Inimõigused on nagu raudrüü: nad kaitsevad sind; nad on kui reeglid, sest ütlevad sulle, kuidas käituda, ning nad on kui kohtunikud, sest võid neile apelleerida. Nad on abstraktsed nagu emotsioonid ning nagu emotsioonidki, kuuluvad nad kõigile, mis ka ei juhtuks – nad on olemas.

Nad võivad meenutada loodust, sest neid saab rikkuda, ja hinge, sest neid ei saa hävitada. Nagu aeg, kohtlevad inimõigused kõiki samaväärselt – rikast ja vaest, vana ja noort, valge- ja mustanahalist, pikka ja lühikest. Nad pakuvad meile austust ja kohustavad meid ka teisi austusega kohtlema. Nagu ka headuse, tõe ja õigluse puhul ei nõustu me alati nende määratlusega, kuid tunneme nad ära, kui näeme, et neid rikutakse.

Küsimus: Kuidas defineerida inimõigusi? Kuidas selgitada, milles need seisnevad?

Õigus on meie põhjendatud nõue. Mul on õigus kaubale mu ostukorvis, kui ma olen selle eest tasunud. Kodanikel on õigus valida presidenti, kui põhiseadus seda sätestab, ja lapsel on õigus külastada loomaaeda, kui vanemad on lubanud teda sinna viia. Kõik need on asjad, mille saamist võivad inimesed õigustatult eeldada, arvestades teise poole antud lubadusi.

Inimõigused on aga veidi erilised õigustatud nõuded. Need ei sõltu teise poole antud lubadustest või garantiidest. Kellegi õigus elule ei sõltu sellest, kas keegi teine on lubanud tal elada. Tema elu võib sõltuda kellestki, kuid tema õigus elule mitte. Tema õigus elule sõltub vaid ühest asjast: sellest, et ta on inimene.

Inimõiguste tunnustamine tähendab, et me nõustume, et igaühel on õigus selliseid nõudeid esitada. Mulle on antud need õigused olenemata sellest, mida sina ütled või teed, sest ma olen inimene nagu sinagi. Kõik inimesed omandavad inimõigused juba sünniga. Miks aga ei peaks see nõue põhinema teatud kindlal käitumisel? Miks ei tohiks me nõuda inimestelt oma õiguste väljateenimist?

Inimõiguste nõue on põhiolemuselt kõlbeline nõue, mis toetub meie kõlbelistele väärtustele. Mida tegelikult tähendab minu õigus elule, on see, et keegi ei tohi minult elu võtta, sest see oleks vale. Niimoodi sõnastades ei vaja see nõue rohkem mingit põhjendust. Iga lugeja on selle ütlusega ilmselt nõus, sest me kõik mõistame, et meie enda puhul on olemas teatud aspekte meie elus ja meie eksistentsis, mis peaks olema puutumatud ja kellelgi ei peaks olema õigust neid rikkuda, sest need õigused on olulised meie heaoluks, selleks, kes ja mis me oleme; õigused on olulised meie inimlikkuse ja väärikuse säilitamiseks. Ilma inimõigusteta ei suuda me saavutada oma täit potentsiaali. Inimõigused lihtsalt laiendavad seda arusaama üksikisiku tasandilt igale inimesele meie planeedil. Kui mina saan nõuda oma õigust, siis saavad seda teha ka kõik teised.

Küsimus: Miks on vale rikkuda kellegi õigust elule? Miks on vale võtta kellegi elu? Kas need on sama sisuga küsimused?

Põhiväärtused

Inimõiguste idee keskmes peituvad kaks põhiväärtust: inimväärikus ja võrdsus. Inimõigused aitavad meil mõista neid kaht põhiväärtust, mis on vajalikud elu väärikaks elamiseks ning mille universaalsus tuleneb asjaolust, et kõik inimesed on vähemalt selles osas võrdsed. Me ei tohi ja ei või ühte teisele eelistada.

Inimõigustest arusaamiseks me tegelikult ei vajagi midagi muud kui neid kahte tõekspidamist või väärtushinnangut, millega tõenäoliselt nõustuks enamik inimesi. Sellepärast toetavadki inimõigusi kõik kultuurid maailmas; iga tsiviliseeritud riigi valitsus ja kõik suuremad religioonid. Praktiliselt kõikjal tõdetakse, et ühegi riigivalitsuse võim ei saa olla piiramatu ega meelevaldne; riigivõim peab olema kärbitud vähemalt sellisel määral, et kõigile riigi territooriumil elavatelele isikutele on tagatud teatud miinimumnõuded inimväärikaks eluks.

Paljud teised väärtused saame tuletada nendest kahest põhiväärtusest ning need aitavad meil täpsemalt määratleda, kuidas inimesed ja ühiskonnad peaksid koos eksisteerima. Allpool on näitena loetletud mõned sellised tuletatud väärtused.

Vabadus: sest inimese teovabadus on oluline osa inimväärikusest. Kui kedagi sunnitakse tegema midagi vastu tema vaba tahet, siis alavääristab see inimese vaimu.

Austus teiste inimeste vastu: sest austuse puudumine näitab meie mõistmatust teise isiku individuaalsuse ja olemusliku väärikuse suhtes.

Diskrimineerimise keeld: sest võrdne inimväärikus tähendab, et me ei tohiks otsustada inimeste õiguste ja võimaluste üle, lähtudes nende omadustest.

Sallivus: kuna sallimatus näitab meie austuse puudumist teiste erinevuste suhtes; võrdsus ei tähenda ühetaolisust.

Õiglus: sest võrdselt inimlikud inimesed väärivad õiglast kohtlemist.

Vastutus: sest teiste õiguste austamisega kaasneb vastutus oma tegude eest ning me peame jätkama jõupingutusi, et tagada kõigile õiglane kohtlemine.

Inimõiguste tunnused

Filosoofid võivad jätkata vaidlusi inimõiguste olemuse üle, kuid rahvusvahelise üldsuse hämmastav pühendumus inimõigustele sai alguse pärast inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist 1948. aastal. Alates sellest ajast on rahvusvaheline üldsus inimõiguste ülddeklaratsiooni jõulisi nõudeid kehtestanud arvukate rahvusvaheliste, piirkondlike ja riigisiseste õigusaktide abil. Inimõiguste deklaratsioon ei olnud mõeldud olema õiguslikult siduv, kuid deklaratsiooni normide kehtestamine hiljem vastu võetud siduvate lepingutega (konventsioonid, paktid) on muutnud nende normide õigusliku kehtivuse tänaseks vaieldamatuks. Nende põhimõtete kohaselt võib eristada inimõiguste kolme põhilist tunnust.

Inimõigused on võõrandamatud. See tähendab, et neid ei ole võimalik kaotada, sest nende omamine on seotud inimeksistentsiga, nad kuuluvad loomupäraselt kõigile inimolenditele. Mõnes eriolukorras võib osade inimõiguste – ehkki mitte kõigi – kehtivuse peatada või seda piirata. Näiteks kui isik on süüdi mõistetud kuriteos, siis võib tema vabadust piirata; üleriigilises kriisiolukorras võib valitsus piiranguid rakendada tervele ühiskonnale, näiteks kehtestades üldise liikumiskeelu, mis ahendab inimeste liikumisvabadust.

Inimõigused on jagamatud, vastastikku sõltuvad ja seotud. See tähendab, et eri inimõigused on omavahel lahutamatult seotud ning neid ei saa vaadelda kui eraldiseisvaid üksuseid. Võimalus teostada ühte õigust sõltub mitmete teiste teostamisvõimalustest ning ühtki õigust ei saa lugeda tähtsa-maks kui teist.

Inimõigused on universaalsed. See tähendab, et nad kehtivad võrdselt kõigile inimestele kõikjal maailmas ja neil ei ole ajalist piirangut. Inimõigused on garanteeritud igale inimesele, olenemata „rassist” või etnilisest päritolust, nahavärvist, soost, seksuaalsest sättumusest, puudest, emakeelest, usutunnistusest, poliitilistest vaadetest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, sünnist või muust seisundist.

Tasub tähele panna, et inimõiguste universaalsus ei ohusta kuidagi ainulaadsete üksikisikute mitmekesisust või kultuuride erinevust. Universaalsus ei ole sama, mis ühetaolisus. Mitmekesisus eeldab maailma, kus kõik on võrdsed ning väärivad võrdset austust. Inimõigused on kui miinimumnõuded, mis kehtivad kõigile inimestele; iga riik ja ühiskond võib vabalt määratleda ja kohaldada rangemaid ja spetsiifilisemaid norme. Näiteks majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste puhul kehtib riikidele kohustus astuda samme, et järk-järgult saavutada nende õiguste täielik teostamine. Samas ei ole näiteks olemas ametlikku seisukohta, kas või kuidas selle saavutamiseks tuleks makse tõsta. Iga riik ja ühiskond saab valida eesmärgi saavutamiseks endale sobiva poliitika vastavalt kohalikele oludele.

Ülevaade ajaloost

Ideed, et inimestel on kaasasündinud õigused, võib leida paljudest kultuuridest ja traditsioonidest. Mitmete tuntud ajalooliste isikute ja mõjukate käitumisjuhiste näited kinnitavad, et inimõigustesse kätketud väärtused ei ole „lääneriikide looming” ega 20. sajandi leiutis. Nad on vastuseks üldinimlikele vajadustele ja õiguseotsingutele. Kõikides inimühiskondades on olnud ideaalid ja süsteemid õiguse tagamiseks, olgu nad siis suulised või kirjalikud, kuid kahjuks pole kõik need süsteemid tänapäevani säilinud.

Vanaaeg

• Babüloonia kuninga Hammurapi seadustekogu (Iraak, u 2000 eKr.) oli maailma esimene kirjalik seadustekogu. See lubas „panna õiguse kuningriigis maksma, hävitada kurjad ja vägivaldsed, kaotada kurjus ja halbus, et tugev ei kahjustaks nõrka … valgustada riiki ja edendada inimeste headust”. 
• Üks Vana-Egiptuse vaarao (u 2000 eKr) andis teadaolevalt oma alamatele juhised, et „kui saabub kaebus Ülem- või Alam-Egiptusest … toimugu kõik seaduste ja kommete järgi ning austatagu iga inimese õigust”. 
• Küürose harta (Iraan, u 539 eKr) koostas Pärsia kuningas oma riigi rahvale. Selles tunnustas kuningas õigust vabadusele, turvalisusele, usulisele sallivusele, liikumisvabadusele, vabadusele orjusest, ning samuti olid ära mainitud mõned sotsiaalsed ja majanduslikud õigused. 
• Konfutsiuse (u 500 eKr) õpetuse keskseks teemaks on ren ehk kaastunne ja ligimesearmastus. Konfutsius ütles: „Mida ei taha enesele, seda ära tee teistele.” Konfutsianismi asjatundja dr Peng-chun Chang, kes osales aktiivselt inimõiguste ülddeklaratsiooni koostamisel, uskus, et just konfutsianism pani aluse inimõiguste ideedele. 
• Imaam Ali Ibn Al Hussein kirjutas 8. sajandi alguses pKr Õiguste epistli. Teadaolevalt on see kiri esimene dokument, mis tõi välja sellel ajal peamisteks õigusteks peetu, ning esimene katse mitte läheneda õiguste mõistele läbi negatiivse määratluse. Epistlis loetleti metodoloogiliselt 50 sellist õigust, mis on mõtteliselt seotud varajase islami ettekirjutustega. 
• Seadustikud Charte du Mande (1222 pKr) ja Charte de Kurukan Fuga (1236 pKr) põhinevad Lääne-Aafrika suulistel traditsioonidel ning kaitsevad selliseid põhimõtteid nagu detsentraliseerimine, keskkonna hoidmine, inimõigused ja kultuuriline mitmekesisus. 

• Aafrika maailmavaade ubuntu haarab inimeseks olemise olemust. Ubuntu rõhutab lugupidamist iga kogukonna liikme vastu, külalislahkust ja suuremeelsust. Ubuntu mõte on kokku võetud järgmiselt: „Inimene on isik läbi teiste inimeste.” See mõte on inimõiguste jaoks sügava tähendusega. Kui me oleme inimesed läbi teiste, siis teise inimese ebainimlikustamine teeb sama ka meile – sellest ka vajadus edendata teiste õigusi, anda ja saada andeks ning austada teiste inimeste inimõigusi. 

Küsimus: Millised tegelased (poliitilised, kirjanduslikud ja religioossed) on teie riigi ajaloos olnud eeskujuks või võidelnud inimõiguste väärtuste eest?

13.–18. sajand

Universaalsete inimõiguste idee areng ammutas sajandite vältel materjali eri tsivilisatsioonide arusaamadest väärikuse ja austuse kohta. Siiski kulus veel mitu põlvkonda, kuni tekkis mõte, et selline austus peaks olema sätestatud ka seaduses. Tihti on teatud õigusmõistete seadustamise otsus tingitud kindlatest ajaloolistest läbielamistest. Järgnev loetelu ei ole kindlasti ammendav. Kui meie teadmised teiste kultuuride ajaloost kasvavad, leiame kahtlemata ka sealt ajaloolisi tõukeid õiguste seadusega kehtestamiseks.

• Aastal 1215 sundisid Inglise aadlikud ja vaimulikkonna liikmed Inglismaa kuningat seadust järgima, koostades Suure vabaduste harta (Magna Carta). Magna Carta kaitses ainult privilegeeritud inimesi (aadlikke) ega käsitle seega otseselt inimõigusi. Sellest sai vabaduse kaitsel laialdaselt tsiteeritud dokument, kuna see oli näide sellest, kuidas kuninga võimu on piiratud ning teiste inimeste vabadusi ja õigusi on tunnustatud. 

• Aastal 1689 võttis Inglise parlament vastu seaduse, millega kuulutas, et kuninga sekkumine parlamendi töösse ei ole enam vastuvõetav. See seadus, mida tuntakse Õiguste deklaratsiooni nime all, keelas monarhil seaduste kehtivuse peatamise parlamendi nõusolekuta, nägi ette parlamendi liikmete vabad valimised ja kuulutas, et parlamendi kõnevabadus ei kuulu vaidlustamisele kohtus ega mujal. 
• Huig de Grooti (1583–1645) on laialdaselt peetud rahvusvahelise õiguse leiutajaks. Tema raamatus „Sõja ja rahu seadustest” pakutakse välja üldpõhimõtete süsteem, mis põhineb „looduslikul seadusel”, mis tema arvates peaks olema siduv kõigile rahvastele, sõltumata kohalikest seadustest ja tavadest. 17. ja 18. sajandi kestel arendasid mitmed Euroopa filosoofid edasi „loomuomaste õiguste” ideed. 
• John Locke (1689) esitas teooria mille järgi on igal inimesel teatud õigused, mis tulenevad tema enda loomusest, mitte valitsuselt ega seadustest. Tegelikult sõltub ka valitsuse legitiimsus sellest, kas ta suhtub sellistesse loomupärastesse õigustesse piisava austusega. Levis arusaam, et need loomupärased õigused peaksid tagama inimestele ka teatud seadusliku kaitse, ning see leidis kajastuse ka mõnede riikide põhiseadustes. Sama idee esineb ümbersõnastatud kujul ka inimõigustes, kus seda kohaldatakse valitsuste ja kodanike suhetele. 
• Aastal 1776 kuulutas suurem osa Briti Põhja-Ameerikas asuvatest kolooniatest ennast Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooniga Briti impeeriumist sõltumatuks. Selle aluseks olid suuresti just Locke’i ja Montesquieu’ teooriad „loomupärase õiguse” kohta. Deklaratsiooni aluseks oli usk, et oluline on ohjata valitsuse võimu ja kaitsta vabadust, ning sellest tulenevalt aitas deklaratsioon edasi arendada järgmisi mõisteid: võõrandamatud õigused; üksikisiku õiguste kaitse; sõna-, ajakirjandus-, kaebus- ja kogunemisvabadus; eraelu puutumatus; reeglipärane kohtumõistmine; võrdsus seaduste ees; usuvabadus. 

• Aastal 1789 tõukas prantsuse rahvas monarhia troonilt ning asutas esimese Prantsuse Vabariigi. Prantsuse inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon kasvas välja revolutsioonist ning selle kirjutasid vaimulike, aadlike ja lihtrahva esindajad. Deklaratsioon pidi väljendama Voltaire’i, Montesquieu’, entsüklopedistide, Rousseau’ ja teiste valgustusaja tegelaste ideid. Deklaratsioonis rünnati monarhia poliitilisi ja õiguslikke süsteeme ning leiti, et inimese loomuomased õigused on „vabadus, omand, turvalisus ja õigus vastu seista rõhumisele”. Sellega asendati varem monarhia ajal eksisteerinud aristokraatlike privileegide süsteem põhimõttega, et kõik on seaduse ees võrdsed. Võttis siiski aega, enne kui deklaratsiooni egalitaarsed tingimused ja võrdsete õiguste ideed hakkasid tegelikkuses realiseeruma. Ühiskonnas valitses sügav ebavõrdsus ning põhimõtete teostamiseks kulus mitmeid põlvkondi..

Varajased rahvusvahelised kokkulepped: orjus ja töö

19. ja 20. sajandil tõusid mitmed inimõiguste probleemid esiplaanile ning nendega hakati tegelema rahvusvahelisel tasandil, alustades sellistest probleemidest nagu orjus, feodaalorjus, ebainimlikud töötingimused ja lapstööjõud. See oli ka aeg, mil sõlmiti esimesed rahvusvahelised inimõigusi puudutavad lepingud. Kuigi need kokkulepped sisaldasid üksikisikute jaoks kasulikke kaitsemeetmeid, olid nende aluseks riikide vahel vastastikku võetud kohustused. See erineb täiesti praegusaegsetest inimõigustealastest lepingutest, mis näevad ette riikide kohustused ja vastutuse otse õiguste valdajate ehk üksikisikute ees.

• Inglismaal ja Prantsusmaal keelustati orjandus umbes 19. sajandi alguses ning 1814. aastal kirjutasid Briti ja Prantsusmaa valitsused alla Pariisi lepingule, mille eesmärk oli koostöö orjakaubanduse tõkestamisel. 1890. aasta Brüsseli konverentsil kirjutati alla orjusevastasele aktile, mille hiljem ratifitseeris kaheksateist riiki. Selles kuulutati välja kavatsus lõpetada Aafrika orjadega kaubitsemine. 

• Siiski ei lahendatud sellega sunniviisilise töö ega jätkuvalt ebainimlike töötingimuste probleemi. Isegi 1926. aastal vastu võetud orjapidamise keelustamise konventsioon ei mõjutanud kuidagi laialt levinud sunnitöö kasutamist, mis kestis kuni 1940. aastateni.

• Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) loodi 1919. aastal usus, et üldine ja kestev rahu saab põhineda ainult sotsiaalsel õiglusel. ILO on välja töötanud rahvusvaheliste tööstandardite süsteemi, millega kaitstakse õigust korralikule ja viljakale tööle, vabadusele, võrdsusele, turvalisusele ja inimväärikusele. 
• Üks ILO tegevusvaldkondi on olnud lapstööjõu kasutamise, ja eriti lubamatul viisil kasutamise vastu võitlemine. ILO on selles valdkonnas tegev tänapäevani. Selle käigus tutvustatakse ka lapstööjõudu käsitlevaid rahvusvahelisi konventsioone, nagu ILO konventsioon nr 182 lapsele sobimatu töö keelustamise kohta ja konventsioon nr 138 töölevõetava isiku vanuse alammäära kohta. 
• Aastate 1899 ja 1977 vahel võeti vastu mitu olulist lepingut rahvusvahelise humanitaarõiguse kohta ning sellest sai veel üks riikide varajase koostöö valdkond. Rahvusvaheline humanitaarõigus reguleerib relvakonfliktides käitumist. Loomulikult kehtivad mitmel juhul rahvusvahelise humanitaarõigusega paralleelselt ka inimõigused, näiteks seoses vangide kohtlemisega. Siiski on rahvusvaheline humanitaarõigus rohkem spetsialiseerunud ja üksikasjalikum, käsitledes mitmeid muid konfliktide ajal tekkivaid probleeme, näiteks milliste relvade ja sõjandustaktika kasutamine on lubatud. 

Küsimus: Miks teie arvates tekkis vajadus rahvusvaheliste kokkulepete järele selle asemel, et iga riik oleks ise oma normid sõnastanud?

20. sajand

Idee sellest, et inimeste õigusi tuleb riigivõimu kuritarvituste eest seadusega kaitsta, hakkas 20. sajandil üha suuremat tunnustust pälvima, eriti seoses Rahvasteliidu ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni asutamise ning nende tööga vähemuste õiguste ja tööõiguste kaitsmisel ning muudes küsimustes. Riigid olid juba mõistnud nende õiguste kirjaliku kodifitseerimise vajadust, mistõttu eespool mainitud dokumentidest said paljude tänaste inimõiguslepingute eelkäijad. Lõplikult jõudis inimõiguste teema rahvusvahelisele areenile siiski alles seoses Teise maailmasõja sündmustega. Sõjas toime pandud kohutavad julmused – kaasa arvatud holokaust ja hiiglaslikud sõjakuriteod – ajendasid uue rahvusvahelise õigustiku ning eelkõige tänapäevases mõistes inimõiguste kujunemise.

Seda kajastab 26. juunil 1945. aastal allkirjastatud ÜRO põhikiri. Põhikirjas sätestatakse, et ÜRO põhieesmärk on „päästa järeltulevad põlved sõjaviletsusest” ning „taas kinnitada usku inimese põhiõigustesse, tema väärikusse ja väärtusse, meeste ja naiste võrdõiguslikkusesse”.

10. detsembril 1948. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille oli koostanud ÜRO inimõiguste komisjon. Inimõiguste ülddeklaratsioon oli kahtlemata teedrajav dokument ning on tänaseni tähtsaim ülemaailmne inimõigustealane tekst. Kuigi inimõiguste deklaratsiooni ei ole õiguslikult siduv, on selle alusel kehtestatud arvukalt inimõigustealaseid kohustusi riiklikul, regionaalsel ja rahvusvahelisel tasandil. Hiljem on rahvusvaheline üldsus vastu võtnud terve rea olulisi dokumente, millega kindlustatakse deklaratsiooni põhimõtteid. Käesolevas peatükis tagapool käsitletakse mõnda neist rahvusvahelistest lepetest lähemalt.

Inimõigused maailmas

Pärast inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist on mitu maailma piirkonda kehtestanud oma, ÜRO süsteemiga paralleelselt kehtivad süsteemid inimõiguste kaitseks. Praeguse seisuga on regionaalsed inimõiguste kaitse institutsioonid olemas Euroopas, Ameerikas ning Aafrikas. Regionaalsete inimõiguste normide kehtestamise suunas liigutakse ka araabia maades ja ASEANi (Kagu-Aasia Rahvaste Assotsiatsioon) piirkonnas. Enamik nende piirkondade riikidest on aga ratifitseerinud ka põhilised ÜRO lepingud ja konventsioonid, avaldades nii oma nõusolekut nende üldprintsiipidega ja astudes vabatahtlikult inimõigustealase rahvusvahelise õiguse mõjusfääri.

Euroopas tegeleb inimõiguste normide, mehhanismide ja järelevalvega Euroopa Nõukogu. Selle rolli, eriti seoses Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtuga, käsitleme allpool. Lisaks Euroopa Nõukogule mängivad tähtsat rolli ka Euroopa Liit ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE).

Euroopa Liidus toimuvat inimõiguste kaitset tõhustas veelgi 1. detsembril 2009. aastal jõustunud Lissaboni leping, millega anti Euroopa Liidu põhiõiguste hartale seaduse jõud. Hartas käsitletakse kodaniku-, poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi ning nähakse ette, et neid õigusi tagavad nii liikmesriigid kui ka Euroopa Liit. Euroopa Liidu Kohus lükkab tagasi hartaga vastuollu minevad ELi õigusaktid ning kontrollib liikmesriikide õigusaktide kooskõla ELi õigusega, kuigi igapäevaste jõustamisküsimustega tegelevad liikmesriikide kohtud. Hartas on õigused jagatud kuue pealkirja või rubriigi alla: väärikus, vabadus, võrdsus, solidaarsus, kodanikuõigused ja õigusemõistmine.

Väärikuse rubriigis garanteeritakse õigus elule ja keelustatakse piinamine, orjus ja surmanuhtlus. Vabaduse rubriik hõlmab õigust eraelu puutumatusele, abielule, mõtte-, sõna- ja ühinemisvabadusele, haridusele, tööle, omandile ja varjupaigale. Võrdsuse all käsitletakse laste ja eakate õigusi; solidaarsuse rubriigis kaitstakse sotsiaalseid ja tööliste õigusi, õigust õiglastele töötingimustele, kaitset õigustamatu vallandamise eest ja juurdepääsu tervishoiule. Kodanikuõiguste osa sisaldab õigust valimistel hääletada ja vabalt liikuda ning õigusemõistmise rubriigis käsitletakse õigust tõhusatele õiguskaitsevahenditele ja õiglasele kohtulikule arutamisele süütuse presumptsiooni. 

Põhiõiguste amet (Fundamental Rights Agency) on ekspertide kogu, mis kogub tõendusmaterjali põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus ning pakub abi ja teavet olukorra parandamiseks. See ei tegele järelevalvega, kuid teeb asjaomaste institutsioonidega koostööd nõu andmisel põhiõiguste teostamisvõimaluste parandamise kohta. 

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ühendab 56 Euroopa, Kesk-Aasia ja Põhja-Ameerika riiki. Kuigi selle põhieesmärk ei ole inimõiguste kaitse, võimaldab selle põhjalik lähenemine julgeolekuküsimustele käsitleda laia teemade ringi, sealhulgas inimõigused, rahvusvähemused, demokratiseerimine, korrakaitsestrateegiad, terrorismivastane võitlus, majandus ja keskkonnakaitse. OSCE tegevus inimõiguste vallas toimub demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) kaudu. Varssavis asuv ODIHR tegutseb kogu OSCE piires valimiste vaatluse, demokraatliku arengu, inimõiguste, sallivuse ja diskrimineerimisvastase võitluse ning õiguskorra alal. Selle noortele suunatud tegevuste hulgas on inimõigustealane haridus, võitlus antisemitismi ja islamofoobia vastu.

Ameerika regioonis on inimõiguste normid ja mehhanismid sätestatud 1948. aastal vastu võetud Ameerika inimõiguste ja kohustuste deklaratsioonis ning 1969. aasta Ameerika inimõiguste konventsioonis. Vastu on võetud ka dokumente, milles käsitletakse täpsemalt põgenike, piinamise ennetamise ja karistamise, surmanuhtluse kaotamise, teadmata kadunuksjäämise, naistevastase vägivalla, keskkonna jm küsimusi.

Inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta jõustus 1986. aasta oktoobris ning 2007. aastaks oli selle ratifitseerinud 53 riiki. Harta teevad huvitavaks teistsugused rõhuasetused võrreldes teistes maailma piirkondade sarnaste lepetega.

• Erinevalt Euroopa ja Ameerika konventsioonidest käsitletakse Aafrika harta ühes leppes lisaks kodaniku- ja poliitilistele õigustele ka sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurialaseid õiguseid. 
• Aafrika harta ei piirdu vaid üksikisikute õigustega, vaid sätestab ka rahvaste kollektiivsed õigused. 
• Hartas tunnistatakse ka seda, et isikutel on lisaks õigustele ka kohustused, ja loetletakse üksikisiku kohustused oma perekonna, ühiskonna, riigi ja rahvusvahelise üldsuse ees. 

Küsimus: Miks mainitakse teie arvates inimõiguste hartas kohustusi? Kas neid peaksid sisaldama kõik inimõigustealased dokumendid?

Araabia inimõiguste komisjon on tegutsenud juba 1968. aastast, kuid sellel on inimõiguste edendamiseks ainult valitud ja piiratud volitused. Araabia Liiga võttis 2004. aastal vastu muudetud Araabia inimõiguste harta, mis jõustus 2008. aastal.

Hartas käsitletakse lisaks kodaniku- ja poliitilistele õigustele ka sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi ning viidatakse araabia maade „ühisele tsivilisatsioonile”. Harta jõustumist ja selle järelevalvemehhanismide – Araabia inimõiguste komitee ja Araabia inimõiguste allkomisjoni – loomist on tervitatud kui lootustandvat märki inimõiguste olukorra paranemisest regioonis. Ometi on see pälvinud ka karmi kriitikat, näiteks seoses julma karistamise keelu puudumisega, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste tagamisega vaid kodanike jaoks, mõne õiguse sidumisega šariaadi järgimise tingimusega, riikliku seaduse vastavate õigusnormide olemasolu korral lastele surmanuhtluse määramise lubamisega ning samuti mõtte-, südametunnistus- ja usuvabaduse piiramise lubamisega, kui seadus nii ette näeb.

ASEANi piirkonnas on tehtud jõupingutusi, et kindlustada 2009. aastal võetud valitsustevahelise inimõiguste komisjoni rajamise kohustuse täitmist. Komisjoni pädevustingimustes nähakse ette, et see tagab „kinnipidamise rahvusvahelistest inimõiguste põhimõtetest, kaasa arvatud kõigi inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus, jagamatus, omavaheline sõltuvus ja seotus, samuti ka erapooletus, objektiivsus, mitteselektiivsus, diskrimineerimise vältimine ning topeltstandardite ja politiseerimise vältimine”.

Kuidas me oma õigusi kasutada saame?

Inimõigused on olemas meie kõigi jaoks. Kuidas me neid kasutada saame? On selge, et vaid nende olemasolust inimõiguste rikkumiste lõpetamiseks ei piisa, kuna teame, et rikkumisi pannakse toime iga päev kõigis maakera nurkades. Kas nad suudavad siis tõesti olukorda parandada? Kuidas neid kasutada?

Küsimus: Kas te teate, mida teha, kui teie inimõigusi rikutakse?

Oma õiguste äratundmine

Järgmises alaosas vaatleme eri liiki õigusi, mis on rahvusvahelise õigusega kaitstud. Kui teame, millised inimeksistentsi valdkonnad inimõiguste alla käivad, ning oleme teadlikud neist tulenevatest valitsuste kohustustest, saame erinevatel viisidel hakata survet avaldama. Käesolev alaosa näitlikustab, et peaaegu kõik ebaõigluse liigid on inimõigustega seotud: vaesus, keskkonna kahjustamine, terviseküsimused, töötingimused, poliitiline repressioon, valimisõigus, geneetiline muundamine, vähemusküsimused, konfliktid, genotsiid jne. Probleemide arv kasvab praegugi. Mõningaid inimõigustealaste õigusaktide kohaldamist puudutavaid küsimusi käsitletakse otseselt küsimuste ja vastuste alaosas. Seal on esitatud lühivastused mõnele sagedasemale inimõigusi puudutavale küsimusele. Lisaks käsitletakse 5. peatüki osades põhjalikumalt käesoleva õpiku üksikteemasid. Kui soovite teada saada, kuidas mõne konkreetse valdkonna – näiteks õigus tervisele, haridusele või õiglastele töötingimustele – kaitset edendada, on kasulik selle teema kohta käivat taustainformatsiooni lähemalt uurida.

Õiguslike mehhanismide kasutamine

Järgnevalt vaatleme õiguslikke mehhanisme, mille abil inimesed saavad oma huvisid eri valdkondades kaitsta. Nii Euroopas, Aafrikas kui ka Ameerikas tegutsevad kohtud, mille pädevuses on vaadata läbi kaebusi inimõiguste rikkumise kohta. Euroopas on selleks Euroopa Inimõiguste Kohus. Kui mõni kaebus ei kuulu inimõiguste kohtu pädevusalasse, saab kasutada ka teisi mehhanisme, et sundida riike oma tegude kohta aru andma ning panna neid täitma inimõigustest tulenevaid kohustusi. Abi on ka üksnes seaduste olemasolust, isegi kui mõnikord puuduvad seaduslikud vahendid, millega sundida riike neid järgima.

Lobitöö, kampaaniad ja aktivism

Riikidele surve avaldamises täidavad tähtsat rolli ühendused, vabaühendused, heategevusorganisatsioonid ja teised kodanikualgatuse grupid. Need on aktivismi ja vabaühenduste rolli käsitleva alaosa teemaks. Selliste ühenduste roll on tavainimeste jaoks eriti tähtis. Seda mitte ainult sellepärast, et ühendused tegelevad sageli üksikjuhtumitega, vaid ka sellepärast, et nende kaudu on tavainimesel võimalik teiste inimõiguste kaitsmises osaleda. Koosnevad ju ka sellised ühendused tavainimestest. Uurime ka seda, kuidas nad inimõiguste edendamiseks tegutsevad ning vaatleme mõningaid näiteid edukatest aktsioonidest.

Küsimus:  Kas olete kunagi osalenud mõnes kampaanias või inimõigustega seotud algatustes?

Osalemise alustamine

Tegutsemist käsitlevas 3. peatükis on kirjeldatud, kuidas korraldada aktivismi igapäevaelu tasandil, ning esitatakse mitmeid näiteid aktsioonidest, kus teil on võimalik kaasa lüüa. Noorterühmadel on tohutu potentsiaal riikidele või rahvusvahelistele organitele mõju avaldada ning kindlustada, et inimõiguste rikkumiste juhtumeid kas ennetatakse või need avalikkuse ette tuuakse. Käesolevas osas sisalduvad näited peaksid selgitama konkreetseid meetmeid, mida teie rühm või teised rühmad kasutada saavad, ja pakkuma ka pilguheitu vabaühenduste igapäevatööle.

Inimõigustega seotud rasked valikud

Õiguste teostamisel võib tekkida mitmesuguseid takistusi. Esiteks kasutavad mõned valitsused, erakonnad, valimistel kandideerijad, ühiskonna- ja majandusinstitutsioonid ning kodanikuühiskonna esindajad küll inimõigustega seotud terminoloogiat, kuid ei võta endale selget eesmärki nende õiguste teostamist tagada. Mõnikord võib selle põhjuseks olla puudulik arusaam sellest, millist tegevust inimõiguste normid tegelikult eeldavad. Teinekord võib see olla tingitud tahtlikust moonutamisest, soovist jätta endast eksitavalt inimõiguste kaitsja muljet, et maailma silmis head mainet omandada. Teiseks võivad valitsused, erakonnad või kandidaadid ja kodanikuühiskonna esindajad küll kritiseerida teiste poolt toime pandud inimõiguste rikkumisi, kuid samas ise inimõiguste norme mitte järgida. Seda nimetatakse sageli topeltstandardiks. Kolmandaks võib esineda olukordi, kus inimõigusi piiratakse kellegi teise õiguste kaitsmise nimel. Mõnikord võib see olla tõesti põhjendatud. Inimõigused ei ole piiramatud ning oma õiguste teostamine ei tohiks piirata kellegi teise õiguste teostamisvõimalusi. Siiski peame olema valvsad, et teiste inimõiguste „kaitsmine” ei muutuks lihtsalt tühjaks ettekäändeks, mille alusel piiranguid kehtestada.

Selliste juhtumite suhtes valvsuse säilitamiseks on vaja aktiivset kodanikuühiskonda ja sõltumatut kohtusüsteemi. Neljandaks esineb juhtumeid, kus ühe inimrühma õiguste kaitsmine iseenesest põhjustab mõne teise rühma õiguste piiramist. Seda tuleks eristada kolmandana nimetatud õiguste piiramise olukorrast, kuigi tihti on raske selliseid asjaolusid täpselt hinnata.

Õiguste konfliktid

Õigused võivad ka omavahel vastuollu minna. Õiguste konflikt tähendab vastuolu erinevate inimõiguste või erinevate inimeste samade inimõiguste vahel. Ühe näitena võib tuua olukorra, kus kaks haiget vajavad ellujäämiseks uut südant, kuid siirdamiseks on olemas vaid üks süda. Sel juhul on ühe patsiendi õigus elule vastuolus teise patsiendi sama õigusega. Teiseks näiteks on halastussurm, mille puhul inimese õigus elule võib olla vastuolus tema õigusega surra või õigusega mitte kannatada inimväärikust alandava kohtlemise käes. Sel viisil võivad isiku inimõigused omavahel vastuolus olla. Kolmas näide puudutab olukordi, kus vastuolus on eri inimeste erinevad inimõigused. ÜRO rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee praktikast iseloomustab seda vaidlus Oslo juudi kogukond jt vs. Norra riik. 2000. aastal korraldas nime „Bootboys” all tuntud grupp marsi natsiliidri Rudolf Hessi auks. Osalejad kandsid poolsõjaväelisi mundreid ning marsi eestvedaja Terje Sjolie pidas antisemiitliku kõne, mille järel kuulajad näitasid korduvalt natsitervitust ning karjusid „Sieg Heil!” Selle juhtumi puhul olid vastuolus Terje Sjolie õigus sõnavabadusele ning juudi kogukonna õigus mitte olla diskrimineeritud. ÜRO komitee otsustas, et Terje Sjolie mõtteavaldused sisaldasid rassilise paremuse ja rassiviha põhimõtteid ning et seetõttu ei ole taoline erakordselt solvav kõne sõnavabadusega kaitstud.

Kultuuritraditsioonid

Traditsioonilised kultuurikombed väljendavad väärtushinnanguid ja tõekspidamisi, mida kogukonna liikmed sageli mitmeid põlvkondi edasi kannavad. Igal ühiskonnarühmal maailmas on oma kultuurist tulenevad kindlad kombed ja tõekspidamised, millest mõned on kõigile rühma liikmetele kasulikud, samas kui teised on ühele osale sellest, näiteks naistele, kahjulikud. Sellised kahjulikud traditsioonilised tavad on näiteks naiste suguelundite moonutamine; naiste sundtoitmine; lapseeas sõlmitavad abielud; kõikvõimalikud tabud või kombed, mis takistavad naist ise järglaste saamisega seotud otsuseid tegemast; toiduga seotud tabud ja traditsioonilised sünnitustavad; poisslaste eelistamine ja sellest tulenevad tagajärjed tüdruklapse staatusele; naissoost imikute tapmine; varajane rasedus; pruudi väljaostmisraha. Vaatamata kahjulikkusele ja vastuolule rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktidega, püsivad sellised kombed edasi, sest kogukonnas ei seata neid kahtluse alla ning järgijad ise peavad neid kõlblusnormidele vastavaks. ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo

Kombeid, mis naiste ja laste tervisele halvasti mõjuvad ja rahvusvahelisi inimõigusnorme rikuvad, nimetatakse ka kahjulikeks traditsioonilisteks kommeteks. See ei tähenda, et kõik traditsioonilised kombed on kahjulikud ja rikuvad inimõigusi, kuid kui nii juhtub, peab meil olema võimalus neid kritiseerida ja nende vastu võidelda. Kokkuleppeabielud on paljudes kultuurides tavalised. Nende puhul eeldatakse, et noored naised (ja mehed) abielluvad perekonna poolt valitud isikuga, sageli väga noorelt (pange tähele, et kokkuleppeabielu ei ole sama mis sundabielu). Kas laste ja noorte õiguste kaitsmise huvides tuleks selline komme keelustada? Või tähendaks see lugupidamatust kultuuritraditsiooni vastu? Teine näide on paljudes riikides endiselt püsiv naiste suguelundite moonutamise komme. Selle tagajärgede all kannatab tuhandeid naisi ning enamik inimesi peaks seda kindlasti tõsiseks õiguste rikkumiseks. Kas naiste suguelundite moonutamist peaks käsitama kultuurilise iseärasusena, mida tuleb „sallida”, või rikutakse sellega õigust isikupuutumatusele ja tervisele?

Nõue, et kõigile inimestele peavad olema tagatud kõik inimõigused, tingib vajaduse traditsioonilistest kommetest loobuda. Kellelegi ei tohi keelata tema inimõigusi ja väärikust traditsiooni ja kultuuri alusel. Seda ka sellepärast, et tavad ja kultuurid ei ole kivisse raiutud: nad muutuvad ja arenevad ning mis võis olla tõsi kakskümmend aastat tagasi, ei pruugi tänapäeva põlvkonna jaoks enam loogiline tunduda. Kahjulikud traditsioonilised kombed meenutavad meile ka seda, et inimõiguste teostamise eelduseks on haridus. Paljudest kahjulikest kommetest ei ole võimalik vabaneda vaid mahasurumise ja hukkamõistu abil. Et muutust saavutada, on tarvis kõigi asjassepuutuvate osapoolte harimist ja kaasahaaramist. Isegi kui lõppvastutus lasub riikidel kui rahvusvaheliste inimõiguslepete osapooltel, hoiavad kombeid elus siiski üksikisikute teod, mida sageli toetavad nende pered ja kogukonnad. Neid kombeid ei saa muuta „ülalt”, vaid selleks on tarvis korrapärast haridustööd asjassepuutuvate perede ja kogukondadega. Vaid nii saab inimõiguste edendamist lepitada spetsiifiliste kultuuriliste õiguste ja kommetega.

Küsimus: Kas kultuurikombed peaksid olema inimõiguste universaalsuse suhtes ülimuslikud?

Hea eesmärgi nimel

Aeg-ajalt kasutab rahvusvaheline üldsus sanktsioone režiimide suhtes, keda kahtlustatakse inimõiguste süstemaatilises rikkumises. Sanktsioonidega võidakse tõkestada kaubandust süüdistatava riigiga, et avaldada valitsusele survet oma teguviisi muutmiseks. Need meetmed võtab mõnikord kasutusele üks riik ühepoolselt, aga teistel kordadel teeb otsuse ÜRO Julgeolekunõukogu. Mõned riigid on jäetud rahvusvahelises suhtluses täielikku isolatsiooni. Lõuna-Aafrika Vabariik oli aastaid isoleeritud oma apartheidisüsteemi tõttu ning eri aegadel on sanktsioone rakendatud Iraagi, Põhja-Korea, Iraani ja teiste suhtes. Pole kahtlust, et sellised sanktsioonid mõjutavad ka tavainimesi, aga eriti mõjutavad need haavatavamaid ühiskonnakihte. Kas see on rahvusvahelise üldsuse poolt vastuvõetav meetod, millega takistada inimõiguste rikkumisi teatud riikide poolt?

Oma raportis kaitsekohustuse põhimõtte kohta kutsus sekkumise ja riikliku suveräänsuse küsimustega tegelev rahvusvaheline komisjon üles ettevaatusele ja soovitas rõhku asetada pigem ennetamisele kui reageerimisele. Kui aga rahvusvaheline kogukond peab kasutusele võtma erakorralise ja tavatu abinõu ehk sõjaväelise sekkumise inimelude kaitseks, tohib seda komisjoni väitel teha üksnes tingimusel, et vastasel korral toimuks massilised tapmised või etniline puhastus. Isegi sellisel juhul kehtivad järgmised ettevaatuspõhimõtted:

• Õiged kavatsused: ükskõik mis muud motiivid sekkuvatel riikidel olla võivad, peamine eesmärk sekkumisel peab olema inimkannatuste ärahoidmine või lõpetamine. Õiged kavatsused on paremini tagatud juhul, kui operatsioonides osaleb mitu osapoolt, kelle tegevust toetavad nii sama piirkonna teised riigid kui ka puudutatud ohvrid. 

• Viimane abinõu: sõjaline sekkumine on õigustatud ainult juhul, kui iga mittesõjaline variant kriisi ennetamiseks või rahumeelseks lahendamiseks on läbi kaalutud ja usutakse kindlalt, et mistahes väiksem abinõu poleks vilja kandnud. 
• Proportsionaalsed vahendid: kavandatud sõjalise sekkumise ulatus, kestus ja intensiivsus peab jääma minimaalsele tasemele, kus suudetakse veel inimõiguste kaitse eesmärki täita. 
• Mõistlikud väljavaated: sõjalisel tegevusel peab olema reaalne võimalus sekkumise aluseks olevate inimkannatuste lõpetamiseks või ärahoidmiseks. Ka sekkumise tagajärjed ei tohi olla halvemad kui mittesekkumise korral.

Mõelge tagantjärele tarkusega, kuivõrd arvestati loetletud ettevaatuspõhimõtetega näiteks siis, kui rahvusvaheline üldsus reageeris 1995. aasta Srebrenica veresaunale, 1999. aasta NATO juhitud Kosovo pommitamistele või 2001. aasta sekkumisele Afganistanis. Kas lõpptulemus õigustab selliseid meetmeid isegi juhul, kui nende tagajärjel tekib suur hulk ohvreid?

Küsimus: Kas inimõiguste kaitse vajadusega saab õigustada sõjalist sekkumist?

2001. aasta aprillis kinnitas ÜRO inimõiguste komisjon oma resolutsiooniga, et võitlus terrorismi vastu ei õigusta kunagi inimõiguste kaitse ohverdamist. Resolutsiooniga 2001/24 mõisteti hukka Venemaa Föderatsiooni relvastatud rünnakud seoses Tšetšeenia konfliktiga, tšetšeeni võitlejate poolt toime pandud humanitaar-õiguse rikkumised ning mõned Vene föderaalvägede poolt Tšetšeenias kasutatud meetodid. Venemaa Föderatsiooni kutsuti üles moodustama sõltumatut riiklikku uurimiskomisjoni vastavalt rahvusvahelistele normidele, et toimunud rikkumisi uurida. 

Inimõigused: alati muutuvad, pidevalt arenevad

Eelmises alaosas esitatud küsimustele pole üheseid vastuseid. Nende üle peetakse siiamaani tuliseid vaidlusi. Kuni teatud piirini on sellised vaidlused olulised. Need näitavad, et inimõiguste mõistega lahutamatult seotud pluralismi põhimõte toimib ning inimõigused ei ole täppisteadus ega lõplik „ideoloogia”, vaid kõlbelise ja juriidilise mõttetöö arenev valdkond. Me ei peaks alati ootama mustvalgeid vastuseid. Need teemad on keerulised ja neile saab läheneda ainult üksikjuhtumi kaupa.

See aga ei tähenda, et ei oleks üldse vastuseid või valdkondi, mille puhul ollakse ühel meelel. Neid on palju ja neid tuleb peaaegu iga päev juurde. Näiteks orjuse küsimus on üks valdkond, mille üle toimus kunagi arutelu, aga mis on nüüd selgelt taunitud. Õigus olla vaba orjusest on nüüd üldtunnustatud põhiline inimõigus. Naiste suguelundite moonutamine on ulatuslikult hukka mõistetud kui inimõiguste rikkumine, kuigi mõned kaitsevad seda veel kultuurile viidates. Ka surmanuhtlus on sarnane teema, vähemalt Euroopas, kus Euroopa Nõukogu liikmesriigid on surmanuhtluse keelustanud või kuulutanud hukkamistele moratooriumi. Surmanuhtluse keelustamine on nüüd juba Euroopa Nõukogu liikmeks saamise eeltingimus. Amnesty International’i andemetel on kaks kolmandikku maailma riikidest kaotanud surmanuhtluse kas seaduses või praktikas. 2009. aastal oli surmanuhtluse võimalus alles veel 58 riigis, kuid enamik neist ei kasutanud seda.

Seega peaksime uskuma, et paljudes praegustes vaidlusalustes küsimustes jõutakse samuti lahenduseni. Seniks võime ise arutelule kaasa aidata ning vastuolulised küsimused enda jaoks selgeks mõelda, võttes taas aluseks kaks põhiväärtust: võrdsus ja inimväärikus. Kui mõne teoga võetakse kelleltki inimväärikus, on see vastuolus inimõiguste mõttega.

Notes