(Mitteametlik kokkuvõte)

Artiklis 1 keelustatakse sunniviisiline kadumine; sunniviisilist kadumist ei õigusta mingid erakorralised asjaolud nagu näiteks sõjaseisukord või sõjaoht, riigisisene poliitiline ebastabiilsus või mis tahes muu riiklik eriolukord.

Konventsiooni artiklis 2 esitatud määratluse järgi on „sunniviisiline kadumine” isiku kinnipidamine, vahistamine, röövimine või mis tahes muu vabaduse võtmine, mille panevad toime riigi esindajad või riigi loal, toetusel või nõusolekul tegutsevad isikud või rühmad ning mille järel keeldutakse vabaduse võtmist tunnistamast või varjatakse kadunud isiku asukohta, mille tagajärjel kõnealune isik kaotab seaduse kaitse.

Artiklis 6 on täpsustatud, et sunniviisilise kadumise laialdane või süstemaatiline kasutamine tähendab inimsusevastast kuritegu. 

Konventsiooni osalisriigid kohustuvad:

• uurima sunniviisilise kadumise juhte ning võtma toimepanijad vastutusele;
• sätestama sunniviisilise kadumise oma kriminaalõiguses kuriteona;
• kehtestama sunniviisilise kadumise kuriteo suhtes kohtualluvuse juhul, kui väidetav kurjategija asub nende territooriumil, isegi kui ta ei ole vastava riigi kodanik või elanik;
• tegema koostööd teiste riikidega kurjategijate kohtu alla andmisel või väljaandmisel ning abistama sunniviisilise kadumise ohvreid või tegema kindlaks nende säilmete asukoha ja need tagastama;
• järgima vabaduse võtmisega seotud minimaalseid nõutavaid õigusnorme, kaasa arvatud õigus vaidlustada vabadusekaotust kohtus;
• looma kinnipeetavate isikute registri ning võimaldama sugulastel ja kaitsjatel sellega tutvuda;
• tagada, et sunniviisilise kadumise ohvritel või sellest otseselt mõjutatud isikutel oleks õigus saada hüvitust ja kahjutasu
• (artikli 24 lõige 4);
• õigus saada hüvitust hõlmab materiaalse kahju hüvitist, kahjutasu ohtude eest ning vajadusel muid hüvitusi, näiteks a)
• restitutsioon, b) rehabiliteerimine, c) satisfikatsioon, k.a väärikuse ja hea nime taastamine, d) mittekordumise tagatis (artikli 24 lõige 5).

Konventsiooni täitmist kontrollib osalisriikide valitav sunniviisiliste kadumiste komitee. Osalevad riigid peavad esitama kõnealusele komiteele aruandeid meetmete kohta, mida nad on konventsiooni rakendamiseks võtnud kahe aasta jooksul alates selle siduvaks muutumisest.

Konventsioon sisaldab fakultatiivset kaebuste süsteemi, mis võimaldab osalisriikide kodanikel taotleda komisjonilt abi kadunud isiku leidmiseks. Riigid võivad selle süsteemiga igal ajal liituda, kuid selle rakendamisest loobumine eeldab eraldi allkirjastamist.

Allikas: Wikipedia, vaadatud 25. mail 2012.