Küsimus: Mis on inimõigused?

Inimõigused on igale maailmas elavale inimesele lihtsalt tema inimeseksolemise tõttu kuuluvad sünnipärased õigused. Kui me nõuame oma inimõiguste teostamisvõimalust, on see üldjuhul kõlbeline nõue meie oma riigi valitsuse vastu, mis ütleb, et valitsus ei tohi teatud viisil käituda, kuna sellega rikutakse meie isikupuutumatust ja isiklikku väärikust. Ükski üksikisik ega valitsus ei saa kunagi meie inimõigusi meilt ära võtta.

Küsimus: Kust nad pärinevad?

Inimõigused tulenevad sellest, et me ei ole inimestena üksnes kehalised olendid, vaid ka kõlbelised ja vaimsed olendid. Inimõigused on vajalikud selleks, et kaitsta ja hoida iga isiku inimlikkust ning tagada, et igaüks saaks elada väärikat ja inimväärset elu.

Küsimus: Miks peaks keegi inimõigusi austama?

Põhimõtteliselt sellepärast, et igaüks meist on inimene ja seetõttu ka kõlbeline olend. Suurem osa isikutest püüab hoiduda teiste inimeste inimväärikuse rikkumisest, kui nad on oma käitumise sellisest mõjust teadlikud. Üldiselt ei taha inimesed teistele inimestele halba teha. Kuid lisaks inimeste enda või teiste südametunnistuse reeglitele on enamikus maailma riikides nüüdseks vastu võetud õigusaktid, mis panevad valitsustele kohustuse austada oma kodanike põhilisi inimõigusi, isegi kui nad seda teha ei tahaks.

Küsimus:  Kellel on inimõigused?

Absoluutselt igal inimesel: kurjategijad, riigipead, lapsed, mehed, naised, aafriklased, ameeriklased, eurooplased, pagulased, kodakondsuseta isikud, töötud, töötajad, pankurid, terrorismis süüdistatavad, heategevustöötajad, õpetajad, tantsijad, kosmonaudid…

Küsimus: Kas tõesti ka kurjategijatel ja riigipeadel?

Absoluutselt igal inimesel. Ka kurjategijad ja riigipead on inimesed. Inimõiguste jõud peitub nimelt selles, et nende kohaselt on kõigil inimestel võrdne inimväärikus. Mõned inimesed võivad olla rikkunud teiste õigusi või olla ühiskonnale ohtlikud, mistõttu nende õigusi tuleb teiste kaitsmise huvides mingil moel piirata, aga neid tohib piirata ainult teatud määral. Õiguste piiramisel ei tohi kunagi ületada piiri, millest edasi ei ole inimväärne elu enam võimalik.

Küsimus: Miks vajavad mõned rühmad erilisi inimõigusi? Kas see tähendab, et neil on rohkem õigusi kui teistel?

Ei. Mõned rühmad, näiteks romad Euroopas või dalitid (kastisüsteemi madalaimal tasemel olevad inimesed) Indias on pidanud taluma meie ühiskondades sedavõrd pikaajalist diskrimineerimist, et nad vajavad nüüd spetsiaalseid abinõusid, mis võimaldaks neil oma inimõigusi teistega võrdselt teostada. Aastaid kestnud institutsionaliseerunud diskrimineerimise ja stereotüüpide, otsese vihkamise ja takistuste tõttu ei piisa lihtsalt sellest, kui me ühel hetkel kuulutame, et kõik üldised õigused kuuluvad ka neile rühmadele, ning arvame, et nii ongi võrdsus saavutatud.

Küsimus: Miks me räägime inimõigustest, aga mitte inimeste kohustustest?

Kuigi mõned mõtlejad ja vabaühendused on veenvalt väitnud, et me vajame ka ametlikke deklaratsioone inimeste kohustuste kohta, on inimõiguste kaitsjad selles küsimuses üldiselt pigem vaikinud. Põhjus peitub selles, et paljud valitsused näevad inimõiguste tagamise eeltingimusena seda, et riigialamad täidavad ka teatud kohustusi, kuid see ei võimalda enam käsitada inimõigusi sünnipäraste õigustena. Siiski on ütlematagi selge, et me peame üksikisikute ja rühmadena vastutustundlikult käituma, austama teiste õigusi, hoiduma inimõiguste rikkumisest ning edendama nii teiste kui ka enda õigusi. Tegelikult öeldaksegi inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 29 järgmist: „1. Igaühel on kohustused ühiskonna ees, kuna ainult ühiskonnas on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik arenemine. 2. Oma õiguste ja vabaduste kasutamisel peab iga inimene alluma vaid sellistele seadusega sätestatud piirangutele, mille eesmärk on tagada teiste inimeste õiguste ja vabaduste tunnustamine ja austamine ning moraalist, avalikust korrast ja üldise heaolu õigustatud nõuetest kinnipidamine demokraatlikus ühiskonnas.”

Küsimus: Kes valvab inimõiguste austamise järele?

Me kõik peame seda tegema. Nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil on vastu võetud õigusakte, millega piiratakse valitsuste meelevalda oma riigi kodanike suhtes, aga kui keegi valitsuste rikkumistele tähelepanu ei osuta, saavad nad rahvusvahelisi norme karistamatult edasi rikkuda. Üksikisikutena peame lisaks igapäevaelus teiste isikute õiguste austamisele hoidma silma peal ka oma valitsuse ja teiste inimeste tegevusel. Kaitsesüsteemid on olemas meie kõigi jaoks, kui me neid kasutame.

Küsimus: Kuidas ma saan oma õigusi kaitsta?

Püüa juhtida tähelepanu sellele, et neid on rikutud; nõua oma õigusi. Tee teisele isikule selgeks, et tal ei ole õigust sind niiviisi kohelda. Osuta inimõiguste ülddeklaratsiooni, Euroopa inimõiguste konventsiooni või muude rahvusvaheliste dokumentide asjakohastele artiklitele. Kui teie riigis on vastu võetud sellekohaseid õigusakte, osuta ka nendele. Räägi rikkumisest teistele: räägi ajakirjandusele, kirjuta parlamendisaadikutele ja riigipeale, teata inimõiguste kaitsega tegelevatele vabaühendustele. Küsi nendelt nõu. Võimaluse korral räägi mõne juristiga. Anna valitsusele teada, mida sa kavatsed edasi teha. Tee valitsejatele selgeks, et sa ei kavatse alla anda. Näita neile, kui suur oleks sinu potentsiaalne toetajaskond. Kui miski muu ei aita, võid lõpuks pöörduda kohtusse.

Küsimus: Kuidas pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse?

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis on ette nähtud ka üksikisikute kaebuste menetlemise võimalus. Samas peab see vastama kindlatele vastuvõetavuse tingimustele, et see kohtus arutamisele võetaks. Näiteks peab asi olema eelnevalt läbi vaadatud riiklikes kohtutes (kuni kõrgeima kohtuni välja). Alles seejärel saab pöörduda Euroopa kohtu poole. Kui tahad siiski proovida ja usud, et vastuvõetavuse tingimused on täidetud, võid oma kaebuse esitada. Siiski on tungivalt soovitatav konsulteerida advokaadi või mõne selles valdkonnas tegutseva vabaühendusega, et suureneks kohtult rahuldava lahendi saamise tõenäosus. Arvesta, et lõplikule otsusele võib eelneda pikk ja keerukas protsess.

Küsimus: Kellelt ma saan oma õigusi nõuda?

Peaaegu kõik rahvusvahelistes dokumentides loetletud põhilised inimõigused annavad isikule nõudeõiguse oma riigi või riigiametnike suhtes. Inimõigused kaitsevad sinu huve riigi vastu, seega pead oma õigusi nõudma riigilt või riigi esindajatelt. Kui sulle tundub, et sinu õigusi rikub näiteks tööandja või naaber, siis ei saa nõudeid esitada otseselt rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktide alusel, välja arvatud juhul, kui valitsus oleks saanud midagi ära teha, et tõkestada tööandja või naabri sellist käitumist.

Küsimus: Kas kellelgi on kohustus minu õigusi kaitsta?

Jah. Õigus oleks sisutühi, kui sellega ei kaasneks kellegi teise jaoks vastavat kohustust. Igal inimesel on moraalne kohustus hoiduda sinu inimväärikuse rikkumisest, kuid kui sinu riigi valitsus on ühinenud rahvusvaheliste kokkulepetega, on tal lisaks moraalsele kohustusele ka õiguslik kohustus.

Küsimus: Kas inimõigustega on probleeme ainult ebademokraatlikes riikides?

Maailmas pole ka täna ühtegi riiki, kus oleks inimõigustega kõik täiesti korras. Mõnes riigis võivad rikkumised olla sagedasemad kui teises või nad võivad puudutada suurema osa elanikkonnast, kuid ka iga üksik rikkumine on probleem, mida poleks tohtinud juhtuda ning mis vajab lahendamist. Kui kellegi õigusi rikutakse mõnes tugeva demokraatliku traditsiooniga riigis, siis ei lohuta teda kuigivõrd teadmine, et üldiselt on olukord inimõigustega tema riigis parem kui paljudes muudes maailma riikides.

Küsimus: Kas me oleme inimõiguste rikkumiste vähendamisel edu saavutanud?

Suurt edu – isegi kui mõnikord näib, et see on ainult piisake ookeanis. Piisab, kui mõelda näiteks orjuse kaotamisele, naiste valimisõigusele, surmanuhtluse kaotamisele, poliitvangide vabastamisele rahvusvahelise surve tagajärjel, Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidirežiimi kokkuvarisemisele, Euroopa Inimõiguste Kohtus läbi vaadatud kohtuasjadele ning selle tagajärjel tehtud seadusemuudatustele. Tasub mõelda ka sellele, et rahvusvahelise kultuuri järk-järguline muutumine on sundinud ka kõige autoritaarsemaid riike arvestama inimõigustega, kui nad tahavad, et teised riigid neid tunnustaksid. Positiivseid saavutusi on palju, eriti viimase 50 aasta jooksul, kuid veel palju rohkem on vaja ära teha.