Küsimus: Kuidas me saame öelda, et inimõigused on universaalsed, kui kogu maailmas leidub inimesi, kelle õigusi rikutakse?

Ka neil inimestel on nende õigused endiselt alles. Nende ebaõiglase kohtlemisega rikutakse lisaks kõlbelistele normidele ka rahvusvaheliselt kokkulepitud norme. Nende riikide esindajad on rahvusvahelise õiguse kohaselt vastutavad ning mõne riigi puhul kasutabki rahvusvaheline üldsus karistusena sanktsioone või isegi sõjalist sekkumist. Paraku on sellised protsessid sageli meelevaldsed, sõltudes pigem teiste riikide huvidest kui rikkumise raskusastmest. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomine on oluline samm selle puudujäägi kõrvaldamise suunas. Rooma statuudi alusel asutatud esimese alalise kriminaalkohtuna on sellel kohtul volitused karistada neid, kes on toime pannud rahvusvahelise üldsuse silmis kõige raskemaid kuritegusid: genotsiid, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod.

Küsimus: Mis kasu on inimõiguste ülddeklaratsioonist, kui see pole õiguslikult jõustatav?

Kuigi (esialgu) ei ole olemas rahvusvahelist kohtuorganit, kus saaks valitsuste üle kohut mõista inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite alusel, on sellel dokumendil tohutu ajalooline tähtsus ning see on tänaseni põhiline võrdlusalus, mille põhjal valitsuste tegevust rahvusvaheliselt hinnatakse. Valitsused teavad, et kui nad teadlikult rikuvad deklaratsioonis loetletud õigusi, võivad teised valitsused neid hukka mõista või isegi mingeid sanktsioone rakendada. See protsess ei ole alati täiesti objektiivne, aga vähemalt algus on tehtud. Lisaks on inimõiguste ülddeklaratsioon aluseks peaaegu kõigile hilisematele inimõigustealastele rahvusvahelistele lepingutele, mis on juba ka (suuremal või vähemal määral) õiguslikult jõustatavad.

Küsimus: Mis kasu on mul „inimõigustest”, kui mu valitsus rikub iga päev lihtinimeste õigusi ning ei muretse vähimalgi määral rahvusvahelise üldsuse hukkamõistu pärast?

Jällegi tuleb öelda, et inimõigused on alguspunktiks. Parem on see, et nad olemas on, kui et üldse midagi ei oleks. Sobivate asjaolude ja õige lähenemise korral avaldavad nad mõju ka valitsusele nii, et ta muudab oma käitumist osaliselt või täielikult. Mõnikord võib see näida väga kauge lootusena, kui valitsus paneb toime eriti raskeid või eriti sagedasi rikkumisi, kuid ajalugu on korduvalt näidanud, et muutused on võimalikud. Lisaks on praegusajal võimalused õiguste kaitseks tõenäoliselt paremad kui kunagi varem. Ühiskonna muutmine võib olla aeglane protsess, kuid asjaolu, et inimestel on need õigused olemas ja neid tunnustatakse kogu maailmas üha rohkem (mistõttu need peaksid valitsustele vähemalt mingil määral korda minema), annab meile võimsa relva ja väärtusliku stardieelise.

Küsimus:  Kui ma austan teiste inimõigusi, kas see tähendab, et nad võivad teha kõike, mida ise tahavad?

Mitte siis, kui nad tahavad rikkuda sinu või kellegi teise õigusi. Siiski tuleb olla oma õiguste ulatuse hindamisel ettevaatlik: kellegi käitumine võib tunduda sulle küll tüütu või ekslik, aga see ei pruugi tingimata olla sinu õiguste rikkumine.
Seega kui tahad, et teised lubaksid sinul käituda nii, nagu sina soovid, peaksid võib-olla ka endas kasvatama sallivamat suhtumist teiste käitumisse.

Küsimus: Kas ma võin oma õigusi kaitsta kõigi vahenditega, ka vägivaldsete meetoditega?

Üldjuhul mitte. Kuid kui tegemist on tõepoolest enesekaitsega, võib ähvardava ohu suurusele vastaval määral jõu kasutamine olla lubatud. Vägivald ei ole lubatud kättemaksuks sulle osaks langenud ebaõigluse eest, vaid üksnes selleks, et hoida ära endale suurema kahju tekitamist. Piinamine ei ole ühelgi juhul lubatud.

Küsimus: Miks ma peaksin teiste õigusi austama, kui teised ei austa minu õigusi?

Osaliselt seepärast, et kui sa teiste õigusi ei austa, võib sul endal probleeme tekkida. Osaliselt seepärast, et teised väärivad austust ainuüksi selle tõttu, et nad on inimesed. Ning osaliselt seepärast, et nii saad olla teistele eeskujuks, mille tagajärjel nad võivad tõenäolisemalt sind austama hakata. Lõppkokkuvõttes taandub siiski kõik sellele, milline inimene sa tahad olla ja millises maailmas elada. Seega tasub mõelda, mida see ütleb sinu enda kohta, kui sinu käitumine teiste suhtes on selline, mida sa ise teistes inimestes näha ei tahaks. Või püüa ette kujutada, milline oleks maailm, kus toimuks pidev vastastikune kättemaksmine üksteise õiguste rikkumise eest.

Küsimus: Miks peavad olema inimõigustega kaitstud ka need, kes teiste inimeste õigusi kõige ebainimlikumal kombel rikuvad?

See on võib-olla inimõigusteooria kõige raskemini mõistetav, aga samas kõige olulisem osa. Mõnikord võib tunduda, et teatud isikutes on nii vähe inimlikkust, et neid saaks veel inimesteks pidada üksnes pimedas usus. Sel juhul oleks ehk oluline mõelda järgmistele punktidele:

  • Esiteks võivad mõned inimesed küll näida ebainimlikud, kuid tegelikult on igas inimeses olemas inimlikkuse alge. Kurjategijad armastavad oma ema, oma lapsi, oma abikaasat või mõnda muud inimest. Kurjategijad tunnevad valu, üksildust, meeleheidet ja armukadedust; nad tahavad olla hinnatud, toetatud, armastatud ja mõistetud. Need inimesele eriomased tunded on olemas igaühel neist. See teeb neist inimesed ja selle tõttu väärivad nad meie austust.
  • Teiseks ei ole meile endale kasulik, kui me tahame kurjategijatele samasugust halba, nagu nad on teistele põhjustanud. Selline mõtteviis muudab meid endid vähem austusväärseks. 
  • Kolmandaks võib küll teoreetiliselt kujutleda kurjategijat, kes näeb välja nagu inimene, aga kellel puuduvad kõik inimesele omased tunnused (tegelikkuses pole muidugi kedagi sellist olemas olnud), kuid kes meist saaks absoluutse kindlusega väita, et ta ei ole inimene. Mille alusel seda otsustada? Kas ehk selle alusel, et ta ei suuda armastada või armastatud olla? Aga mis siis, kui me hindame seda ekslikult? 

Kolmas punkt meenutab meile, et me peame arvestama kogu inimkonnale tekkivat riski, kui me anname kellelegi õiguse mõista kohut nii, et selle tagajärjed on kohutavad ja pöördumatud. Kas me tõesti tahame sellist maailma, kus on võimalik otsustada, et mõnel inimesel ei ole inimõigusi ja ta ei ole seega inimene? Ilma inimõiguste absoluutse universaalsuse põhimõtteta oleks meil just selline maailm.

Viited

“Europe, Youth, Human Rights, Report of the Human Rights Week”, by Yael Ohana (ed.), European Youth Centre, Budapest, 2000.
Garzón Valdés, E., “Confusiones acerca de la relevancia moral de la diversidad cultural”, CLAVES de Razón Práctica, No.74, Madrid, Julio/Agosto, 1997.
Human Rights, a basic handbook for UN staff, Office of the High Commission of Human Rights, United Nations, Geneva. 2001
Available at http://www.ohchr.org/Documents/Publications/HRhandbooken.pdf
Levin, L., Human Rights, Questions and Answers, Unesco, Paris, 1996
Donnelly, Jack, Universal Human Rights in theory and practice, Cornell University Press, 1989.
Freeman, Michael, Human Rights: Key Concepts, Polity Press, London, 2002.
Ishay, Micheline R. ed., The Human Rights Reader, Routledge, London, 1997.
Rishmawi, M., The Arab Charter on Human Rights and the League of Arab States: An Update, Human Rights Law Review, 10.1, pp. 169-178
Symonides, Janusz ed., Human Rights: New Dimensions and Challenges, Manual on Human Rights, Unesco/Dartmouth Publishing, Paris, 1998.
Robertson A. and Merrills J, Human rights in the world, Manchester University Press, 1996. Council of Europe website on bioethics: www.legal.coe.int/bioethics
http://www.udhr.org/history/biographies/bioer.htm, Eleanor Roosevelti tsitaat.
Hanski, R., Suksi, M. (eds.), An introduction to the international protection of human rights: a textbook, Åbo Akademi University Institute for Human Rights, 1999.
Fact Sheet No. 2 (Rev. 1), The International Bill of Human Rights, Office of the High Commissioner for Human Rights, www.unhchr.ch/html/menu6/2/fs2.htm.
United Nations High Commissioner for Human Rights, www.unhchr.ch.
Short Guide to the European Convention on Human Rights, Council of Europe Publishing.
European Court of Human Rights, www.echr.coe.int.
Piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või piinamise tõkestamise komitee, www.cpt.coe.int.
Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse veebisait, www.coe.int/t/dghl/standardsetting/equality/default_en.asp
Euroopa sotsiaalharta, www.coe.int/T/DGHL/Monitoring/SocialCharter.
Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon, www. coe.int/t/dghl/monitoring/minorities.
Rassismi ja sallimatuse vastase Euroopa komisjoni veebisait, www.coe.int/t/dghl/monitoring/ecri.
ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, www.ohchr.org.
Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik, www.coe.int/t/commissioner
Risse T., Ropp S., Sikkink K., The Power of human rights, Cambridge University Press, 1999.
Forsythe, D., Human rights in International Relations, Cambridge University Press, 2000. www.speaktruth.org
Hijab, Nadia, Human Rights and Human Development: Learning from Those Who Act, HDRO Background paper, 2000.