Artiklid 8-11

Neil neljal artiklil, vastavalt era- ja perekonnaelu austamise, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse; sõnavabaduse ja kogunemiste ja ühenduste moodustamise vabaduse kohta, on mitu ühist joont:

  • need kõik on piiratud õigused;
  • neil kõigil on kahepunktiline ülesehitus, millest 1. punkt sätestab õiguse ja 2. punkt sätestab tingimused, kus sekkumine sellesse võib olla õigustatud;
  • teised punktid varieeruvad detailides, kuid neis on kolm ühist nõuet, millega sekkumine õigusesse on õigustatud.

Esiteks peab sekkumine vastama seadusele. „Seadus“ hõlmab peamiselt põhiseadust ja sekundaarset seadusandlust, tavaõigust ja ELi seadust riikidele, mis neid süsteeme kasutavad, ning kutseorganisatsioonide, ülikoolide ja nii edasi eeskirju. Seadus peab olema jõustatud riiklikus süsteemis. See peab olema ka ligipääsetav, st avalikult kättesaadav, ja prognoositav, st piisavalt täpne, et inimene saaks oma käitumist reguleerida, et seadusega kooskõlas olla. Ühel paljudest telefoni pealtkuulamise juhtumitest leidis Kohus, et seadus ei sisaldanud piisavalt selgeid ja üksikasjalikke reegleid, eriti arvestades sekkumise tõsidust ja tehnoloogia suurenevat keerukust (Kruslin v. France).

Teiseks peab sekkumine järgima seaduslikku eesmärki. Kõigis teistes punktides sätestatakse spetsiifiliste lubatud eesmärkide nimekirjad, mis varieeruvad artiklist artiklini, näiteks „kuriteo ennetamine“, „avaliku korra, tervise või kõlbluse kaitsmine“ või „teiste õiguste ja vabaduste kaitsmine“.

 Kolmandaks peab sekkumine olema „vajalik demokraatlikus ühiskonnas“, et järgida kõnesolevat eesmärki. „Vajalik“ ei tähenda „hädavajalikku“ ühe äärmusena ega kõigest „mõistlikku“ teisena. See tähendab, et valitsus peab  tuvastama, et sekkumiseks oli „tungiv ühiskondlik vajadus“ ja et see oli taotletava eesmärgiga proportsionaalne. Hoolimata sellest, et see sõna ei esine konventsiooni tekstis, on proportsionaalsus selle tuumaks, kuidas Kohus on seda tõlgendanud. Seega isegi juhul, kui tegevus või strateegia järgib seaduslikku eesmärki, ei ole see lubatud, kui kasutatud vahendid on liialdatud, meelevaldsed või ebaõiglased. Peamiselt nõuab konventsioon riiklikelt võimudelt üksikisikute õiguste tasakaalustamist avaliku huviga; see võib puudutada ka tasakaalu leidmist konkureerivate üksikisikute õiguste vahel. Kohus on tuvastanud, et esmalt on riigivõimude asi kindlustada inimõigused ja leida õige tasakaal ja et nad on põhimõtteliselt paremas olukorras kui Kohus ise, et hinnata sekkumise vajalikkust. Seetõttu on see välja töötanud põhimõtte, et riikidel on selles valdkonnas valikuvabadus, mida see nimetab „hindamise marginaaliks“, tunnistades, et kui ühiskondlikud või muud tingimused erinevad, siis võivad seda teha ka kohalikud lahendused. See vabadus on siiski piiratud ja alati allutatud kohtu järelevalvele. See on rangem, kui praktika Euroopas varieerub ulatuslikult, ja leebem, kui on olemas konsensus, mis ei vasta üksikute riikide strateegiale või praktikale. Asjade olemuse tõttu muutuvad ühiskondlikud suhtumised ja Kohtu otsused arenevad koos nende suhtumistega.

Download the abstract