„Iga inimene ja ühiskondlik organ ... aitab selgitus- ja haridustööd tehes kaasa nende õiguste ja vabaduste austamisele.” Inimõiguste ülddeklaratsiooni preambul, 1948

 Inimõigustealase hariduse aluseks on nõue „aidata selgitus- ja haridustöögakaasa nende õiguste ja vabaduste austamisele”. Enne inimõigustealase hariduse mõiste ja selle praktika käsitlemist tuleb aga selgitada, milles seisnevad siin kõne all olevad „õigused ja vabadused”. Seetõttu alustame inimõigustelühitutvustusest.

Mis on inimõigused?

Kuidas saaksid inimesed inimõigusi teostada ja kaitsta, kui nad ei ole neist midagi kuulnud?

 Läbi ajaloo on igas ühiskonnas välja töötatud sotsiaalse sidususe tagamise süsteeme, kodifi  tseerides kodanike õigusi ja kohustusi. Aastal 1948 jõudis rahvusvaheline üldsus lõpuks kokkuleppele kõigi riikide jaoks siduva õigustiku ehk inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmises. Pärast 1948. aastat on sõlmitud veel mitmeid inimõigustealaseid lepinguid, näiteks Euroopa inimõiguste konventsioon 1950. aastal ja lapse õiguste konventsioon 1990. aastal.

 Inimõigused kajastavad inimeste põhivajadusi; nendega määratletakse põhitingimused, mille puudumise korral ei ole inimesel võimalik väärikalt elada. Inimõiguste põhisisu on võrdsus, väärikus, lugupidamine, vabadus ja õiglus. Inimõigused on näiteks diskrimineerimise keeld, õigus elule, sõnavabadus, õigus abielluda ja perekonda luua, õigus haridusele. (Inimõiguste ülddeklaratsiooni kokkuvõte ja täistekst on esitatud lisades.)

 Inimõigused kuuluvad ilma ajalise piiranguta võrdselt ja universaalselt kõigile inimestele. Inimõigused on universaalsed – nad on ühesugused igas riigis iga inimese jaoks. Nad on võõrandamatud, jagamatud ja vastastikku sõltuvad. See tähendab, et neid ei saa kunagi inimeselt ära võtta, kõik õigused on võrdselt tähtsad ning täiendavad üksteist. Näiteks õigus osa võtta valitsemisest ja osaleda vabadel valimistel sõltub sõnavabadusest.

 Kuidas saaksid inimesed inimõigusi teostada ja kaitsta, kui nad ei ole neist midagi kuulnud? Inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulis on seda tunnistatud ning artikliga 26 antakse igale inimesele õigus haridusele, mis peab olema suunatud „inimõigustest ning põhivabadustest lugupidamise suurendamisele”. Inimõigustealase hariduse eesmärk on muuta inimõiguste kultuur maailmas valdavaks. Silmas peetakse sellist kultuuri, kus igaühe õigusi austatakse ning ka õiguste endi suhtes valitseb lugupidamine, kus inimesed mõistavad oma õigusi ja kohustusi, oskavad ära tunda inimõiguste rikkumisi ning tegutsevad teiste inimeste õiguste kaitseks. Sellises kultuuris kuuluvad inimõigused inimeste igapäevaellu sama loomulikult nagu keel, kombed, kunst ja sidemed kodukohaga.

Mis on inimõigustealane haridus?

 Alates 1948. aastast on tehtud ja tehakse jätkuvalt palju tööd inimõigus tealase hariduse edendamiseks. Inimõigustealase hariduse vormide paljusus on loomulik, sest eri inimesed näevad maailma erinevalt, koolitajad tegutsevad erinevates olukordades ning organisatsioonidel ja avaliku sektori asutustel võib olla erinevaid huvisid. Seega lähtutakse küll samadest põhimõtetest, kuid praktika võib olla väga erinev. Sellealasest õppest ja tegevustest ülevaate saamiseks on kasulik vaadelda, kuidas „inimeste ja ühiskonna organite” erinevad rollid ja huvid mõjutavad nende lähenemist inimõigustealasele haridusele, ning sellise hariduse sisu.

 1993. aasta inimõiguste maailmakonverentsil deklareeriti, et inimõigustealane haridus on „kogukondade püsivate ja harmooniliste suhete edendamiseks ja saavutamiseks ning vastastikuse mõistmise, sallivuse ja rahu soodustamiseks möödapääsmatu”. 1994. aastal kuulutas ÜRO Peaassamblee välja inimõigustealase hariduse aastakümne (1995–2004) ning soovitas kõigil ÜRO liikmesriikidel edendada „üldist inimõiguste kultuuri loovat koolitus- ja teavitustööd”. Tänu sellele on valitsused teinud inimõigustealase hariduse edendamiseks rohkem jõupingutusi, peamiselt riiklike õppekavade kaudu. Kuna valitsused on huvitatud rahvusvahelistest suhetest, avaliku korra tagamisest ning ühiskonna üldisest toimimisest, käsitavad nad inimõigustealast haridust sageli vahendina, mis aitab edendada rahu, demokraatiat ja ühiskondlikku korda.

Õppekavad ja -tegevused, milles keskendutakse võrdse inimväärikuse edendamisele.

 Euroopa Nõukogu eesmärk on luua kogu Euroopa mandril ühtne demokraatlik õigusruum, kus austatakse selle põhiväärtusi: inimõigused, demokraatia ja õigusriik. Seesugune väärtuskesksus kajastub kõigis inimõigustealase hariduse määratlustes. Näiteks Euroopa Nõukogu noorte inimõigustealase hariduse programmis lähtutakse soovist, et noored osaleksid aktiivselt kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustusprotsessides ja meetmetes, ning määratletakse inimõigustealast haridust järgmiselt:
"... õppekavad ja -tegevused, milles keskendutakse võrdse inimväärikuse1 edendamisele, koos muude kavadega, mille abil edendatakse näiteks kultuuridevahelist õpet, osalemist ja vähemuste võimestamist”.

 Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse hartas (2010)2 määratletakse inimõigustealast haridust nii:  haridus, koolitus, teadlikkuse tõstmine, teavitamine, tegutsemisviisid ja harjutused, mille eesmärk on arendada õppijate teadmisi, oskusi ja arusaamu ning hoiakuid ja käitumist, et nad saaksid aidata kaasa üldise inimõiguste kultuuri ülesehitamisele ja kaitsmisele ühiskonnas  eesmärgiga edendada ja kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi.

 Esitatud on ka mitmeid teisi inimõigustealase hariduse määratlusi, näiteks Amnesty International’ i oma: inimõigustealane haridus on protsess, mille abil inimesed õpivad osalus põhise ja interaktiivse õppetöö raames tundma enda ja teiste õigusi.

 Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna inimõigustealase hariduse keskus toob oma määratluses eraldi esile inimõiguste seose nende inimestega, kes inimõigustealase haridusega tegelevad: Inimõigustealane haridus on osaluspõhine protsess, mis sisaldab teadlikultvälja töötatud, üldsusele suunatud harjutuste kogumeid, mille sisuks on inimõigustega seotud teadmised, väärtused ja oskused, mis võimaldavad inimestel saadud kogemusi mõtestada ning oma elu teadlikult suunata.

 ÜRO inimõigustealase hariduse maailmaprogrammis määratletakse inimõigustealast haridust järgmiselt: Haridus, koolitus ja teavitamine, mille eesmärk on üldise inimõiguste kultuuriülesehitamine. Igakülgne inimõigustealane haridus e i paku ainult teadmisi inimõiguste ja nende kaitsmise mehhanismide kohta, vaid annab ka igapäevaelus inimõiguste edendamiseks, kaitsmiseks ja teostamiseks vajalikud oskused. Inimõigustealane haridus tugevdab suhtumist ja käitumisviise, mis on vajalikud inimõiguste tagamiseks kõigile ühiskonnaliikmetele.

Kultuur, kus inimõigusi õpitakse, nende järgi elatakse ning nende kaitseks „tegutsetakse”.

 Inimõigustealase õppe rahvaliikumine (People’s Movement for Human Rights Learning) eelistab kasutada inimõigustealase hariduse asemel väljendit inimõigustealane õpe ning rõhutab, et inimõigused on eluviis. Hariduse asemel õppe rõhutamisega juhitakse tähelepanu sellele, et inimõiguste avastamine ning nende igapäevaelus rakendamine on iga inimese jaoks individuaalne protsess.

 Ühiskonna muude organite hulka kuuluvad vabaühendused ja rohujuuretasandi organisatsioonid, mis enamasti on loodud eesmärgiga toetada vähem kaitstud rühmi, kaitsta keskkonda, jälgida valitsuste, ettevõtete ja asutuste tegevust ning edendada ühiskondlikke muutusi. Iga vabaühendus läheneb inimõigustealasele haridusele oma vaatenurga alt. Näiteks Amnesty International  usub, et „inimõigustealane haridus on tingimata vajalik, et kõrvaldada inimõiguste rikkumise algpõhjusi, hoida ära inimõiguste kuritarvitamist, võidelda diskrimineerimise vastu, edendada võrdsust ning suurendada inimeste osalust demokraatlikes otsustusprotsessides”.3

Inimõigustealane haridus peab suurendama teadlikkust sotsiaalse sooga seotud problemaatikast ning sisaldama kultuuridevahelise õppe mõõdet.

 2009. aasta oktoobris Budapestis toimunud noorte inimõigustealase hariduse foorumil „Living, Learning, Acting for Human Rights ” märgiti, et praegusel ajal iseloomustab Euroopa noorte olukorda „ebakindlus ja ebastabiilsus, mis halvendab oluliselt paljude noorte võrdseid võimalusi olla kasulik ühiskonnaliige […] inimõigused, eriti sotsiaalsed õigused ja mittediskrimineerimine, näivad tihti olevat vaid tühjad sõnad või petlikud lubadused. Jätkuva diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse olukorrad ei ole vastuvõetavad ning neid ei saa sallida.” Foorumil osalejad keskendusid võrdsete võimaluste ja diskrimineerimise teemadele ning jõudsid ühisele seisukohale, et „inimõigustealane haridus peab suurendama teadlikkust sotsiaalse sooga seotud problemaatikast ja soolisest võrdõiguslikkusest. Samuti peab see sisaldama kultuuridevahelise õppe mõõdet; [...] Me eeldame, et Euroopa Nõukogu […] tõstab vähemuste õiguste küsimused, sealhulgas sotsiaalse soo, rahvuse, usutunnistuse või tõekspidamiste, võimekuse ja seksuaalse sättumuse teemad olulisele kohale kõigis oma inimõigustealase hariduse programmides.”

 Valitsused ja vabaühendused on inimõigustealase hariduse käsitlemisel sageli orienteeritud väljunditele ehk soovitud õiguste ja vabaduste teostamisele, samas kui haridusteadlased keskenduvad pigem väärtustele, põhimõtetele ja kõlbelistele valikutele. Teoses „ Educating for Human Dignity” (1995) ütleb Betty Reardon: „Inimõigustealast haridust nähakse eeskätt sotsiaalse haridusena, mille aluseks olevad põhimõtted ja normid [...] aitavad arendada suutlikkust teha kõlbelisi otsuseid ja võtta probleemküsimustes põhimõttelisi seisukohti ehk teiste sõnadega: kujundada välja terviklik kõlbeline ja vaimne hoiak.”4 Koolitajad, korraldajad, õpetajad ja teised vahetult noortega töötavad inimõigustealase hariduse praktikud mõtlevad sellest enamasti pädevuste ja metoodika kategooriates.

Inimõigustealane haridus seisneb inimõiguste tundmaõppimises.

 Loodetavasti on eelneva põhjal selgeks saanud, et eri organisatsioonid, õppeasutused ning inimõigustealase hariduse osapooled kasutavad oma töös erinevaid määratlusi, mis lähtuvad nende fi  losoofi  ast, eesmärgist, sihtrühmadest või liikmeskonnast. Siiski valitseb ilmne üksmeel, et inimõigustealane haridus sisaldab kolme järgnevalt kirjeldatud mõõdet.

  •  Õppimine inimõiguste kohta: teadmised inimõigustest ehk sellest, mis needon ja kuidas neid kaitsta.
  •  Õppimine inimõiguste kaudu: arusaam, et inimõigustealase õppe kontekst ja korraldus peab olema kooskõlas inimõiguste alusväärtustega (nt osalus, mõtte- ja sõnavabadus jne) ning et inimõigustealases hariduses on õppimise protsess  sama oluline kui õppe sisu.
  •  Õppimine inimõiguste nimel: õppijates kujundatakse oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid, mis võimaldavad neil inimõiguste alusväärtusi oma elus teostada ning iseseisvalt või koos teistega inimõiguste edendamise ja kaitsmise heaks tegutseda.

 Kui me eelnevast lähtudes mõtleme, kuidas inimõigustealast haridust pakkuda ning aidata inimestel inimõiguste kultuuris osalemiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid omandada, siis saab peagi selgeks, et inimõigustealast haritust ei saa „õpetada”, vaid see tuleb omandada kogemuste kaudu. Inimõigustealane haritus omandatakse muu hulgas ka praktilise kokkupuute kaudu inimõiguste teostamisega. See tähendab, et inimõigustealase hariduse pakkumise meetod ja koht peavad olema kooskõlas inimõiguste alusväärtustega; kontekst ja harjutused tuleb kujundada nii, et väärikus ja võrdsus oleksid nende lahutamatud osad.

 Kompassis oleme pööranud erilist tähelepanu sellele, et ka kõige põnevamate ja mängulisemate meetodite puhul oleks nähtav nende selge seos inimõigustega, mis annab inimõigustealasele õppele usaldusväärsuse. Samuti on esitatud mitmesuguseid soovitusi võimalikeks tegevusteks.

Inimõigustealane haridus on põhiline inimõigus

Haridus peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamisesuurendamisele. 

Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 26

 Inimõigused on olulised, sest inimene ei suuda elada üksinda ning ebaõiglus halvendab elukvaliteeti nii isiklikul, kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Meie tegevus Euroopas mõjutab ka mujal maailmas toimuvat. Näiteks meie seljas olevad riided võivad olla valminud Aasia lapstööjõu käte all, samas kui Euroopa koloniaalajaloo pärand on aidanud kaasa Iraagi, Somaalia ja Afganistani poliitilistele ja usulistele rahutustele, mille tagajärjel on meie ukse taha saabunud meeleheitel varjupaigataotlejad. Samuti on miljonid Aafrika ja Aasia elanikud sunnitud oma kodupaigast lahkuma seoses kliimamuutustega, mis on suuresti tekkinud tööstusriikide tegevuse tagajärjel.  Siiski ei ole asi üksnes selles, et inimõiguste rikkumine mujal maailmas mõjutab ringiga ka meid. Pigem on kohustus teistest inimestest hoolida üks kõlbelisi põhinõudeid, mida võib leida kõigist kultuuridest ja religioonidest. Inimõiguste rikkumised leiavad aset kõikjal: mitte ainult teistes riikides, vaid ka meie kodumaal. Sellepärast on inimõigustealane haridus oluline. Ainult täielik teadlikkus, arusaamine ja lugupidamine inimõiguste suhtes annavad meile lootust, et suudame kujundada kultuuri, kus neid õigusi rikkumise asemel austatakse. Seetõttu peetakse inimõigustealast haridust ennast üha sagedamini inimõiguseks. 

 Inimõigustealane haridus ei ole üksnes moraalne õigus, vaid ka rahvusvaheliste lepetega tagatud juriidiline õigus. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 26 öeldakse, et igal inimesel on õigus haridusele ning haridus „peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele. Haridus peab kaasa aitama vastastikusele mõistmisele, sallivusele ja sõprusele kõigi rahvaste, rasside ja usurühmade vahel ning edendama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tegevust rahu säilitamisel.” Lisaks öeldakse lapse õiguste konventsiooni artiklis 28, et „distsipliin koolis peab vastama lapse inimväärikusele. Haridus on suunatud lapse isiksuse, vaimuannete, vaimsete ja kehaliste võimete arendamisele, inimõiguste ja põhivabaduste vastu lugupidamise kujundamisele, lapse ettevalmistamisele vastutusvõimeliseks eluks vabas ühiskonnas mõistmise, sallivuse ja võrdsuse vaimus, looduskeskkonna vastu lugupidamise kasvatamisele.”

Inimõigused ei ole üksnes inspiratsiooniallikas.

 Inimõigustealane haridus on ühtlasi õigustatud poliitiline nõue. Foorumi „Living, Learning, Acting for Human Rights” sõnumis tunnistatakse, et „Euroopa Nõukogu tegevust suunavad väärtused on meie kõigi suhtes kehtivad universaalsed väärtused, mille keskmes on iga inimese võõrandamatu väärikus”. Seejärel meenutatakse sõnumis, et inimõigused on midagi enamat kui lihtsalt inspiratsiooniallikas: nad on ka kõlbelised ja poliitilised käsud, mida kohaldatakse riikide ja inimeste suhetes samuti nagu riikide- ja inimestevahelistes suhetes.

Inimõigustealane haridus ÜROs

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon täidab inimõigustealase hariduse valdkonnas maailmas asendamatut rolli. Viinis 1993. aastal toimunud inimõiguste maailma-konverentsil kinnitati taas inimõigustealase hariduse, koolituse ja avalikkuse teavitamise tähtsust inimõiguste edendamisel. Aastal 1994 kuulutas ÜRO Pea-assamblee välja inimõigustealase hariduse aastakümne, mis kestis 1. jaanuarist 1995 kuni 31. detsembrini 2004

Inimõigustealase hariduse maailmaprogramm käivitati 2004. aastal, et arendada inimõiguste kultuuri.

Kõnealuse aastakümne tulemuste hindamise põhjal käivitati 2004. aastal -inimõigustealase hariduse maailmaprogramm. Programmi esimesel etapil keskenduti inimõigustealasele haridusele algkoolist gümnaasiumini. Maailmaprogrammi ja selle tegevuskava raames paluti riikidel välja töötada vastavaid algatusi. Inimõiguste nõukogu otsuse kohaselt keskendutakse programmi teisel etapil (2010–2014) inimõigustealasele haridusele kõrghariduses ning kõigi tasandite õpetajate, pedagoogide, riigiteenistujate, korrakaitsjate ja sõjaväelaste koolitamisele inimõiguste teemadel. 2010. aasta septembris võeti vastu teise etapi tegevuskava, mille koostas ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo. Selles innustati liikmesriike jätkama inimõigustealase hariduse juurutamist tasemehariduses -algkoolist gümnaasiumini. Ilma kindla lõpptähtpäevata maailmaprogramm on ühtne kollektiivne tegevusraamistik, mis loob aluse valitsuste ja kõigi ülejäänud sidusrühmade koostööks.

Iga inimene ja ühiskonna organ peab selgitus- ja haridustööd tehes eden-dama austust inimõiguste ja põhivabaduste vastu.

 ÜRO inimõiguste hariduse ja koolituse deklaratsiooni preambul

2011. aasta detsembris võttis Peaassamblee vastu ÜRO inimõiguste hariduse ja koolituse deklaratsiooni. Seda deklaratsiooni peetakse läbimurdeliseks, kuna see on esimene otseselt inimõigustealasele haridusele pühendatud rahvus-vaheline juriidiline dokument ning on seetõttu väga väärtuslik abivahend huvikaitses ning inimõigustealase hariduse tähtsust selgitavas tegevuses. Deklaratsioonis tunnistatakse, et kõigil „on õigus teada, otsida ja saada infot kõikide inimõiguste ja põhivabaduste kohta ning saada inimõiguste haridust ja koolitust. Inimõiguste haridus ja koolitus on hädavajalik, et edendada üldist austust kõigi inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste vastu kooskõlas inimõiguste üldisuse, jagamatuse ja omavahelise seotuse põhimõtetega.” Deklaratsioon sisaldab ka inimõigustealase hariduse üldist määratlust, mis hõlmab inimõiguste kohta, kaudu ja nimel antavat haridust. Deklaratsiooni kohaselt on inimõigustealase hariduse ja koolituse edendamine ja tagamine eeskätt riikide ülesanne (artikkel 7).

ÜRO süsteemis koordineerib inimõigustealase haridusega seotud tegevusi Genfis asuv ning inimõiguste nõukogule alluv ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo.

Inimõigustealane haridus EuroopasGoto top

Euroopa Nõukogu

Inimõiguste edendamine tähendab ühtlasi inimõigustealase hariduse edendamist. Investeeringud inimõigustealasesse haridusse kindlustavad igaühe tulevikku; lühiajaliste huvide nimel tehtud kärped hariduses põhjustavad pikaajalist kahju.

 Foorumi „Living, Learning, Acting for Human Rights” sõnum, 2009

Euroopa Nõukogu liikmesriikide jaoks peaksid inimõigused tähendama midagi enamat kui paljaid deklaratsioone: inimõigused kuuluvad nende õigusraamistikku ning peaksid seetõttu olema noortele antava hariduse lahutamatu osa. Euroopa riigid aitasid oluliselt kaasa 20. sajandi kõige tähtsama inimõigustealase dokumendi, inimõiguste ülddeklaratsiooni sünnile. Deklaratsioon võeti vastu ÜRO Peaassambleel 10. detsembril 1948. aastal. Kaks aastat hiljem võeti vastu ÜRO dokumendil põhinev Euroopa inimõiguste konventsioon, mis kehtib Euroopa Nõukogu kõigi liikmesriikide suhtes. Meile tänasel kujul tuntud inimõigused sündisid suuresti vastureaktsioonina Teise maailmasõja ajal Euroopas ja mujal toime pandud tohututele inimõiguste rikkumistele.

Aastal 1985 esitas Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee liikmesriikidele soovituse R (85) 7 koolides inimõiguste õpetamise ja õppimise kohta. Soovituses rõhutati, et kõik noored peaksid inimõigusi tundma õppima ühe osana ettevalmistusest eluks pluralistlikus demokraatlikus ühiskonnas.

Soovitusele anti tugevam alus Euroopa Nõukogu teisel tippkohtumisel (1997), kus liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid otsustasid „käivitada demokraatliku kodanikuhariduse algatuse eesmärgiga suurendada kodanike teadlikkust oma õigustest ja kohustustest demokraatlikus ühiskonnas”. Järgnenud demokraatliku kodanikuhariduse projekt aitas oluliselt edendada ja toetada demokraatliku kodanikuhariduse ja inimõigustealase hariduse lisamist koolisüsteemidesse.Noorte inimõigustealase hariduse programmi algatamine ning esmalt Kompassi ja hiljem Compasito tõlked aitasid omakorda kaasa inimõigustealase hariduse tunnustamisele, eriti mitteformaalse hariduse ja noorsootöö kaudu.

Liikmesriigid peaksid võtma eesmärgiks „anda igale inimesele oma territooriumil võimalus saada kodanikuharidust ja inimõiguste haridust”. 

Euroopa Nõukogu  kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse harta

Aastal 2010 võttis Ministrite Komitee soovitusega CM/Rec (2010) 7 vastu Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse harta. Hartas kutsutakse liikmesriike üles lisama kodanikuharidus ja inimõigustealane haridus tasemehariduse õppekavadesse alus-, põhi- ja keskhariduse tasemel nii üld- kui kutsehariduses. Samuti soovitatakse liikmesriikidel toetada „valitsusväliste organisatsioonide ja noorteorganisatsioonide tegevust kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse vallas, eriti mitteformaalses hariduses. Neid organisatsioone ja nende tegevust tuleks tunnustada haridussüsteemi väärtusliku osana, võimaluse korral toetada neid vajaminevaga ning kasutada täielikult ära oskusteavet, mida nad saavad kõigis õppevormides pakkuda.” 

Harta kohaselt peaks inimõigustealast haridust käsitlevate riiklike poliitikate ja õigusaktide eesmärk olema „anda igale inimesele oma territooriumil võimalus saada kodanikuharidust ja inimõiguste haridust”. Hartas nähakse ette inimõigustealase hariduse eesmärgid ja põhimõtted ning soovitatakse seire-, hindamis- ja uurimistegevusi. Hartale on lisatud seletuskiri, milles esitatakse üksikasju ja näited harta sisu ja praktikas kasutamise kohta.

Euroopa Nõukogu rõhutas inimõigustealase hariduse rolli inimõiguste kaits-misel ja edendamisel veelgi 1999. aastal inimõiguste voliniku ametikoha loomisega. -Voliniku ülesanne on „edendada inimõigustealast haridust ja teadlikkust”, abistada liikmesriike inimõiguste standardite rakendamisel, võimalike õiguslike ja praktiliste kitsaskohtade kindlakstegemisel ning anda nõu inimõiguste kaitse küsimustes üle kogu Euroopa.
Oma ülesandeid täites pöörab volinik erilist tähelepanu inimõigustealasele haridusele, lähtudes seisukohast, et inimõigusi saab teostada üksnes juhul, kui inimesed on oma õigustest teadlikud ja oskavad neid kasutada. Seetõttu on inimõigustealane haridus Euroopa inimõiguste standardite rakendamisel keskse tähtsusega. Volinik on mitmetes aruannetes palunud riikide ametiasutustel inimõigustealast haridust tugevdada. Kooliõpilastele ja noortele, samuti õpetajatele ja valitsusametnikele tuleb õpetada, kuidas edendada sallivust ja teiste inimeste -austamist. Seisukohavõtus „Inimõigustealane haridus on prioriteet – vaja on rohkem konkreetseid tegusid”5, ütles volinik, et „hariduses on rohkem tähelepanu -pööratud õpilaste ettevalmistamisele tööturu jaoks ning vähem on arendatud elulisi toimetulekuoskusi, mis hõlmavad ka inimõiguste väärtustamist”. Vaja on nii „inim-õiguste õpet hariduse kaudu” kui ka „inimõiguste praktiseerimist hariduses”.

Inimõigustealase hariduse õiguse edendamine Euroopa Nõukogus on seega mitmeid valdkondi hõlmav sektoriülene tegevus.Euroopa Nõukogu koordineerib oma tegevust inimõigustealase hariduse -valdkonnas teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, sh UNESCO, ÜRO inimõiguste ülemvolinik, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Samuti on ta tegutsenud ÜRO inimõigustealase hariduse maailmaprogrammi piirkondliku koordinaatorina.

The Euroopa Wergelandi keskus

Norras Oslos asuv Euroopa Wergelandi keskus on kultuuridevahelise mõistmise, inimõiguste ja kodanikuhariduse ressursikeskus. Keskus loodi 2008. aastal Norra riigi ja Euroopa Nõukogu koostööprojektina. Põhilised sihtrühmad on haridustöötajad, teadlased, otsustajad ja teised inimesi mõjutavatel kohtadel töötavad isikud. 

Wergelandi keskuse tegevusalad:

  • õpetajakoolitajate, õpetajate ja teiste haridustöötajate koolitamine; 
  • uurimis- ja arendustegevus; 
  • konverentsi- ja võrgustamisteenused, sh veebipõhine ekspertide andmebaas; 
  • elektrooniline platvorm teabe, õppematerjalide ja heade tavade levitamiseks.

Euroopa Liit

Aastal 2007 asutatud  Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA) peab nõuandva asutusena kaasa aitama Euroopa Liidus (EL) elavate isikute põhiõiguste kaitsmisele. Austrias Viinis asuv FRA on Euroopa Liidu sõltumatu organ, mille eesmärk on pakkuda seoses põhiõigustega abi ja teadmisi Euroopa Liidule ja selle liikmesriikidele, kui need rakendavad ühenduse õigust. Samuti on FRA ülesanne suurendada avalikkuse teadlikkust Euroopa inimõiguste konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas määratletud põhiõigustest, mille hulka kuuluvad ka inimõigused.

Euroopa Liidu noorteprogrammides on aastate jooksul erilist tähelepanu pööratud võrdsusele, kodanikuaktiivsusele ja inimõigustealasele haridusele.

Paljud noorteprogrammide raames läbi viidud noorteprojektid põhinevad mitteformaalsel õppel ning annavad noortele olulisi võimalusi inimõiguste alusväärtuste ja inimõigustealase hariduse avastamiseks.

Noortepoliitika ja inimõigustealane haridusGoto top

Euroopa Nõukogu on pikka aega tegelenud noorte kaasamisega Euroopa -ühiskonna arendamisse ning on käsitanud noortepoliitikat selle töö lahutamatu osana. Esimesed noortejuhtide tegevused korraldati 1967. aastal ning 1972. aastal loodi Euroopa Noortekeskus ja Euroopa Noortefond. Alates sellest ajast on Euroopa Nõukogu ja noorte suhted pidevalt arenenud. Noored ja noorteorga-nisatsioonid on olnud organisatsiooni ja Euroopa elus olulised kaasalööjad ja -partnerid. Noored ja nende organisatsioonid on alati arvestanud Euroopa -Nõukogu toetusega ning -nõukogu omakorda on saanud tugineda noortele näiteks endiste kommunistlike riikide demokratiseerimisel, rahu kindlustamisel ja konfliktide -muundamisel, samuti rassismi, antisemitismi, ksenofoobia ja sallimatuse vastu võitlemisel. Euroopa pehme ja sügav julgeolek ei oleks mõeldav ilma inimõigustealase hariduse ja demokraatliku osaluseta.

Euroopa Nõukogu noortepoliitika eesmärk on „anda noortele, st tüdrukutele ja poistele, neidudele ja noormeestele võrdseid võimalusi ja kogemusi, mis võimaldavad neil arendada ühiskonnaelus täielikult osalemiseks vajalikke teadmisi, oskusi ja pädevusi”6.

Anda noortele võrdseid võimalusi ja kogemusi, mis võimaldavad neil ühiskonnaelus täielikult osaleda.

Noorte, noorteorganisatsioonide ja noortepoliitika roll inimõigustealase hariduse õiguse edendamisel on selgelt välja toodud ka Euroopa Nõukogu noortepoliitika prioriteetides, mille hulka kuuluvad inimõigused ja demokraatia, kusjuures erilist rõhku pannakse järgmistele tegevustele:

  • tagada noortele kõik inimõigused ja inimväärikus ning innustada neid selles valdkonnas tegutsema; 
  • edendada noorte aktiivset osalust demokraatlikes protsessides ja struktuurides; 
  • edendada noorte võrdseid võimalusi nende igapäevaelu kõigis aspektides osalemiseks; 
  • tagada tõhusalt sooline võrdõiguslikkus ning tõkestada kõiki sooga seotud vägivalla vorme; 
  • edendada noorte teadlikkuse suurendamist ja tegutsemist keskkonnakaitse ja säästva arengu valdkonnas; 
  • soodustada kõigi noorte juurdepääsu teabele ja nõustamisteenustele. 

Euroopa Nõukogu noortepoliitikas nähakse ette ka tihedat koostööd laste- ja noortepoliitikate vahel, kuna need kaks sihtrühma on suures osas kattuvad.

Euroopa inimõiguste konventsiooni 50. aastapäeva puhul käivitas noorte- ja spordidirektoraat 2000. aastal noorte inimõigustealase hariduse programmi. Tänu programmile on inimõigustealane haridus muutunud nõukogu noortepoliitika ja noorsootöö lahutamatuks osaks. Noored ja noorteorganisatsioonid on programmis olulisel kohal koolitajate ja inimõiguste kaitsjatena ning on andnud suure panuse Euroopa Nõukogu töösse.

Kõnealuse programmi alla kuulus ka Kompassi avaldamine 2002. aastal ning selle hilisem tõlkimine enam kui 30 keelde. Koolitajate ja võimestajate üleeuroopaliste ja riiklike koolituskursuste programm on aidanud luua koolitajate ja inimõigustealase hariduse eestkõnelejate ametlikke ja mitteametlikke võrgustikke ning see annab juba nähtavaid tulemusi, kuigi sellised võrgustikud võivad olla riigiti väga -erinevad. Noorte inimõigustealase hariduse programmi edu aluseks on samuti olnud järgmised tegurid:

  • liikmesriikide õpetajakoolitajate ja noorsootöötajate piirkondlike ja riiklike -koolitustegevuste toetamine koostöös riiklike organisatsioonide ja asutustega;
  • inimõigustealase hariduse organisatsioonide ja koolitajate ametlike ja -mitteametlike üleeuroopaliste ja riiklike võrgustike kujunemine mittefor-maalse hariduse baasil; 
  • inimõigustealase hariduse meetodite lisamine Euroopa Nõukogu noorte-valdkonna üldisesse tegevuste programmi; 
  • inimõigustealase hariduse ja mitteformaalse hariduse jaoks uuenduslike koolitus- ja õppemeetodite ning kvaliteedistandardite väljatöötamine, näiteks e-õppe kasutamine Kompassi täienduskoolitustel; 
  • Euroopa mitmekesisuse, inimõiguste ja osaluse noortekampaania All Different – All Equal jaoks õppemeetodite ja ressursside pakkumine;
  • elava raamatukogu metoodika levitamine kultuuridevahelises õppes, et -võidelda stereotüüpide ja eelarvamuste vastu; 
  • poliitilise ja haridusliku raamistiku loomine kultuuridevahelise dialoogi -tegevustele, näiteks Euroopa-Vahemere maade, Euroopa-Araabia ja Aasia-Euroopa noorteprojektide kontekstis, samuti Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu noortevaldkonna alases partnerluses. 

Samuti on programm innustanud tegutsema tuhandeid noori kogu Euroopas tänu Euroopa Noortefondi poolt toetatud inimõigustealase hariduse katseprojektidele.

2009. aastal Euroopa Nõukogu 60. aastapäeva puhul korraldatud inimõigustealase hariduse noortefoorumile „Learning, Living, Acting for Human Rights” kogunes Budapesti ja Strasbourgi Euroopa noortekeskustes üle 250 osaleja.Foorumil osalejad koostasid Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele oma sõnumi. Sõnumis rõhutatakse inimõigustealase hariduse põhimõtteid ja vajadusi Euroopas:

  • teabe piisava leviku tagamine riiklike ja kohalike projektide ja partnerite abil ning tõhusa teabevahetuse kujundamine üleeuroopaliste, riiklike ja kohalike tegevustasandite vahel; 
  • tasemehariduse ja mitteformaalse hariduse valdkonnas tegutsevate isikute ning inimõigustega tegelevate asutuste koostöö eesmärgiga koostada riiklikud inimõigustealase hariduse õppekavad; 
  • valitsusväliste partnerite võimekuse suurendamine ning noortevaldkonnaga tegelevate valitsusasutuste suurem kaasamine; 
  • inimõigustealase hariduse valdkonnas riikidevahelise koostöö ja võrgustike toetamine; 
  • konkreetselt noori puudutavate inimõigustega seotud probleemide (nt vägivald ja tõrjutus) parem tundmaõppimine; 
  • sotsiaalse sooga seotud teemade ja kultuuridevahelise mõõtme käsitamine inimväärikuse võrdsuse mõiste lahutamatu osana; 
  • inimõigustealase haridusega seotud tegevuste tihe seostamine noorte -tegeliku elu, noorsootöö, noortepoliitika ja mitteformaalse hariduse küsimustega; 
  • laste ja noorte inimõigustealase hariduse kattuvate ja üksteist täiendavate aspektidega arvestamine; 
  • inimõigustealase hariduse kui inimõiguse tunnustamine ja edendamine ning sellekohase teadlikkuse suurendamine; 
  • inimõiguste eestkõnelejate ja koolitajate vabaduse ja turvalisuse kaitse vajadusega arvestamine; 
  • vähemuste probleemide, sh sotsiaalse soo, rahvuse, religiooni või tõekspidamiste, võimekuse ja seksuaalse sättumuse küsimuste käsitamine inim-õiguste temaatika lahutamatu osana; 
  • noorte ja laste aktiivse osaluse ja vastutava rolli toetamine haridusprot-sessides; 
  • teadlikkuse suurendamine riikide ja avaliku sektori asutuste kohustustest inimõigustealase hariduse edendamisel ja toetamisel tasemehariduse ja mitteformaalse hariduse valdkondades. 

Noorte inimõigustealane haridus

Tundub ilmselge, et noored peaksid saama inimõigustealast haridust, kuid tege-likkuses on enamikul Euroopa noortel sellele üksnes piiratud juurdepääs. Kompass koostati selle olukorra muutmiseks.

Noorte inimõigustealane haridus on kasulik nii ühiskonnale kui ka noortele endile. Tänapäeva ühiskonnas peavad noored üha sagedamini tegelema sot-siaalse tõrjutuse, religioossete, rahvuslike ja riiklike erinevuste probleemidega ning globaliseerumise negatiivsete ja positiivsete tagajärgedega. Inimõigustealane haridus käsitleb neid küsimusi ning aitab inimestel erinevatest tõekspidamistest, hoiakutest ja väärtustest ning tänapäeva multikultuurses ühiskonnas esinevatest näilistest vastuoludest paremini aru saada.

Eurobaromeetri 2008. aasta märtsi eriaruandes Euroopa kodanike keskkonda suhtumise kohta öeldakse, et valdav osa eurooplasi peab keskkonnakaitset -oluliseks ning 96% vastajate väitel on see nende jaoks väga või küllaltki oluline. Eriti just noorte seas valitseb suur valmisolek pühendada oma aega problee-midele, mis neile korda lähevad. Üheks näiteks on 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimunud 100 000 osalejaga meeleavaldus, kus nõuti meetmete võtmist -kliimamuutuste vastu võitlemiseks. Inimõigustealase hariduse pakkujatena tuleb meil seda energiat ära kasutada. Noorte valmidus ideid omaks võtta ning nendest lähtuvalt tegutseda ilmneb paljudes olemasolevates noorteprogrammides alates väikestest üksiktegevustest noortekeskustes või koolides kuni Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu juhitud suurte rahvusvaheliste programmideni.

Üheks näiteks inimõigustealast haridust saanud noorte panusest Euroopas on vähemuste õiguste eksperdirühma jaoks riiklike aruannete koostamine. Neis -aruannetes, mida kasutavad valitsused, vabaühendused, ajakirjanikud ja teadlased, analüüsitakse vähemuste probleeme, esitatakse vastavate kogukondade esindajate arvamusi ning antakse praktilisi juhiseid ja soovitusi edasiliikumiseks. Selliselt täiendab inimõigustealane haridus Euroopa Inimõiguste Kohtu tööd, -saates selge sõnumi, et rikkumist ei sallita. Inimõigustealase hariduse roll siiski sellega ei piirdu. See võimaldab ka rikkumisi üldse ära hoida, muutes ennetus- ja sanktsioonimehhanisme sel viisil tõhusamaks. Kui inimesed on õppinud väärtustama lugupidamist ja võrdsust, omandanud empaatiavõime ja vastutustunde ning oskavad koostööd teha ja kriitiliselt mõelda, on neis ilmselt vähem valmidust teiste inimõigusi rikkuda. Samuti tegutsevad noored inimõigustealase hariduse protsessides koolitajate ja korraldajatena, olles oluliseks toetuspinnaks ja ressursiks -riiklike ja kohalike inimõigustealase hariduse kavade väljatöötamisel.

Inimõiguste kultuuri kasvatamineGoto top

Isegi kui kõik lilled maha lõigatakse, ei jää kevad tulemata.

Pablo Neruda

Tuntud väljend „kõik teed viivad Rooma” tähendab, et eesmärgini jõudmiseks on tihti mitu võimalust. Samuti on erinevaid võimalusi ka inimõigustealase hariduse pakkumiseks. Seetõttu tasub inimõigustealase hariduse kirjeldamisel ehk lähtuda eelkõige selle eesmärgist: kasvatada kultuuri, kus inimõigusi mõistetakse, kaitstakse ja austatakse, või 2009. aasta noorte inimõigustealase hariduse foorumi osalejate sõnu kasutades: „kultuur, kus inimõigusi õpitakse, nende järgi elatakse ning nende kaitseks tegutsetakse”.

Inimõiguste kultuur ei tähenda üksnes seda, et igaüks teab oma õigusi, sest teadmine ei võrdu tingimata lugupidamisega ning ilma lugupidamiseta tekivad alati rikkumised. Kuidas siis kirjeldada inimõiguste kultuuri ning iseloomustada selle järgijaid? Käesoleva käsiraamatu koostajad on nende küsimuste üle mõelnud ning sõnastanud mõned (kuid mitte ainuvõimalikud) vastused. Inimõiguste kultuuri -järgivad inimesed:

  • tunnevad ja austavad inimõigusi ja põhivabadusi; 
  • peavad lugu iseendast ja teistest ning hindavad inimväärikust; 
  • näitavad oma suhtumises ja käitumises üles lugupidamist teiste inimeste õiguste vastu; 
  • järgivad reaalselt soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid kõigis valdkondades; 
  • austavad, mõistavad ja hindavad kultuurilist mitmekesisust, eelkõige teisi -rahvuslikke, etnilisi, usulisi ja keelelisi rühmi ning muid vähemusi ja kogukondi; 
  • edendavad demokraatiat, sotsiaalset õiglust, kogukondlikku üksmeelt, -solidaarsust ja sõprust inimeste ja rahvaste vahel; 
  • toetavad oma tegevusega aktiivselt rahvusvaheliste organisatsioonide -püüdlusi rahumeelse kultuuri kasvatamisel, lähtudes inimõiguste universaal-setest väärtustest, rahvusvahelisest mõistmisest, sallivusest ja vägivallatusest. 

Erinevate sotsiaalsete, majanduslike, ajalooliste ja poliitiliste tingimuste ja asjaolude tõttu avalduvad loetletud ideaalid eri ühiskondades erinevalt. Seetõttu lähenetakse ka inimõigustealasele haridusele erinevalt. Inimesed võivad olla eriarvamusel selle üle, kuidas oleks kõige parem ja sobivam inimõiguste kultuuri kasvatada, kuid see peabki nii olema. Eri inimestel, rühmadel, kogukondadel ja kultuuridel on erinevad lähtekohad ja huvid. Inimõiguste kultuuris tuleks selliste erinevustega arvestada ning neid austada.

Notes

1 Sõnade rõhutus lisatud toimetajate poolt.
2 Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec (201) 7, Kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse harta.
3 http://www.amnesty.org/en/human-rights-education
4 Betty A. Reardon: Educating for Human Dignity – Learning about rights and responsibilities, University of Pennsylvania Press, 1995
5 www.fra.europa.eu (vaadatud 13. oktoobril 2010).
6 Ministrite Komitee resolutsioon Euroopa Nõukogu noortepoliitika kohta, CM/Res (2008) 23. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Inimõigustealase hariduse maailmaprogrammi tegevuskava – esimene etapp, Genf 2006.