Image: Theme 'War and Terrorism' by Pancho

Et kuni põhilised inimõigused on võrdselt tagatud kõigile, olenemata rassist, kestab sõda. Et kuni selle päevani jääb unistus püsivast rahust, maailmakodaniku staatusest, rahvusvahelise kõlbluse valitsemisest üksnes mööduvaks illusiooniks, mille poole tuleb püüelda, kuid mida kunagi ei saavutata. Nüüd on kõikjal sõda.
Bob Marley 1

Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.  ÜRO põhikiri, artikli 2 lõige 4

Sõda, terrorism ja inimõigused

Sõjad ja terrorismiaktid muudavad inimõiguste reeglistiku kehtivuse sedavõrd küsitavaks, et see näib peaaegu kokku varisevat. Raske on näha inimõigusi olukorras, kus inimeste elu tahtlikult hävitatakse või nende kannatusi peetakse paratamatuks kahjuks massipommitamistes, mis põhjustavad otseselt või kaudselt haigusi, kannatusi, kodude hävingut ja surma. Sõjad halvendavad eranditult kõigi inimõiguste teostamisvõimalusi, eriti kui tegu on kauakestva konfliktiga. Tervishoiusüsteemid lagunevad, haridus kannatab, elamistingimused, töö, toidu- ja veevarud, õigussüsteem, ajakirjandus- ja sõnavabadus ning vastutus oma riigi või vastaspoole kuritarvituste eest muutuvad piiratumaks või kaovad sootuks. Laste, naiste, vähemusrühmade ja pagulaste õiguste teostamisvõimalused, mis juba rahuajal on kehvapoolsed, muutuvad sõja ajal peaaegu kindlasti veel väiksemaks.

Inimõigustealaste konventsioonidega tagatud kaitse ei lakka olemast relvakonfliktide ajal2.Rahvusvaheline Kohus

Sõda ja terrorism tähendavad inimsuse kokkuvarisemist. Need õõnestavad ja heidavad kõrvale inimõiguste kõige kesksemaid väärtusi ning neid kaitsvat õigussüsteemi. Kuid inimõigused toimivad isegi sellise kokkuvarisemise keskel, olgugi et nõrgestatud kujul. Nad ei suuda ära hoida küll kogu kurja, kuid nad võivad pakkuda mingil määral kaitset ning lootust õigluse võidulepääsemisele.

Sõjad ja riiklikud eriolukorrad võimaldavad riikidel mõnede oma inimõigustealaste kohustuste suhtes erandeid teha või nende täitmise ajutiselt peatada. Kuid on teatud inimõigusi, näiteks õigus elule ja piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld, mida tuleb austada alati ja igas olukorras. Neid peetakse sedavõrd tähtsaks ja põhjapanevaks, et neid ei tohi rikkuda isegi siis, kui tekib oht riigi julgeolekule.

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 2011. aastal3 (kohtuasjas Al-Skeini ja teised vs. Ühendkuningriik), et Ühendkuningriik oli Iraagis Basras läbi viidud julgeolekuoperatsioonide käigus rikkunud mitmete tsiviilelanike suhtes Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 2 (õigus elule). See oli esimene omataoline kohtuotsus, milles leiti, et Euroopa inimõiguste konventsioon kehtib ka sõja ajal, välisriikide territooriumil ning kogu piirkonnas, mille üle konventsiooni osalisriik omab tegelikku kontrolli. Muudes kohtuasjades on leitud, et vangide kohtlemine vangilaagrites vastas piinamise tunnustele.

Millal on sõda sõda?

Sõjal ja terrorismil on palju sarnaseid jooni. Mõlemaga kaasneb äärmuslik vägivald, mõlemad on ajendatud poliitilistest, ideoloogilistest või strateegilistest eesmärkidest ning mõlema puhul ründab üks inimrühm teist. Mõlemal on elanikkonna jaoks kohutavad tagajärjed, olgu need siis tahtlikud või mitte. Sõjad on tavaliselt suurema ulatusega ning põhjustavad rohkem hävingut, sest sõdu peavad sageli riigid, kelle käsutuses on sõjaväed ja tohutud relvaarsenalid. Terroristlike rühmituste sõjalised oskused ja rahalised vahendid ei ole tavaliselt võrreldavad riikide omadega.

Kuid lisaks meetodite ja vägivalla ulatuse erinevustele käsitletakse sõda ja terrorismi erinevalt ka rahvusvahelises õiguses. Need erinevused ei ole alati selgepiirilised ning isegi eksperdid võivad olla eriarvamusel, kas mõni vägivaldne aktsioon tuleks liigitada terrorismi, kodusõja, ülestõusu, enesekaitse, õigustatud enesemääramise või mõne muu kategooria alla.

Küsimus: 20. sajandil on tšetšeenid, abhaasid, kurdid, palestiinlased ja Iiri rahvuslased käsitanud oma tegevust sõjana koloniseeriva riigi vastu. Riigid omakorda on nimetanud selliste rühmituste tegevust terrorismiks. Kuidas tuleks otsustada, milline termin on õige?

Probleemid sõja määratlemisega

Mõnikord määratletakse sõdu selle järgi, et need leiavad aset riikide vahel. Kuidas aga sel juhul suhtuda kodusõdadesse või nn „terrorismivastasesse sõjasse”? Mõnikord arvatakse, et sõja aluseks on selle ametlik väljakuulutamine, kuid sel juhul jäävad määratluse alt välja mitme aasta jooksul läbi viidavad madala intensiivsusega pommitamiskampaaniad, näiteks Ameerika Ühendriikide rünnakud Pakistani piiridel või Iraagi lennukeelutsoonides 1990. aastatel.

Rääkida sõja võitmisest on sama hea, kui rääkida näiteks maavärina võitmisest.
Jeanette Rankin4

Kas sõja määratluse alla peaksid kuuluma ka majandus- või kaubandussõjad, mis mõlemad võivad olla äärmiselt ohvriterohked? Kas sanktsioonid on samuti teatav sõja vorm? UNICEFi hinnangul põhjustasid 1990. aastate sanktsioonid Iraagi vastu üle poole miljoni lapse (ja paljude täiskasvanute) surma.

Küsimus: Preisi kindral Carl von Clausewitz määratles sõda järgmiselt: „Sõda on niisiis jõu kasutamise akt, mille eesmärk on sundida vaenlast alistuma meie tahtele.” Kas nõustute selle definitsiooniga?

Mis on terrorism?

Terrorism on kindla eesmärgiga ähvardamine: terrori ähvardusel tahetakse panna inimesi tegema midagi, mida nad muidu ei teeks.
Igor Primoratz

Terrorism on veel üks termin, mida kõik meelsasti kasutavad, kuid mille täpses tähenduses ei suudeta kokku leppida. Isegi eksperdid vaidlevad endiselt selle üle, kuidas seda terminit tuleks kasutada. Väidetavalt on olemas üle saja erineva terrorismi definitsiooni, millest ükski pole üldtunnustatud.

Sellisel üksmeele puudumisel on väga praktilised tagajärjed. Näiteks ei ole ÜROs vaatamata üle 60 aasta kestnud katsetele suudetud vastu võtta terrorismivastast konventsiooni, sest liikmesriigid ei suuda terrorismi määratluses kokku leppida. ÜRO Peaassamblee lähtub terrorismi kohta tehtavates avaldustes enamasti järgmisest määratlusest:

„Kriminaalsed teod, mis kavatsetult või loodetult kutsuvad poliitilistel eesmärkidel esile hirmu avalikus üldsuses, inimeste gruppides või konkreetsetes inimestes, ei ole mingil juhul õigustatud mis tahes poliitilistel, filosoofilistel, ideoloogilistel, rassistlikel, etnilistel, religioossetel või muudel sarnastel kaalutlustel."5

Endisaegsed terroristid
Kolm kõige kuulsamat enne 18. sajandit tegutsenud „terroristlikku” rühmitust tegutsesid kõik religioossetel eesmärkidel. Seloodid olid 1. sajandil tegutsenud judaistlik rühmitus, kelle eesmärk oli roomlased Palestiinast välja ajada. Nad kasutasid halastamatuid meetodeid, näiteks pussitasid rahvakogunemistel ootamatult inimesi ja kadusid siis kiiresti rahva hulka.

  • Hašašiinid olid keskaegsed šiiidi moslemid, kelle eesmärk oli islamit puhastada ning kes ründasid väljapaistvaid usujuhte, kasutades tähelepanu võitmiseks selootidega sarnaseid meetodeid.
  • Thagid kuulusid India rühmitusse, mida mõnikord nimetatakse ka sektiks ning mis tegutses umbes 600 aasta jooksul, mõrvates rändajaid julmalt kägistamise teel ning väga kindlate reeglite järgi. Nemad pidasid sellistest rühmitustest kõige kauem vastu ning likvideeriti 19. sajandil tänu nende seast värvatud informaatoritele.

Küsimus: Kas tuumarelvaga ähvardamine peaks kuuluma terrorismi määratluse alla?

Terrorism: liigitus

Allpool loetletud tunnuseid on tihti peetud oluliseks, et otsustada, kas mingi tegu on „terroristlik” või mitte. Tuleb siiski arvestada, et kõik eksperdid ei ole nende suhtes ühel nõul.

  • Teol on poliitilised eesmärgid.

Terrorismiaktil on tavaliselt mingi kaugem ja strateegilisem eesmärk, mis ei piirdu akti otsese mõjuga Näiteks pommirünnakutega tsiviilisikute vastu tahetakse muuta avalikku arvamust, et sel teel valitsusele survet avaldada.

  • Teoga kaasneb vägivald või vägivallaga ähvardamine.

Mõned autorid arvavad, et ka vägivallaga ähvardamine võib kujutada endast terrorismiakti, kui seda uskuma jäädakse, sest see tekitab potentsiaalsetes sihtmärkides hirmu ning seda saab kasutada poliitilistel eesmärkidel.

Terrorismiakt = rahuaegne sõjakuritegu.

A.P. Schmid oma 1991. aasta aruandes ÜROle

  • Terroristlik tegu on kavandatud nii, et see avaldaks tugevat psühholoogilist mõju.

Sageli väidetakse, et terrorismiaktid on olemuselt juhuslikud, kuid tegelikult valib enamik terrorirühmitusi oma sihtmärke hoolikalt, et saavutada maksimaalset reaktsiooni ning võimaluse korral anda löök režiimi sümbolite pihta.

  • Terrorismiga tegelevad mitteriiklikud rühmitused, mitte riigid.

See on tõenäoliselt vaatlejate ja ekspertide seas kõige enam vaidlusi põhjustanud väide. Riikide meelest väljendab see terrorismiaktide põhiolemust, aga kui me ütleme, et terrorismiakte saavad toime panna ainult mitteriiklikud rühmitused, siis oleme juba ette otsustanud, et ükski riiklik vägivallategu ei saa kuuluda terrorismi määratluse alla, olgu see nii kohutav kui tahes.

  • Terrorismiga kaasneb teadlik rünnak tsiviilelanike vastu.

Sellegi tingimuse üle on paljud eksperdid vaielnud, sest sellega välistatakse võimalus, et rünnakud sõjaväelaste või muude riigiametnike, näiteks poliitikute või politsei vastu võivad olla terroristlikud.

Küsimus: Kas oskate terrorismi defineerida? Mille poolest erinevad terrorismiaktid muudest vägivalla vormidest?

Kas riigid saavad toime panna terrorismiakte?

Olen veendunud, et parim – ja ainus – strateegia terrorismi isoleerimiseks ja võitmiseks on inimõiguste austamine, sotsiaalse õigluse edendamine, demokraatia täiustamine ning õigusriigi põhimõtete järgimine.
Sergio Vieira de Mello

Sõna „terrorism” kasutati esmakordselt seoses Prantsusmaal 18. sajandi viimasel aastakümnel ning eriti aastatel 1793–1794 Maximilien Robespierre’i juhitud terrorirežiimiga (régime de la terreur). Neid aastaid iseloomustasid vägivaldsed repressioonimeetodid, kaasa arvatud poliitiliste vastaste üle kohtumõistmiseks moodustatud revolutsioonilise tribunali loal korraldatud massilised hukkamised. Eriti just selle perioodi lõpus mõisteti inimesi tihti süüdi ka ainult kahtluse alusel õiglast kohtumõistmist isegi teesklemata.

Kõige selle tagajärjel tekkis üldine hirmuõhustik: inimesed ei saanud ennast enam juhusliku vägivalla ohu ees turvaliselt tunda. Selliste sündmuste kaudu jõudis meie sõnavarasse sõna „terrorism”.

19. sajandi jooksul hakati terrorismi mõistet seostama rohkem võimu kukutada püüdvate riigisiseste rühmitustega, mitte enam niivõrd riiklike terrorisüsteemidega. Kogu Euroopas kasutasid revolutsioonilised rühmitused vägivalda, et valitsejaid või repressiivseks või ebaõiglaseks peetud riigistruktuure kukutada. Eelistatud meetodina kasutati üldiselt atentaate ning selliselt õnnestus tappa näiteks Vene keiser, Prantsuse president, Austria-Ungari keisrinna ja Itaalia kuningas.

20. sajandil, mis osutus ohvrite arvu ja võib-olla ka meetodite julmuse ja ebainimlikkuse poolest kõige kohutavamaks, kasutasid oma eesmärkide saavutamiseks vägivalda nii riikide valitsused kui ka mitteriiklikud rühmitused. Sajandi lõpuks aga oli terrorismi mõiste kitsenenud peaaegu eranditult ainult viimasele kategooriale. Selliseid mitteriiklikke rühmitusi varustavad sageli relvade, raha ja isegi väljaõppega teised riigid. Kas terroristlikke rühmitusi ettevalmistavad ja toetavad riigid on seetõttu terroristlikud riigid?

Küsimus: Kas teie arvates tuleks riikide tegevust nimetada „terroristlikuks”, kui see põhjustab rahva seas hirmu ja terrorit?

Jõu kasutamine rahvusvahelises õiguses

Tõde on sõjas alati esimene ohver.
Aeschylus

Rahvusvahelises õiguses on reguleeritud mitmeid olukordi, mis on seotud jõu kasutamisega riikide poolt. Mõnikord – nagu näiteks käesoleva osa alguses kasutatud tsitaadi puhul – kohaldatakse õigust olukordadele, kus üks riik kasutab jõudu või jõuga ähvardamist teise riigi suhtes. Sellised olukorrad liigitatakse üldiselt sõja mõiste alla ning neid reguleerivad ÜRO põhikiri ja Julgeolekunõukogu otsused. Mõnikord kohaldatakse õigust selle suhtes, millisel viisil sõjas jõudu kasutatakse, st kas seda tehakse õiguspäraselt või õigusvastaselt. Nende küsimustega tegeletakse rahvusvahelise humanitaarõiguse valdkonnas. Inimõigustealane õigus kehtib edasi ka sõja ajal, kuigi teatud õiguste piiramine riikide poolt võib olla lubatavam kui rahuajal.

Sõda rahvusvahelises õiguses

ÜRO põhikiri, Kellogg-Briandi pakt

Kõrged lepinguosalised kuulutavad oma rahva nimel pühalikult, et nad mõistavad hukka sõja kui rahvusvaheliste arusaamatuste lahendamisviisi ja loobuvad sõjast kui riigi poliitilisest vahendist lahendamaks probleeme teiste osapooltega.

Kellogg-Briandi pakt(samuti tuntud kui üldine sõjast lahtiütlemise pakt või Pariisi pakt)

Kellogg-Briandi pakt oli Esimesele maailmasõjale järgnenud rahupüüdluste kõige suurejoonelisem väljendusvorm, millele kirjutas 1928. aastal alla 15 riiki ja hiljem veel 47 riiki. Kuigi pakt ei hoidnud ära hilisemaid sõjalisi aktsioone osalisriikide vahel ega Teise maailmasõja puhkemist, oli selle sõlmimine oluline, sest sellega pandi alus rahuvastaste kuritegude ideele, mida kasutati keskse argumendina Nürnbergi protsessides. Nürnbergi põhimõtete6, kohaselt tähendab rahuvastane kuritegu agressioonisõja või rahvusvaheliste lepingutega vastuolus oleva sõja kavandamist, ettevalmistamist, algatamist ja pidamist.

Pühalik lahtiütlemine sõjast kui riikliku poliitika tegemise vahendist tähendab, et selline sõda on rahvusvahelise õiguse kohaselt õigusvastane ning sellist sõda kavandavad ja pidavad isikud […] panevad seda tehes toime kuriteo.

Nürnbergi protsessi otsusest

Pärast Nürnbergi protsesse sai liikmesriikide vastastikust jõukasutust reguleerivaks põhidokumendiks ÜRO põhikiri. Selles ei keelustata sõda täielikult, vaid lubatakse riikidel teatud rangelt määratletud tingimustel sõda pidada, kui see on vajalik enda kaitsmiseks. Siiski peavad ka sellised kaitsesõjad saama ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiidu, välja arvatud erandjuhtudel, kui on vaja kiiresti tegutseda enne, kui Julgeolekunõukogu saab kokku tulla.

Kaitsekohustus

Viimastel aastatel on mõned riigid propageerinud ideed, et kui mõni riik paneb oma rahva kallal toime ränki kuritarvitusi, näiteks tekib genotsiidioht, peaks ÜROl olema õigus ja kohustus inimeste kaitseks sekkuda. See hõlmab ka sõjaliste aktsioonide võimalust vastutava riigi vastu. Debati ajendiks sai Rwanda genotsiid, millesse rahvusvaheline üldsus ei sekkunud. Kosovo sõda peetakse üheks esimeseks sõjalise humanitaarse sekkumise näiteks ning sarnastest põhimõtetest lähtus ka NATO sõjaline sekkumine Liibüas 2011. aastal.

Genotsiid on tegu, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi.

Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon  (1948)7

Kaitsekohustuse idee ei ole täielikult vastuoludeta. Genotsiid ja muud sarnased teod, mille puhul kaitsekohustus rakendub, on tõepoolest kohutavad. Samas on kriitikud väitnud, et kaitsekohustust saab kasutada ka ettekäändena ning mõned sõjalised sekkumised ei ole tegelikult põhinenud reaalsel massikuritegude ohul, vaid on olnud pigem poliitilise iseloomuga. Jääb mulje, et on massikuritegusid, mille puhul kaitsekohustus ei rakendu, samas kui mõnikord sekkutakse ka siis, kui inimestele avalduv oht ei ole tegelikult sedavõrd suur. Ka kaitsekohustus sisaldab eeldust, et enne sõjaliste meetmete rakendamist peaksid sekkuvad riigid püüdma saavutada lahendust kõigi muude võimalike vahenditega. Alati ei ole selge, kas kõiki neid võimalusi on lõpuni kasutatud. Viimaks on kaheldud ka selles, kas sõda kui iseenesest kohutav ja hävitav nähtus on sobiv vahend, mida kasutada ülekohtu lõpetamiseks. Kas riigi pommitamine koos kõigi selle tagajärgedega saab olla parim moodus rahu edendamiseks ning pooltevahelise sageli väga sügavate juurtega konflikti lahendamiseks?

Küsimus: Kas sõda saab olla „kahest halvast parim”?

Sõja seadused

Isegi sõja ajal kehtivad teatud seadused, millega piiratakse sõdivate poolte tegevusvabadust, näiteks seoses sõjavangide kohtlemise, tsiviilelanikkonna ründamise ja haavatutele arstiabi osutamisega. Sõjapidamise seadused on kehtestatud Genfi konventsioonidega, mis kuuluvad rahvusvahelise humanitaarõiguse valdkonda.

Esimene Genfi konventsioon
Esimene Genfi konventsioon sõlmiti 1864. aastal. Protsessi algatas Genfi elanik Henry Dunant, kui ta sattus 1859. aastal Itaalias tunnistajaks Solferino lahingule. Teda kohutas nähtud hoolimatus haavatute suhtes, kes jäeti lihtsalt lahinguväljale surema. Ta tegi ettepaneku sõlmida rahvusvaheline leping, millega tunnustataks mõne neutraalse organisatsiooni õigust osutada sõja ajal humanitaarabi. Tema ettepanekute tulemusena loodi Rahvusvaheline Punase Risti Komitee ning võeti vastu esimene Genfi konventsioon. Konventsiooniga nähti ette sõjategevusest enam mitte osa võtvate isikute humaanne ja väärikas kohtlemine, olenemata sellest, kummal poolel nad võitlesid.

Genfi konventsioonide väljatöötamist jätkati 1949. aastani, kui võeti vastu neljas Genfi konventsioon ning muudeti ja laiendati kolme eelmist konventsiooni. Hiljem võeti vastu ka kolm lisaprotokolli. Konventsioonid on täielikult või osaliselt ratifitseerinud 194 riiki.

Lisaks Genfi konventsioonidele kehtib rahvusvahelises humanitaarõiguses teisigi norme, näiteks Haagi konventsioonid ning mitmed rahvusvahelised lepingud relvade kohta, mida tohib või ei tohi sõjas kasutada. 1990. aastatel tegi vabaühendustest moodustatud koalitsioon lobitööd selle nimel, et saavutada maamiinide rahvusvaheline keelustamine. Selle tulemusena sõlmiti 1997. aastal Ottawa leping ehk isikuvastaste maamiinide keelustamise konventsioon, mille on nüüdseks ratifitseerinud 157 maailma riiki. Koalitsioon jätkab kampaaniat ning püüab saavutada ka kobarpommide kasutamise keelustamist, kuna sarnaselt maamiinidega külvavad sellised pommid hävingut edasi ka pärast sõja lõppemist.

Sõjakuriteod

Rahvusvahelise humanitaarõiguse kõige tõsisemateks rikkumisteks peetakse sõjakuritegusid. Sõjakuriteod on sedavõrd rängad rikkumised, et nende eest saab üksikisikuid kriminaalkorras vastutusele võtta.

Sõjakuriteod

Vastavalt neljandale Genfi konventsioonile (1949) hõlmab sõjakuriteo mõiste (konventsiooni sõnastuses „rasked rikkumised”) järgmisi tegusid: „tahtlik tapmine, piinamine, ebainimlik kohtlemine, sealhulgas bioloogilised katsed, suurte kannatuste või raskete kehavigastuste või tervisekahjustuste tahtlik tekitamine, kaitstud isiku ebaseaduslik väljasaatmine või üleviimine või arreteerimine, kaitstud isiku sundimine teenima vaenuliku riigi relvajõududes, samuti tahtlik tegu, millega kaitstud isikult võetakse õigus […] õiglasele ja korralisele kohtule, pantvangide võtmine ning vara ulatuslik hävitamine ja omastamine, mida ei õigusta sõjalised vajadused ja mis on toime pandud ebaseaduslikult ja pahatahtlikult. 9

Samuti saab isikuid vastutusele võtta inimsusevastaste kuritegude, massimõrva ja genotsiidi eest. Inimsusevastased kuriteod on tsiviilelanike vastu toime pandud rasked kuriteod, nagu mõrv, vägistamine, piinamine, orjastamine ja küüditamine.

Esimest korda mõisteti sellistes kuritegudes süüdistatavate üksikisikute üle kohut Teise maailmasõja järel Nürnbergi ja Tokyo protsessidel, kus kohtu all olid natsi-Saksamaa ja Jaapani poliitilised liidrid ja sõjaväejuhid. Pärast seda on moodustatud mitmeid eritribunale, näiteks endise Jugoslaavia, Rwanda, Kambodža, Liibanoni ja Sierra Leone konfliktidega tegelemiseks. Mitmete teiste konfliktide puhul ei ole eritribunali moodustatud, kuigi tegu on sama tõsiste konfliktidega. Selle tõttu on mõnikord kriitiliselt väidetud, et tribunali moodustamine sõltub poliitilistest teguritest.

Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Kriminaaltribunal

ÜRO moodustas Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali (ICTY) eesmärgiga võtta vastutusele isikud, kes panid endises Jugoslaavias peetud sõdade ajal toime raskeid kuritegusid. Enamik süüdistatutest olid serblased ning mõned vaatlejad on pidanud seda kallutatuse märgiks. Nii Amnesty International kui ka Human Rights Watch kritiseerisid Jugoslaavia tribunali selle eest, uurimata jäeti mitmed tõsised süüdistused NATO vägede aadressil, sealhulgas Serbia riigitelevisiooni ja raudteesilla pommitamine olukorras, kus oli selge, et kannatada saavad tsiviilelanikud. Amnesty raportis humanitaarõiguse rikkumiste kohta öeldakse, et „NATO ei rakendanud vajalikke ettevaatusabinõusid tsiviilohvrite arvu vähendamiseks".10

Küsimus: Sõjatribunale, kaasa arvatud Nürnbergi protsesse, peetakse mõnikord „võitja õiguse” väljenduseks. Kas teie arvates tuleks mõlema sõdiva poole üle kohut mõista samade põhimõtete alusel?

Need, kes ekspordivad sõda, peaksid samal eksportima ka garanteeritud kaitset sõjametsikuste eest.

Judge Giovanni Bonello, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Al-Skeini ja teised vs. Ühendkuningriik11

Rahvusvaheline Kriminaalkohus

20. sajandi teisel poolel tekkis liikumine eesmärgiga moodustada alaline kohus, mis vaataks läbi kõige hullemaid inimsusevastaseid kuritegusid. 1998. aastal võeti vastu Rooma statuut, mis lõi õigusliku aluse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamiseks. Kohus sündis 2002. aasta juulis ning asub Hollandis Haagis.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus on esimene alaline rahvusvaheline kohus ning selle ülesanne on mõista õigust sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja agressioonikuritegude üle. Kuigi Rooma statuudi ratifitseerisid riigid, mõistab kriminaalkohus õigust kuritegude eest vastutavate inimeste, mitte riikide üle. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Rooma statuudiga ühinenud 119 riiki, sealhulgas peaaegu kõik Euroopa riigid, aga mitte näiteks Ameerika Ühendriigid, India, Hiina ja Venemaa. Kohus on algatanud uurimisi Sudaani, Keenia, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Uganda, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Liibüa konfliktide kohta.

Küsimus: Kas oskate nimetada mõnda isikut, kes vastutab sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi või agressioonikuriteo eest ning tuleks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette toimetada?

Agressioonisõja algatamine ei ole seega lihtsalt rahvusvaheline kuritegu. See on suurim rahvusvaheline kuritegu, mis erineb muudest sõjakuritegudest ainult selle poolest, et see sisaldab endas kogu terviku koondunud kurjust.

Robert Jackson, USA peasüüdistaja Nürnbergis

Terrorism rahvusvahelises õiguses

Terrorismi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide koostamine on olnud vaevaline protsess, eelkõige raskuste tõttu selle termini ühtse definitsiooni kokkuleppimisel. Euroopa Nõukogu on esitanud oma suunised12 mille eesmärk on tagada, et terrorismivastases võitluses ei rikutaks rahvusvahelisi lepinguid.

Allpool on esitatud suuniste põhipunktid:

  • Austus inimõiguste ja õigusriigi suhtes ning diskrimineerimise keeld.
  • Igasuguse piinamise keeld: „Piinamine, ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine on kõigil juhtudel täielikult keelatud…”.
  • Isikuandmete kogumine ja töötlemine peab toimuma seaduslikult ning olema proportsionaalne soovitud eesmärgiga.
  • Eraellu tohib sekkuda üksnes juhul, kui seda tehakse kehtiva seaduse alusel.
  • Terroristlikus tegevuses kahtlustatavaid isikuid võib arreteerida üksnes põhjendatud kahtluse korral ning isikut tuleb kahtluse alustest informeerida.
  • Terroristlikus tegevuses kahtlustataval isikul on õigus asja õiglasele arutamisele mõistliku aja jooksul seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohtu ees. Tema suhtes kehtib süütuse presumptsioon.

Kõik riikide meetmed terrorismi vastu võitlemiseks peavad olema kooskõlas inimõiguste ja õigusriigi põhimõtetega ning välistama igasuguse omavoli ning diskrimineeriva või rassistliku kohtlemise.

Euroopa Nõukogu suunised inimõiguste ja terrorismivastase võitluse kohta

  • Terroristliku tegevuse tõttu vabadusest ilma jäetud isikut tuleb kõigil juhtudel kohelda piisava austusega inimväärikuse suhtes.
  • Isikut ei tohi välja anda riigile, kus talle võidakse määrata surmanuhtlus või kus teda võidakse piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda.
  • Riikidel ei ole kunagi lubatud teha erandit järgmiste õiguste austamise kohustuse suhtes: rahvusvaheliste dokumentidega tagatud õigus elule, piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld, kohtuotsuste ja meetmete seaduslikkuse põhimõte, kriminaalõiguse normide tagantjärele kehtestamise keeld.

Inimõigused ja terrorism

Inimõigused ja terrorism võivad omavahel konflikti sattuda kahes peamises valdkonnas. Neist esimene on mõistagi seotud terrorismiaktidega ning teine ametivõimude terrorismivastase tegevusega.

Olenemata terrorismi määratlusest ning selle taga peituvatest põhjustest või motiividest, tähendab ühiskonnaliikmete hirmutamine parimal juhul nende inimväärikuse ja isikupuutumatuse rikkumist, kuid halvimal juhul ka nende eluõiguse rikkumist. Inimõiguste õiguslikust aspektist on asi keerulisem, sest suurem osa inimõigusi on sõnastatud selle eeldusega, et inimeste õigusi ja vabadusi on vaja kaitsta valitsustest lähtuvate rikkumiste eest. Näiteks ei ole võimalik kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse terroristlikku rühmitust.

Siiski on valitsustel teatud kohustused: esiteks peavad nad kaitsma kodanikke rünnakute eest nende isikupuutumatuse vastu, teiseks peavad nad hüvitama kahju terroristide rünnakute ohvritele ning kolmandaks ei tohi nad mõistagi ise terrorismiga tegelema hakata.

Küsimus: Kas teie arvates tuleks vastutusele võtta riik, kes ekspordib relvi, mida seejärel kasutatakse tsiviilelanike vastu? Kas teate, millistele rühmitustele või riikidele teie valitsus relvi müüb?

Terrorismivastase võitlusega seostub terve rida inimõigusküsimusi ning peaaegu alati tekib pinge selle vahel, milliseid meetmeid peab valitsus elanikkonna kaitsmiseks vajalikuks ning milliste õiguste teostamist tuleb selle saavutamiseks piirata.

Salajased väljaandmised

Uurija Dick Marty esitas 2006. aastal Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele raporti13, milles käsitleti Euroopa riikide poolt Ameerika Ühendriikidele antud abi terrorismis kahtlustatud isikute väljaandmisel riikidesse, kus neid ähvardas piinamine. Raportis leiti, et seitse riiki – Rootsi, Bosnia-Hertsegoviina, Ühendkuningriik, Itaalia, Makedoonia, Saksamaa ja Türgi – saaks võtta vastutusele üksikisikute õiguste rikkumise eest, kuna nad olid teadlikult kaasa aidanud programmile, mille raames inimesi ilma kohtuotsuseta kinni peeti, sageli mitmeid aastaid, ja piinati. „Salakokkulepetes“ Ameerika Ühendriikidega süüdistati ka teisi riike, sh Hispaaniat, Küprost, Islandi, Kreekat, Portugali, Rumeeniat ja Poolat. Marty väitel on tal tõendeid, et Rumeenia ja Poola olid kinnipeetute maandumispunktideks, mis asusid salavanglate lähedal.

Tänapäeva konfliktis on ohtlikum olla naine kui sõdur.

kindralmajor Patrick Cammaert, 2008 (endine ÜRO rahuvalvevägede juhataja Kongos)

Konflikti ohvrid

Sõda ja terrorism jätavad tohutu hulga inimeste ellu kohutava ja kauakestva jälje. Konflikti ajal hukkunud on sellest ainult üks osa. Lisandub ka psühholoogiline trauma, füüsilise ja majandusliku taristu kokkuvarisemine, inimeste ümberasustamine, vigastused, haigused, toidu, vee või elektrienergia puudus, usalduse ja normaalsete inimsuhete purunemine. Selline mõju võib kesta mitmeid põlvkondi.

Seoses riikidevaheliste sõdade vähenemise ja kodusõdade sagenemise ning uute sõjapidamismeetodite kasutamisega on tsiviilelanikkond praegu rohkem ohustatud ja seal tekib suuremal arvul ohvreid kui elukutseliste sõjaväelaste seas. Agentuuri UN Women hinnangul moodustavad tsiviilisikud tänapäeva konfliktides kuni 90% kõigist ohvritest. Enamik neist on naised ja lapsed14. Vägistamist ja seksuaalset vägivalda kasutatakse sõjalise taktikana, et vastast alandada, näidata oma ülemvõimu ning sisendada kogukondadesse hirmu.

Naised relvakonfliktides

2000. aasta oktoobris võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1325, milles käsitletakse naiste probleeme relvakonfliktides. Resolutsioonis rõhutatakse vajadust, et naised osaleksid konfliktide lahendamise ja rahu kindlustamise juures kõigil otsustustasanditel. Hiljem on Julgeolekunõukogu selles valdkonnas vastu võtnud veel neli resolutsiooni. Neis viies dokumendis keskendutakse kolmele põhieesmärgile:

- naiste suurem osalus otsuste tegemises;
- seksuaalse vägivalla ja karistamatuse lõpetamine;
- aruande- ja vastutussüsteemi loomine.

Lapssõdurid

Üks eriti jahmatav areng sõjanduses, eriti viimase kümne aasta jooksul, on olnud laste kasutamine jõhkrates konfliktides sõduritena. Lapssõdureid leidub igas maailma piirkonnas ning nad osalevad enamikus konfliktides. Eriti kriitiline on probleem Aafrikas, kus relvakonfliktidest on vahel osa võtnud juba 9-aastased lapsed. Enamiku lapssõdurite vanus jääb 14 ja 18 eluaasta vahele. Lapssõdureid värbavad nii mässulised rühmitused kui ka riiklikud relvajõud.

ÜRO lapse õiguste konventsioonis nõutakse, et osalisriigid takistaksid alla 15-aastaste laste osavõttu sõjategevusest. Paljude arvates on see vanusepiir siiski liiga madal ning tehtud on ettepanekuid tõsta seda 18. eluaastani. Lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollis, milles käsitletakse laste osalemist relvakonfliktides (2011. aasta novembriks oli selle heaks kiitnud 143 osalisriiki), tõsteti vanusepiir 18 aastani.

Euroopa riigid ei värba sõjaväkke alla 17-aastaseid noori ning ei saada alla 18-aastaseid sõdureid lahingusse. Euroopa kõige madalam sõjaväkke võtmise vanus on Ühendkuningriigis – 16 aastat, kuigi üldjuhul värvatakse nii noori üksnes väljaõppe eesmärgil. ÜRO lapse õiguste komitee on Ühendkuningriiki selle eest korduvalt kritiseerinud. Tšetšeenias on lapsed väidetavalt teeninud mässuliste üksustes.

Noored, sõda ja terrorism

2011. aasta Nobeli rahupreemia läks jagamisele Ellen Johnson-Sirleafi, Leymah Gbowee ja Tawakkul Karmani vahel. Preemia andmise aluseks oli „nende vägivallatu võitlus naiste turvalisuse ja õiguse eest osaleda täiel määral rahu ülesehitamise töös“.

Terroristlikud rühmitused püüavad tihti noori ära kasutada oma rünnakute täideviijana, olenemata motivatsioonist, nagu näitasid 2005. aastal Londonis toimunud rünnakud. Seda on seostatud noorte identiteediotsingutega, mille tõttu äärmuslikud ideed ja ideaalid tunduvad neile eriti köitvad. Noored võivad olla ka terrorismirünnakute otseseks sihtmärgiks, nagu juhtus Norra 2011. aasta rünnakute ning Kaukaasia koolide vastu suunatud rünnakute puhul.

Mida ma küll tegin? … Keegi on kaotanud abikaasa, keegi isa, keegi lapse, keegi sündimata imiku … . Mis praht see on nende laipadel? Kas need on võidu või kaotuse märgid? Kas need raisakullid, varesed, kotkad on surma või kurjuse sõnumitoojad?
Ashoka

Noorteorganisatsioonid on traditsiooniliselt olnud nende seas, kes üritavad selgitada sõja mõttetust ning hinda, mida noored selle eest peavad maksma. Pärast Esimese maailmasõja tapatalguid käivitati mitmeid lepitus- ja vahetusprogramme, millest paljud kestavad tänaseni, näiteks Service Civil International või Christian Movement for Peace / Youth Action for Peace, mis korraldab rahvusvahelisi vabatahtlikke noorteprojekte ja töölaagreid.

YNoorteorganisatsioonid on traditsiooniliselt olnud nende seas, kes üritavad selgitada sõja mõttetust ning hinda, mida noored selle eest peavad maksma. Pärast Esimese maailmasõja tapatalguid käivitati mitmeid lepitus- ja vahetusprogramme, millest paljud kestavad tänaseni, näiteks Service Civil International või Christian Movement for Peace / Youth Action for Peace, mis korraldab rahvusvahelisi vabatahtlikke noorteprojekte ja töölaagreid.

European Bureau of Conscience Objection soovib, et Euroopa ja muu maailma riigid tunnustaksid õigust siseveendumuste alusel sõjaväeteenistusest keelduda ehk õigust tapmisest keelduda.

War Resisters International on 1921. aastal loodud rahvusvaheline liikumine, mille juhtmõte on: „Sõda on inimsusevastane kuritegu. Seetõttu olen otsustanud mitte toetada mitte mingisugust sõda ning püüelda sõja kõigi põhjuste kõrvaldamise poole.” WRI propageerib vägivallatust ja leppimist ning toetab värbamisest kõrvale hoidvaid või deserteerunud sõjaväeteenistusest keeldujaid ja varjupaigataotlejaid.

Lõpumärkused

1 Bob Marley laul „War”, põhineb Etioopia kuninga Haile Selassie kõnel ÜROs 1963. aasta oktoobris.
2  Legal Consequences of the Construction of a Wall in the Occupied Palestinian Territory, Advisory Opinion of the International Court of Justice of 9 July 2004, para. 106.
3 Al-Skeini and Others v. the United Kingdom, European Court of Human Rights Grand Chamber (Application no. 55721/07), 7 July 2011; http://www.bailii.org/eu/cases/ECHR/2011/1093.html
4 Jeanette Rankin oli aastal 1917 esimene naine, kes pääses USA Esindajatekotta.
5 1994 United Nations Declaration on Measures to Eliminate International Terrorism annex to UN General Assembly resolution 49/60 , "Measures to Eliminate International Terrorism", of December 9, 1994
6 Document A/CN.4/L.2, Text of the Nürnberg Principles Adopted by the International Law Commission, Extract from the Yearbook of the International Law Commission: 1950,vol. II; http://untreaty.un.org/ilc/documentation/english/a_cn4_l2.pdf 
7 Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon; http://www.un.org/millennium/law/iv-1.htm
8 http://www.physiciansforhumanrights.org/blog/us-ban-landmines-facts.html  
9 Genfi (IV) konventsioon tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta. Geneva, 12 August 1949 http://www.icrc.org/ihl.nsf/FULL/380?OpenDocument
10 NATO/Federal Republic of Yugoslavia "Collateral Damage" or Unlawful Killings? Violations of the Laws of War by NATO during Operation Allied Force, Amnesty International - Report - EUR 70/18/00, June 2000; http://www.grip.org/bdg/g1802.html  
11 Vt ülal märkus 2
12 Human rights and the fight  against terrorism, The Council of Europe Guidelines, 2005; http://www.echr.coe.int/NR/rdonlyres/176C046F-C0E6-423C-A039-F66D90CC6031/0/LignesDirectrices_EN.pdf
13 Alleged secret detentions and unlawful inter-state transfers involving Council of Europe member states,  Parliamentary Assembly, Doc. 10957, 12 June 2006 http://assembly.coe.int/Documents/WorkingDocs/doc06/edoc10957.pdf
14 http://www.womenwarpeace.org/

Image2: Theme 'War and Terrorism' by Pancho

KOMPASS

Noorte inimõigushariduse käsiraamat

Oluline kuupäev
  • 12. veebruarPunase käe päev
  • 24.aprillArmeenia genotsiidi mälestuspäev
  • 8.–9. maiTeises maailmasõjas hukkunute mälestamise ja lepituse aeg
  • 15. maiRahvusvaheline siseveendumusliku keeldumise päev
  • 21. maiÜlemaailmne terrorismi vastu võitlemise päev
  • 29. maiRahvusvaheline ÜRO rahuvalvajate päev
  • 6. augustHiroshima päev
  • 21. septemberRahvusvaheline rahupäev
  • 6. novemberRahvusvaheline sõdade ja relvakonfliktide poolt põhjustatud keskkonnakahjude tõkestamise päev