäluta rahvas võib kaotada oma hinge.
Ngugi wa Thiong'o

Paljud noorteorganisatsioonid on otseselt või kaudselt kaasatud noortele mõeldud mälestamistegevustesse. Euroopa vähemustesse kuuluvaid noori esindavad organisatsioonid kannavad nende kogukondade mälu ja identiteeti. Seega täidavad nad oma liikmete suhtes otsest hariduslikku ülesannet ning ühtlasi esindavad vähemusi ühiskonnas. Teised noorteorganisatsioonid tegelevad tõsiseid inimõiguste rikkumisi käsitleva teavitustööga ning edendavad leppimist ja dialoogi. Sellist tegevust toetavad aktiivselt nii Euroopa Noortekeskus kui ka Euroopa Noortefond. See hõlmab teadlikkuse suurendamist holokausti, Rwanda ja Armeenia genotsiidide kohta, eri kogukondade vahelist koostööd ja rahu kindlustamist ning konflikti vastaspoolega dialoogi algatamist, näiteks noorte rahulaagrite vormis. Euroopa juudi üliõpilaste liit on koos teiste organisatsioonidega algatanud mitmeid genotsiidi käsitlevaid haridusprojekte, kus vaadeldakse koos nii holokausti kui ka Rwanda, Darfuri ja teisi genotsiide.

Noorte romade tegevuskavas nähakse ette roma noorte identiteedi tugevdamist. Selleks tuleks tutvustada romade ajalugu ja keelt nii romade kogukondades kui neist väljaspool, näiteks rahvusvahelise romade päeva ning romade ja sintide genotsiidi mälestuspäeva raames.

Murdke nende tahe propaganda surve või piinamisega. Ärge laske neil surra. Ärge laske nende seisundil halveneda sellisele tasemele, kus neid ei saa enam küsitleda.

Ülekuulaja käsiraamat, Kambodža

Lõpumärkused

1 www.coe.int/t/dg4/education/remembrance/archives/dayRemem_en.asp
2 http://ositaebiem.hubpages.com/hub/BIAFRA-THE-FORGOTTEN-GENOCIDE
3 www.religioustolerance.org/genocide5.htm
4 http://globalblackhistory.blogspot.co.uk/2012/02/forgotten-history-king-leopold-and.html
5 Euroopa Parlament, (2003/2230(INI)).
6 www.historyproject.dvv-international.org 
7 Ministrite Komitee soovitus liikmesriikidele, Rec(2001)15, milles käsitletakse ajaloo õpetamist 21. sajandi Euroopas.

KOMPASS

Noorte inimõigushariduse käsiraamat

Veebisisu kuva

Oluline kuupäev
  • 27. jaanuarHolokausti mälestuspäev
  • 8. märtsRahvusvaheline naistepäev
  • 21. märtsRahvusvaheline rassilise diskrimineerimise kaotamise päev
  • 7. aprillRwanda genotsiidi ohvrite mälestuspäev
  • 1. maiRahvusvaheline töötajate solidaarsuse päev
  • 5. maiEuroopa päev (Euroopa Nõukogu)
  • 8.–9. maiTeises maailmasõjas hukkunute mälestamise ja lepituse aeg
  • 21. maiRahvusvaheline kultuurilise mitmekesisuse ja vastastikuse mõju päev
  • 26. juuniÜRO rahvusvaheline piinamisohvrite toetuspäev
  • 18. juuliRahvusvaheline Nelson Mandela päev
  • 2. augustRomade ja sintide genotsiidi mälestuspäev
  • 6. augustHiroshima päev
  • 9. augustRahvusvaheline põlisrahvaste päev
  • 23. augustOrjakaubanduse ja selle lõpetamise rahvusvaheline mälestuspäev
  • 23. augustÜleeuroopaline stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päev
  • 21. septemberRahvusvaheline rahupäev
  • 9. novemberRahvusvaheline fašismi ja antisemitismi vastane päev
  • 29. novemberRahvusvaheline Palestiina rahvale solidaarsuse osutamise päev
  • 2. detsemberRahvusvaheline orjapidamise keelustamise päev