Mitte keegi pole sündinud heaks kodanikuks, mitte ükski rahvas pole sündinud demokraatlikuks. Pigem on mõlema puhul tegemist protsessidega, mis arenevad terve elu. Noored inimesed tuleb kaasata nende sünnihetkest.
Kofi Annan

Mis on demokraatia?

Sõna demokraatia tuleb kreekakeelsetest sõnadest demos, mis tähendab inimesi, ja kratos, mis tähendab võimu. Järelikult võib demokraatiat mõista kui rahvavõimu, juhtimisviisi, mis sõltub rahva tahtest.

Üle maailma on nii palju demokraatliku valitsuse eri vorme, et sageli on lihtsam mõista demokraatiat läbi selle, mida see kindlasti ei ole. Demokraatia ei ole autokraatia ega diktatuur, kus valitsejaks on üks inimene; see ei ole ka oligarhia, kus valitseb väike osa ühiskonnast. Õigupoolest ei peaks demokraatias kehtima ka häälteenamuse reegel, kui see tähendab, et vähemuste huvisid ignoreeritakse täielikult. Vähemasti teoorias tähendab demokraatia valitsemist kõikide inimeste nimel, lähtudes nende tahtest.

Küsimus: Kui demokraatia on rahvavalitsus, kas maailmas on siis tegelikult demokraatiat?

Miks demokraatia?

       Demokraatia idee tuletab oma moraalse tugevuse (ja köitvuse) kahest peamisest põhimõttest.

1. Individuaalne autonoomia – mitte kellelegi ei tohi kehtida reeglid, mille on kehtestanud teised. Inimesed peavad saama oma elu ise juhtida (mõistlikkuse piires).
2. Võrdsus – kõigil peab olema võrdne võimalus mõjutada otsuseid, mis puudutavad ühiskonnas elavaid inimesi. 

Need põhimõtted on vaistlikult köitvad ja aitavad selgitada, miks on demokraatia nii populaarne. Muidugi tunneme, et ausas maailmas peaks meil olema niisama suur võimalus otsustada ühiseeskirjade üle kui kõigil teistel.

Probleemid tekivad siis, kui üritame mõelda, kuidas saaks neid põhimõtteid reaalses elus kasutada, sest vajame mehhanismi otsustamaks, kuidas tegeleda konfliktsete vaadetega. Demokraatlikus riigis kipub kehtima häälteenamuse reegel, kuna see on lihtsa mehhanismiga; aga häälteenamuse reegel võib tähendada, et mõne inimese huvid ei ole iial esindatud. Ausam viis kõigi huvide esindamiseks on kasutada konsensuse alusel otsuste langetamist, mille eesmärk on leida ühised huvialad.

Küsimus: Millised on konsensuse alusel tehtavate otsuste eelised ja puudused võrreldes enamushääletusega? Kuidas langetatakse otsuseid teie noorterühmas?

Demokraatia areng

Eelajalugu

Esimese demokraatliku korra loomine on muistsete kreeklaste teene, kuigi peaaegu kindlalt oli maailma teistes osades varasemaid näiteid primitiivsest demokraatiast. Kreeka mudel loodi 5. sajandil eKr Ateena linnas. Tol ajal tavapäraste valitsemisvormide, autokraatia ja oligarhia seast paistis Ateena demokraatia silma.

Kuid võrreldes sellega, kuidas mõistame demokraatiat tänapäeval, on Ateena mudelil kaks olulist erinevust.

1. Nende versioon oli otsedemokraatia – selle asemel et valida esindajaid valitsema rahva nimel, oli rahvas ise see, kes sai kokku, arutles valitsusega seotud küsimuste üle ja rakendas strateegiaid. 

2. Niisugune süsteem oli võimalik osaliselt seetõttu, et rahvas oli väga piiratud kategooria. Need, kes said vahetult osaleda, moodustasid elanikkonnast väikese osa, kuna naised, orjad, muulased ja muidugi lapsed jäeti sellest välja. Osalejate arv oli siiski märksa suurem kui nüüdisaegses demokraatias – umbes 300 000 elanikuga rahvastikust osales poliitikas vahetult ehk 50 000 meest. 

Küsimus: Mis on otsedemokraatia plussid ja miinused?

Demokraatia nüüdisaegses maailmas

Tänapäeval on nii palju demokraatia eri vorme, kui maailmas on demokraatlikke rahvaid. Ükski süsteem ei ole teisega täpselt ühesugune ja ühtegi süsteemi ei saa võtta n-ö mudelina. Demokraatia võib olla presidentaalne või parlamentaarne, föderaalne või unitaarne, proportsionaalse hääletussüsteemi või enamusel põhineva süsteemiga, see võib olla ka monarhia ja nii edasi.

Üks asi, mis ühendab nüüdisaegseid demokraatlikke süsteeme ja samas eristab neid muistsest mudelist, on rahva esindajate kasutamine. Selle asemel et seadusloomest vahetult osa võtta, kasutab nüüdisaegne demokraatia valimisi, et valida esindajaid, kelle rahvas saadab valitsema enda nimel. Niisugust süsteemi nimetatakse esindusdemokraatiaks. See võib pretendeerida tiitlile „demokraatlik”, kuna seda see vähemalt teatud määral on, lähtudes kahest ülaltoodud põhimõttest: kõikide võrdsus (üks inimene – üks hääl) ja iga üksikisiku õigus teatud ulatuses isiklikule autonoomiale.

Küsimus: Mida peaks valitud ametnik tegema, et olla kindel, et esindab õigesti neid, kes teda valisid?

Improving democracy

Inimesed räägivad sageli, kuidas riigid muutuvad demokraatlikeks, kui tehakse algust suhteliselt vabade ja avatud valimiste pidamisega. Aga demokraatia sisaldab palju enamat kui lihtsalt valimisi, ja kui hindame seda, kui demokraatlik üks riik on, tasub pigem mõelda inimeste tahtele kui institutsionaalsetele või valimisstruktuuridele. Demokraatia on paremini mõistetav millenagi, mida võib meil alati olla rohkem (või vähem), mitte sellena, mida meil on või ei ole.

Demokraatlikke süsteeme saab peaaegu alati muuta kaasavamaks, rohkemate inimeste soove peegeldavamaks ja nende mõjule tundlikumaks. Teisisõnu on ruumi täiustada rahva osa demokraatias, kaasates otsuste langetamisse rohkem inimesi; peale selle on ruumi täiustada võimu või tahte osa demokraatias, andes inimestele rohkem reaalset võimu. Enamasti on võitlused demokraatia nimel ajaloo vältel keskendunud ühele või teisele elemendile.

Tänapäeval on enamikus maailma riikides naistel hääleõigus, aga see võitlus on võidetud alles üsna hiljuti. Uus-Meremaad peetakse esimeseks riigiks maailmas, kus kehtestati üleüldine hääleõigus (1893. aastal), kuid isegi seal anti naistele õigus parlamenti kandideerida alles 1919. aastal. Paljudes riikides on kõigepealt antud naistele õigus hääletada ja alles mitmeid aastaid hiljem on nad saanud õiguse kandideerida valitsusse. Saudi Araabias said naised õiguse valimistel hääletada alles 2011. aastal.

Tänapäeval on isegi väljakujunenud demokraatlikes riikides muid ühiskonna sektoreid, mis enamasti hõlmavad immigrante, võõrtöölisi, vange ja lapsi, kellele ei ole antud hääleõigust, kuigi paljud neist võivad maksta makse ja on kohustatud alluma sellel maal kehtivatele seadustele.

Vangid ja hääleõigus

Vangide õigus hääletada on piiratud 20 riigis ja see sõltub niisugustest teguritest nagu kantava karistuse pikkus, sooritatud kuritöö raskusaste või valimiste tüüp. 9 Euroopa riigis ei ole vangidel õigust üldse hääletada. Vangide hääleõigused, Commons Library standardteade SN/PC/01764, viimati uuendatud 2012. aastal, http://www.parliament.uk/briefing-papers/SN01764. 2005. aasta kaasuses Hirst vs. Ühendkuningriik leidis Euroopa Kohus, et üldine vangide hääleõiguse keeld Suurbritannias rikub Euroopa konventsiooni artikli 3 protokolli 1, mis sätestab: „Kõrged lepinguosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel läbi viima salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel.”

Küsimus: Kas ühiskonna teatud sektorite väljaarvamine demokraatlikust protsessist on kunagi õigustatud?

Demokraatia ja osalus

Kõige ilmsem moodus valitsemises osaleda on hääletamine või valitsusse kandideerimine ja rahva esindajaks saamine. Demokraatia on aga palju enamat kui lihtsalt hääletamine, ning poliitikas ja valitsuse töös osalemiseks on palju teisigi viise. Demokraatia tõhus toimimine sõltub tegelikult tavalistest inimestest, kes kasutavad neid teisi viise nii palju kui võimalik. Kui inimesed hääletavad vaid korra iga 4 või 5 aasta tagant (või ei hääleta üldse) ega tee vahepeal midagi muud, ei saa tegelikult öelda, et rahvas teostab valitsust. Niisugust süsteemi on raske nimetada demokraatlikuks.

Osalemise kohta saate üksikasjalikumat teavet peatükist „Kodakondsus ja osalus”. Siin on esitatud paar mõtet, mis on vahest miinimum selleks, et parlamendi liikmed saaksid teie nimel toimida demokraatlikult.

• Püsige kursis toimuvaga, sellega, mida rahva nimel otsustatakse ja eriti sellega, mida otsustavad ja teevad teie esindajad.
• Tehke oma arvamused teatavaks esindajatele parlamendis, meediale või rühmadele, kes tegelevad konkreetsete probleemidega. Rahva tagasisideta saavad juhid juhtida ainult enda tahte ja eelistuste järgi.
• Kui otsused tunduvad ebademokraatlikud, inimõigustevastased või kui teil on nende suhtes lihtsalt tugevad tunded, pingutage, et teie hääl oleks kuuldav, et strateegiaid oleks võimalik uuesti läbi vaadata. Kõige tõhusam viis selleks on ilmselt teiste inimestega jõu ühendamine, et teie hääl oleks valjem.
• Hääletage, kui selleks on võimalus. Kui inimesed ei hääleta, on liikmed efektiivselt vastutusvõimetud. 

Küsimus: Kas olete kunagi sellisel (või mõnel muul) viisil osalenud?

Demokraatia ja inimõigused

Seos inimõiguste ja demokraatia vahel on tugev ja toimib mõlemat pidi – kumbki sõltub mingil moel teisest ja pole teiseta täielik.

Esiteks on võrdsuse ja autonoomia väärtused ka inimõiguste väärtused, ja õigus osaleda valitsemises on iseenesest inimõigus. Inimõiguste ülddeklaratsiooni (UDHR) artikkel 21 ütleb, et „avaliku valitsusvõimu aluseks peab olema rahva tahe”. Järelikult on demokraatia valitsemise ainus vorm, mis on kooskõlas inimõigustega.

Kuid demokraatia pole täielik ka siis, kui inimõigusi täielikult ei austata. Valitsemises ausalt osalemine on peaaegu võimatu, kui ei austata muid inimeste põhiõigusi. Näiteks järgmisi.
1. Mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus (inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 18). See on üks esimesi demokraatia olulisi õigusi; inimestel peab olema võimalus mõelda vabalt, säilitada mis tahes nende jaoks olulisi veendumusi, ilma et neid selle eest karistataks. Valitsused on läbi ajaloo üritanud seda õigust piirata, sest nad kardavad, et kui inimesed mõtlevad teistest valitsemisvormidest, ohustab see kehtivat süsteemi. Seega on inimesi luku taha pandud pelgalt „valede” mõtete eest. (Niisuguseid inimesi nimetatakse süümevangideks.) Kuid vaadete paljususeta ühiskond pole mitte üksnes sallimatu; see piirab ühiskonna enda võimalust areneda uues ja võib-olla paremas suunas. 

2. Sõnavabadus (inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 19). Peale selle, et on oluline, et saame mõelda, mida tahame, peab meil olema võimalus ka oma arvamust kõva häälega väljendada, milline see arvamus on. Kui inimestel ei lasta oma vaateid teistega arutada või neid meedias esitleda, kuidas saavad siis nemad osaleda valitsemises? Nende arvamus on võimalikest kõnealustest variantidest sisuliselt kõrvale jäetud.

3. Rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadus (inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 20). See õigus lubab teil arutada ideid teistega, kes sellest huvituvad, et moodustada huvirühmasid või lobitöörühmasid või koguneda eesmärgiga protestida otsuste vastu, millega te ei nõustu. Niisugune tegevus võib valitsustele olla tülikas, kuid on oluline, et erinevad vaated tehakse teatavaks ja neid võetakse arvesse. Osaliselt selles demokraatia seisnebki.

Need on vaid kolm inimõigust, mis on demokraatiaga tihedalt seotud, aga teiste inimõiguste mis tahes rikkumine mõjutab samuti seda, mil määral saavad inimesed osaleda valitsemises. Vaesus, halb tervis või kodutus võivad mõne jaoks muuta keeruliseks oma hääle edasi kandmise ja vähendada nende valikute mõju võrreldes teistega. Niisugused õiguste rikkumised muudavad üsna kindlasti võimatuks selle, et kõnealune isik valitakse valitsusasutusse.

Küsimus: Kui palju peetakse teie riigis lugu neist kolmest ülaltoodud „demokraatlikust” õigusest?

Demokraatia probleemid

Hääletajate osavõtmatus

Aastaid on muretsetud demokraatia olukorra pärast, eriti rohkem arenenud demokraatlikes süsteemides. Suur osa sellest põhineb kodanike osaluse vähenemisel valimistel, mis paistab näitavat kodanike huvi ja kaasamise puudumist. Madal valimisaktiivsus tekitab küsimusi nii-öelda demokraatlikult valitud valitsuste legitiimsuse kohta, mille on mõnes riigis tegelikult valinud kogu valijaskonna vähemus.

Valimised ja osavõtmatus

Euroopa Parlamendi valimise aktiivsus on langenud igal aastal alates esimestest valimistest 1979. aastal. 2009. aastal kasutas oma häält ainult 43% valijaskonnast ja mõnes riigis langes valimisaktiivsus isegi 34%-le. .
Riiklikel valimistel üle Euroopa jääb valimisaktiivsus vahemikku pisut üle 50% mõnes riigis kuni üle 90% teistes riikides. Mõned riigid (nt Kreeka ja Belgia Euroopas) on muutnud hääletamise kohustuslikuks. Sellistes riikides on valimisaktiivsus loomulikult palju kõrgem kui keskmine aktiivsus nendes riikides, kus hääletamine on valikuline.

Küsimus: Kui suur osa valijaskonnast käis hääletamas teie riigi kõige viimastel valimistel?

Kuigi inimeste passiivsus valimistel on kahtlemata probleem, on tehtud mõned uuringud, mis näitavad, et nende osalus muus vormis, näiteks surverühmades, kodanikualgatustes, nõuandvates asutustes jms võib olla hoopis kasvamas. Need osalusvormid on demokraatia tõhusaks toimimiseks niisama olulised kui valimisaktiivsus valimistel, kui isegi mitte olulisemad.

Demokraatia ja kodanikuaktiivsus
Araabia kevad, kus inimmassid (kellest paljud olid noored) läksid tänavatele, et väljendada rahulolematust valitsusega, on näidanud kodanikuaktiivsuse uut taset riikides, mida traditsiooniliselt pole peetud demokraatlikeks. Ka Euroopas, isegi traditsioonilisemates demokraatlikes riikides paistab, et rahva võim on leidnud uut elujõudu – paljudes riikides on üliõpilased protestinud valitsuse sammude vastu maksustada haridust. Ametiühingud on viinud inimesed tänavatele, et protestida majanduslike kärbete mõjude vastu. Peale selle on sõltumatud aktivistide rühmad avastanud uued ja loomingulised meeleavaldamise viisid kliimamuutuse, suurte korporatsioonide võimu, peamiste riigiteenuste tühistamise ja ka rõhuvate poliitikameetmete vastu.

Häälteenamuse reegel

Esindusdemokraatia mõistega on keerukamalt seotud kaks probleemi. Need probleemid puudutavad vähemuse huve. Esimene probleem on see, et vähemuse huvid ei ole valimissüsteemi kaudu sageli esindatud. See võib juhtuda, kui neid on arvuliselt liiga vähe, et saavutada minimaalset vajalikku taset nende esindamiseks. Teine probleem on see, et kui nad isegi on seadusandlikus kogus esindatud, on nende esindajad vähemuses ja neil ei pruugi seetõttu olla võimalik koguda vajalikke hääli, et alistada enamuse esindajaid. Nendel põhjustel nimetatakse demokraatiat sageli häälteenamuse reegliks.

Kui häälteenamuse reeglit ei toeta inimõiguste tagamine kõigile, võib see kaasa tuua otsused, mis on kahjulikud vähemustele, ja tõsiasi, et tegemist on rahva tahtega, ei ole siinkohal mingi õigustus. Vähemuste ja ka enamuste peamisi huve peab mis tahes demokraatlikus süsteemis kindlustama inimõiguste põhimõtetest kinnipidamine, mida tugevdab tõhus õiguslik mehhanism, sõltumata enamuse tahtest.

Küsimus: Kas arvate, et olukorras, kus rahvastiku enamus pooldab teatud inimeste ilmajätmist nende inimõigustest, peaks olema rahvas otsustaja?

Natsionalismi teke

Seotud probleem on üle Euroopa leviv murettekitav paremäärmuslike parteide toetamise trend. Need parteid on sageli mänginud natsionalistlikel tunnetel ja võtnud sihtmärkideks elanikkonna mittepõlised liikmed, eeskätt varjupaigataotlejad, pagulased ja religioossete vähemusrühmade liikmed, mõnikord ka vägivaldselt. Enda kaitsmiseks apelleerivad sellised parteid sageli elanikkonna toetusele ja demokraatlikule põhimõttele, et nad esindavad suure hulga inimeste arvamusi. Kui aga partei kaitseb vägivalda mis tahes moel ega austa elanikkonna iga liikme inimõigusi, ei ole sel alust apelleerida demokraatlikele põhimõtetele.

Sõltuvalt probleemi ulatusest ja konkreetsest kultuurikontekstist võib olla vajalik teatud rühmade sõnavabaduse piiramine, hoolimata selle õiguse tähtsusest demokraatlikus protsessis. Enamikus riikides on näiteks seadused rassiviha õhutamise vastu. Seda peab Euroopa kohus vastuvõetavaks sõnavabaduse piiranguks, mida õigustab vajadus kaitsta ühiskonna teiste liikmete õigusi või ühiskonna enda struktuuri.

Küsimus: Kas natsionalism erineb rassismist?

Noored ja demokraatia

Noortel sageli ei ole hääleõigust. Kuidas saavad nad siis osaleda demokraatlikus protsessis? Paljud inimesed vastaks selle küsimusele, et noored ei ole valmis protsessis osalema ja osaleda saavad nad alles siis, kui on 18 aastat vanad (või mis tahes vanuses annab riik neile hääleõiguse).

Tegelikult on paljud noored poliitiliselt väga aktiivsed kaua enne valimisõiguse saamist ja mõnes mõttes võib niisuguse aktiivsuse mõju olla tugevam kui üksik hääl, mille nad saavad hiljem (ja mida nad otsustavad kasutada või mitte) kord iga 4 või 5 aasta järel. Poliitikud püüavad sageli innukalt noorte hääli, nii et nad võivad tõenäolisemalt kuulata noorte muresid.

Paljud noored osalevad keskkonnaalastes rühmades või teistes protestirühmades, mis korraldavad kampaaniaid sõja, tööalase ekspluateerimise või lapstööjõu kasutamise vastu. Kõige olulisem viis, kuidas noored saavad alustada osalemist kogukonna elus ja olla poliitiliselt aktiivsed, on kohalikul tasandil. Sellel tasandil on nad rohkem teadlikud konkreetsetest probleemidest, mis valmistavad muret neile ja inimestele, kellega nad kokku puutuvad, ning neil on suurem võimalus avaldada vahetut mõju. Demokraatia ei tegele mitte ainult riiklike või rahvusvaheliste probleemidega – see peab alguse saama meie endi naabruskondadest.

Noorteorganisatsioonid on üks vahend, mille kaudu saavad noored kogeda demokraatiat ja sellega tegeleda ning seetõttu on neil demokraatias oluline roll, seda muidugi eeldusel, et need organisatsioonid on iseseisvad ja toimivad demokraatlikult

Küsimus: Kui 16-aastast peetakse piisavalt vanaks abiellumiseks ja tööle minemiseks, kas ei peaks tal siis olema õigus valida?

Euroopa Nõukogu töö

Demokraatia koos inimõiguste ja õigusriigiga on Euroopa Nõukogu üks alusväärtusi. Euroopa Nõukogul on mitu programmi ja publikatsiooni, mis tegelevad demokraatia täiustamise ja tulevikuga. 2005. aastal loodi Euroopa Nõukogu liikmesriikide ja valitsusjuhtide kolmandal tippkohtumisel demokraatia tuleviku foorum (Forum for the Future of Democracy). Foorumi eesmärk on „tugevdada demokraatiat, poliitilist vabadust ja kodanike osalust mõtte- ja teabevahetuse ning parimate tavade näidete jagamise kaudu”. Foorumi koosolek toimub igal aastal ja sinna koguneb umbes 400 osalist 47-st Euroopa Nõukogu liikmesriigist ja vaatlevast riigist.

Arengut ja demokraatia standardite rakendamist toetab Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu” (teisisõnu Veneetsia komisjon), mis on Euroopa Nõukogu nõuandev kogu põhiseaduslikes teemades. Komisjon on olnud eriti aktiivne abi konstitutsioonikohtute, valimiskoodeksite, vähemuste õiguste ja demokraatlike institutsioonidega seotud õigusraamistikega seonduvate uute põhiseaduste või seaduste koostamisel.

Peale selle norme loova töö edendab Euroopa Nõukogu demokraatiat ja selle väärtusi programmidega demokraatlikust osalusest, kodanikuhariduse ja noorte osaluse kohta, sest demokraatia on palju enamat kui valimistel hääletamine.