Inimõiguste õpetamiseks ja õppimiseks on palju võimalusi. Lähenemisviis sõltub sellest, kas töötate tasemehariduse või mitteformaalse hariduse valdkonnas, riigis valitsevatest poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest tingimustest, noorte vanusest ning nende huvist ja motivatsioonist inimõigusi õppida. Kindlasti sõltub see ka sellest, milline on olnud teie varasem kokkupuude inimõiguste teemade ja sellealase haridusega.
Te võite olla näiteks noorsootöötaja, koolitaja, õpetaja, täiendusõppe juhendaja, kiriku arutelurühma liige või noorsooaktivist. Me loodame, et käesolevas juhendis leidub midagi igaühele, olenemata tema asukohast. Me ei eelda mingeid õpetamis- või koolitamisoskusi ega varasemaid teadmisi inimõigustest.
Kompassi tuleks käsitada paindliku materjalina. Inimõiguste edendamine on pidev ja loominguline protsess, mille lahutamatuks osaks olete ka teie kui selle käsiraamatu kasutaja. Loodame, et kasutate siin esitatud ideid ja arendate neid edasi vastavalt teie enda ja teie rühmas olevate noorte vajadustele. Samuti loodame, et te analüüsite õpitut ja annate meile tagasisidet oma kogemuste kohta. Tagasiside vormi leiate siit.
Mida Kompass sisaldab?
Soovitame teil kindlasti kogu käsiraamatu põgusalt läbi sirvida, et saada üldpilt selle sisust. Käsiraamatul ei ole kindlat alguspunkti. Eesmärk on, et saaksite välja valida enda jaoks olulised kohad.
1. peatükk: siin esitatakse sissejuhatus inimõigustesse ja sellealasesse haridusse ning selgitatakse, kuidas käsiraamatut kasutada.
2. peatükk: see sisaldab harjutusi. Siit leiate 58 erineva taseme harjutust, mis aitavad tundma õppida inimõigusi ning nende seoseid valitud teemade ja mitmesuguste õigustega. Need harjutused on vahendid, mida saate noortega töötamisel kasutada.
3. peatükk: selles osas selgitatakse, mida me peame silmas „tegutsemise” all ning esitatakse mõtteid ja soovitusi, kuidas saaks inimõigusi oma kogukonnas ja maailmas laiemalt edendada.
4. peatükk: esitatakse taustateavet inimõiguste, vastavate rahvusvaheliste normide ja dokumentide ning nende ajaloolise arengu kohta.
5. peatükk: siit leiate taustateavet Kompassi üldiste teemade kohta.
Lisad: tähtsamate deklaratsioonide, konventsioonide ja inimõigustealaste tekstide kokkuvõtted ning sagedasemate terminite sõnastik.
Käsiraamatus peaks olema piisavalt materjali, et alustada noortega inimõigustealast tööd. Kompass on kirjutatud igaühele, kes tahab inimõigustealase hariduse vallas tegutseda, ükskõik kas ta on juba saanud väljaõpet või omab pedagoogilisi oskusi või mitte. Te ei pea olema inimõiguste ekspert. Piisab sellest, kui te tunnete huvi inimõiguste ja sellealase hariduse vastu
Inimõiguste teemad
Meil pole lootustki käsitleda selles raamatus kõiki inimõigustega seotud küsimusi. Seepärast oleme valinud välja noorte inimeste jaoks kõige olulisemaks peetavad küsimused ning rühmitanud need 20 teema alla. Iga teema kohta on esitatud taustateavet 5. peatükis ning harjutuste kokkuvõttetabel sisaldab eri harjutuste ja teemade ristviiteid.
20 üldist teemat on:
Lapsed
Kodakondsus ja osalus
Kultuur ja sport
Demokraatia
Puuded ja puudehalvustamine
Diskrimineerimine ja sallimatus
Haridus
Keskkond
Sotsiaalne sugu
Üldised inimõigused
Globaliseerumine
Tervis
Meedia
Ränne
Rahu ja vägivald
Vaesus
Religioon ja usk
Mälestamine
Sõda ja terrorism
Tööelu
Korraldamine
Kompassis tähistatakse inimesi, kes harjutusi ette valmistavad, tutvustavad ja koordineerivad, sõnaga „korraldaja”. Korraldaja „paneb asjad liikuma”, abistab teisi ning innustab neid õppima ja oma potentsiaali arendama. Korraldaja ülesanne on luua turvaline keskkond, kus inimesed saavad õppida katsetamise, uurimise, andmise ja vastuvõtmise abil. Siin ei ole tegemist ainuisikulise juhiga, kes oma ala asjatundjana jagab teistele teadmisi. Kogemuste vahetamine peaks olema arendav kõigi, nii osalejate kui ka korraldajate jaoks.
Euroopa eri piirkondades on erinevad võimalused noortetegevuse korraldamiseks ning võrdsuse ja koostöö õhkkonnas töötamiseks. Tasemehariduse süsteemis võidakse lähtuda erinevatest eesmärkidest ja haridusfilosoofiatest, klassitöö korraldamise meetoditest ja õppekavadest. Väga sageli ei ole õpilastel seal võimalik ise otsustada, mida nad tahavad õppida, ning ka õpetajate korraldusvõimalused on tihti piiratud. Samavõrd suuri erinevusi esineb mitteformaalse hariduse sektoris. Lisaks eri organisatsioonide eesmärkide ja filosoofiate lahknevusele erinevad ka nende pakutavad tegevused ja võimalused ning juhtimisstiilid võivad ulatuda autokraatlikust demokraatlikuni. Selliseid erinevusi võib täheldada nii riikide vahel kui ka riikide sees.
Me kõik elame ja töötame oma ühiskonna hariduslike ja sotsiaalsete normide raamides ning tänu sellele on lihtne unustada, et oleme oma tegevuses paratamatult rahvuskesksed. Seetõttu peame teatud tegutsemisviise enesestmõistetavaks ja normaalseks. Samas võib korraldamisoskuste arendamiseks olla kasulik mõelda iseenda tegevusstiilile, praktikale ja noortega suhtlemise viisile11.
Olge valmis delegeerima vastutust õppimise eest õppijatele endile.
Juhtival kohal olles on raske kontrollist loobuda, kuid inimõigustealase hariduse korraldajana peate olema valmis delegeerima vastutust õppimise eest õppijatele endile ning lubama neil vaatlusalust olukorda või probleemi analüüsida, iseseisvalt mõelda ja oma järeldusteni jõuda. See ei tähenda kogu vastutuse andmist noorte kätte. Korraldajad peavad lahendama keerulise ülesande: luua turvaline keskkond, kus noored saavad õppida vastavalt oma küpsusastmele ja osalemisvõimele.
Harjutuste kontekst võib siiski eeldada nende suuremat kohandamist ning panna korraldaja, koolitaja või õpetaja raskemate valikute ette. Näiteks juhul, kui inimõigustealase hariduse tunnid või kursused on kohustuslikud, võib see mõjutada nende tulemusi ning ka õpilaste suhtumist inimõigustesse. Teine aspekt on seotud hinda-misega, mis sageli on ise-loomulik tasemehariduse süsteemidele. See kehtib eriti juhul, kui koolis võetakse tõsiselt ainult selliseid harjutusi, mille eest pannakse hindeid.
Kasulikke ideid sellises olukorras toimimiseks võib leida teosest Educating for democracy: Background materials on democratic citizenship and human rights education12.
Õppetöö „tehniline” külg on suhteliselt sarnane nii koolis või klassis korraldatavate kui ka mitteformaalse hariduse tingimustes aset leidvate tegevuste puhul ning Kompassis antud juhised kehtivad täielikult mõlemal juhul.
Probleemide lahendamine kui inimõigustealase hariduse alus
Inimõigustega seotud küsimused on sageli vastuolulised, sest eri inimestel on erinevad väärtussüsteemid, mille tõttu nad käsitavad õigusi ja kohustusi erinevalt. Sellised lahknevate arvamustena avalduvad erinevused on meie haridustöö aluseks.
Inimõigustealase hariduse kaks olulist eesmärki on esiteks õpetada noori väärtustama erinevaid seisukohti (ilma nendega tingimata nõustumata) ning teiseks anda neile oskus leida probleemidele mõlema poole jaoks sobivaid lahendusi.
Käesolev käsiraamat ja selles kirjeldatud harjutused lähtuvad eeldusest, et erinevaid arvamusi saab õppeprotsessis konstruktiivselt ära kasutada. Sarnaselt paljude muude mitteformaalse hariduse harjutustega ei ole eesmärk niivõrd ühisele seisukohale jõudmine, vaid pigem osalejate kriitilise mõtlemise, üksteise kuulamise, oma arvamuse väljendamise ja eriarvamuste austamise oskuste arendamine.
Harjutuste korraldamine ja konfliktide konstruktiivne lahendamine võib tunduda heidutav, kuid ei pea seda olema. Iga harjutuse juures on korraldajate abistamiseks ka punktid „Nõuandeid korraldajatele” ja „Lisateave”.
Üldised soovitused kasutajatele
Peaksite kasutama Kompassi nii, et see vastaks teie ning teie noorterühma vajadustele. Ei ole tähtis, milliselt leheküljelt te käsiraamatu avate. Võite kasutada Kompassi inimõigustealase teabe allikana: millised on tähtsamad rahvusvahelised konventsioonid, kuidas jõuti nende esmakordse sõnastamiseni 1948. aastal ning kuidas need on pärast seda arenenud. Samuti saate Kompassi kasutada teatmeteosena, mis avab inimõiguste seoseid vaesuse, sooküsimuste ja muude teemadega. Enamikule inimestele pakuvad ilmselt huvi siiski esitatud harjutused, kuna just nende abil vahendatakse inimõigustealast haridust.
Kuidas valida harjutusi?
Esimese asjana tuleks enda jaoks läbi mõelda, mida tahate saavutada, millised on õppe eesmärgid. Seejärel võite valida käsitletava teema aspektist olulise harjutuse, milles kasutatav meetod tundub teile ja teie noorterühmale jõukohane. See peaks olema teie ja teie rühma jaoks sobiva tasemega ning mahtuma teie ajalistesse raamidesse.
Lugege harjutuse kirjeldus tähelepanelikult vähemalt kaks korda läbi ning püüdke kujutleda, kuidas rühm sellele reageeriks ning mida osalejad võiksid öelda. Tõenäoliselt tahate harjutuse juures üht-teist muuta, näiteks kohandada punkti „analüüs ja hindamine” all esitatud küsimusi, et saavutada soovitud õpiväljundeid. Pange valmis kõik vajalikud materjalid. Veenduge, et harjutuseks on piisavalt ruumi, eriti kui osalejad peavad jagunema väiksematesse töörühmadesse.
Kõik harjutused on esitatud ühes standardses vormis. Tervikust aitavad paremat ülevaadet saada ikoonid ja alapealkirjad.
Harjutuste kirjeldustes kasutatud sümbolid ja alapealkirjad
Teemad
Näidatakse, millised Kompassis käsitlemiseks valitud teemad (nt üldised inimõigused, vaesus ja tervis) antud harjutusega seostuvad.
Inimõigused on omavahel seotud ja jagamatud ning probleemideringid on kohati kattuvad, mistõttu iga harjutus on alati seotud mitme teemaga. Oleme iga harjutuse puhul esile toonud kolm teemat, mis on sellega seoses kõige olulisemad.
Raskusaste
Raskusastmega tahame näidata, kui keeruline on kasutatav meetod ning kui häid kriitilise mõtlemise, analüüsi- ja suhtlemisoskusi on osalejatel harjutuse jaoks vaja.
Enamikus lihtsamaid oskusi nõudvates harjutustes on kasutatud ka lihtsat meetodit, need ei vaja suuri ettevalmistusi ega võta palju aega. Seevastu häid suhtlemis- ja mõtlemisoskusi eeldavad harjutused on sageli jagatud mitmeks järjestikuseks osaks, vajavad põhjalikumat ettevalmistust ja nõuavad rohkem aega.
Esimese taseme harjutused on lühikesed ja lihtsad. Sellegipoolest on need väärtuslikud, kuna nad aitavad inimestel suhtlemist alustada. Sellesse kategooriasse kuuluvad energiat andvad, arutelu käivitavad ja analüüsiharjutused.
Teise taseme harjutused ei eelda varasemaid teadmisi inimõigustest ega suuri iseseisva või rühmatöö oskusi. Paljud selle taseme harjutused on välja töötatud eesmärgiga arendada inimeste rühmatöö- või suhtlemisoskusi, kasvatades ühtlasi nende huvi inimõiguste vastu.
Kolmanda taseme harjutused on keerukamad ning nende eesmärk on õppida teatud küsimust paremini mõistma. Eelduseks on paremad väitlus- või rühmatööoskused.
Neljanda taseme harjutused kestavad kauem, nõuavad osalejatelt häid rühmatöö- ja väitlusoskusi, keskendumist ja koostöövalmidust, samuti on neil pikem ettevalmistusaeg. Lisaks aitavad nad käsitletavaid küsimusi laiemalt ja sügavamalt mõista.
Rühma suurus
Näidatakse harjutuse edukaks läbiviimiseks vajalikku inimeste arvu. Kui harjutus eeldab ka väikestes rühmades töötamist, siis on väikeste rühmade suurus näidatud sulgudes.
Aeg
Esitame kogu harjutuseks kuluva orienteeruva aja minutites. See hõlmab ka analüüsi ja arutelu etappi ning kehtib eespool märgitud kasutajate arvu korral. Orienteeruv aeg ei sisalda jätkutegevustega seotud arutelusid ega tegevust.
Lisaks peaksite vajalikku aega ka ise hindama. Kui töötate mitme väikese rühmaga, tuleb jätta igale rühmale üldises arutelus rohkem aega tagasiside andmiseks. Kui rühm on suur, peate varuma aega, et igaüks saaks analüüsi ja hindamise etapil kaasa rääkida.
Ülevaade
Selles punktis nimetame harjutuse teema ning kasutatava põhimeetodi. Näiteks et harjutus puudutab varjupaigataotlejaid või ajakirjanduse kallutatust ning selle käigus toimub arutelu väikestes rühmades või rollimäng.
Seotud õigused
Üks inimõigustealase hariduse põhieesmärke on kasvatada oskust seostada kogemusi ja sündmusi kindlate inimõigustega. Kuna aga inimõigused on omavahel seotud, jagamatud ning probleemideringid on kohati kattuvad, seostub iga harjutus alati mitme õigusega. Seega toome inimõiguste ülddeklaratsiooni kokkuvõtte põhjal välja kolm õigust, mida antud harjutus näitlikustab ning mille üle tuleks analüüsi ja hindamise etapil arutleda.
Siin loetletakse harjutuse läbiviimiseks vajalikud vahendid.
Ettevalmistus
See on korraldajale mõeldud kontrollnimekiri selle kohta, mida ta peab enne harjutuse läbiviimist tegema.
Me eeldame, et korraldajad viivad ennast temaatikaga kurssi ning loevad vajadusel 5. peatükis esitatud taustateavet. Seetõttu seda iga harjutuse juures ei korrata.
Juhised
Siin esitatakse juhised, kuidas harjutust läbi viia.
Analüüs ja hindamine
Selles punktis soovitame küsimusi, mida korraldaja saaks analüüsi ja hindamise käigus esitada. Küsimused on mõeldud üksnes orientiirina ning me eeldame, et te koostate ka ise vähemalt mõned küsimused, mis tagavad õppe põhisisu vastavuse teie konkreetsetele eesmärkidele.
Nõuandeid korraldajatele
See punkt sisaldab suunavaid märkusi ja selgitusi meetodi ning tähelepanu vajavate asjaolude kohta. Näiteks vähemuste kohta käivate stereotüüpidega töötamisel tuleks mõelda sellele, kas rühmas on ka mõni selle vähemuse esindaja.
Variandid
Siin esitame mõned ideed, kuidas oleks võimalik harjutust mõnes muus olukorras kasutamiseks kohandada ja edasi arendada. Need on siiski ainult soovitused ning te ei peaks korraldajana kartma harjutusi mis tahes viisil muuta, et need vastaksid kõige paremini konkreetse rühma vajadustele.
Soovitusi jätkutegevusteks
Ainult harjutuse läbiviimisest ei piisa. Vaja on ka jätkutegevuste etappi, mis võimaldab õpitut kinnistada. Samuti peame meeles pidama, et inimõigustealase hariduse üks oluline eesmärk on võimaldada noortel neile korda minevate probleemide lahendamiseks midagi ära teha.
Seega esitame mõned ideed, mida võiks järgmiseks teha. Näiteks soovitame teemasid, mida kohalikus raamatukogus või internetis põhjalikumalt uurida, et nendest hiljem tervele rühmale rääkida. Samuti pakume välja, milliseid harjutusi võiks järgmisena proovida.
Ideid tegutsemiseks
Tegutsemine on inimõigustealase hariduse oluline eesmärk. Me tahame anda noortele inimestele oskused, mis võimaldavad neil nende jaoks olulistes küsimustes tegutsema asuda. Me rõhutame just seda aspekti ja sellepärast on tegutsemisele pühendatud ka terve 3. peatükk ning sellepärast on iga harjutuse juures esitatud ideid tegutsemiseks.
Olulised kuupäevad
ÜRO ja paljud teised organisatsioonid püüavad tõmmata avalikkuse tähelepanu inimõiguste eri aspektidele sellega, et kuulutavad mõne päeva austamis- või mälestuspäevaks. Oleme kokku kogunud üle üheksakümne sellise olulise kuupäeva, mida te saaksite kasutada tugipunktidena harjutuste algatamiseks. Näiteks üks Taani noorte varjupaigataotlejate rühm sõlmis kokkuleppe Taani Punase Risti noorteorganisatsiooni kohaliku kohvikuga ning korraldas seal maailma pagulaste päeva, 20. juuni puhul avaliku ürituse.
Informations complémentaires
Selles punktis esitame otseselt antud harjutusega seotud taustateavet. Lisaks sellele soovitame teil alati tutvuda ka 5. peatükiga, kust leiate taustateavet harjutusega seotud teemade kohta.
Jaotusmaterjal
Need on rollikaardid, faktilehed ja arutelukaardid, mida teil tuleb osalejate jaoks paljundada. Võite neid vabalt muuta vastavalt oma rühma vajadustele.
Üldised soovitused harjutuste läbiviimise kohta
Ükski harjutus ei kulge enamasti täpselt plaani järgi. See on Kompassi harjutustega töötamise puhul ühtaegu nii eelis kui ka väljakutse. Tuleb olla valmis toimuvale jooksvalt reageerima ning käigu pealt mõelda. Kõige tähtsam on püstitada selged eesmärgid ning harjutus korralikult ette valmistada.
Ühine korraldamine
Püüdke alati jagada korraldusülesandeid kellegi teisega, kui see on vähegi võimalik. Õpetajatele on see tuntud kui kollektiivse õpetamise meetod. Nii saab väikestes rühmades toimuvat tööd juhendada või osalejatele küsimustele vastamisega tegeleda kaks inimest. Kahekesi on lihtsam harjutuse temposse ja rütmi vaheldust tuua, et osalejate huvi säilitada. Kaks korraldajat saavad üksteist toetada, kui kõik ei toimu plaanipäraselt, ning koos on ka meeldivam harjutust tagantjärele analüüsida.
Ühine korraldamine eeldab, et mõlemad korraldajad valmistavad harjutuse koos ette ning jagavad oma rollid selgelt ära. Veel parem on valmistada harjutusi ette meeskonnas, kaasates soovitavalt ka noori endid.
Hoolikas ettevalmistus
Lugege kindlasti läbi harjutuse kohta esitatud kogu teave, soovitavalt kaks korda. Mängige harjutus mõttes läbi ja püüdke kujutleda selle kulgu. Proovige aimata rühma reaktsioone ja arvamusi. Paratamatult küsivad osalejad ka selliseid küsimusi, mille jaoks teil pole vastust valmis. Nii see peabki olema ning teie ülesanne on muu hulgas ka harjutuse käigus koos noortega õppida. Sellegipoolest tuleks ennast teemaga võimalikult hästi kurssi viia ning lugeda taustateavet.
Pange valmis kõik materjalid ning varuge neid natuke rohkem juhuks, kui kohale peaks tulema oodatust rohkem inimesi, kellelgi läheb pliiats katki või marker saab tühjaks.
Aja juhtimine
Planeerige hoolikalt ning ärge tuupige kasutatavat aega liiga täis. Kui harjutus võtab oodatust rohkem aega, peate püüdma seda kiirendada, et aruteluks jääks ikkagi rohkesti aega (vt esitatud märkusi õppimise tsükli kohta). Sageli on kasulik osalejaid kaasata ning küsida nendelt, kas oleks parem lõpetada kohe, viie minuti pärast või lahendada ajapuuduse probleem kuidagi teisiti.
Kui teil aga jääb aega üle, siis ärge püüdke arutelu venitada, vaid pigem tehke paus või viige läbi mõni lõbus energiat andev harjutus.
Turvalise keskkonna loomine
Teie noorterühmal peab tekkima tunne, et neil on vabadus uurida ja avastada, üksteisega suhelda ja mõtteid vahetada. Olge siiras, sõbralik, julgustav ja humoorikas. Ärge kasutage erialakeelt ega väljendeid, millest osalejad aru ei saa. Inimesed tunnevad end turvaliselt, kui nad saavad aru, mis toimub. Seepärast on harjutuse tutvustamise viis väga oluline.
Ei saa lihtsalt tühjalt kohalt alustada, vaid harjutus tuleb asetada konteksti. Üks võimalus on kasutada näiteks arutelu käivitavat harjutust.
Põhireeglite kehtestamine
Kõik rühma liikmed peaksid aru saama osalus- ja kogemuspõhiste harjutuste põhireeglitest. Näiteks igaüks peaks andma tunni õnnestumisse oma panuse. Igaühel peab olema võimalus saada ära kuulatud, sõna võtta ja osaleda. Kedagi ei tohiks survestada rääkima enda jaoks ebamugavatel teemadel. Sellised põhireeglid tuleks klassi või rühmaga tööd alustades läbi arutada ja kokku leppida. Samuti on kasulik need aeg-ajalt üle korrata, eriti kui rühmaga on liitunud uusi inimesi.
Selged juhised
Veenduge alati, et kõik osalejad on juhistest aru saanud ja teavad, mida neil tuleb teha. Alustuseks on kasulik üldiselt selgitada, mis on harjutuse sisu ja mis sellega kaasneb, näiteks et tegemist on rollimänguga. Andke inimestele teada, millise aja jooksul nad peavad konkreetse ülesande sooritama, ning teatage aja lõppemisest viis minutit ette, et nad saaksid pooleliolevad asjad lõpetada.
Arutelu soodustamine
Arutelu on inimõigustealase hariduse protsessi keskne element. Pöörake erilist tähelepanu sellele, et kõik rühma liikmed saaksid soovi korral sõna. Kasutage rühmale omaseid sõnu, väljendeid ja keelt ning selgitage tundmatute sõnade tähendust. Selleks on sõnastik.
Paluge osalejatel oma arvamust avaldada. Käsitlege küsimusi nii kohalikust kui ka üldisest aspektist, et inimesed mõistaksid, kuidas need seostuvad nende endi eluga.
Mõnikord jääb arutelu toppama. Sel juhul tuleb kindlaks teha selle põhjus. Näiteks võib teema olla ammendunud või puudutada liiga tugevalt osalejate tundeid. Sel juhul peate otsustama, kas esitada suunav küsimus, vahetada lähenemisviisi või liikuda edasi. Kindlasti ei ole teil kohustust osalejate küsimustele või probleemidele ise vastata, vaid rühm peab üksteist kuulates ja mõtteid vahetades leidma oma vastused. Muidugi võivad nad küsida teilt arvamust või nõu, aga oma otsused peab tegema rühm ise.
Analüüs ja hindamine
Ükski Kompassi harjutus ei ole terviklik ilma analüüsi ja hindamiseta. See harjutuse osa aitab osalejatel õppesisu omandada ning asetada õpitut laiemasse konteksti. Jätke osalejatele enne toimunu ja õpitu üle arutlemist piisavalt aega harjutuse lõpetamiseks ning vajadusel rollist väljumiseks. Pühendage iga harjutuse lõpus osa aega sellele, et üle rääkida, mida keegi õppis ning kuidas see on seotud tema elu, kogukonna või maailmaga. Ilma refleksioonita ei õpi inimesed oma kogemustest kuigi palju.
Soovitame läbida analüüsi ja hindamise etapp kindla plaani alusel, esitades osalejatele järgmise sisuga küsimusi:
mis harjutuse ajal toimus ja mis tundeid see neis tekitas;
mida nad endi kohta teada said;
mida nad õppisid harjutuses käsitletud probleemi ja sellega seotud inimõiguste kohta;
mida võiks edasi teha ja kuidas saaks õpitut edaspidi kasutada.
Järelanalüüs
Oma tegevuse ja omandatud kogemuste regulaarne hindamine on tähtis, sest see aitab teil näha asjade üldist kulgu ning võimaldab oma tegevust täiustada. Järelanalüüsi aeg sõltub asjaoludest. Seda võib teha päeva lõpetaval seminaril või kahest või kolmest tunnist või kokkusaamisest koosneva seeria lõpus.
Järelanalüüsi ajastusest olenemata tuleks seda teha rahulikus õhkkonnas, et pingevabalt mõelda järgmistele küsimustele:
kuidas harjutus (harjutused) teie arvates õnnestus (ettevalmistus, ajakasutus jne);
mida osalejad õppisid ning kas nad saavutasid õpieesmärgid;
millised on väljundid: mida hakkab rühm nüüd teie läbi viidud harjutuste tulemusena edasi tegema;
mida te ise õppisite käsitletud teemade ja korraldamise kohta.
Samavõrd oluline on viia läbi regulaarseid järelanalüüse koos rühmaga ning see peaks olema meeldiv tegevus vabas õhkkonnas, eriti kui olete juba kulutanud märkimisväärselt aega analüüsile ja hindamisele. Mitmed selleks sobivaid meetodid (sh kehakeele, joonistuste ja voolimise kasutamine) on esitatud 2. peatüki alaosas "Analüüsiharjutused".
Tempo
Enamik harjutusi mahub 90 minuti sisse, seega ei tohiks hoo säilitamine olla liiga raske. Siiski võib inimeste tähelepanu hoidmiseks olla kasulik teha lühikesi pause, näiteks harjutuse enda ning analüüsi ja hindamise vahel või pärast analüüsi ja hindamist ning enne jätkutegevuste üle arutlemist. Kui osalejad jäävad loiuks, võite kasutada mõnda energiat andvat harjutust. Pidage meeles, et pärast harjutust on oluline anda inimestele aega rahunemiseks ja lõõgastumiseks.
Tagasiside andmine
Tagasiside on kommentaar kellegi öeldu või tehtu kohta. Tagasiside andmine ja vastuvõtmine on omaette oskus ning teie ülesanne on aidata rühma liikmetel seda õppida. Liigagi sageli tajutakse tagasisidet kui lammutavat kriitikat, kuigi see ei olnud kõneleja eesmärk. Tagasiside võtmesõnad on „austus”, „konkreetsus” ja „argumendid”.
Tagasiside andja peab partnerit austama, keskenduma ainult tema sõnadele või tegudele ning oma seisukohta põhjendama. Võib näiteks öelda: „Ma ei ole sinu väitega üldse nõus, sest…” Paljudel inimestel on lihtsam anda negatiivset tagasisidet ja see võib olla valulik. Teie kui korraldaja ülesanne on leida võimalusi, et inimesed saaksid anda üksteist toetavat tagasisidet. Selleks võib näiteks kehtestada tagasisidele järgmised nõuded:
tagasisidet tuleks alustada positiivse väitega;
teist inimest tuleb austada ning mitte teha halvakspanevaid märkusi;
keskenduda käitumisele, mitte isikule;
põhjendada oma seisukohti;
kõneleja peaks oma sõnade eest vastutama ja kasutama mina-vormi.
Tagasiside vastuvõtmine on raske, eriti lahkarvamuste korral. Teie ülesanne on aidata noortel oma kogemustest õppida. Nad peavad tunnetama toetust ning seda, et neid ei alavääristata. Paluge osalejatel tagasiside hoolikalt ära kuulata, ilma et nad kohe ennast või oma seisukohta kaitsma asuksid. Eriti oluline on see, et inimesed saaksid täpselt aru, mida tagasiside andja mõtleb, ning hindaksid öeldut rahulikult enne sellega nõustumist või mittenõustumist.
Osalejate vastupanu
Osaluspõhised harjutused panevad inimestele suuri nõudmisi. Te võite küll kasutada erinevaid meetodeid (näiteks arutelud, joonistamine, rollimängud või muusika), aga kindlasti ei sobi iga harjutus alati kõigile osalejatele. Kui osaleja on enesekindel ja suudab selgitada, miks mõni harjutus talle ei meeldi, saab temaga läbi rääkida, kuidas tema soove arvesse võtta.
Rääkides vastupanust, peame siin silmas teadlikult teisi segavat käitumist. Kõik korraldajad puutuvad aeg-ajalt kokku osalejate vastupanuga. Vastupanu võib avalduda eri vormides. Ebakindel isik võib tundi segada oma tooli krigistades, endamisi ümisedes või naabriga rääkides. Peenemad võimalused tunni segamiseks on küsida ebaolulisi küsimusi või pöörata kõik naljaks. Samuti võivad segajad mängida korraldaja autoriteedi õõnestamisele. Sel juhul ütlevad nad näiteks: „Te ei saa aru, sest te pole ammu noor olnud” või „Jälle see arutelu, miks me ei võiks ainult harjutusi teha”. Veel üks võimalus on püüd õppimist vältida. Näiteks võivad inimesed võtta kõige suhtes mängult kriitilise hoiaku.
Loomulikult oleks kõige parem vastupanu üldse vältida. Näiteks tuleks olla tähelepanelik iga rühma liikme suhtes ning võtta arvesse teatud harjutuse või rollimängu/imiteeringuga kaasnevaid isiklikke tundeid. Püüdke saavutada olukord, kus kõik tunnevad ennast turvaliselt ning teavad, et nad ei pea ütlema või avaldama enda kohta midagi sellist, mis põhjustaks neile ebamugavust. Jätke osalejatele enne harjutuse algust soojenemisaega ning laske neil pärast seda rahuneda.
Samuti jätke piisavalt aega analüüsi ja arutelu jaoks, võimaldades igaühel tunda, et tema arvamust ja osalemist väärtustatakse.
Raskes olukorras peate ise otsustama, kuidas seda kõige paremini lahendada, kuid tavaliselt on parim võimalus probleemist avalikult rääkida ning paluda kogu rühmal lahendus leida. Ärge laskuge rühma üksikliikmetega pikkadesse aruteludesse või vaidlustesse. See võib põhjustada teistes liikmetes pahameelt ja pettumust, mille tõttu nad kaotavad huvi.
Konfliktide lahendamine
Konfliktid on inimõigustealase hariduse vältimatu ja vajalik osa.
Õigesti lahendatud konfliktid võivad olla kasulikud ja soodustada loovust. Tegelikult on need inimõigustealase hariduse lahutamatud ja vajalikud osad. Lahkarvamused ja emotsioonid on inimõigustest rääkides paratamatud, sest inimesed näevad maailma erinevalt ning töö käigus seatakse kahtluse alla nende tõekspidamised, eeldused ja eelarvamused. Konflikt kui inimõigustealase hariduse osa annab võimaluse arendada selliseid oskusi ja hoiakuid nagu kriitiline mõtlemine, koostöö, empaatia ja õiglustunne.
Konflikte on raske ennustada ning neid võib olla raske lahendada, eriti kui nende põhjuseks on osalejate ebakindlus tunnete ja väärtushinnangutega seotud küsimuste käsitlemisel, kui neil ei ole rühmatööks vajalikku ettevalmistust või kui nende suhtumine teatud küsimusse või väärtushinnangutesse on kardinaalselt vastandlik. Püüdke jääda rahulikuks ning ärge laske ennast kaasa kiskuda rühma liikmete vahel tekkinud konfliktidesse.
Kompassi harjutused peaksid pakkuma osalejatele õpikogemusi turvalises keskkonnas. Valige harjutusi hoolikalt ning kohandage neid vastavalt vajadusele. Kasutage neid osalejate erinevate arvamuste väljaselgitamiseks. Kinnitage osalejatele, et eriarvamused on täiesti normaalsed ning inimõiguste universaalsus ei tähenda seda, et igaüks peaks neist täpselt ühtmoodi aru saama.
Allpool mõned soovitused.
Jätke analüüsi ja arutelu jaoks piisavalt aega. Vajadusel leidke lisaaega.
Aidake inimestel oma seisukohti, arvamusi ja huve selgitada.
Võtke maha rühmas valitsevaid pingeid. Näiteks paluge kõigil istuda või vestelda kolm minutit väikestes rühmades või öelge midagi, mis asetab olukorra laiemasse konteksti.
Julgustage kõiki aktiivselt üksteist kuulama.
Rõhutage inimesi ühendavaid, mitte lahutavaid aspekte.
Otsige konsensust. Paluge inimestel keskenduda oma ühistele huvidele selle asemel, et püüda kompromissi otsides oma väljaöeldud seisukohtadest taganeda.
Otsige lahendusi, mis võiksid probleemi kõrvaldada ilma konflikti „taaselustamata”.
Pakkuge osapooltele võimalust rääkida nendega eraldi mõnel muul ajal.
Kui tekib mõni sügavam konflikt, võib olla parem lahenduse otsimine edasi lükata, kuni probleemi käsitlemiseks avaneb sobivam võimalus. Vahepeal võite kaaluda, millise muu nurga alt võiks konfliktile läheneda. Lisaks annab konflikti lahendamise edasilükkamine osalistele võimaluse olukorra üle järele mõelda ning leida uusi lähenemisviise või lahendusi.
Rühmas tekkinud konflikte ja nende lahendusteid saab kasutada selleks, et süvendada osalejate üldist arusaama maailma konfliktide põhjustest ja nendega seotud raskustest. Sama kehtib ka vastupidiselt: rahvusvaheliste konfliktide üle arutlemine võib aidata kohapealseid konflikte paremini mõista.
Kompassis kirjeldatud harjutuste kohandamine vastavalt vajadustele
Kompassis kirjeldatud harjutusi on proovitud ja katsetatud mitmetes tasemehariduse ja mitteformaalse hariduse vormides ning kasutajate tagasiside põhjal oleme jõudnud samale järeldusele nagu väidetavalt ka Abraham Lincoln: „Sa võid olla kõigile inimestele meeltmööda mõnda aega ja mõnele inimesele kogu aeg, kuid sa ei saa olla kõigile inimestele kogu aeg meeltmööda.” See tundub igati mõistlik. Kompassi eesmärk on olla teile teie töös suunanäitajaks. See ei ole retseptiraamat ega kivisse raiutud reegel.
Kompassi autorid pidid ületama kaks põhilist raskust. Esiteks pidid kirjeldatud harjutused olema piisavalt üldised, et nende abil lahatavad teemad puudutaksid laia inimeste ringi, ja ühtlasi piisavalt üksikasjalikud, et nad tabaksid teatud rühmade jaoks antud teemaga seotud probleemide tuuma. Teine ülesanne oli esimese vastand: harjutustega peaks olema võimalik läheneda teatud rühmade jaoks olulistele teemadele piisava põhjalikkusega, kuid see ei tohi muuta neid muude rühmade jaoks ebaoluliseks või liiga tundlikuks.
Nimetatud põhjustel on üsna kindel, et harjutusi tuleb teie konkreetse noorterühma vajadusi silmas pidades kohandada või edasi arendada. Vaadake alapunkti Kompassi aluseks olevate meetodite kohta. Hea arusaam eri meetodite toimimispõhimõtetest aitab teil ka harjutusi vastavalt vajadusele muuta.
Harjutuste kohandamine
Harjutused on meie töövahendid: peate olema veendunud, et teie valitud harjutus võimaldab käsitleda soovitud teemasid ning et selles kasutatud meetod sobib teie rühmale.
Korraldaja ülesanne on teha harjutuses vajalikke parandusi ja kohandusi, et see vastaks tema noorterühma vajadustele.
Praktilised küsimused
Mõne meetodi sobivuse kaalumisel tuleks mõelda allpool loetletud praktilistele küsimustele.
Raskusaste. Kui harjutus on osalejate jaoks liiga keeruline, kaaluge võimalusi selle lihtsustamiseks. Näiteks võite kitsendada teemaderingi, kirjutada uued väitekaardid või koostada analüüsi ja arutelu jaoks teistsugused küsimused. Kui kardate, et osalejatel võib igav hakata või harjutus tundub neile liiga lihtne, siis kasutage seda ainult kui lühikest ja lustlikku sissejuhatust teemasse.
Rühma suurus. Suure rühma korral võib tekkida vajadus kaasata täiendavaid korraldajaid ning planeerida rohkem aega. Kestuse pikendamise korral jälgige, et harjutus ise või sellele järgnev analüüs ja hindamine ei jääks venima. Näiteks võite jagada rühma analüüsi ja hindamise jaoks kaheks osaks, nii et kumbki pool esitab kogu rühmale lühidalt ainult oma arutelu põhijäreldused. Rollimängu korral võite anda ühe rolli kahele inimesele ühiselt kehastamiseks. Kui aga osalejaid on vähe ning harjutus eeldab töötamist väikestes rühmades, siis vähendage pigem väikeste rühmade arvu, mitte aga iga rühma liikmete arvu. Nii jääb igasse rühma piisavalt palju erinevate seisukohtadega inimesi.
Aeg. Võite kaaluda harjutuse jagamist kahele õppetunnile. Teine võimalus on leida harjutuse jaoks rohkem aega, näiteks paigutada see kooli tunniplaanis kahele järjestikusele tunnile. Kui töötate noortekeskuses, korraldage harjutus näiteks nädalavahetuse väljasõiduüritusel.
Ülevaade. Sellest osast leiate harjutuse aluseks oleva põhimeetodi lühikirjelduse ning üldisi soovitusi meetodi kasutamise kohta.
Materjalid. Improviseerige! Kui teil näiteks ei ole märkmetahvli jaoks paberiplokki, ostke rull tapeedi aluspaberit ja lõigake see parajaks. Kui teie käsutuses olev ruum on väike või mööblit täis, nii et seal on raske liikuda või väikesteks rühmadeks jaguneda, proovige leida suuremat ruumi või ilusa ilmaga ka lihtsalt välja minna.
Ettevalmistus. Mõelge loovalt! Kui teil on vaja midagi paljundada, aga koopiamasina asemel on teil kasutada vaid arvuti ja printer, võite teha algmaterjalist digifoto ning printida koopiad arvutist.
Juhised. Mõned harjutused koosnevad kahest osast. On võimalik, et teie eesmärkide saavutamiseks piisab ainult esimesest osast
Variandid. Variantide jaoks võib olla vaja algse harjutusega võrreldes rohkem või vähem aega. Arvestage sellega.
Analüüs ja hindamine. Kui soovitatud küsimused ei vasta teie vajadustele, koostage uued. Kasutage inspiratsiooni saamiseks taustateavet. Siiski tuleks küsimustes alati säilitada selge seos inimõiguste teemadega.
Soovitusi jätkutegevusteks. Kui pakutud soovitused ei sobi, pole asjakohased või neid on praktilistel põhjustel raske ellu viia, mõelge välja midagi muud. Kasutage harjutuste kokkuvõtet, et leida mõni aluseks võtmiseks sobiv harjutus.
Ideid tegutsemiseks. Kui pakutud soovitused ei sobi, pole asjakohased või neid on praktilistel põhjustel raske ellu viia, mõelge välja midagi muud. Tutvuge tegutsemist käsitleva 3. peatükiga.
Või siis tahate töötada varjupaiga ja pagulaste teemadega ning teile meeldivad harjutuse "Kas ma võin siseneda?" ideed, kuid leiate, et kirjeldatud rollimäng ei ole mingil põhjusel sobilik. Sel juhul võite rühma ikkagi kirjeldatud viisil osadeks jagada ning rollikaardid kätte anda, kuid seejärel kasutada hoopis kirjeldatud akvaariumi meetodit, lastes korraga kahel pagulasel ja kahel immigratsiooniametnikul oma seisukohti kaitsta. Veel üks võimalus, mis sobib just suure klassiga töötavatele õpetajatele, on arutluskoosolek. Samuti võib lasta igaühel rollikaarte lugedes teemadega tutvuda ning seejärel viia läbi täismahuline väitlus, näiteks teemal „Selle klassi arvates peaksid kõik pagulased olema meie riigis teretulnud”.
Üldisi nõuandeid
Julgustage noori, et nad hoiaksid ennast kursis maailmas ja kohalikus elus toimuvaga, ning võtke oma ühise töö lähtekohaks need teemad, mis neile rohkem huvi pakuvad. Püüdke alati arvestada ka noorte arvamust selle kohta, kuidas ja mida nad tahaksid õppida. Kui palju nad tegelikult saavad kaasa rääkida, sõltub sellest, kas töötate tasemehariduse või mitteformaalse hariduse vormis, samuti noorte vanusest, kasutatavast ajast ja ressurssidest. Võimaluse korral küsige siiski alati osalejatelt, millist laadi harjutusi nad eelistaksid.
Lähenege vastuolulistele või provokatiivsetele teemadele ettenägelikult ja ettevaatlikult. Kui teie ühiskonnas ei ole kombeks mingist teemast rääkida ning see võib tekitada võimupositsioonil olevate isikute vastuseisu, kaaluge võimalust käsitleda teemat kaudselt mõne teise nurga alt või mõnes muus kontekstis. Kasutage näiteks mõnda ajaloost võetud näidet, et panna inimesi mõtlema sõnavabadusega seotud õigustele. Harjutustes "Usklikud" ja "Varsti iganenud" käsitletakse selliselt küsimusi, mis on seotud religiooni ja LGBT-inimeste õigustega, samuti õigusega abielluda ja perekonda luua.
Inimõigustealase hariduse oluline osa on arusaamine sellest, et meie maailmas leidub teatud vastuolulisi või lahkarvamusi tekitavaid teemasid. Vastuoluliste või provokatiivsete teemadega seotud õiguste käsitlemisel tuleb aga kindlasti tagada, et osalejad tunneksid ennast turvaliselt, neil ei oleks piinlik ning nad ei oleks sunnitud avaldama enda või oma põhimõtete kohta rohkem, kui nad ise soovivad. Näiteks väiteharjutused või juhtumivaatlused on sellisel juhul sobivad meetodid, mis aitavad inimest ja teemat üksteisest distantseerida. Teine võimalus on paluda osalejatel erinevaid seisukohti lähemalt tundma õppida. Näiteks võiksid nad kutsuda mõne vähemuse esindaja rühmaga vestlema.
Kui teie rühma liikmed jagunevad mõnes küsimuses kahte leeri, näiteks kui väike osa inimesi ei pea teemat enda jaoks oluliseks, paluge neil otsesõnu oma arvamust selgitada ja põhjendada. Teil tuleb panna tööle nende kujutlusvõime, et neis tekiks valmisolek teemaga lähemalt tutvuda. Filmi näitamine, mõne teemakohase asutuse (põgenikekeskus, kodutute varjupaik või vähemusrahvuse kauplus/kohvik) külastamine või külalisesineja kutsumine on kõik head moodused uudishimu äratamiseks.
Kui noored hakkavad kaaluma, kuidas edasi tegutseda, peate olema valmis neile selgitama nende plaanitud tegude tagajärgi. Nad peaksid olema täiesti teadlikud oma tegude võimalikest või tõenäolistest isiklikest, sotsiaalsetest ja poliitilistest järelmitest. Üks inimõigustealase hariduse olulisi eesmärke on julgustada noori ise mõtlema ja vastutama. Seega peaksite kirjeldama neile võimalikke raskusi, mida oskate ette näha, põhjendama oma arvamust ning andma nõu. Kui peate neid veenma, et teatud tegevused on ebasoovitavad, tuleks välja pakkuda alternatiivseid tegevusi (ideid erinevat liiki tegevuste kohta leiate tegutsemist käsitlevast 3. peatükist.
Märkusi õpetajatele
Õpetajate tagasiside põhjal oleme teada saanud, et Kompassi kasutatakse kõikjal Euroopas koolide keele, geograafia, ajaloo, kodaniku- ja ühiskonnaõpetuse tundides. Näiteks harjutuse "Kõik võrdsed – kõik erinevad" juures esitatud tsitaate saab kasutada keeletundides sõnavara ja mõistmise arendamiseks ning harjutus "Üks minut" võimaldab arendada kõnelemisoskust. Matemaatikatundides saab õpikunäidete asemel kasutada näiteks statistilisi näitajaid lapstööjõu, soolise lõhe ja haridusvõimaluste kohta (need on esitatud 5. peatüki taustateabe erinevates punktides), aidates nõnda suurendada inimõigustealast teadlikkust ja huvi. Harjutust "Eluvõrk" saab kasutada bioloogiatundides sissejuhatusena toitumisahelate või elurikkuse teemasse. „Kahe linna lugu” sobib ühiskonnaõpetusse ; „Usklikud” religiooniõpetusse, ; „Ashique’i lugu” ja „Me jälgime teid” aitavad geograafiatunnis heita valgust rahvusvahelisele kaubandusele ning „Õiguste eest võitlejad” võib huvitavamaks muuta maailmasündmusi käsitlevaid tunde. Võimalused on lõputud.
Tuleb arvestada sellega, et koolitundides on inimõigustealase hariduse eesmärkide saavutamine kohati põhimõtteliselt raskendatud. Näiteks võib tavalise tunni kestusest piisata ainult kõige lühemate harjutuste läbiviimiseks või ei ole õpilastel seal piisavalt sõnaõigust, et mõjutada oma õppe sisu. Lisaks võib neil olla vähem võimalusi õpitu rakendamiseks praktikas. Nimetatud raskused ei ole siiski ületamatud. Näiteks on mõned õpetajad leidnud võimaluse viia harjutusi läbi kahel järjestikusel tunnil või teemanädalate käigus, mil tavaline tunniplaan ei kehti.
Mõnes riigis on vaja muuta ka tunni läbiviimise tava nii, et õpetaja üksnes ei jagaks tahvli ees teadmisi, mille õpilased peavad ära õppima, vaid innustaks neid ka kriitiliselt ja iseseisvalt mõtlema. Riikides, kus õpetajad tavaliselt ei täida juhendaja, nõuandja või korraldaja rolli, tuleb muudatusi teha järk-järgult, et nii õpetajad kui ka õpilased harjuksid töötama demokraatlikus õhkkonnas, kus soositakse küsimuste esitamist ja oma mõtete väljendamist. Arusaam Kompassis kasutatud meetoditest ja võtetest aitab õpetajatel selliseid muudatusi ellu viia. Meetodeid on kirjeldatud allpool leheküljel 61 algavas alaosas, mis sisaldab ka nõuandeid, kuidas korraldada arutelu suures klassis. Teine võimalus oma korraldamisoskuste arendamiseks on teha koostööd kellegagi, kes on selliste töömeetodite kasutamisel juba kogenud. Näiteks võite kutsuda tundi üksinda või teiega koos läbi viima mõnes kohalikus inimõiguste organisatsioonis tegutseva koolitaja.
Ideaaljuhul peaksid kõigi ainete õpetajad omandama vajaliku pädevuse esialgse väljaõppe ja hilisema täienduskoolituse abil. Neid võimalusi käsitletakse lähemalt väljaandes „How all teachers can support citizenship and human rights education: aframework for the development of competences”13
Ühes hiljutises väikesemahulises uuringus tehti kindlaks terve rida praktilisi raskusi, mis seostusid Kompassi ja õppepaketi All Different – All Equal kogemuspõhiste harjutuste kasutamisega Taani gümnaasiumite keeletundides.
Cette étude a révélé que les activités elles-mêmes étaient très appréciées et que les élèves étaient particulièrement impliqués. Toutefois, des difficultés ont été rencontrées dans les phases de débriefing et d’évaluation. Les élèves ont eu du mal à sortir de leur schéma de comportement habituel en classe et ont adressé leurs observations à l’enseignant plutôt qu’aux autres ; il n’y a donc pas eu beaucoup de dialogue, de libre échange d’idées ou d’apprentissage par les pairs. Les élèves attendaient que l’enseignant leur fasse des remarques, les corrige ou les invite à prendre la parole à tour de rôle. En définitive, ils passaient presque plus de temps à réfléchir à ce qu’ils voulaient dire qu’à écouter ce qui était dit et à répondre aux remarques des autres. En outre, il s’est avéré difficile de modifier la dynamique habituelle de la classe où le « dominant » domine et le « comique » fait le pitre.
Uuringust ilmnes, et osalejad nautisid harjutusi väga ning õpetajad tõstsid esile õpilaste suurt kaasategemissoovi. Samas tekkis raskusi analüüsi ja hindamise etapil. Õpilastel oli raske oma tavapärast klassikäitumist muuta ning nad suunasid oma kommentaarid pigem õpetajale kui üksteisele. Seetõttu ei tekkinud suuremat õpilastevahelist dialoogi, vaba mõttevahetust ega kaaslastega koos õppimist. Õpilased ootasid õpetajalt kommentaare või parandusi ning seda, et õpetaja neile järjekorras sõna annaks. Seetõttu juhtus tihti, et õpilased lihtsalt mõtlesid, mida nad tahavad öelda, selle asemel et teisi kuulata ja üksteisele vastata. Lisaks oli raske muuta klassis välja kujunenud suhteid. Ikka oli nii, et muidu domineeriv õpilane domineeris ka nüüd ja naljahammas tegi nalja.
Uurijad järeldasid, et harjutuste kasutamine klassis võib olla kasulik, kuna need haaravad õpilasi teemasse rohkem kaasa, kuid tõenäoliselt ei ole võimalik kõiki inimõigustealase hariduse eesmärke täiel määral saavutada. Eriti kehtib see koostöö ja vastutuse võtmise oskuste arendamise ja reaalse tegutsemiseni jõudmise kohta. Sellegipoolest võivad koolid oluliselt kaasa aidata mõnede leheküljel 36 loetletud inimõigustealase haridusega seotud pädevuste arendamisele, nagu näiteks aktiivne kuulamine, suhtlemisoskus, kriitiline mõtlemine ja uudishimu. Samuti võib tegutsemise etapp näida koolis esmapilgul probleemsena, kuid tegutsemine võib tähendada paljusid erinevaid asju. Näiteks klassis võib see avalduda üldises käitumise paranemises, suuremas arvestamises kaaslastega, õpilaste iseseisvas tutvumises inimõiguste eestvõitlejate eluga või kriitilisemas suhtumises ajalookäsitlustesse. Rohkem ideid tegutsemisvõimaluste kohta võib leida 3. peatükist.
Isegi kui õpetajatel on raske kasutada siin kirjeldatud harjutusi, tasub meeles pidada, et inimõigustealane haridus tähendab ka teadmisi ja mõistmist. Näiteks võivad tasemeharidussüsteemis kenasti koha leida teadmised sellest, mis on inimõigused, kuidas nad välja kujunesid, millistes juriidilistes dokumentides nad on sätestatud ning miks nad on olulised kodanikuühiskonna arengu ja maailmarahu saavutamise jaoks. Taustateave inimõiguste ja üldiste teemade kohta 4. ja 5. peatükis ja lisad) moodustab ka eraldi võetuna väärtusliku õppematerjali.
7–13-aastaste lastega töötavad õpetajad võiksid lähemalt tutvuda ka laste inimõigustealase hariduse käsiraamatuga Compasito, kus kirjeldatud harjutused võivad olla koolitundidesse sobivamad.
Lõpetuseks ka mõned sõnad inimõigustealase „rämpshariduse” kohta. Selle all peame silmas haridust, mis väidetavalt on inimõigustealane haridus, kuid mis ei ole korraldatud selle põhimõtete kohaselt. Inimõigustealase hariduse andmiseks on mitmeid võimalusi, kuid oluline on ka see, kuidas seda tehakse, nagu selgitati käesoleva peatüki alguses. Selleks, et inimõigustega seotud õppetööd saaks pidada tõeliseks inimõigustealaseks hariduseks, peab see olema õppijate suhtes lugupidav ning võimaldama neil õppida inimõigusi austama ja väärtustama. Inimõigustealast haridust ei saa peale suruda. Lisaks ei saa inimõigustealast haridust käsitada kui õpet, mis piirdub ainult klassiruumiga, vaid see peab avalduma koolielus ja kogukonnas üldiselt.
kirjeldatud harjutuste aluseks olevad meetodid
Harjutuste õnnestumise eelduseks on hea arusaam Kompassis kirjeldatud harjutuste alusmeetoditest.
Me nimetame neid meetodeid harjutusteks, sest neis osalejatelt oodatakse nii kaasamõtlemist kui ka kehalist liikumist. Siiski ei ole need lihtsalt aja täiteks kasutatavad harjutused – neil on selged õppe-eesmärgid ning me kasutame neid põhjusega. Mõnikord nimetatakse harjutusi ka mängudeks. See annab mõista, et harjutused on meelelahutuslikud ning see vastab tõele. Kahjuks seostub sõna „mäng” paljude jaoks väikeste laste mängudega ning nad unustavad mängude haridusliku väärtuse.
Arusaam põhimeetoditest on korraldajatele abiks nii selleks, et kohandada üksikharjutusi vastavalt konkreetse noorterühma vajadustele, kui ka uute harjutuste väljatöötamiseks. Harjutuste kirjelduste koostamisel eeldasime, et lugejad on tuttavad selliste mõistetega nagu „rühmatöö”, „ajurünnak” ja „rollimäng”. Allpool on neid lühidalt selgitatud.
Rühmatöö
Rühmatöö on paljude siin esitatud harjutuste aluseks. See toimub siis, kui inimesed töötavad mingi ülesande täitmise nimel koos, ühendavad oma erinevad oskused ja anded ning toetuvad üksteise tugevatele külgedele. Seda iseloomustavad järgmised omadused.
Soodustab vastutuse võtmist. Kui inimesed tunnevad, et harjutus on oluline ja sõltub neist endist, soovivad nad tavaliselt ka head tulemust saavutada ja selle nimel töötada.
Arendab suhtlemisoskust. Inimesed peavad üksteist kuulama ja mõistma, olema võimelised üksteise ideid vastu võtma ja oma mõtteid esitama.
Kasvatab koostöövõimet. Ühise eesmärgi nimel töötades avastavad inimesed varsti, et koos töötades läheb neil paremini kui üksteisega konkureerides.
Nõuab oskust otsuseid langetada. Inimestele saab peagi selgeks, et parim moodus otsustamiseks on vaadata läbi kogu olemasolev teave ning leida kõigile sobiv lahendus. Kui keegi tunneb end otsustamisest kõrvale jäetuna, võib ta hakata rühma tööd häirima ning ei pruugi järgida ülejäänud rühma tehtud otsuseid.
Oluline on märkida, et edukas rühmatöö peab olema eesmärgikeskne. Selgelt tuleb püstitada vastamist vajav küsimus või lahendamist vajav probleem. Eriti palju kasu ei ole sellest, kui inimestele lihtsalt öelda, et „arutage seda küsimust”. Teemast olenemata peab töö olema alati selgelt piiritletud ning osalejad peavad keskenduma ühele eesmärgile, mis eeldab kogu rühmale tagasiside andmist. See ei tähenda, et ainult tulemus on oluline. Põhiline on see, et selgelt piiritletud raamistikus koos töötades suudavad osalejad paremini kogu protsessist õppida.
Suuremas osas Kompassi harjutustest kasutatakse õppimistsükli „kogemuse” etapil (harjutus) töötamist väikestes rühmades ning „refleksiooni” ja „üldistamise” etapil (analüüs ja hindamine) arutelu suures rühmas. Väikestes rühmades töötamine soodustab igaühe kaasalöömist ning aitab arendada koostööoskust. Väikeste rühmade suurus sõltub praktilistest asjaoludest, nt inimeste koguarv ja kasutatava ruumi suurus. Väikesesse rühma võib kuuluda kaks või kolm inimest, kuid kõige parem oleks moodustada kuue- kuni kaheksaliikmelised rühmad. Sõltuvalt ülesandest võib töö väikestes rühmades kesta 15 minutit, ühe tunni või terve päeva.
Ajurünnak
Ajurünnak on üks võimalus, kuidas juhatada sisse uus teema, soodustada loovat mõtlemist ning leida kiiresti suur hulk ideid. Seda võib kasutada kindla probleemi lahendamiseks või küsimusele vastamiseks. Ajurünnaku läbiviimine:
1. Valige välja ajurünnaku põhiteema ning sõnastage see lihtsa küsimuse või väitena.
Kirjutage küsimus suurele paberile või tahvlile nii, et kõik näeksid seda.
Paluge osalejatel pakkuda välja oma ideid. Kirjutage ideed märksõnade või lühiväljenditena järjest küsimuse või väite alla.
Lõpetage ajurünnak, kui kellelgi enam ideid ei ole.
Seejärel vaadake ettepanekud läbi ja küsige nende kohta kommentaare.
Lõpuks tehke kokkuvõte, tooge välja saadud uus teave ning minge edasi harjutuse või arutelu juurde.
Ajurünnaku reeglid:
Kirjutage üles KÕIK tehtud ettepanekud. Tihti on just väga uuenduslikud või pöörased ideed kõige kasulikumad ja huvitavamad.
Enne ajurünnaku lõppu ei ole kellelgi lubatud kirja pandud ideid kommenteerida ega hinnata.
Vältige samade ettepanekute kordumist. Kui kellegi pakutud idee on juba tahvlil, tänage teda ja osutage kohale, kus see on kirja pandud.
Paluge igaühel oma mõtteid välja pakkuda.
Esitage iseenda ideid üksnes juhul, kui see on tingimata vajalik, et rühma innustada.
Kui mõni ettepanek on ebaselge, küsige selgitust.
Seinale kirjutamine
See on üks ajurünnaku liik. Korraldaja kirjutab ajurünnaku objektiks oleva väite või küsimuse üles, soovitavalt suurele tühjale seinale. Seejärel aga ei kirjuta ettepanekuid üles korraldaja, vaid osalejad ise kirjutavad oma ideed paberilehtedele ja kinnitavad need seinale. See meetod võimaldab inimestel esmalt rahulikult omaette mõelda, ilma et teiste ideed neid mõjutaksid. Arutelu käigus saab seinale kinnitatud pabereid ümber paigutada, et koondada kõik üksteisega seotud ideed ühte kohta.
Assotsiatsioonimäng
See on veel üks ajurünnaku liik, mida võib kasutada arutelu käivitamiseks või harjutuse sissejuhatuseks. Osalejad istuvad ringis ning alustuseks ütleb korraldaja neile ühe märksõna (tema valitud sõna, mis on järgneva teema puhul oluline). Seejärel saavad järjest sõna kõik ringis istujad, kes esmalt kordavad märksõna ning ütlevad seejärel esimese pähe tuleva sõna, mis neil sellega seostub. Teine variant on selline, et igaüks ütleb esimese seostuva sõna eelmise osaleja öeldud sõna kohta.
Aruteluharjutused
Arutelud on inimõigustealase hariduse lahutamatu osa, sest nende abil õpivad inimesed teavet analüüsima, kriitiliselt mõtlema, arendavad suhtlemisoskust, vahetavad arvamusi ning omandavad kogemusi. Sellepärast kuulubki iga harjutuse juurde „analüüsi ja hindamise” etapp..
Arutelu pidamiseks on mitmeid võimalusi ning kui sellega kaasneb ka teatud koostöö ja osalus, võib neid pidada ka iseseisvateks harjutusteks. Näiteks harjutuste "Üks minut" ja „Räägime seksist” puhul saab probleemi lahendamist väikestes rühmades käsitada eraldi harjutusena. Enesestmõistetavalt peaks aruteluharjutusele järgnema ka analüüsi ja hindamise etapp, milles keskendutakse harjutuse käigus õpitule.
Arutelud suurtes rühmades
Suminarühmad (buzz groups)
See meetod on kasulik juhul, kui suure rühma arutelu käigus ei taha keegi ideid esitada. Paluge osalejatel arutleda teema üle mõne minuti jooksul paarides või väikestes rühmades ning tutvustada seejärel oma mõtteid teistele. Üsna pea hakkab ruum vestlustest ja ideedest „sumisema”.
Väiteharjutus
See meetod võimaldab osalejatel oma arvamust avaldada ilma, et nad peaksid seda põhjendama. Nii saab ilma liigse surveta kasvatada inimeste enesekindlust oma seisukohtade väljendamisel.
Valmistage mõnel teemal, mida tahate rühmas arutada, ette teatud hulk väiteid (neljast kuni kuuest peaks piisama). Tehke kaks märki „nõustun” ja „ei nõustu” ning asetage need põrandale üksteisest umbes 6–8 meetri kaugusele. Soovi korral võite asetada märkide vahele nööri või kleeplindi, mis sümboliseerib sujuvat üleminekut kahe äärmusliku seisukoha vahel.
Lugege ette üks väide ning paluge osalejatel võtta kahe märgi vahel selline koht, mis vastaks nende arvamusele. Need, kellel kindlat seisukohta ei ole, jäävad seisma keskele. Paluge osalejatel soovi korral selgitada, miks nad just selles kohas seisma jäid. Öelge, et igaüks võib oma seismiskohta märkide vahel muuta vastavalt sellele, kuidas tema arvamus kuuldud argumentide põhjal muutub.
Sama meetodi ühe variandi nimetus on „seisukohad”. Tehke neli märki, mille saaks kinnitada ruumi nelja seina külge: „nõustun”, „ei nõustu”, „ei tea” ja „soovin sõna”. Ka nüüd saavad inimesed valida oma arvamusele vastava seismiskoha ning seda igal ajal muuta.
Akvaarium
See meetod aitab panna osalejaid rääkima üksteise, mitte korraldaja või õpetajaga. Paluge mõnel osalejal (soovitavalt neli kuni kuus) istuda ruumi keskele väikesesse ringi, et teatud teema üle arutleda. Kõik ülejäänud istuvad nende ümber ja kuulavad „akvaariumis” toimuvat arutelu. Kui keegi vaatlejatest tahab oma arvamust avaldada, tõuseb ta püsti ja jääb mõne ringis istuja taha seisma. Seepeale loovutab ringis istuja oma koha talle ja läheb vaatlejate sekka.
See meetod on mitmes mõttes kasulik. Eelkõige võimaldab see osalejatel endil arutelu käiku suunata, kuna igaüks saab kõneringi tulla just siis, kui ta ise soovib. Samuti saavad rühma ülejäänud liikmed ringis istuja välja vahetada juhul, kui ta räägib liiga pikalt või hakkab ennast kordama.
Debatid
Traditsioonilised rühmadebatid võivad olla eriti kasulikud klassitunnis, kus muude arutelumeetodite kasutamiseks on vähem võimalusi. Kui näiteks kogu klass peab debatti teemal: „inimõigused on lääneriikide leiutis ja ei ole universaalsed”, siis võiks seda juhatada keegi õpilastest, mitte õpetaja.
Veel üks debati vorm on arutluskoosolek, kus kuulajate küsimustele palutakse vastama rühm osalejate endi seast valitud „eksperte”. See on hea võimalus jagada teavet, soodustada uudishimu, võimaldada inimestel tutvuda erinevate seisukohtadega ning näidata inimõiguste teemade keerukust. Näiteks jagage harjutuse Makah’ hõimu vaalapüük rollikaardid kaheksale vabatahtlikule nii, et neljast vaidluspoolest igaühte esindaks kaks inimest. Kaartide põhjal valmistavad need kaheksa ette oma seisukohad ning istuvad siis ülejäänud klassi ette laua taha, et vastata küsimustele ja kaitsta oma vaatepunkti. Tunni lõpus võib klass hääletada, kas vaalapüük tuleks keelustada või mitte.
Arutelud väikestes rühmades
Sageli on aruteluharjutusi parem läbi viia väikestes rühmades, sest nii saab igaüks rohkem võimalusi oma arvamust avaldada. Lisaks sellele, et inimesed on väikestes rühmades julgemad, jääb igaühele rääkimiseks ka rohkem aega.
Aruteluharjutused eeldavad mingisugust algtõuget, mis tavaliselt esitatakse kaartidel. Arutelu tõukeandjaks võivad olla näiteks teleuudised, plakatid, väitekaardid, juhtumivaatlused või pildid. Tõukematerjalide ettevalmistamisel on oluline mõelda sihtrühmale ning mitte kasutada teavet, mis võib mõjuda solvavalt või olla liiga isiklik. Nooremate vanuserühmade puhul tuleb arvestada nende lugemisoskuse ja mitmekultuuriliste rühmade puhul keeleoskusega ning kasutada lihtsat keelt. Kaartidel esitatav teave peaks olema võimalikult lühike, soovitavalt 2–8 rida ja mitte üle poole A4.
AAA BBB CCC
See on väga kasulik meetod, kui eesmärk on kasvatada inimeste teadmisi ja mõistmist neid otseselt „õpetamata”. Osalejad töötavad väikestes rühmades ja viivad end kurssi käsitletava teema mõne kindla aspektiga. Seejärel jagatakse rühmade liikmeskond ümber, et saadud teadmisi vahetada.
Valmistage iga rühma jaoks ette teemakohased väite- või küsimusekaardid. Igale rühmale tuleks anda uurimiseks ühe keskse teema teatud eriaspekt.
Paluge osalejatel moodustada kolm väikest rühma: A, B ja C. Andke igale rühmale kokkulepitud hulk aega küsimuse või probleemi läbiarutamiseks. Seejärel jagage rühmad ümber nii, et igas uues rühmas oleks üks liige igast algsest rühmast. Seega moodustuvad algse liikmelisuse järgi nn ABC-rühmad. Paluge ABC-rühmadel lahendada mõni probleem või jõuda konsensusele nii, et iga liige saaks anda oma panuse.
Väited kübaras
See meetod võimaldab osalejatega arvestavalt teemasid sisse juhatada, inimesi rääkima saada või ideid genereerida. Valmistage ette mõned väite- või küsimusekaardid ja pange need kübarasse. Seejärel laske kübar ringi käima või asetage see ringi keskele. Paluge osalejatel üksteise järel võtta välja üks kaart ja seda kommenteerida.
Selle asemel, et ise kaarte ette valmistada, võib korraldaja paluda osalejatel ka ise oma väite- või küsimusekaardid koostada. Nii saavad inimesed esitada oma küsimusi rühmale anonüümselt, mis on eriti kasulik, kui tegemist on tundliku teemaga
Pingerida
See on kasulik meetod väikestes rühmades sihipärase arutelu stimuleerimiseks. Igale rühmale on vaja ühte komplekti väitekaarte. Ühes komplektis võiks olla üheksa kuni kaksteist väidet. Valige välja käsitletava teemaga seotud lihtsad väited ning kirjutage igale kaardile üks väide.
Rühmad arutlevad väidete üle ning püüavad kokku leppida nende tähtsuse järjekorra. Järjestus võib olla redeli- või rombikujuline. Redelikujulise pingerea korral asetatakse kõige tähtsam väide esikohale, tähtsuselt järgmine selle alla ja nii edasi kuni kõige vähem tähtsa väiteni.
Rombikujulise järjestuse jaoks läheb vaja üheksat väitekaarti. Rühma ülesanne on leppida kokku, milline on kõige olulisem väide, seejärel kaks tähtsuselt järgmist väidet, siis kolm keskmise tähtsusega väidet ja nii edasi vastavalt joonisele. Rombikujuline järjestus on sageli sobivam kui lihtne pingerida, sest tihtipeale puuduvad küsimustele lihtsad ja selged vastused. Selline järjestus võib olla loomulikum ja seetõttu osalejatele vastuvõetavam. Samuti annab see paremaid võimalusi konsensusele jõudmiseks. Pingeridade meetodi üks versioon on selline, kus väited kirjutatakse kaheksale kaardile ja üks kaart jäetakse tühjaks, et osalejad ise saaksid sinna kirjutada enda arvates sobiva väite.
Juhtumivaatlused
Juhtumivaatlused on probleemi näitlikustavad jutukesed inimeste või sündmuste kohta. Sarnaselt väitekaartidega aitavad nad edastada teavet mittedidaktiliselt. Samuti aitavad nad tekitada osalejate ja probleemi vahele distantsi, mis võimaldab teema üle julgemalt arutleda. Näiteks kui rühmas on kiusajaid ning te tahate kiusamise probleemi käsitleda, võite rääkida tegeliku olukorraga sarnaneva loo kiusamise kohta. Osalejad loevad juhtumikirjeldust, analüüsivad probleemi ning püüavad anda soovitusi probleemi lahendamiseks.
Näitlemine
Ideede ja probleemide uurimine näitlemise abil võib avada inimestele võimaluse väljendada selliseid tundeid, mõtteid, unistusi ja loovust, mis muidu võiksid varju jääda. Näitlemine haarab isikut tervikuna, tema pead, südant ja jäsemeid, nii et kaasatud ei ole ainult mõistus, vaid ka tajud ja tunded. Tänu sellele on näitlemine võimas töövahend. Lisaks on see kõige tõhusam meetod, sest see meeldib igasuguse õppimisstiiliga inimestele: auditiivselt, visuaalselt, kinesteetiliselt ja taktiilselt õppijatele.
Näitlemisega seotud harjutuste, nt rollimängude ja imiteeringute järel on analüüsi läbiviimine eriti oluline. Osatäitjad võivad vajada aega rollist väljumiseks, enne kui nad on valmis rääkima oma tunnetest ning põhjendama tehtud otsuseid.
Rollimäng
Rollimäng on osalejate etendatav lühinäidend. Kuigi osalejad lähtuvad rollide mängimisel oma elukogemustest, on rollimängud enamasti improviseeritud. Rollimängud võivad aidata olukordi paremini mõista ning kasvatada empaatiat rollides kehastatavate inimeste suhtes. Nad võimaldavad osalejatel kogeda probleemseid olukordi turvalises õhkkonnas.
Rollimänge tuleb kasutada taktitundeliselt. Esiteks on oluline anda inimestele lõpus aega rollist väljumiseks. Teiseks peavad kõik austama teiste inimeste tundeid ja rühma liikmeskonna eripära. Näiteks rollimängus puudega inimeste teemal tuleks arvestada, et ka mõnel osalejal võib olla puue (mis ei pruugi olla nähtav) või tal võib olla puudega sugulasi või lähedasi sõpru. Sellised osalejad ei tohiks tunda tõrjutust, piinlikkust ega survet oma olukorda teistele avaldada. Kui midagi sellist siiski juhtub, suhtuge sellesse tõsiselt, paluge vabandust ja selgitage.
Samuti olge väga ettevaatlik stereotüüpide suhtes. Kui osalejad rollimängus kedagi kehastavad või matkivad, siis see paljastab nende arvamuse teiste inimeste kohta. Samal põhjusel on see harjutus sedavõrd lõbus. Analüüsi ajal oleks kasulik küsida: „Kas teile tundub, et teie kehastatud inimesed on ka päriselt sellised?” Pedagoogiliselt on alati kasulik teadvustada inimestele vajadust igasugust teavet kriitiliselt
Imiteeringud
Imiteeringuid võib pidada laiendatud struktureeritud rollimängudeks (improvisatsiooni osatähtsus on neis väiksem), kus osalejad asetatakse neile võõrastesse olukordadesse ja rollidesse. Näiteks harjutuses „Ravimite kättesaadavus” muudetakse ruum kohtusaaliks ning osalejad saavad üksikasjalikku teavet oma rollide kohta. Imiteeringud eeldavad suurt emotsionaalset osalust ja vaimset võimekust, eriti kui keegi peab kaitsma seisukohta, millega ta ise nõus ei ole.
Foorumteater
Foorumteater on interaktiivne teater, mis soodustab publikuga suhtlemist ning võimaldab uurida erinevaid võimalusi mõne probleemi või küsimuse lahendamiseks. Foorumteatrile (kasutatakse ka nimetusi „Boali teater”, „rõhutute teater” või „arendav teater”) pani 1970. aastate alguses aluse Augusto Boal, kelle eesmärk oli publikut võimestada.
Foorumteater on üks rollimängu liik. Publik vaatab lühinäidendit, mille peategelane puutub kokku rõhumise või ületamatu takistusega. Teemat esitatakse viisil, mis seostub publiku liikmete eluga. Pärast näidendi esitamist mängitakse see uuesti läbi, andes publiku liikmetele võimaluse lavale tulla ning soovitada peategelasele teistsuguseid tegutsemisviise. Näitlejad uurivad selliste valikute tagajärgi koos publikuga, nii et tekib omalaadne teaterlik arutelu, kus kogemusi ja ideid proovitakse läbi ja jagatakse ning osalejates tekib solidaarsuse ja võimestatuse tunne.
Foorumteater on inimõigustealase hariduse jaoks väga kasulik töövahend, näiteks kui käsitletakse probleemide või konfliktide lahendamist. See võimaldab inimestel lavale tulla ja erinevaid variante proovida. Nii saab seda kasutada näiteks mõne eelseisva sündmuse jaoks harjutamiseks või selleks, et leida ja analüüsida mõne ajaloolise, tänapäevase või tulevase olukorra alternatiivseid lahenduskäike.
„Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.” Visuaalsed kujundid on võimsad vahendid nii teabe edastamiseks kui ka huvi äratamiseks. Samuti tasub meeles pidada, et joonistamine on oluline eneseväljenduse ja suhtlemise vahend nii nende jaoks, kes eelistavadki visuaalselt mõelda, kui ka nende jaoks, kes ei tunne ennast sõnalises väljenduses kindlalt. Ideed pilte ja joonistusi sisaldavate harjutuste kasutamiseks on esitatud 2. peatükis ühtse rühmana pealkirja „Piltidega mängimine” all.
Nõuandeid pildikogu koostamiseks
Pildid on sedavõrd mitmekülgsed abivahendid, et korraldajatel oleks kasulik koguda endale oma pildivaru. Pilte saab koguda näiteks ajalehtedest, ajakirjadest, plakatitelt, reisibrošüüridest, post- ja õnnitluskaartidelt jne.
Lõigake pilt sobivasse mõõtu, asetage see kaardile ning katke isekleepuva vihikukilega, et kaart oleks vastupidavam ning seda oleks lihtsam ja meeldivam käsitseda. Pildikogu näeb terviklikum välja, kui kõik kaardid on ühes mõõdus. Ideaalne formaat on A4, kuid ka A5 on hea ja praktiline kompromisslahendus.
Iga pildi taha võiks kirjutada viitenumbri, mis võimaldab kirjutada pildi allikaviite, algse pealkirja ja muu kasuliku teabe eraldi kuskile mujale. Nii mõjutab vaatajaid ainult pilt ise, ilma et nad saaksid selle kohta veel mingeid lisavihjeid.
Püüdke valida pilte nii, et kogus oleksid esindatud maailma põhja-, lõuna-, ida- ja läänepoolsed piirkonnad, samuti erinevad loodus- ja tehiskeskkonnad. Kui valite inimeste pilte, püüdke tagada kujutatud inimeste mitmekesisus, arvestades nende sugu, rassi, puuet, vanust, rahvust ja kultuuri. Samuti arvestage mõju, mida võib tekitada mõne konkreetse pildi suurus ja värv. Kui mõni pilt on teistest liiga eristuv, võib see pildi tajumist moonutada. Seega võiksid pildid olla toonilt ja suuruselt suhteliselt ühetaolised. Ärge unustage kontrollida, kas soovitud pildid ja fotod on autorikaitse all.
Filmid, videod ja kuuldemängud
Filmid, videod ja kuuldemängud on inimõigustealases hariduses tugevad abivahendid, mis on ka noorte seas populaarsed. Filmi vaatamisele järgnev arutelu võib olla edasise töö jaoks heaks lähtekohaks. Näiteks võiks uurida, millised olid inimeste esimesed reaktsioonid filmile, kas sisu sarnanes tegeliku eluga, kas tegelasi kujutati realistlikult või taheti reklaamida teatud kindlat poliitilist või kõlbelist seisukohta. Unustada ei tohi ka seda, millised inimõigused filmiga seostuvad.
Ärge unustage kontrollida, kas soovitud videod on autorikaitse all või kas neile kehtib avaliku esitamise piiranguid. Filmi näitamine klassile või noorterühmale võib kujutada endast selle avalikku esitamist.
Fotode, filmide ja videote tegemine
Digikaamerate ja mobiiltelefonide tehnoloogia on muutnud filmide ja fotode tegemise nüüd kõigile palju lihtsamaks. Noorte tehtud pildid ja filmid kajastavad elavalt nende seisukohti ja hoiakuid ning see on suurepärane materjal teistele näitamiseks.
Videokirjad
Videokirjad on praktikas läbi proovitud meetod barjääride ja eelarvamuste murdmiseks. Need võimaldavad üksteisega oma elust ja olulistest väärtustest rääkida inimestel, kes muidu kunagi ei kohtuks. Nii tehti näiteks ühes Briti teleprojektis, kus üks roma naine ja kavandatava romade laagripaiga lähedal elav kodanik keeldusid üksteisega rääkimast. Vahendajal aga õnnestus neid veenda, et nad saadaksid üksteisele rea videokirju. Esimeses kirjas näitasid mõlemad oma kodu ja tutvustasid perekonda. Iga järgneva kirjaga paljastasid nad rohkem oma elu kohta ning koos sellega vähenesid eelarvamused, asendudes mõistmise ja empaatiaga. Mõlemad leidsid, et neil on palju rohkem ühist, kui nad oleksid osanud arvata. Lõpuks nõustusid nad ka silmast silma kohtuma.
Meedia: ajalehed, ajakirjad, raadio, televisioon, internet
Meedia pakub lakkamatult head materjali aruteludeks. Alati on huvitav arutleda selle üle, kuidas mingit uut infot esitatakse ning analüüsida esituses peituvat kallutatust ja stereotüüpe. Lisaks võib aruteludel käsitleda selliseid teemasid nagu meedia omandisuhted, poliitilised moonutused, tsensuur ja sõnavabadus. Harjutuses „Esilehekülg” uuritakse otseselt just neid teemasid ning täiendavaid ideid ja taustateavet meedia kohta leiate siit. Ka meediamaterjalide kasutamisel kontrollige kindlasti nende suhtes kehtivat autoriõigust.
11 Koolituspaketid „Training Essentials” ja „Organisational Management” sisaldavad kasulikku lähteteavet õppimisstiilide ning koolitajate ja korraldajate hoiakute kohta. Koolituspakett „Training Essentials”, Council of Europe Publishing, 2002. Koolituspakett „Organisational Management”, Council of Europe Publishing, 2000. Alla laaditavad aadressilt www.youth-partnership-eu.coe.int 12 Gollob, R., Krapf, P., Ólafsdóttir, Ó. ja Weidinger, W. (2010) Educating for democracy: Background materials on democratic citizenship and human rights education. Strasbourg: Council of Europe. 13 Brett, P., Mompoint-Gaillard, P. ja Salema M.H. (2009) How all teachers can support citizenship andhuman rights education: a framework for the development of competences. Strasbourg: Council of Europe
