Image: Theme 'Media' by Pancho

Meedia roll

Igaühel on arvamus- ja sõnavabadus; see õigus kätkeb vabadust sekkumiseta oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata.

Inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 19

Massimeedia mõiste hõlmab „traditsioonilisi” meediakanaleid (televisioon, raadio, filmid, CD- ja DVD-plaadid), samuti trükiajakirjandust ning internetti ja selles pakutavaid teenuseid (WWW). Meedia on meie ühiskondades sedavõrd oluliseks muutunud, et oleks raske ette kujutada elu ilma televisiooni, e-posti, videosaitide, uudisteportaalide ja blogideta. Meedia võimekus täita oma traditsioonilist rolli (olla aken maailma) suureneb jätkuvalt. Lisaks on meedia omandanud uusi ülesandeid, näiteks muutunud sotsiaalse suhtluse ja teabevahetuse foorumiks, kaupade ostu- ja müügikohaks, seal saab koguda igasugust teavet ning avaldada kasutajate endi loodud sisu.

Traditsiooniline meedia on pikka aega olnud kodanike liitlane, kritiseerides valitsuste inimestele kahjulikku poliitikat. Nii on meediat mõnikord nimetatud ka neljandaks võimuks demokraatia traditsioonilise kolme võimu (seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim) kõrval. Kuid 2003. aastal Brasiilias Porto Alegres toimunud maailma sotsiaalfoorumil avaldas ajakirjanik ja õppejõud Ignacio Ramonet arvamust, et traditsiooniline meedia on muutunud vaenlaseks, kuna selle on üle võtnud hargmaised ettevõtted. Selle võimu kasutatakse pigem inimeste ärakasutamiseks ja rõhumiseks kui nende kaitsmiseks.1 Mõned inimesed on nimetanud internetti viiendaks võimuks, kuna see pakub probleemide tõstatamisel ja ühiskonna valvekoera ülesannete täitmisel traditsioonilisele meediale üha suuremat konkurentsi. Lisaks on see uus kanal, kus saab korraldada kodanikualgatusi.

Meedia, eriti interneti suuremat mõju saab kasutada teadlikkuse ja osaluse suurendamiseks ning teabe kättesaadavuse parandamiseks, kuid sellel on ka omad ohud. Meedia abil saab kasvatada empaatiat ja edendada ülemaailmset inimõigustealast aktivismi, kuid samuti on võimalik tugevdada viha, stereotüüpe ja väärinfot. Lapsed ja noored on interneti ohtudele eriti vastuvõtlikud.

Mõned muutuva meedia aspektid

  • Tänapäeval ei sõltu me uudiste hankimisel enam nii suuresti traditsioonilistest ajalehtedest, televisioonist ja raadiost, vaid kasutame üha enam võrguallikaid, satelliittelevisiooni, blogisid ja sotsiaalmeediat. Samuti hangime teavet kodanikuajakirjanikelt ja omaalgatuslikelt sisutootjatelt, mitte ainult traditsioonilise väljaõppe saanud ajakirjanikelt. See mõjutab meie sotsiaalset ja poliitilist maastikku. Samuti muudab see repressiivsete valitsuste taktikat, kuna nad kardavad sellise inforevolutsiooni tagajärgi.

Poliitilise protesti väljendamine meedias
1968. aasta Praha kevade ajal levitati üleskutset ajakirjandus- ja sõnavabadusele Tšehhi raadiosaadetes. 1979. aasta Iraani revolutsiooni sõnumeid edastati põrandaalustele kassettidele salvestatud kõnede abil. Uudised Hiinas 1989. aastal toimunud Tian’anmeni väljaku meeleavalduse kohta levisid faksi teel. Ukraina oranži revolutsiooni ideid tutvustati interneti ja mobiiltelefonide vahendusel. Aastakümne lõpuks olid ühiskondliku protesti vahendid liikunud Facebooki ja teistesse sotsiaalvõrkudesse, YouTube’i ja Twitterisse, nagi näitasid Iraani 2009. aasta valimistejärgsed protestid, Tuneesia ja Egiptuse 2010. ja 2011. aasta revolutsioonid ning muud Põhja-Aafrikas ja araabia maades toimunud meeleavaldused.

  • Telekommunikatsiooni ja meediatehnoloogiate kiire areng on muutnud ka meediat ennast; see muutub sündmuste vahendajast üha enam sündmuste lahutamatuks osaks. Juba otseülekanded ise on muutunud omaette sündmuseks. Lisaks jalgpallimatšidele saame reaalajas näha ka meie naabruses või teisel pool maakera aset leidvaid vägivaldseid vahejuhtumeid.
  • Ärihuvide tõttu väheneb saadete mitmekesisus ning vähemusi, alternatiivkultuuri ja subkultuure käsitlevate saadete arv. Püüd kõrgemate reitingute järele mõjutab ka uudiste ja päevasündmuste esitamisviisi. Meedia kipub esile tõstma selliseid uudiseid ja reportaaže, mis on kas labased, pentsikud või skandaalsed. Valitsuste valmisolek katta avalik-õiguslike ringhäälingute kulusid väheneb, mis omakorda sunnib ringhäälinguid kommertsialiseeruma.

12–17-aastased Euroopa noored veedavad internetis 9,1 tundi nädalas, samas kui üle 18-aastaste puhul on see näitaja 11,4 tundi, arvestamata töö ja õpingutega seotud internetikasutust.2

  • Ülemaailmsed kaugsidevõrgud ei ole üksnes teabe edastamise ja vastuvõtmise vahendiks, vaid on muutnud teabe üheks kõige väärtuslikumaks varaks, millel põhineb uus ülemaailmne teabemajandus. Rohkem teabevara ja selle haldamiseks vajalikku taristut valdavad organisatsioonid omavad tohutut majanduslikku võimu, mida saab teisendada ka poliitiliseks ja diplomaatiliseks mõjuvõimuks.
  • Sidetehnoloogia areng ja kaugeleulatuvad meediavõrgud on muutnud meie eluviisi. Inimesed veedavad suure osa töö- ja puhkeajast mõne ekraani ees. Kaugtöö ja e-õppe võimalused on kogu maailmas kiiresti laienenud. Vanemad on mures, et nende lapsed võivad jääda sõltuvusse telerist, videomängudest, mobiiltelefonidest või sotsiaalvõrkudest, kuid samad ohud ähvardavad ka täiskasvanuid, olgugi et nad võivad eelistada teistsuguse sisuga meediakanaleid.

Küsimus: Kuidas on teie meediatarbimine lapsepõlvega võrreldes muutunud?

Meedia ja inimõigused

Sõnavabadus

Inimõigustest seostub meedia teemaga arvatavasti kõige rohkem õigus arvamus- ja sõnavabadusele.

Inimõigustealaste lepingutega tagatud sõnavabadus kätkeb õigust teavet saada ja levitada, õigust vaikida, õigust oma arvamuste kujundamisele, näiteks õigust vabalt valida eelistatud rõivastust, peakatteid, muusikat, kirjandust ja filme, ning õigust kunstilisele eneseväljendusele, poliitilistele sõnavõttudele, kaubanduslikele sõnavõttudele ja akadeemilisele vabadusele, samuti ajakirjanike õigusi.  Selline ulatuslik käsitlusala näitab, kui oluline see õigus on, et võimaldada inimestel püüelda eneseteostuse ja väärikuse poole, otsida elus mõtet ja tõde ning kujundada oma isiksust. Samuti on see vabadus möödapääsmatult vajalik kogukondade ja ühiskondade arenguks, võrdsuse, demokraatia ja omavalitsuse teostamiseks. Sõnavabadus on tähtis iseeneses ning ühtlasi terve hulga muude õiguste ja vabaduste teostamise eeltingimus.

Valitsused on alati püüdnud teatud määral meediat kontrollida ja/või kasutada seda masside mõjutamiseks, nende toetuse võitmiseks ja opositsiooni toetuse vähendamiseks. Kui aga meedia on väga tugevalt kontrollitud, vähendab see inimeste ühiskondlikku teadlikkust ja teadmisi maailmasündmustest, takistab usaldusväärsete analüüside avaldamist ning majanduse, poliitiliste arengute ja ühiskonna olukorra kirjeldamist.

Riiklik kontroll meedia üle võib olla suunatud teatud kindlatele kanalitele, näiteks internetiliikluse või telefonikõnede jälgimine riikliku julgeoleku huvides. Mõnikord püüavad valitsused täielikult tõkestada ligipääsu teatud meediakanalitele. Näiteks võib tuua mobiilivõrgu sulgemise Iraanis 2009. aasta keskel ja Egiptuses 2010. aasta lõpus, raadiokanalite ja satelliittelevisiooni signaalide segamise ning ajakirjanike väljasaatmise konfliktipiirkonnast. Näiteks 2009. aastal paluti ajakirjanikel lahkuda Hiina Xinjiangi provintsist, et nad ei saaks vahendada uudiseid seal aset leidnud etnilise vägivalla kohta.

UNESCO peab arvestust töökohustuste täitmisel hukkunud ajakirjanike üle. Näiteks 2011. aastal hukkus tööülesandeid täites 56 ajakirjanikku4.

Valitsuste kontroll meedia üle põhjustab muret ka Euroopas. Näiteks Ungaris võeti 2011. aastal vastu meediaseadus, mis andis meedia eest vastutavale ametkonnale õiguse teostada järelevalvet kõigi meediakanalite, kaasa arvatud eraõiguslike sisutootjate üle ning määrata üsna ebamääraste põhimõtete alusel trahve ning meediakanaleid ajutiselt või lõplikult sulgeda. Mitme teise Euroopa riigi kriminaalseadustikus on endiselt olemas laimukuriteo mõiste. See võimaldab ajakirjanikke vangi panna, kui nad avaldavad mõnda isikut solvavaid fakte või arvamusi. Euroopa Inimõiguste Kohus on laimujuhtumitega seotud otsustes korduvalt deklareerinud, et „[…] vanglakaristuse määramine ajakirjandusliku rikkumise eest on kooskõlas ajakirjandusvabaduse põhimõttega … ainult erandjuhtudel, eelkõige siis, kui tõsiselt on riivatud muid põhiõigusi, nagu näiteks vaenukõne või vägivallale õhutamise puhul"3

Kui me ei usu, et sõnavabadust tuleb võimaldada ka nendele, keda me põlgame, siis me ei usu üldse sõnavabadusse
Noam Chomsky

Euroopa Inimõiguste Kohus on põhjalikult selgitanud, millisel määral sõnavabadust võib Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 lõike 2 alusel piirata. Kohus märkis, et see õigus on „üks demokraatliku ühiskonna põhialuseid"5 ning ajakirjandusvabadus võimaldab ajakirjanikele „teatavaid liialdusi või lausa provokatsiooni"6, isegi kui see mõjub solvavalt, šokeerivalt või häirivalt.

Sõnavabadust ohustavad asjaolud

Igal aastal avaldavad neli sõnavabaduse eriraportööri ühisdeklaratsiooni. Oma 2010. aasta deklaratsioonis nimetasid nad järgmised kümme suuremat ohtu sõnavabadusele7:
1. Mehhanismid, millega valitsus püüab meediat kontrollida
2. Laimamise kriminaliseerimine
3. Ajakirjanikevastane vägivald
4. Teabe saamise õiguse piiramine
5. Diskrimineerimine sõnavabaduse teostamise võimaldamisel
6. Äriline surve
7. Raskused avalik-õiguslike ja kogukondlike ringhäälingute toetamisel
8. Turvalisus ja sõnavabadus
9. Sõnavabadus internetis
10. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kättesaadavus

Teabe saamise õigus

Teabe saamise õigus ehk õigus teada tähendab, et avalikkusel peaks olema võimalik osaleda vabas teabevahetuses ning saada teavet oma kogukonnas toimuva kohta. Vastavalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile kätkeb sõnavabadus „vabadust hankida, saada ja levitada igasugust informatsiooni ja ideid, sõltumata riigi piiridest”. Sellest järeldub, et teabe saamine on inimõigus.

Meedia, ajalehed ja ajakirjad (trükis ja internetis avaldatud) ning televisiooni uudistesaated on kodanike jaoks ühed põhilised teabe saamise kohad. Meedia saab anda usaldusväärset teavet üksnes juhul, kui neile on tagatud ligipääs kogu teabele, mis ei ole mingil põhjusel põhjendatult salastatud. Üksikisikutel peaks olema vaba ligipääs teabele, mida ametiasutustes nende kohta hoitakse. Lisaks saab tänapäeva infoühiskonnas tagada võrdset ligipääsu haridusele, koolitusele, teadusele, tehnoloogiale ja töökohtadele üksnes juhul, kui informatsioon muudetakse kõigile võrdselt kättesaadavaks.

Küsimus: Mida tähendab õigus teada teie jaoks?

Meediaga seotud vastuolud teiste inimõigustega

Vabadus ei toimi, kui inimestel pole juurdepääsu informatsioonile. Informatsiooni kättesaadavus on demokraatliku eluviisi alus
ÜRO eriraportöör Abid Hussain

Sõnavabadus võib sattuda vastuollu muude inimõigustega. Üks selline õiguste kategooria seostub õigusega eraelu puutumatusele, mis tähendab, et kellegi isiklikku ja perekonnaellu ei tohi meelevaldselt sekkuda, kodu ja kirjavahetus peavad olema puutumatud ning inimese au ja mainet ei tohi alusetult määrida. Näiteks süüdistatakse meediat sageli selles, et nad tungivad kuulsate inimeste eraellu, avaldades ilma nõusolekuta fotosid ja uudiseid nende eraelu kohta.

Sõnavabaduse ja diskrimineerimise keelu konflikt võib tekkida juhul, kui sõnavabadust kasutatakse vaenu külvamiseks ning sellel ilmnevad vaenukõne tunnused. Vaenukõne levitamine meedias võib seda võimendada ja selle kahjulikku mõju süvendada. Riikide vahel valitseb üksmeel, et vaenukõne peab olema seadusega keelatud ning selline keeld peab olema ülimuslik sõnavabaduse suhtes.

Sõnavabadus ei ole absoluutne õigus. Vastavalt inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 29 võib õiguste ja vabaduste teostamist piirata, kui see on vajalik teiste inimeste õiguste ja vabaduste tunnustamise ja austamise huvides. Täpsemalt öeldakse Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 10, et kuna sõnavabaduse kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse selle kohta seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Sarnaselt vabaturuga võib sõnavabadus teha kahju, kui see on täiesti piiramatu.
Lord Patten9

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee määratluse kohaselt hõlmab vaenukõne kõiki väljendusvorme, millega levitatakse, õhutatakse, reklaamitakse või õigustatakse rassiviha, ksenofoobiat, antisemitismi või muid sallimatusel põhineva vaenu vorme.10

Üks viimastel aastatel palju tähelepanu pälvinud valdkond on sõnavabaduse piiramine juhul, kui seda tingib austus tõekspidamiste ja usuliste veendumuste vastu, mis tuleneb mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusest. See on juhtinud tähelepanu hea ajakirjandustava, juhendite ja ajakirjanduseetika tähtsusele. Paljud organisatsioonid on välja töötanud ajakirjanduse eetikapõhimõtteid ja kutsealajuhendeid, mis on kooskõlas inimõiguste normidega või soovitavad sidusrühmadel sellised normid välja töötada. Seda on teinud näiteks Euroopa Nõukogu ja UNESCO, Euroopa sõltumatute pressinõukogude liit ja vabaühendus ARTICLE 19. Samas tuleb spektri teises servas tagada, et valitsused ei hakkaks äärmuslust tõkestavaid õigusakte kuritarvitama õigustatud sõnavabaduse piiramiseks.11

Vaba, sõltumatu ja pluralistlik meedia, mis põhineb teabe- ja sõnavabadusel, on iga toimiva demokraatia põhielement.
Thomas Hammarberg12

Veel üks sõnavabaduse eest võitlejate tõstatatud oluline küsimus on meedia pluralism. Meedia pluralism ei ole sama, mis tasakaalustatud kajastus, kuna viimane võib mõnikord olla inimõiguste kontekstis ebasobiv. Kui vahendatakse uudiseid inimõiguste rikkumisest, kas siis tuleb tasakaalustatud kajastuse nimel alati anda sõna ka rikkujale? Kui juttu on kliimamuutustest, kas siis tuleb tasakaalustuseks lasta alati rääkida ka kellelgi, kelle arvates kõik see on väljamõeldis?

Meedia pluralism seevastu tähendab vastuseisu meediaomandi koondumisele kitsa ringkonna kätte, kuna see tekitaks tasakaalustamata käsitluse, poliitiliste kompromisside ja mõnede rühmade kajastusest väljajätmise ohtu. Pluralistlik meediamaastik on suuteline vastu seisma kolmele põhilisele kiusatusele: poliitikutega manipuleerimine neile positiivse kajastuse lubamisega, finantsasutuste ja pankadega manipuleerimine neile pealiskaudsema kontrolli lubamisega ning valimiste manipuleerimine.

Küsimus: Milline on teie riigi meediamaastik? Kellele kuuluvad meediaväljaanded? Kui suur on omandi pluralism?

Interneti haldamine  ja Euroopa Nõukogu

Internet on omavahel ühendatud arvutivõrkude ülemaailmne süsteem ilma keskse juhtimiseta. Tänu sellele toimib internet ülemaailmse sõnavabaduse foorumina, kuid see tekitab ka küsimusi vastutuse ja haldamise kohta.

Infoühiskonna pidev areng tekitab rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks vajaduse läbi mõelda, kuidas kaitsta ja tagada inimõiguste põhimõtteid võrgukeskkondades. Euroopa Nõukogu on sel eesmärgil välja töötanud mitmeid konventsioone ja soovitusi. Üks selline dokument on arvutikuritegevuse vastane konventsioon (2001), millega tahetakse tagada kaitse uut liiki kuritegude eest ning tõkestada tavapärasemate kuritegude toimepanemist uute tehnoloogiate abil. Konventsiooni lisaprotokollis kutsutakse üles kriminaliseerima arvutisüsteemide vahendusel toime pandud rassistlikke ja ksenofoobseid tegusid.

Teine oluline dokument on ametlikele dokumentidele juurdepääsu konventsioon (2008), millega tagatakse iga inimese õigus saada soovi korral mis tahes alusel diskrimineerimiseta juurdepääs riigiasutuste käes olevatele ametlikele dokumentidele.

Meedia võimu saab kuritarvitada, eriti meediakanalite tugeva kontsentreerituse korral, nii et see kahjustab pluralismi ja demokraatiat.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee13

Euroopa Nõukogu teeb sidusrühmadega koostööd interneti haldamise küsimuses, et kaitsta sõnavabadust ja teisi inimõigusi ja põhimõtteid uue meedia keskkondades. Ministrite Komitee on vastu võtnud 10 interneti haldamise põhimõtet14 ning teinud ettepaneku meedia mõiste laiendamiseks15 nii, et Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevad meedia vabadused ja kohustused kehtiksid ka sotsiaalvõrkude, internetimängude ja ametiisikute väärkäitumist avalikustavate (whistleblowing) saitide suhtes. Samuti tegi komitee liikmesriikidele ettepaneku koostööraamistiku loomiseks, et säilitada globaalne, stabiilne ja avatud internet kui sõnavabaduse ja teabe kättesaadavuse tagamise vahend16. Meediavabaduse tähtsust demokraatia jaoks kinnitati dokumendis „Deklaratsioon kogunemis- ja ühinemisvabaduse kaitse kohta seoses eraomandis olevate internetiplatvormide ja võrguteenuste pakkujatega."17

Interneti haldamise kümme põhimõtet

Suur osa internetis leiduvast sisust on ebaseaduslik, kahjulik või eelarvamuslik, õõnestades inimõiguste ja inimväärikuse põhialuseid.

Internetikirjaoskuse käsiraamat18

Vastu võetud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitees 21. septembril 2011.

  1. Kõigi põhiõiguste ja ‑vabaduste kaitse ning nende universaalsuse, jagamatuse, vastastikuse sõltuvuse ja omavahelise seotuse kinnitamine.
  2. Valitsuste, erasektori, kodanikuühiskonna, tehnilise kogukonna ja kasutajate täieliku osaluse tagamine.
  3. Riikide kohustuste kinnitamine seoses internetiga seotud rahvusvaheliste poliitikaküsimustega.
  4. Internetikasutajate võimestamine oma põhiõiguste ja ‑vabaduste teostamiseks ning internetihalduse korraldamises osalemiseks.
  5. Interneti universaalsus, interneti ülemaailmse leviku ja üldise ligipääsetavuse eesmärgi tunnustamine.
  6. Interneti turvalisuse, stabiilsuse, usaldusväärsuse ja vastupidavuse tagamine.
  7. Interneti igapäevases haldamises detsentraliseeritud korralduse säilitamine.
  8. Interneti avatud standardite ja koostalitlusvõime ning selle läbivteenuseid soosiva ehituse säilitamine.
  9. Internetis oleva sisu, rakenduste ja teenuste maksimaalse ligipääsetavuse tagamine.
  10. Kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamine internetis ja selle abil.

 

Meedia ja noorus

Ma tahan, et mina näeksin välja nagu Cindy Crawford.
Cindy Crawford, supermodell

Meedia ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on tänapäeva noorte elus väga olulisel kohal ning on ühed peamised tänast noorte põlvkonda kujundanud tegurid. Paljud lapsed tunnevad ennast digitaalmaailmas koduselt. Nad on üles kasvanud keskkonnas, kus IT on igapäevaelu osa, ning nad õpivad digitaalseadmeid kasutama veel enne, kui nad oskavad kõndida või rääkida. On arvatud, et selle tagajärjel erineb isegi nende aju struktuur eelmiste põlvkondade omast. Teisalt on sellise digitaalse lõhe olemasolu noorte ja nende vanemate põlvkonna vahel ka kahtluse alla seatud19. Mõned uuringud on näidanud, et digitaalne lõhe ei jookse mööda vanusepiiri, vaid mööda ligipääsetavuse ja võimaluste piiri.20

Rahu ei ole pelgalt kauge eesmärk, vaid vahend, mille abil me selle eesmärgini jõuame.

Martin Luther King Jr.

Noored veedavad tihti iga päev tunde telerit vaadates, võrgumänge mängides, jututubades vesteldes, blogisid lugedes ja kirjutades, muusikat kuulates, oma fotosid üles riputades ning internetist suhtluspartnereid otsides. See virtuaalmaailm võib pakkuda nii võimalusi kui ka lõkse. Elektroonilise, digitaalse ja võrgumeedia kasutamine avaldab mitmesugust positiivset mõju: see on meelelahutuslik, hariv ja suhtlusvõimalusi avardav. Kuid teatud kasutusviiside korral võib see ka noori inimesi ja kogukondi kahjustada. Ringhäälingus või internetis vahendatava massimeedia mõju üle on vaieldud, kuid teadlased on täheldanud mõningaid allpool loetletud negatiivseid mõjusid.

 

  • Teleri ees veedetud aeg: arvatakse, et liiga pikalt ekraani ees istumine soodustab unehäireid ja õpitulemuste halvenemist.
  • Vägivald: eeldatakse, et esineb seos vägivaldse meediasisu tarbimise ning sellele järgneva agressiivse ja vägivaldse käitumise vahel.
  • Konsumerism: eri vormides esinevaid reklaame on kritiseeritud selle eest, et nendega manipuleeritakse publikut tarbima üksnes tarbimise pärast.
  • Väärtushinnangud: noorte seas esineb suundumus mõelda vähem oma peaga ja järgida meedias esitatud väärtushinnanguid.

Informatsioon on demokraatia hapnik. Kui inimesed ei tea, mis nende ühiskonnas toimub, kui valitsejate teod on nende eest varjatud, ei saa nad selle ühiskonna elus sisuliselt osaleda. Kuid informatsioon ei ole vajalik üksnes tavainimestele – see on möödapääsmatult vajalik ka heaks valitsemiseks.

Sõnavabadust toetav vabaühendus ARTICLE 198

 

  • Stereotüübid: meediat on süüdistatud selles, et see kinnistab kahjulikke või ebarealistlikke sotsiaalseid stereotüüpe, eriti seoses soorollide ja rahvuslike iseloomujoontega.
  • Enesehinnang: meelelahutustööstus avaldab üha suuremat mõju noorte stiilile ja identiteedile. Meedias nähtud rollimudelitega seotud ideaalid tekitavad noortes pettumust ja alandavad nende enesehinnangut, kuna sellistele ideaalidele vastata on praktiliselt võimatu. Surve olla „täiuslik” põhjustab sageli terviseprobleeme, sealhulgas toitumishäireid.

 

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguga kaasnevad laste ja noorte jaoks tohutud võimalused, kuid ka uut tüüpi ohud. Näiteks võivad nad avaldada hooletult oma isikuandmeid, mida saab ära kasutada soovimatute reklaamide edastamiseks ning mis võivad anda tegevusvõimalusi pahatahtlikele internetikasutajatele. Nagu kõiki muid tehnoloogiaid, saab ka moodsat infotehnoloogiat ära kasutada kuritahtlikel eesmärkidel, näiteks seksuaalne ahistamine, seksuaalne hirmutamine, homofoobsed rünnakud ja muud soopõhise vägivalla vormid, mida edastatakse sõnalise alandamise, fotode või videote teel. Mõnikord kasutavad noored ise järelevalveta võrgukeskkonda, et saata eakaaslastele julmi sõnumeid ja alandavaid fotosid.

Meediahariduse eestkõneleja Jean Kilbourne’i filmiseeria „Killing Us Softly” näitab, kuidas meediareklaam soodustab moonutatud ja kahjulike naiselikkuse ideaalide kujunemist.21

Kriitiline suhtumine allikatesse on info ülekülluse ajastul eluks hädavajalik oskus. Kuid koos Web 2.0 (osaluspõhist teabevahetust soodustavad ning kasutajate koostöös loodud sisu jagamist võimaldavad veebirakendused) saabumisega peame välja töötama ka internetis käitumise reeglid ning suurendama teadlikkust internetis tehtud toimingute soovimatutest tagajärgedest. On üsna selge, et paljud enda või teiste isikuandmeid jagavad inimesed ei mõista, kui avalik ja kauapüsiv on igasugune internetis avaldatud teave.

Üks lahendus sellele probleemile oleks harida inimesi, et nad oleksid meedia tarbimisel ja suhtlemisel kriitilisemad ja teadlikumad. Meediahariduse eesmärk on selgitada kõigile kodanikele, eriti noortele, meedia jõudu ning õpetada neid tegema vahet hea ja halva kvaliteediga infol, eelarvamusteta ja vaenu külvavatel sõnumitel. Meediaharidus õpetab publikut olema reklaami suhtes valiv, mitte mõjutatav, ning kaitsma internetis oma turvalisust ja privaatsust.

Laste kaitse ja võimestamine on Euroopa Nõukogu jaoks tähtis prioriteet. Dokumendis „Soovitus laste võimestamise kohta uues info- ja kommunikatsioonikeskkonnas” (2006) öeldakse, et liikmesriigid peaksid välja töötama tervikliku teabekirjaoskuse ja ‑koolituse strateegia, mis võimaldaks lastel ja nende õpetajatel info- ja kommunikatsiooniteenuseid ja ‑tehnoloogiaid parimal viisil kasutada. Internetioskuste ja kirjaoskuse tähtsust kinnitatakse ka teises soovituses (2009)22, milles kutsutakse liikmesriike üles koos erasektori ja kodanikuühiskonnaga välja töötama strateegiaid laste kaitsmiseks ohtliku sisu ja käitumise eest, soodustades samas uue info- ja kommunikatsioonikeskkonna aktiivset kasutamist.

Lõpumärkused

1 Seneviratne Kalinga, "Global Media – It's Time to Create a Fifth Power," TerraViva Online, 2003: http://ipsnews.net/fsm2003/27.01.2003/nota26.shtml
2  Eric Pfanner, "TV Still Has a Hold on Teenagers", The New York Times, 13 December 2009, viide firma Forrester läbi viidud uuringule: www.nytimes.com/2009/12/14/business/media/14iht-cache14.html
3 E.g. Case of Cumpănă and Mazăre v. Romania, Application no. 33348/96, Judgment, Strasbourg, 2004: www.5rb.com/docs/Cumpana%20and%20Mazare-v-Romania%20ECHR%2017%20Dec%202004.pdf
4 Lisateave: UNESCO Remembers Assassinated Journalists: http://portal.unesco.org
5 Handyside v. UK, 1979
6 Prager and Oberschlick v. Austria, 1995 
7 "Tenth Anniversary Joint Declaration: Ten Key Challenges to Freedom of Expression in the Next Decade": www.article19.org/data/files/pdfs/standards/tenth-anniversary-joint-declaration-ten-key-challenges-to-freedom-of-express.pdf
8 "The Public's Right to Know: Principles on Freedom of Information Legislation", Article 19, London, 1999, p. 1: www.article19.org  
9 Lord Patten of Barnes, BBC nõukogu esimees, kõne toimetajate seltsi aastakonverentsil, "Ethics and journalism after the News of the World", 13 November 2011: www.bbc.co.uk/bbctrust/news/speeches/2011/ethics_journalism.shtml
10 Weber Anne, Manual on Hate Speech, Council of Europe Publishing, 2009, p.
11 Lisateave SOVA Centre for Information and Analysis, Misuse of Anti-Extremism Legislation in February 2011: http://www.sova-center.ru/en/misuse
12 Human rights and a changing media landscape, Council of Europe Publishing, 2011
13 Euroopa Nõukogu, Ministrite Komitee, „Ministrite Komitee soovitus CM/Rec (2011)7 liikmesriikidele meedia uue mõiste kohta”, 21. september 2011”.
14 Ministrite Komitee deklaratsioon interneti haldamise põhimõtete kohta, 21. september 2011.
15 Soovitus meedia uue mõiste kohta, 21. september 2011.
16 Soovitus interneti universaalsuse, terviklikkuse ja avatuse kaitse ja edendamise kohta, 21. september 2011
17 Deklaratsioon kogunemis- ja ühinemisvabaduse kaitse kohta seoses eraomandis olevate internetiplatvormide ja võrguteenuste pakkijatega, 7. detsember 2011.
18 Janet Richardson et al, The Internet Literacy Handbook, Council of Europe, 2006
19 Lisateave: VanSlyke Timothy, Digital Natives, Digital Immigrants: Some Thoughts from the Generation Gap; http://technologysource.org/?view=article&id=77
20 E.g. Brown C. & Czerniewitz L., Debunking the digital native: beyond digital apartheid, towards digital democracy, Journal of Computer Assisted Learning, Volume 26, Issue 5, pages 357–369, October 2010
21 Teave sarja viimase osa „Killing Us Softly 4” kohta aadressil  www.mediaed.org/cgi-bin/commerce.cgi?preadd=action&key=241#filmmaker-about
22 Soovitus meetmete kohta, millega kaitsta lapsi kahjuliku sisu ja käitumise eest ning edendada nende aktiivset osalust uues info- ja kommunikatsioonikeskkonnas, 8. juuli 2009.

KOMPASS

Noorte inimõigushariduse käsiraamat

Oluline kuupäev
  • 8. veebruarTurvalise interneti päev
  • 12. märtsÜlemaailmne kübertsensuuri vastane päev
  • 3. maiÜlemaailmne ajakirjandusvabaduse päev
  • 28. septemberAvalikustamispäev
  • 21. novemberÜlemaailmne televisioonipäev