Me teame juba, et inimõigused on igale inimesele kuuluvad võõrandamatud õigused, aga kuidas me saame neid õigusi kasutada? Mille põhjal me teame, et riigid on neid õigusi ametlikult tunnustanud? Kuidas on tagatud nende õiguste teostamisvõimalus?

Inimõiguste riigisisene tagamine

Inimõiguste kaitse sõltub kõige rohkem riigi tasandi mehhanismidest.

On ütlematagi selge, et inimõiguste kaitseabinõud sõltuvad kõige rohkem riiklikul tasandil toimuvatest arengutest ja rakendatavatest mehhanismidest. Riigis kehtivad seadused, poliitika, menetluskorrad ja mehhanismid panevad paika selle, kuivõrd on igaühel võimalik oma inimõigusi teostada. Seetõttu peaks inimõiguste kaitse kindlasti olema sätestatud riikide põhiseadustes ja muudes õigusaktides, õigusspetsialistid peavad saama väljaõpet inimõiguste normide kohaldamise kohta ning inimõiguste rikkumised tuleb riiklikult hukka mõista ja nende suhtes sanktsioone rakendada. Riiklike normide mõju on vahetum ning riiklikud menetlused on paremini kättesaadavad kui piirkondlikud ja rahvusvahelised kaitsevõimalused. Eleanor Roosevelt on märkinud:

Kust siis saavad alguse universaalsed inimõigused? Väikestest kodulähedastest kohtadest – nii lähedastest ja väikestest, et neid ei näita ükski maailmakaart. Ometi koosneb nendest üksikisiku maailm: tema elukoht, tema kool, tehas, talu või kontor, kus ta töötab. Need on kohad, kust iga mees, naine ja laps otsib õiglust, võrdseid võimalusi, võrdset inimväärikust ilma diskrimineerimiseta. Kui õigustel ei ole sisu neis kohtades, pole neil seda ka kuskil mujal.2

Seetõttu lasub õiguste austamise, edendamise, kaitsmise ja tagamise kohustus esimeses järjekorras riigil ning alles teises järjekorras piirkondlikel või rahvusvahelistel tribunalidel, mille poole pöördutakse siis, kui riik tahtlikult või järjekindlalt õigusi rikub. Me kõik teame näiteid, kus riigis toime pandud rikkumiste korral on tulnud õigust nõuda piirkondlikelt või rahvusvahelistelt organitelt. Piirkondlik või rahvusvaheline huvi või abi võib olla vahendiks, mis aitab õigusi riigisiseselt tagada, kuid seda kasutatakse üksnes juhul, kui kõik siseriiklikud võimalused on proovitud ja ammendatud. Sel põhjusel käsitlemegi järgmises osas sellist stsenaariumi. Kuhu saab pöörduda siis, kui siseriiklikud süsteemid ei ole suutnud tagada inimõiguste teostamiseks piisavat kaitset?

Küsimus: Miks teie arvates ühinevad rahvusvaheliste inimõigustealaste lepetega ka need riigid, kus inimõiguste kaitse on puudulik?

Inimõigusi tunnustatakse lepetega

Iga hing on oma
tegude pantvang.

Koraan

Rahvusvahelisel tasandil on riigid ühiselt sõlminud mitmeid inimõigustealaseid kokkuleppeid. Nende kokkulepetega kehtestatakse riikidele objektiivsed käitumisnormid ning kohustused seoses üksikisikutega. Kokkulepped võivad olla õiguslikult siduvad või mittesiduvad.

Siduvaid dokumente nimetatakse enamasti lepinguteks, konventsioonideks või paktideks ning nendega võtavad riigid vabatahtlikult kohustuse järgida riiklikul tasandil inimõiguste norme. Igal riigil tekib normide järgimise kohustus pärast seda, kui ta on kokkuleppe ratifitseerinud või sellega ühinenud (lihtsalt dokumendi allkirjastamine ei muuda seda veel siduvaks, kuigi sellega väljendab riik oma tahet seda endale siduvaks muuta). Vastavalt 1979. aasta Viini konventsioonile rahvusvaheliste lepingute õiguse kohta võivad riigid teha reservatsioone või deklaratsioone, millega nad loobuvad dokumendi teatud sätete järgimisest. Selle võimaluse eesmärk on panna võimalikult paljusid riike lepingule alla kirjutama. Lõppkokkuvõttes on parem, kui riik lubab järgida vähemalt teatud inimõigustealaseid sätteid, kui mitte ühtegi. Mõnikord võidakse seda võimalust ka kuritarvitada ning kasutada ettekäändena, mille alusel keeldutakse põhiliste inimõiguste tagamisest, et vabaneda mõnes valdkonnas rahvusvahelisest järelevalvest.

Siiski on inimõigused jõudnud ka riikliku tasandi siduvatesse õigusaktidesse. Rahvusvaheliste inimõiguste normide alusel on riigid sätestanud sarnaseid norme ka oma põhiseadustes ja muudes õigusaktides. Need võivad anda ka võimaluse inimõiguste rikkumise heastamiseks riiklikul tasandil.

Mittesiduv instrument seevastu on lihtsalt riikide deklaratsioon või poliitiline kokkulepe, millega riigid ütlevad, et nad püüavad teatud õigusi tagada, kuid ilma õiguslikult siduva kohustuseta. Praktikas tähendab see, et kokkuleppe täitmist ei kontrollita mingite ametlike (või juriidiliste) mehhanismide alusel, kuigi poliitiline valmisolek selleks võib olemas olla.

Küsimus: Mis kasu on paljast lubadusest inimõiguste norme järgida, kui sellele ei lisandu mingit järelevalvemehhanismi? Kas see on parem kui üldse mitte midagi?

Seadus ei saa muuta inimeste meelt, aga sellega saab ohjeldada meeletuid.

Martin Luther King      

ÜRO Peaassamblee istungjärkudel või ÜRO konverentsidel võetakse sageli vastu ÜRO deklaratsioone ja muid mittesiduvaid dokumente, mida nimetatakse ka „pehmeks õiguseks”. Eeldatakse, et kõik ÜRO liikmesriigid või konverentsil osalevad riigid on sellise kokkuleppe või deklaratsiooniga nõus. Riiklikul tasandil peaks inimõiguste tunnustamine olema tagatud ka riigi ja selle kodanike vahelise kokkuleppega. Inimõiguste tunnustamine riiklikul tasandil tähendab eelkõige riigi võetud poliitilist kohustust oma rahva ees.

Tähtsamad rahvusvahelised dokumendid

Inimõiguste tähtsust näitab nende kaitset tagavate dokumentide hulga suurenemine. Seda ei saa pidada üksnes inimõigusaktivistide, vaid kõigi inimeste võiduks. Sellega kaasnevalt on välja kujunenud suur ja keerukas inimõigusi käsitlevate tekstide ja rakendusmenetluste kogum.

Inimõigustealaseid dokumente liigitatakse tavaliselt kolme põhitunnuse järgi: geograafiline kohaldamisala (piirkondlik või universaalne), tagatud õiguste kategooria ning vajadusel konkreetne inimeste kategooria või rühm, kellele kaitse tagatakse.

Ainuüksi ÜRO tasandil on vastu võetud üle saja inimõigustega seotud dokumendi ning see arv suureneb veelgi, kui me lisame sellele piirkondliku tasandi dokumendid. Kõiki neid dokumente ei ole võimalik siinkohal käsitleda, seega vaatleme ainult neid, mis on Kompassi inimõigustealase hariduse aspektist kõige olulisemad:

  • laialdast tunnustust leidnud dokumendid, mis on paljude teiste inimõigustealaste dokumentide aluseks, eelkõige rahvusvahelised inimõiguste deklaratsioonid (kitsamaid teemasid käsitlevate dokumentide, näiteks pagulaste konventsiooni, genotsiidi keelustamise konventsiooni või rahvusvahelise humanitaarõiguse dokumentide kohta on täpsemat teavet esitatud 5. peatüki vastavates osades.)
  • konkreetseid teemasid või kaitstud isikute kategooriaid käsitlevad dokumendid; 
  • tähtsamad Euroopa dokumendid.

ÜRO dokumendid

Inimõiguste ülddeklaratsioon on kõige tähtsam inimõigustealane dokument.

Maailma kõige tähtsam inimõigustealane dokument on 1948. aastal ÜRO Peaassambleel vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioon. Ülddeklaratsioon on sedavõrd laialdaselt tunnustatud, et selle algne mittesiduv iseloom on teisenenud ning rahvusvahelises tavaõiguses viidatakse sellele sageli kui õiguslikult siduvale dokumendile. See on inimõigustealase õiguse nurgakivi, mille põhjal on koostatud kümneid rahvusvahelisi ja piirkondlikke dokumente ning sadu siseriiklikke õigusakte.

Inimõiguste ülddeklaratsioon koosneb preambulist ja 30 artiklist, kus loetletakse inimõigusi ja põhivabadusi, millele on igasuguse diskrimineerimiseta õigus kõigil maailma inimestel. See sisaldab nii kodaniku- ja poliitilisi õigusi kui ka sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurialaseid õigusi:

  • õigus võrdsusele,
  • diskrimineerimise keeld, 
  • õigus elule, vabadusele ja turvalisusele, 
  • orjuse keeld, 
  • piinamise ja alandava kohtlemise keeld, 
  • õigus õigussubjektsuse tunnustamisele, 
  • õigus võrdsusele seaduse ees,
  • õigus pöörduda kohtusse,
  • meelevaldse vahistamise ja väljasaatmise keeld, 
  • õigus õiglasele ja avalikule kohtumõistmisele, 
  • õigus süütuse eeldusele kuni süü tõendamiseni, 
  • õigus eraelu, perekonna, kodu ja kirjavahetuse puutumatusele, 
  • õigus oma riigi piires vabalt liikuda ja riigist lahkuda, 
  • õigus otsida tagakiusu eest varjupaika teistes riikides, 
  • õigus kodakondsusele ja selle vahetamisele, 
  • õigus abielule ja perekonnale, 
  • õigus omada vara, 
  • usuvabadus, 
  • arvamus- ja teabevabadus, 
  • rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadus, 
  • õigus valitsemisest osa võtta ja õigus vabadele valimistele, 
  • õigus sotsiaalsetele tagatistele,
  • õigus töötada, vabalt elukutset valida ning ametiühingutesse astuda,
  • õigus puhkusele ja vaba aja veetmisele, 
  • õigus piisavale elatustasemele,
  • õigus haridusele, 
  • õigus osa võtta ühiskonna kultuurielust, 
  • õigus deklaratsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamist võimaldavale sotsiaalsele korraldusele. 

Deklaratsioonis räägitakse ka kohustustest ühiskonna ees ja kodanikukohustustest, mis on vaba ja täisväärtusliku arengu ning teiste õiguste ja vabaduste austamise eelduseks. Samuti ei saa üksikisikud ega riigid kasutada deklaratsioonis esitatud õigusi õigustusena kellegi teise inimõiguste rikkumisele.

Rahvusvahelised inimõiguste deklaratsioonid

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt jõustusid mõlemad 1976. aastal ning on põhilised ülemaailmse kohaldamisalaga õiguslikult siduvad dokumendid. Paktide koostamise eesmärk oli inimõiguste deklaratsioonis esitatud õigused pikemalt lahti kirjutada ning anda neile õiguslik kehtivus (rahvusvahelise lepingu vormis). Koos oma fakultatiivprotokollide ja inimõiguste ülddeklaratsiooniga moodustavad need paktid nn rahvusvaheliste inimõiguste deklaratsioonide kogumiku. Kummaski paktis käsitletakse nende nimele vastavaid õiguste liike, kuigi mõlemal on ka teatav ühisosa, näiteks seoses diskrimineerimise keelustamisega. Mõlemad dokumendid on väga paljude riikide poolt ratifitseeritud: 2010. aasta novembri seisuga oli kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktil 166 ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste paktil 160 ratifitseerijat.

Lisaks rahvusvahelistele inimõiguste deklaratsioonidele on ÜRO vastu võtnud veel seitse lepingut, milles käsitletakse teatud kindlaid õigusi või kaitstud isikute kategooriaid. Selliste kitsamate õiguste või inimrühmade (näiteks laste) kaitset on peetud vajalikuks seetõttu, et kuigi kõik inimõigused kuuluvad kõigile inimestele (ka lastele ja noortele), ei ole selliste üldiste õiguste kaitse nende rühmade puhul teistega võrdselt tagatud ning nad vajavad täiendavat kaitset.

Lapse õiguste konventsioonis (1989) kinnitatakse, et ka lastel on inimõigused ning et alla 18-aastased inimesed vajavad erilist kaitset, et tagada nende täielik areng, ellujäämine ja nende parimate huvidega arvestamine.

Rahvusvahelises konventsioonis rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1965) keelustatakse ja mõistetakse hukka rassiline diskrimineerimine ning nõutakse, et osalisriigid kasutaksid selle lõpetamiseks kõiki sobivaid abinõusid.

Konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979) keskendutakse naiste suhtes sageli süstemaatiliselt ja regulaarselt toime pandavale diskrimineerimisele, mida mõistetakse kui „mis tahes vahede või erandite tegemist või piiranguid soo järgi, mille eesmärk on luua olukord, kus naistel on vähem võimalusi või puuduvad võimalused […] poliitikas, majanduses, sotsiaal-, kultuuri-, tsiviil- või mis tahes muus valdkonnas” (artikkel 1). Riigid kohustuvad sellise diskrimineerimise hukka mõistma ning rakendama koheseid abinõusid võrdsuse tagamiseks.

Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastases konventsioonis (1984) määratletakse piinamist kui tegevust, millega tahtlikult tekitatakse „tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi” (artikli 1 lõige 1), et saada isikult või kolmandalt isikult teavet, teda karistada, millekski sundida või muul põhjusel diskrimineerivalt kohelda. Lepingus nõutakse, et osalisriigid võtaksid tõhusaid meetmeid piinamise ärahoidmiseks oma jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, ning keelatakse saata isikuid tagasi nende kodumaale, kui on alus arvata, et seal ähvardab neid piinamine.

Konventsioonis kõikide võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta (1990) käsitletakse isikuid, keda „kavatsetakse rakendada, rakendatakse või on rakendatud tasustataval tööl riigis, mille kodanik ta ei ole” (artikli 2 lõige 1), samuti selliste isikute pereliikmeid. Lisaks selliste isikute üldiste inimõiguste loetlemisele selgitatakse konventsioonis ka seda, et inimestele tuleb tagada võrdne turvalisus, kaitse vägivalla ja vabaduse võtmise eest, sõltumata sellest, kas neil on olemas dokumendid ja seadustekohane õiguslik staatus või mitte.

Puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006) on teedrajava tähendusega mitte üksnes selles esitatud puuetega inimeste definitsiooni poolest, vaid ka seetõttu, et selles tunnustatakse puuetega inimesi võrdväärsete õigussubjektidena, kellel on samasugused inimõigused ja põhivabadused nagu kõigil teistel. Konventsioonis selgitatakse, kuidas tagatakse selliste inimeste õigusi, ning pannakse riikidele kohustus rakendada puuetega inimeste suhtes mõistlikke abinõusid, mis võimaldaksid neil oma õigusi tõhusalt teostada, näiteks et nad saaksid kasutada teenuseid ja osaleda kultuurielus.

Teadmata kadunud isikute kaitse konventsioonis (2006) käsitletakse ühte ülemaailmset probleemnähtust. Konventsiooniga keelustatakse isikute „arreteerimine, vahistamine, röövimine ja mis tahes muu vabaduse võtmise vorm” (artikkel 2), mille panevad toime riigi esindajad või riigi nõusolekul tegutsevad isikud ning millele järgneb vabaduse võtmise fakti ning ohvrite asukoha varjamine riigi poolt. Sellisel viisil vabaduse võtmist ei õigusta ka mingid erakorralised asjaolud. Konventsiooni eesmärk on teha lõpp sellise küünilise võtte kasutamisele, mis võimaldab riikidel rängalt inimõigusi rikkuda, ilma et keegi sellest teada saaks.

 

ÜRO tähtsamad inimõigustealased lepingud

Leping

Järelevalvet teostab

Fakultatiivprotokollid

Konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1965)

Rassilise diskrimineerimise
kaotamise komitee

 

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste
rahvusvaheline pakt (1966) 

Inimõiguste komitee

Esimene protokoll, millega kehtestatakse isikute kaebuste läbivaatamise kord. Teine protokoll: surmanuhtluse kaotamise kohta.

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (1966)

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee

Fakultatiivprotokoll, millega tunnistatakse komitee õigust võtta vastu üksikisikute või rühmade teateid (2008).

Lapse õiguste konventsioon (1989)

Lapse õiguste komitee

Esimene protokoll: laste osalus relvakonfliktis (2000). Teine protokoll: laste müük, lapsprostitutsioon ja lapspornograafia (2000).

Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979)

Naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee

Fakultatiivprotokoll: individuaalkaebuste esitamise õigus.

Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon (1984)

Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise vastane komitee

Protokoll, millega nähakse ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste külastused kinnipidamiskohtadesse. Järelevalve: piinamise tõkestamise alakomitee (2002).

Konventsioon võõrtööliste ja nende
pereliikmete õiguste kaitse kohta (1990)

Võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse komitee

 

Puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006)

Puuetega inimeste õiguste komitee

 

Fakultatiivprotokoll, millega lubatakse isikutel ja rühmadel esitada komiteele pöördumisi.

Puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006)

Teadmata kadunud isikute kaitse komitee

 
     

 

Kindlate rühmade kaitse ÜRO ja Euroopa tasandil

Lisaks üksikisikute põhiõiguste tunnustamisele tunnustatakse mõne inimõigustealase dokumendiga ka teatud rühmade õigusi. Selline eriline kaitse kehtestatakse nende rühmade varasema diskrimineerimise tõttu ning nende ebasoodsa ja haavatava olukorra tõttu ühiskonnas. Erilise kaitsega ei anta kõnealustele rühmadele uusi ega täiendavaid inimõigusi, vaid püütakse tagada, et kõik inimesed saaksid inimõiguste ülddeklaratsioonis nimetatud õigusi ka tegelikult teostada. Seetõttu ei ole õige teha nägu, et vähemusrühmade liikmetel on rohkem õigusi kui enamusel. Vähemustele antud eriõiguste eesmärk on lihtsalt tagada neile võrdsed võimalused kodaniku- ja poliitiliste, sotsiaalsete, majanduslike ja kultuurialaste õiguste teostamisel. Allpool on loetletud mõned rühmad, kelle suhtes on kohaldatud erilist kaitset.

Vähemused

Riigid kaitsevad oma territooriumil elavate vähemuste olemasolu ning nende rahvuslikku või etnilist, kultuurilist, usulist ja keelelist identiteeti ning loovad tingimused, mis soodustavad sellise identiteedi arengut.

ÜRO deklaratsioon vähemustesse kuuluvate isikute õiguste kohta

Vähemuse mõistet ei ole rahvusvahelistes inimõigustealastes dokumentides üheselt defineeritud, kuid üldjuhul kirjeldatakse neid kui isikuid, kelle rahvuslikud või etnilised, usulised või keelelised tunnused erinevad elanikkonna enamuse omast ning kes soovivad neid tunnuseid säilitada. Vähemused on kaitstud:

  • ÜRO tasandil kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 27 ning 1992. aastal vastu võetud deklaratsiooniga rahvuslikesse või
    etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste kohta; 

  • Euroopa tasandil siduva vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooniga, mille alusel on loodud sõltumatutest ekspertidest koosnev järelevalveorgan: vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee. Ka Euroopa Nõukogu teistes töösektsioonides tegeletakse vähemuste kaitsega: selles töös on olulised näiteks Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta, rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon ning inimõigusvolinik; 
  • Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) juures tegutseva vähemusrahvuste voliniku tegevuse ja vastavate OSCE dokumentidega.

Lapsed

Lapse all mõistetakse iga alla 18-aastast inimolendit, kui lapse suhtes kohaldatava seaduse põhjal ei loeta teda varem täisealiseks.

ÜRO lapse õiguste konventsioon 

Laste kaitse on põhiliselt tagatud ÜRO tasandil 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga, mis on maailma kõige enam ratifitseeritud konventsioon (seda pole ratifitseerinud ainult Ameerika Ühendriigid ja Somaalia). Konventsioon tugineb neljale põhimõttele: diskrimineerimise keeld, kohustus tegutseda lapse parimates huvides, õigus elule, ellujäämisele ja arengule ning lapse arvamusega arvestamine.

Aafrikas on laste põhiõigused tagatud lapse õiguste ja heaolu Aafrika hartaga, milles on arvestatud mandri eripäraste tingimustega. Harta jõustus 1999. aastal. Islami Konverentsi Organisatsioon võttis 2004. vastu pakti lapse õiguste kohta islamis. 2010. aastal alustas tööd naiste ja laste õiguste edendamise ja kaitse ASEANi komisjon.

1. juulil 2010. aastal jõustus Euroopa Nõukogu konventsioon, milles käsitletakse laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest. See on esimene dokument, milles tunnistatakse kriminaalkuriteoks laste seksuaalse kuritarvitamise erinevad vormid, kaasa arvatud kodus või perekonnas toimuvad kuritarvitused.

Pagulased

Pagulaste õigused on eraldi tagatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ning ÜRO pagulaste ülemvoliniku tegevusega. Aafrika on ainus piirkond, kus on vastu võetud ka eraldi dokument pagulaste kaitse kohta: 1969. aasta konventsioon, milles käsitletakse pagulastega seotud eriaspekte. Euroopas pakub teatavat kaitset ka Euroopa inimõiguste deklaratsioon.

Naised

Naiste õigused on eraldi kaitstud ÜRO konventsiooniga naistevastase diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979), mille eesmärk on edendada kogu maailmas sugudevahelist võrdõiguslikkust.

Euroopa Nõukogu võttis 2009. aastal vastu deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse elluviimise kohta. Deklaratsiooniga märgiti 20 aasta möödumist naiste ja meeste võrdsust käsitleva eelmise deklaratsiooni vastuvõtmisest. 2009. aasta deklaratsiooni eesmärk on kaotada sugudevaheline ebavõrdsus nii tegelikus elus kui ka seadustes. Selles kutsutakse liikmesriike üles kõrvaldama meeste ja naiste ebavõrdsuse struktuurseid põhjusi, tagades naiste majandusliku iseseisvuse ja võimestamise, väljakujunenud stereotüüpide kaotamise, naiste inimväärikuse ja inimõiguste rikkumise lõpetamise tõhusate abinõudega soopõhise vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi arvestamise valitsemisotsustes.

Muud rühmad

Eriline kaitse on tagatud ka muudele rühmadele, näiteks puudega inimestele, kuna nad on ühiskonnas nõrgemal positsioonil ning seetõttu on nende õiguste rikkumise oht suurem. Seda on käsitletud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mida tutvustatakse põhjalikumalt 5. peatükis.

Rahvusvahelisel tasandil on eraldi kaitse kehtestatud ka näiteks põlisrahvaste suhtes, 2007. aasta ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooniga, mis ei ole küll veel õiguslikult siduv dokument.

Küsimus: Kas teie ühiskonnas on veel elanikerühmi, kes vajaksid erilist kaitset?

Piirkondlikud dokumendid

Eelnevast nähtub, et rahvusvaheliste ja piirkondlike dokumentidega tagatakse üldjuhul ühtesid ja samu miinimumnorme, kuid need võivad erineda rõhuasetuse või piirkondlikult oluliste probleemide käsitlemise poolest. Näiteks Aafrika piirkonnas oli riigisiseste põgenike probleem tähtsal kohal juba enne, kui sellele hakati tähelepanu pöörama ÜROs. Sarnaselt loodi kinnipidamisasutuste külastamise võimalus piinamise ärahoidmiseks esmalt Euroopas, enne kui samasugune mehhanism lisati fakultatiivprotokolliga ka ÜRO piinamisvastasele konventsioonile. Need näited toovad hästi esile selle, kuidas piirkondlikud ja rahvusvahelised normid ja mehhanismid täiustavad inimõiguste edendamist ja kaitset.

Piirkondlike inimõigustealaste normide ja süsteemide praktiline eelis seisneb selles, et nende koostamisel on üldjuhul arvestatud piirkonna geograafilist, ajaloolist, poliitilist, kultuurilist ja sotsiaalset eripära. Nad on „kodule lähemal” ning tänu sellele võivad saada riikidelt suuremat toetust. Samuti on nad poliitikakujundajatele, poliitikutele ja ohvritele paremini kättesaadavad. Seetõttu võime neid pidada inimõiguste tagamise teiseks „rindejooneks”, kui lähtume sellest, et esimene joon on siseriiklik ja kolmas joon rahvusvaheline tasand.

Viiest maailmajaost neljas on kehtestatud oma piirkondlikud inimõiguste kaitse süsteemid. Piirkondlike dokumentide eesmärk on sõnastada inimõiguste normid ja mehhanismid piirkondlikul tasandil, alahindamata sealjuures inimõiguste universaalsust. Piirkondlike süsteemide arengu käigus on seoses majanduslike, ajalooliste või poliitiliste põhjustega aeg-ajalt tekkinud vajadus sõnastada piirkondlikke inimõigustealaseid kohustusi, mis sageli kindlustavad ÜRO süsteemi mehhanisme ja tagatisi. On ka palju selliseid näiteid, kus piirkondlikud normid on rahvusvahelistest rangemad. Näiteks Aafrikas on lisaks pagulastele tunnustatud ka riigisiseste põgenike kaitse vajadust.

Piirkondlikud inimõiguste-alased normid on ÜRO normidest tihti rangemad ning kindlustavad neid.

Ameerikas tegutseb Ameerika Riikide Organisatsioon ning sealne põhiline siduv dokument on 1969. aasta Ameerika inimõiguste konventsioon.

Aafrikast võime leida 1986. aastal Aafrika Liidus (varem Aafrika Ühtsuse Organisatsioon) vastu võetud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta. 

Aasias ei ole seni veel üldist inimõiguste kaitse süsteemi välja kujunenud ning ainsaks dokumendiks on mittesiduv 1998. aasta Aasia inimõiguste deklaratsioon.

Euroopa dokumendid

Euroopas on Euroopa Nõukogu raames hästi välja kujunenud inimõiguste kaitse süsteem, mille alustaladeks on Euroopa inimõiguste konventsioon ning Strasbourgis asuv Euroopa Inimõiguste Kohus.

Küsimus: Miks teie arvates on eri piirkonnad pidanud vajalikuks kehtestada kohalikud inimõiguste kaitse süsteemid?

Euroopa Nõukogu oma 47 liikmesriigiga on mänginud inimõiguste edendamisel Euroopas otsustavat rolli. Selle peamine inimõigustealane dokument on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (lühemalt ka Euroopa inimõiguste konventsioon). Konventsiooni on vastu võtnud kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid, kuna see on liikmeks võtmise eeltingimus. Konventsioon kiideti heaks 1950. aastal ning see jõustus kolm aastat hiljem. Sellega tagatakse kodaniku- ja poliitiliste õiguste kaitse ning selle peamiseks tugevuseks on järelevalvemehhanism ehk Euroopa Inimõiguste Kohus. Seda kohut ning selle praktikat imetletakse kogu maailmas ning selle otsustele on viidanud nii ÜRO kui ka paljude riikide riigikohtud.

Samuti nagu ÜRO tasandil, on sotsiaalsed ja majanduslikud õigused ka Euroopas tagatud eraldi dokumendiga. Muudetud Euroopa sotsiaalharta on siduv dokument, milles sätestatud õigused võimaldavad kaitsta Euroopa elanike elatustaset. Hartale on alla kirjutanud 45 liikmesriiki ning 2010. aasta seisuga oli selle ratifitseerinud 30 riiki.

Lisaks neile kahele peamisele dokumendile on Euroopa Nõukogus seoses inimõigustega vastu võetud spetsiifilisemaid dokumente ja konventsioone, mis täiendavad Euroopa inimõiguste konventsiooniga kehtestatud tagatisi ja sätteid, keskendudes konkreetsetele olukordadele või elanikerühmadele. Tavapäraseid järelevalvesüsteeme täiendavad mitmed sõltumatud institutsioonid, näiteks rassismi ja sallimatuse vastane Euroopa komisjon ja inimõigusvolinik. Euroopa Nõukogu peaks oma inimõigustealases töös olema suuteline arvesse võtma ka sotsiaalseid, teaduslikke ja tehnoloogilisi arenguid ning võimalikke uusi probleeme.

Inimõiguste areng

Inimõigustealased dokumendid kajastavad meie praegust arusaama sellest, mida on vaja teha inimväärikuse tagamiseks. Väga tõenäoliselt on sellised dokumendid alati ajast ühe sammu võrra maas, kuna neis käsitletakse selliseid probleeme, mille olemasolu on juba tunnustatud. Selle kõrval on aga meie ühiskondades ka veel nii sügavalt institutsionaliseerunud ja juurdunud probleeme, et me ei ole veel õppinud neid nägema õiguste rikkumisena.

Euroopa Nõukogu püüab oma töös Ministrite Komiteele välja pakkuda uusi sotsiaalseid meetmeid, mis aitaksid lahendada liikmesriikides tekkivaid ning nõukogu pädevusalasse kuuluvaid probleeme. Sellisteks meetmeteks võivad olla näiteks ettepanekud uute õigusnormide vastuvõtmise või olemasolevate muutmise kohta. Selliselt arenevad ja püsivad ajakohasena näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlused, nii jõuti surmanuhtlust keelustavate sätete vastuvõtmiseni ning samal kombel on sündinud konventsioonil põhinevad uued dokumendid, näiteks 2005. aastal vastu võetud inimkaubanduse vastaste meetmete konventsioon.

Selles mõttes on inimõigustealaste dokumentide muutmine ja täiustamine lõppematu protsess. Meie muutuvate arusaamade, kohtupraktika ja ennekõike tugevneva huvikaitse mõjul toimub pidev inimõiguste sfääri vormimine ja laiendamine. Kuigi inimõigustealaste konventsioonide ja lepingute sätted jäävad mõnikord alla meie ootustele, ei peaks see panema kahtluse alla inimõigustest tulenevat lootust inimkonna jaoks. Inimõigustealase õiguse sätted on enamasti nõrgemad, kui õiguste kaitsjad sooviksid, kuid samas on need neile kõige kindlamaks toetuspinnaks.

Euroopa Nõukogu peamised inimõigustealased dokumendid ja nende rakendusmehhanismid

Image: Main human rights instruments and implementation mechanisms of the Council of Europe

Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemine

Kõik inimõigustealased dokumendid, olgu tegemist ÜRO, Euroopa Nõukogu või OSCE normidega, sisaldavad mittediskrimineerimise ja võrdsuse tagatisi. ÜRO tasandil jõustus rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta 1969. aastal ning selle nõuete täitmist kontrollib ekspertidest koosnev rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee. Komitee võtab vastu ja vaatab läbi riikide aruandeid konventsiooni nõuete täitmise kohta ning kasutab vajadusel varajase hoiatamise menetlust, mille eesmärk on ennetada sallimatusest tingitud olukordi, mis võivad üle kasvada konfliktiks ja konventsiooni tõsiseks rikkumiseks. Samuti on olemas individuaalkaebuste vastuvõtmise menetlus, mida kasutatakse juhul, kui osalisriik on seda lubanud. Euroopa Liidu rassilise võrdsuse direktiivi omakorda kohaldatakse riigi ja erasektori töösuhete ning kaupade müügi ja teenuste osutamise suhtes.

Rassismi ja sallimatuse vastane Euroopa komisjon (ECRI) on Euroopa Nõukogu institutsioon. Selle 1993. aastal asutatud komisjoni eesmärk on võidelda rassismi, ksenofoobia, antisemitismi ja sallimatuse vastu kogu Euroopas, lähtudes inimõiguste kaitse aspektist. ECRI tegevus hõlmab kõiki meetmeid, millega võideldakse vägivalla, diskrimineerimise ja eelarvamuste vastu, millega isikud või rühmad võivad kokku puutuda rassi, nahavärvi, keele, usutunnistuse, kodakondsuse, rahvuse või etnilise päritolu tõttu.

ECRI liikmed määravad ametisse riikide valitsused, võttes aluseks isikute põhjalikud teadmised sallimatuse vastu võitlemise valdkonnas. Nad esindavad komisjoni töös ainult iseennast ja tegutsevad sõltumatute liikmetena. ECRI tegevusel on kolm põhisuunda:

  • riigipõhine lähenemisviis, mis seisneb iga liikmesriigi olukorra süvaanalüüsis ning konkreetsete ettepanekute väljatöötamises, millele järgneb nende elluviimise kontroll; 
  • töö üldiste teemadega (hea tava näidete kogumine ja levitamine, et näitlikustada ECRI soovituste rakendamist praktikas ning üldiste poliitikasoovituste vastuvõtmine); 
  • töö ühiskonnas, kaasa arvatud teadlikkuse tõstmise ja teabe jagamise üritused liikmesriikides, koostöö riiklike ja kohalike vabaühendustega, rassismivastaste sõnumite edastamine ning õppematerjalide koostamine.

Euroopa inimõiguste konventsiooni protokoll nr 12 

Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokoll nr 12 võeti vastu 2000. ja jõustus 2005. aastal. 2011. aasta alguse seisuga oli sellele alla kirjutanud 19 riiki ja selle oli ratifitseerinud 18 riiki. Protokollis käsitletakse põhiliselt diskrimineerimise keelustamist.

Diskrimineerimise keeld on kehtestatud juba ka Euroopa inimõiguste konventsiooniga (artikkel 14), kuid seda peetakse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti vastavate sätetega võrreldes ebapiisavaks. Peamine põhjus seisneb selles, et erinevalt nimetatud dokumentidest keelustatakse artiklis 14 diskrimineerimine üksnes õiguste ja vabaduste kasutamise suhtes, mitte aga üldiselt. Kõnealuse protokolli jõustumisega omandas diskrimineerimise keeld konventsiooni ülejäänud sätetega võrreldes iseseisva staatuse. Inimõiguste kohus tuvastas kõnealuse sätte rikkumise esmakordselt 2009. aastal kohtuasjas Sejdič ja Finci vs. Bosnia ja Hertsegoviina (GC, nr 27996/06 ja 34836/06, 22. detsember 2009).

Inimõiguste jõustamine

Kuidas saame tagada, et kehtestatud kaitsemehhanismid toimivad? Kes või mis sunnib riike oma kohustusi täitma?

Riiklikul tasandil teevad seda tööd kohtud – eeldusel, et inimõigustealased dokumendid on ratifitseeritud või siseriiklikku õigusesse üle võetud. Sõltuvalt riigist võivad sellega tegeleda ka ombudsmanid, inimõiguste komiteed, inimõiguste nõukogud, parlamendikomiteed jne.

Peamised rahvusvahelise järelevalve organid on komisjonid, komiteed ja kohtud, mis kõik koosnevad sõltumatutest ekspertidest või kohtunikest, kellest keegi ei esinda ühtegi kindlat riiki. Nimetatud organite kasutatavad põhimehhanismid on:

  • kaebused (esitavad üksikisikud, rühmad või riigid), 
  • kohtuasjad, 
  • aruandemenetlused.

Kuna kõigi inimõigustealaste dokumentide ja piirkondlike süsteemide puhul ei kasutata alati sama menetlust, aitavad olukorda selgitada mõned näited.

Kaebused

Riigi vastu suunatud kaebused esitatakse pädevale komisjonile või komiteele. Seda nimetatakse tavaliselt kohtulaadseks menetluseks. Järelevalveorgan teeb kaebuse kohta otsuse ning riikidelt eeldatakse selle täitmist, kuigi õiguslikult kehtivat täitemenetlust selleks ei ole. Tihti peab riik kaebuste lahendamise süsteemiga nõustumist kinnitama eraldi deklaratsioonis või fakultatiivprotokolli ratifitseerimisega. Selliste kaebustega tegelevad näiteks inimõiguste komitee, rassilise diskrimineerimise kaotamise komitee (ÜRO süsteemis) ja Ameerika inimõiguste komisjon (Ameerika Riikide Organisatsioonis).

Küsimus: Milliseid sanktsioone saaks kasutada siis, kui me looksime rahvusvahelise inimõiguste kohtu?

Kohtuasjad

Euroopa Inimõiguste Kohus

Ameerika Inimõiguste Kohus

Aafrika Inimõiguste ja Rahvaste Õiguste Kohus

Praeguse seisuga on olemas kolm alalist piirkondlikku kohtuorganit, mis teostavad järelevalvet inimõiguste tagamise üle: Euroopa Inimõiguste Kohus, Ameerika Inimõiguste Kohus ning Aafrika Inimõiguste ja Rahvaste Õiguste Kohus. Ameerika Inimõiguste Kohtu asutas Ameerika Riikide Organisatsioon 1979. aastal, et tõlgendada ja jõustada Ameerika inimõiguste konventsiooni. Aafrika kohus on kõige noorem piirkondlik kohus, mis loodi 2004. aasta jaanuaris. Kohus teeb otsuseid Aafrika Liidu liikmesriikide suhtes seoses inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta nõuete täitmisega. Tansaanias Arushas asuva kohtu kohtunikud valiti ametisse 2006. aastal ning oma esimese otsuse tegid nad 2009. aasta detsembris, kuulutades, et neil ei ole pädevust arutada kohtuasja Yogogombaye vs. Senegal.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus

Rooma statuudi ratifitseerimisega 60 riigi poolt sündis 2002. aastal esimene alaline rahvusvaheline kriminaalkohus, mille ülesanne on arutada sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidiga seotud kohtuasju. Rahvusvaheline Kriminaalkohus mõistab kohut üksikisikute üle, keda süüdistatakse inimsusevastastes kuritegudes, genotsiidis ja sõjakuritegudes, kuid kohus võib arutada üksnes neid juhtumeid, mida riiklikud kohtud ei taha või ei suuda uurida. Praeguseks on Rahvusvaheline Kriminaalkohus uurinud viit juhtumit, mis leidsid aset Ugandas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Sudaanis (Darfur) ja Keenias. Selle teedrajav pretsedendiõigus on aidanud süvendada inimõiguste mõistmist, näiteks seoses genotsiidile õhutamisega ning õigusega vabadele ja õiglastele valimistele.

International Court of Justice

Rahvusvaheline Kohus on ÜRO põhiline kohtuorgan. Sellel on kahetine roll: lahendada riikide algatatud õigusvaidlusi vastavalt rahvusvahelisele õigusele ning esitada õigusküsimustes nõuandvaid arvamusi. Hagiavalduse riigi vastu saab esitada ainult teine riik ning enamik kohtuasju on seotud riikidevaheliste lepingutega. Tegemist võib olla nii riikidevahelisi suhteid (näiteks kaubandussuhted või territooriumiküsimused) kui ka inimõigusi käsitlevate lepingutega. Üksikisikud ei saa Rahvusvahelisele Kohtule avaldusi ega nõudeid esitada. Siiski on kohus kaasa aidanud inimõiguste arengule seeläbi, et on tõlgendanud ja täpsustanud inimõigustealaseid reegleid ja põhimõtteid riikide ja rahvusvaheliste institutsioonide algatatud kohtuasjades. Käsitletud on selliseid õigusi nagu enesemääramisõigus, diskrimineerimise keeld, liikumisvabadus, piinamise keeld jne.

Euroopa Inimõiguste Kohtu, Euroopa Kohtu ja Rahvusvahelise Kohtu rollide jaotus tekitab inimestes tihti segadust. Tegelikult on kõik need kolm organit väga erinevad nii oma geograafilise pädevusala kui ka neis arutatavate kohtuasjade poolest.

Euroopa Kohus on Euroopa Liidu organ. Selle kohtu põhiülesanne on tagada, et eri liikmesriigid ei tõlgendaks ega kohaldaks ELi õigust erinevalt. Kohus lähtub ELi õigusest, mitte inimõigustealastest dokumentidest, kuid mõnikord võib ELi õigus seostuda ka inimõiguste teemadega.

Rahvusvaheline Kohus on ÜRO peamine kohtuorgan ja selle ülesandeid on eespool selgitatud.

Euroopa Inimõiguste Kohus

Inimõiguste kohus tegi 2009. aastal 1625 otsust ehk rohkem kui neli otsust päevas (koos nädalavahetuste ja riigipühadega).

Strasbourgis asuv Euroopa Inimõiguste Kohus on kuulus mitmel põhjusel, kuid eelkõige ehk selle tõttu, et kohus annab Euroopa inimõiguste konventsiooni tekstile sisu ja tähenduse. Üks selle kohtu põhilisi eeliseid on kohustusliku kohtualluvuse süsteem, mis tähendab, et niipea kui riik on Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud, allub see automaatselt ka inimõiguste kohtule. Inimõigustega seotud kaebusi osalisriigi vastu võib kohtule esitada alates konventsiooni ratifitseerimise hetkest.

Teine kohtu edu põhjus peitub selle otsuste toimivuses. Riigid peavad kohtu lõppotsust täitma. Täitmist kontrollib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee.

Kõigis Euroopa Inimõiguste Kohtus arutatavates asjades on võimalik ka pooltevaheline kokkuleppemenetlus. Kohus on suutnud aja jooksul areneda. Kui see 1959. aastal asutati, töötas kohus üksnes osaajaga ning koostöös Euroopa inimõiguste komisjoniga. Koos kohtuasjade arvu suurenemisega tekkis vajadus ka alalise kohtu järele ning see loodi 1998. aasta novembris. Kohtuasjade arvu kasv on selge märk kohtu edukast tööst, kuid teisalt on suur töökoormus hakanud süsteemi kvaliteeti ja tõhusust ohustama. Inimesed teavad, et see kohus on olemas ja suudab neid aidata, kui neile tundub, et nende põhiõigusi on rikutud. Siiski tuleb Euroopa inimõiguste konventsiooni kehtivus ja toimivus tagada eelkõige riiklikul tasandil vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele, mis ütleb, et esimeses järgus vastutavad inimõiguste rikkumise ärahoidmise ning toimunud rikkumiste heastamise eest riigid.

Menetlus Euroopa Inimõiguste Kohtus

Image: Proceedings before the European Court of Human Rights

Allikas: www.echr.coe.int

Mõned Euroopa Inimõiguste Kohtu tööd iseloomustavad kohtuasjad

  • Soering vs. Ühendkuningriik (juuni 1989): juhtum puudutas meest, keda taheti Ameerika Ühendriikidele välja anda. Ühendriikides oleks mees pidanud astuma mõrvas süüdistatuna kohtu ette ning süüdimõistmise korral oleks talle määratud surmanuhtlus. Kohus asus seisukohale, et mehe saatmine tagasi USAsse oleks vastuolus piinamise, ebainimliku või muu alandava kohtlemise või karistamise keeluga (Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 3). Otsuse laiem tähendus seisnes selles, et Euroopa Nõukogu liikmesriigis asuva isiku kaitse laienes ka väljapoole Euroopat. Sama põhimõtet oli järgitud ka muudes kohtuasjades, näiteks Jabari vs. Türgi (juuli 2000), ning see on kaitsnud varjupaigataotlejaid tagasisaatmise eest riiki, kus nende elu satuks ohtu. 
  • Tyrer vs. Ühendkuningriik (märts 1978): selles asjas leidis kohus, et alaealise õiguserikkuja kehaline karistamine on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooniga, sest sellega rikutaks artikli 3 alusel tagatud piinamise, alandava ja ebainimliku kohtlemise või piinamise keeldu. Kohtu sõnastuses: „Tema karistamine – mida tehes teda koheldi kui ametivõimude meelevallas olevat objekti – kujutas endast rünnakut just selle vastu, mille kaitsmine on artikli 3 põhieesmärk, nimelt isiku väärikus ja isikupuutumatus.” See juhtum on hea näide sellest, kuidas kohus käib Euroopa inimõiguste konventsiooni tõlgendades kaasas ühiskonna muutuvate väärtushinnangutega. 
  • Kokkinakis vs. Kreeka (aprill 1993): see oli huvitav juhtum, kus käsitleti eri inimeste õiguste vastuolu. Probleemiks oli usupropaganda ning see, kas õigus oma usku õpetada (tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 9) rikub teise isiku õigust usuvabadusele. Kohus pidas vajalikuks selgelt eristada, kas tegemist on usu õpetamise, kuulutamise või ebaausal teel usuvahetusele veenmisega (näiteks pakkudes materiaalseid või sotsiaalseid hüvesid, kasutades vägivalda või ajupesu).
  • DH vs. Tšehhi Vabariik (november 2007): asja algatasid 18 roma last, kes kaebasid selle üle, et roma õpilasi paigutatakse õpiraskustega laste erikoolidesse, olenemata nende võimekusest. Sellega vähendati nende võimalusi hilisemas elus kõrgharidust omandada või paremat tööd saada. Oma otsuses leidis kohus esmakordselt, et artikli 14 nõudeid (diskrimineerimise keeld) oli rikutud seoses rassilise diskrimineerimise „mustriga” teatud avaliku elu sfääris, antud juhul riigikoolides. Kohus leidis, et süsteemse rassilise eraldamisega haridussüsteemis rikuti Euroopa inimõiguste konventsioonis (artikkel 14) sätestatud diskrimineerimise keeldu. Samuti märkis kohus, et neutraalselt sõnastatud üldine poliitika või meede võib toimida teatud rühma suhtes ikkagi diskrimineerivalt nende kaudse diskrimineerimise tõttu. See oli esimene juhtum, kus kritiseeriti hariduses kasutatavat süsteemse rassilise eraldamise probleemi. 

Küsimus: Kas teate mõnda olulisemat Euroopa Inimõiguste Kohtus teie riigi vastu algatatud kohtuasja?

Aruanded ja analüüsid

Enamasti nõutakse inimõigustealastes dokumentides, et riigid esitaksid regulaarselt aruandeid. Riigid koostavad neid vastavalt järelevalveorgani juhistele. Aruannete ning nende järgneva analüüsi eesmärk on avameelne teabevahetus seoses probleemidega asjaomaste õiguste tagamisel. Aruanded vaadatakse avalikult läbi riigiga peetava dialoogi käigus. Riiklikke aruandeid käsitletakse koos vabaühenduste esitatud variaruannetega, mille aluseks on ühenduste endi allikad ja analüüsid antud riigi tegevuse kohta. Pärast riigi esindajate ja järelevalveasutuse sõltumatute ekspertide vahel peetud dialoogi annab järelevalveasutus välja oma tähelepanekud selle kohta, kuidas riik on täitnud asjaomases siduvas dokumendis sätestatud norme. Tähelepanekutes käsitletakse riigi tegevuse positiivseid ja negatiivseid aspekte. Selliste regulaarsete aruannete esitamine on nõutav näiteks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti ning naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni kohaselt.

Lisaks riikidega dialoogi pidamisele võidakse järelevalveasutustele anda õigus ka kohapealsete külastuste tegemiseks, et inimõiguste olukorda oma silmaga vaadelda. Enamasti on selliste külastuste tegemiseks vaja riigi igakordselt antavat eraldi luba. Samas töötatakse selle nimel, et külastuste tegemise luba muutuks tähtajatuks. Näiteks võiksid riigid esitada tähtajatu kutse, mis lubab ÜRO erivolitustega ekspertidel neid igal ajal külastada.

Samuti on seoses mitmete dokumentidega välja töötatud kindlamaid menetlusi, mis võimaldavad pidevaid külastusi koos sekkumisega, et inimõiguste rikkumistele ei saaks üksnes tagantjärele reageerida, vaid et neid saaks ka ennetavalt ära hoida.

Piinamisvastane konventsioon takistab Euroopas vabadusest ilma jäetud inimeste väärkohtlemist.

Üks selline näide on seotud piinamise ning muu ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase Euroopa konventsiooniga (1987). Konventsiooni täitmise kontrollimiseks külastavad piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase Euroopa komitee liikmed kinnipidamisasutusi, näiteks vanglaid, noortevanglaid, politseijaoskondi, sõjaväeosasid ja psühhiaatriahaiglaid. Komitee liikmed vaatlevad, kuidas kinnipeetavaid koheldakse ning annavad vajadusel soovitusi, kuidas paremini tagada piinamise ja ebainimliku kohtlemise keelu täitmist. Selle mehhanismi alusel on hiljem loodud ka sarnane ÜRO mehhanism. Piinamisvastase komitee esindajad külastavad konventsiooniga ühinenud riike regulaarselt, kuid võivad vajadusel korraldada ka plaaniväliseid külastusi. 9. augusti 2012. aasta seisuga oli komitee teinud 323 külastust ning avaldanud 272 raportit.

Piinamisvastase konventsiooni alusel esitatud aruanded on tavaliselt avalikud: http://www.cpt.coe.int

Piinamisvastase komitee töö olulisus tuli hästi esile seoses Türgi vanglates aastatel 2000–2001 toimunud näljastreikidega. Türgi valitsus kavandas tol ajal vanglasüsteemis muudatusi ning mitmed vangid väljendasid oma vastuseisu reformidele näljastreigiga. Nende meeleavaldused muutusid vägivaldseks. Piinamisvastane komitee asus aktiivselt valitsuse ja näljastreikijatega läbirääkimisi pidama, uuris näljastreike ümbritsevaid sündmusi ning seda, kuidas koostatud seaduseelnõud Türgi vanglasüsteemi muudaksid. Alates 1999. aastast on komitee külastanud Türgit igal aastal, välja arvatud 2008. Viimasel ajal on külastatud ka Serbiat, Albaaniat ja Kreekat.

Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik

Euroopa Nõukogu inimõigusvoliniku büroo loodi 1997. aastal. Selle sõltumatu institutsiooni ülesanne on edendada arusaamist inimõigustest ning tagada nende õiguste täielikud teostamisvõimalused Euroopa Nõukogu liikmesriikides. Voliniku valib Parlamentaarne Assamblee ühekordseks kuueaastaseks ametiajaks.

Volinik on ilma õigusemõistmisvolitusteta institutsioon, mille tegevus täiendab teiste Euroopa Nõukogu inimõiguste valdkonna institutsioonide tegevust. Volinik peab oma ülesandeid täitma täiesti sõltumatult ja erapooletult, arvestades Euroopa inimõiguste konventsiooni või Euroopa Nõukogu muude inimõigustealaste dokumentide alusel moodustatud järelevalveorganite pädevuspiire.

Inimõigusvoliniku mandaat hõlmab järgmisi ülesandeid:

  • inimõiguste tõhusa järgimise soodustamine ning liikmesriikide abistamine Euroopa Nõukogu inimõigusnormide rakendamisel; 
  • inimõigustealase hariduse ja teadlikkuse edendamine Euroopa Nõukogu liikmesriikides; 
  • inimõigustega seotud õiguslike ja praktiliste kitsaskohtade kindlakstegemine; 
  • riiklike ombudsmanide ja teiste inimõigusi kaitsvate struktuuride tegevuse toetamine; 
  • nõuannete ja teabe jagamine seoses inimõiguste kaitsega kogu piirkonnas. 

Volinik saab oma ametis lahendada kõiki tema pädevusalasse kuuluvaid küsimusi. Kuigi tal ei ole õigust vastu võtta üksikkaebusi, võib volinik tegutseda igasuguse talle laekunud teabe põhjal, mis puudutab Euroopa Nõukogu dokumentides sätestatud inimõiguste üldist kaitset.

Sellist teavet ja küsimusega tegelemise taotlusi võivad volinikule esitada valitsused, riikide parlamendid, ombudsmanid või sarnased institutsioonid, samuti üksikisikud ja organisatsioonid. Volinik on oma töö käigus välja andnud aruandeid, soovitusi, arvamusi ja seisukohti varjupaigataotlejate, sisserändajate ja romade inimõiguste kohta.

Euroopa Nõukogu inimõigusvoliniku institutsiooni ei tohiks segamini ajada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku institutsiooniga.

ÜRO inimõiguste ülemvolinik

Paljud vabaühendused tegid lobitööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ametikoha loomiseks ning sellekohane otsus tehti ÜRO inimõiguste maailmakonverentsil Viinis 1993. aastal. Otsuses soovitati, et Peaassamblee kaaluks kiiremas korras ülemvoliniku ametikoha loomist eesmärgiga edendada ja kaitsta kõiki inimõigusi. Seda tehtigi veel samal aastal.

ÜRO inimõiguste ülemvoliniku määrab ametisse ÜRO peasekretär ning kiidab heaks Peaassamblee. Määratav isik peab olema „kõrge moraaliga” inimõiguste ekspert, kelle põhiülesanne ÜRO ametnikuna on korraldada ÜRO tegevust inimõiguste valdkonnas. See hõlmab kõigi õiguste edendamist, kaitset ja teostamisvõimaluste tagamist, valitsustega dialoogi pidamist inimõiguste tagamise teemal, rahvusvahelise koostöö ja ÜRO korraldustegevuste toetamist kõigi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks. ÜRO tähtsaima inimõigustealase ametnikuna juhib ülemvolinik ka inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) ning selle piirkondlike ja riiklike esinduste tööd. Ülemvoliniku büroo toetab igakülgselt ÜRO tegevust inimõiguste alal ning töötab selle nimel, et edendada ja kaitsta inimõigusi ning jõustada universaalseid inimõigusnorme ning muu hulgas viia ellu inimõigustealase hariduse maailmaprogrammi.

Kas sellest piisab?

Paljud inimesed väidavad, et inimõiguste tagamise kehv seis maailmas on tingitud piisavate jõustamismehhanismide puudumisest. Sageli jääb riikide endi otsustada, kas nad täidavad neile antud soovitusi või mitte. Paljudel juhtudel sõltub üksikisiku või rühma õiguste tagamine praktikas sellest, kas riik tunnetab piisavalt survet, mis võib lähtuda rahvusvaheliselt üldsuselt, aga tihti ja suures osas ka vabaühenduste tegevusest. See ei ole kindlasti rahuldav olukord, sest võib kuluda hulk aega, enne kui ÜRO või Euroopa Nõukogu lõpuks mõne õiguste rikkumise juhtumiga tegelema asub.

Kas olukorra muutmiseks saab midagi ette võtta? Esiteks tuleb saavutada see, et riigid tagaksid inimõigusi riiklikul tasandil ning töötaksid välja toimivad riigisisesed mehhanismid rikkumiste heastamiseks. Samal ajal tuleb riikidele survet avaldada, et nad ühineksid selliste rahvusvahelise mehhanismidega, millel on olemas ka jõustamismenetlused.

Notes

2 http://www.un.org/en/globalissues/briefingpapers/humanrights/quotes.shtml