(Mitteametlik kokkuvõte)

Euroopa Nõukogu inimkaubandusevastane konventsioon avati allkirjastamiseks 16. mail 2005. aastal Varssavis seoses Euroopa Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide 3. tippkohtumisega. 24. oktoobril 2007. aastal ratifitseeris konventsiooni kümnes riik ning selle tulemusena jõustus konventsioon 1. veebruaril 2008. aastal. Konventsioon on laiaulatuslik rahvusvaheline leping, milles keskendutakse põhiliselt inimkaubanduse ohvrite ja nende õiguste kaitsmisele. Samuti on selle eesmärk inimkaubandust tõkestada ja inimkaubitsejad vastutusele võtta. Lisaks nähakse konventsioonis ette tõhus ja sõltumatu järelevalvemehhanism, mis suudaks konventsioonis sisalduvate kohustuste täitmist kontrollida. Lisaks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele saavad konventsiooniga ühineda ka muud riigid ja Euroopa Liit.

Konventsiooni eesmärk ja käsitlusala

Konventsiooni aluseks on seisukoht, et inimkaubandus on inimõiguste rikkumine, mis alandab inimväärikust ja piirab isikuvabadust. See Euroopa Nõukogu konventsioon on laiahaardeline rahvusvaheline leping, mille eesmärgid on:

• tõkestada inimkaubandust;
• kaitsta inimkaubanduse ohvrite inimõigusi;
• võtta inimkaubitsejad vastutusele.

Konventsioonis käsitletakse:

• kõiki, nii riigisiseseid kui ka rahvusvahelisi, nii organiseeritud kuritegevusega seotud kui ka selle väliseid inimkaubanduse vorme;
• kõiki inimkaubanduse ohvreid: naisi, mehi ja lapsi;
• kõiki ekspluateerimise vorme: seksuaalne ärakasutamine, sunnitöö, sunnitud teenuste osutamine jne.

Konventsioonis esitatud meetmed

• Põhilised meetmed inimkaubanduse ennetamiseks on inimkaubandusest ohustatud isikute teadlikkuse suurendamine ning „tarbijate” heidutamise tegevused.
• Inimkaubanduse ohvreid tuleb õigesti tuvastada, et politsei ja riigiasutused ei kohtleks neid ebaseadislike sisserändajate või kurjategijatena.
• Inimkaubanduse ohvritele antakse füüsilist ja psühholoogilist abi ja tuge ühiskonda taaslõimumisel. Pakutavad meetmed
• sisaldavad arstiabi, nõustamist ja teavitamist ning sobiva majutuse võimaldamist. Lisaks on ohvritel õigus hüvitisele.
• Ohvritel on õigus vähemalt 30-päevasele taastumisajale, et vabaneda inimkaubitsejate mõju alt ning kaaluda ametivõimudega koostöö tegemise võimalust. Ohvrile võib anda pikendatava elamisloa, kui seda nõuab ohvri olukord või kui ta peab riiki jääma kuriteo uurimisele kaasa aitamiseks.
• Inimkaubandust käsitatakse kriminaalkuriteona. Seetõttu antakse inimkaubitsejad ja kaasosalised kohtu alla.
• Inimkaubanduse ohvrite eraelu ja identiteeti kaitstakse kogu kohtumenetluse vältel.
• Võimalus esitada kuriteosüüdistus neile, kes kasutavad ohvri teenuseid ning on samal ajal teadlikud, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga.
• Konventsioonis nähakse ette võimalus, et ohvrit ei karistata ebaseaduslikus tegevuses osalemise eest, kui ta oli selleks sunnitud oma olukorra tõttu.
• Inimkaubanduse tõkestamisel ja ohvrite kaitsmisel täidab olulist ülesannet kodanikuühiskond. Seetõttu innustatakse konventsioonis riigiasutusi, vabaühendusi ja kodanikuühiskonna esindajaid koostööd tegema.

Järelevalve

Järelevalvemehhanism koosneb kahest sambast: inimkaubandusevastase võitluse sõltumatu eksperdirühm (GRETA) ning osalisriikide komisjon, mis koosneb Ministrite Komiteesse kuuluvatest konventsiooniosaliste esindajatest ning Euroopa Nõukogusse mittekuuluvate osalisriikide esindajatest. GRETA jälgib konventsiooni rakendamist ning koostab hindamisaruandeid osalisriikide võetud meetmete kohta. Kui osalisriik ei järgi täielikult konventsioonis esitatud meetmeid, palutakse tal oma tegevust tõhustada. Lisaks võib osalisriikide komisjon esitada GRETA aruande põhjal riikidele soovitusi.