Õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele

Õigus mitte võtta isiklikku vabadust seadusliku aluseta on üks konventsiooni süsteemi nurgakivisid. Nii kinnitab artikkel 5 selgelt alguses vabaduse eeldamist nii positiivselt kui negatiivselt: “Igaühel on õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel… ”

Vabaduse kaotusel on kaks elementi: sulgemine kindlasse kohta oluliseks ajaperioodiks ning kinnipeetava nõusoleku puudumine. See ei nõua füüsilist luku taha panemist. Samas ei peeta mõnesid juhtumeid suure hulga inimeste kontrollimiseks turvakaalutlustel vabaduse võtmiseks, näiteks rahvahulga kontrollimisel spordiüritustel või maanteedel pärast õnnetust. Kohus on ka teatud faktide põhjal leidnud, et artikkel 5 ei rakendu, kui demonstrandid, sealhulgas vägivaldsed elemendid, avalikkuse turvalisuse kaalutlusel mõneks tunniks suleti politseisalga poolt piiratud linnaalale (Austin and others v. the United Kingdom).

Kohus on rõhutanud, et kaitsmine omavoli eest on artikli 5 tuumaks, mis annab õiguse turvalisusele ja vabadusele ning nõuab, et kõigil juhtumitel järgitaks seaduses ette nähtud protseduure. Juhtumil, kui välisriigi kodanikku, keda otsiti taga mõrva eest riigis A, ei saadud juriidilistel põhjustel sinna välja anda. Politsei vahistas ta ja viis ta vägisi autoga riigi B piirile, kust oli võimalik ta välja anda. Kohus leidis, et vahistamine, mille eesmärgiks oli väljasaatmisseaduse nõuetest mööda hiilimine, oli omavoliline ja vastuolus artikliga 5 (Bozano v. France).

Vastupidiselt artiklile 3 ei ole õigus vabadusele absoluutne (vt punkti 17 ülal); ilmselgelt on olemas seaduslikud põhjused, miks ühiskonnal võib olla vajadus inimestelt nende vabadus võtta üldistes huvides, eriti kui nende teod kujutavad endast ohtu neile endile või teistele. Seega allub see õigus kuuele spetsiifilisele erandile, mis on sätestatud punkti 1 allpunktides (a) kuni (f), mis on ammendavad. Seaduse jõustamise eest vastutavatel ametnikel ja eriti neil, kellel on volitused vahistada ja vangistada, on eriti oluline roll punktis a-f kehtestatud piiride ranges järgimises ning oma tegude ja otsuste koheses allutamises kohtulikule kontrollile.

Kuus erandit, kus vabaduse võtmine on lubatud, on alljärgnevad:

  • a) isikut võib kinni pidada pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel;
  • b)  isikut võib kinni pidada kohtu seadusliku korralduse täitmata jätmise eest või seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks;
  • c)  isiku võib vahistada ja teda kinni pidada, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või et põhjendatud vajaduse korral takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda;
  • d) alaealist (st alla 18) võib kinni pidada hariduslikuks järelevalveks või eelolevaks mittekriminaalseks kohtumenetluseks (nt alaealise andmiseks hooldusesse; kriminaalmenetlusi hõlmab alapunkt c);
  • e) kinni võib pidada nakkushaigustega isikuid, vaimse häirega isikuid, alkohoolikuid, narkomaane ja hulkureid;
  • f) isiku võib vahistada või teda kinni pidada, et vältida isiku loata sissesõitu riiki või et võtta tarvitusele meetmeid isiku väljasaatmiseks või -andmiseks.

Kõigis kuues situatsioonis on erinõudeks, et kinnipidamine oleks seaduslik. See tähendab, et see ei pea mitte ainult vastama siseriiklikule seadusandlusele ja tegevuskorrale, mis on mõlemad kättesaadavad ja prognoositavad, vaid sellise seadusandluse täitmine peab ka kooskõlas olema konventsiooniga, st olema alapunktides a-f  lubatud eesmärgiga.

Kinnipidamine seadusliku kohustuse täitmise tagamiseks (alapunkt b) hõlmab selliseid asju nagu teesulule allutamine, juhuslik puhumistest või isikusamasuse kontrollimine ning teised politseivõimu tavalised toimingud. Igasugune kinnipidamine peab olema viimane valik pärast seda, kui isikule on antud võimalus vabatahtlikult oma kohust täita. See peab olema ka proportsionaalne ja eesmärgiga tagada täitmine, mitte karistada.

Vahistamine ja kinnipidamine õigusrikkumise sooritamise kahtluse tõttu (alapunkt c) on kõige levinum erandlik olukord, kus probleemid kõige sagedamini esile kerkivad. Vahistamine peab toimuma põhjendatud kahtluse korral pigem eesmärgiga esitada süüdistus kui õngitseda informatsiooni, mis võib viia süüdistuseni. Kuid Kohus nõustub, et teatud aeg ülekuulamiseks on lubatud, mis mõne juhtumi korral võib olla pikem, nt kui kahtlustatakse terroriakti, kuna raske on hankida kindlaid tõendeid, millele süüdistus toetuks.

Kohus ei ole määratlenud „vaimset häiret“ (alapunkt e), kuna meditsiinilised seisukohad ja praktika arenevad pidevalt. Ainus ohutu suund ametnikele on seetõttu inimeste kinnipidamine (ja nende vahi all hoidmine) autoritatiivse, objektiivse ja värske meditsiinilise nõuande alusel. Koht ja tingimused, kus selliseid isikuid hoitakse, peavad samuti nende seisundile vastama. Vaimse häirega isiku paigutamist sotsiaalhooldekodusse võidakse samuti vabaduse võtmiseks pidada.

Vaimsete häiretega isikute, alkohoolikute, hulkurite ja narkomaanidega (alapunkt e) tegelemisel nõuab Kohus proportsionaalset reageerimist isiku käitumisele. Juhtumi puhul, kus keegi joobes isik oli sattunud sõnavahetusse postkontoris, politsei ta kainestusmajja viis ja seal üle kuue tunni kinni hoidis, puudusid tõendid, et eksisteeris oht teistele või endale, samuti ei olnud tal alkoholismi minevikku. Politseil oli teisi valikuvõimalusi (nt viia ta koju kainenema). Kohus ütles, et „isiku kinnipidamine on nii tõsine asi, et on õigustatud ainult juhul, kui teisi, vähemtõsiseid meetmeid on kaalutud ja leitud, et need on isiku või avalikkuse kaitsmiseks ebapiisavad“ (Witold Litwa v. Poland).

Kinnipidamine oodatavaks väljasaatmiseks või väljaandmiseks (alapunkt f) võib toimuda kinnipidamiskeskuses, mis on spetsiaalselt kohandatud selliste juhtumite kiireks töötlemiseks, kuid ainult lühiajaliselt (seitse päeva otsustati olevat vastuvõetav juhtumi (Saadi v. the United Kingdom). Kinnipidamine võib toimuda väljaspool mingit tunnustatud kinnipidamiskohta: rikkumine leiti, kui varjupaigataotlejaid lennujaama transiittsoonis kakskümmend päeva kinni peeti, pärast mida nad välja saadeti. Teoreetiliselt olid nad vabad lahkuma, kuid tegelikkuses ei olnud neil kusagile minna ega saanud nad juriidilist ega sotsiaalabi. Artikli 5 garantiisid ei rakendatud (Amuur v. France).

Artikli 5 punkt 2 nõuab, et  igale vahistatule teatataks talle arusaadavas keeles viivitamata tema vahistamise põhjused ja kõik tema vastu esitatud süüdistused. Isiku jaoks on elementaarne kaitse öelda talle, miks ta vahistati, lihtsas ja mitteformaalses keeles, et ta saaks eitada süütegu või vaidlustada oma kinnipidamist, kui see kohtus vajalik on (vt artiklit 5 (4) all). Nõutav arusaadav keel võib olla võõrkeel või näiteks viipekeel, kui vahistatud isik on kurt. See, mis rahuldab nõuet „viivitamata“, võib varieeruda sõltuvalt juhtumi tingimustest, kuid Kohus on osutanud, et see eeldab informatsiooni edastamist kinnipeetule „mõne tunni jooksul tema vahistamisest“. Sarnaselt võib varieeruda nõutavate üksikasjade määr: mõnel kahtlustatava terrorismi juhtumil on Kohus aktsepteerinud, et põhjendused võivad olla lühikesed ja vähem spetsiifilised kui tavajuhtumitel, vältimaks liigselt selle avaldamist, mis võimudele teada on ja mis mitte. Harvadel juhtudel võidakse infot edastada vahistatud isiku esindajale (nt kui isiku vaimne seisund takistab arusaamist).

Punkt 3 nõuab, et õigusrikkumises kahtlustatuna kinni peetud isik toimetataks viivitamata kohtuniku või muu seadusjärgse õigusemõistmise pädevusega ametiisiku ette ning tal on õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. See võib toimuda automaatselt; kinnipeetud ei pea seda taotlema (erinevalt punktist 4 all). Isik, kelle ette kinnipeetu viiakse, võib olla kohtunik või prokurör või muu kohtuametnik, eeldusel, et see isik on võimudest ja pooltest sõltumatu ja erapooletu. Mõte on selles, et sellel isikul on pädevus asja sisu läbi vaadata, teha kindlaks, kas vahistamise ja kinnipidamise põhjused on piisavad, ja anda korraldus vabastamiseks, kui need seda ei ole. Jällegi võib „viivitamata“ olla varieeruv, kuid tavaliselt peaks see olema järgmisel päeval. Kohus on käsitanud maksimaalsena nelja päeva, kuigi ka lühemad perioodid võivad samuti konventsiooniga vastuolus olla. Otsus kautsjoni kohta tuleb vastu võtta sel ajal või kohe pärast seda. Kohus nõuab, et kinnipidamist kuni asja arutamiseni peab olema põhjendatud kui hädavajalikku (nt kui eksisteerib tõsine oht kinnipeetu põgenemiseks), põhinedes iga individuaalse juhtumi tingimuste nõuetekohasel uurimisel vastavalt üldisele eeldusele vabaduse kasuks. Asja arutamine mõistliku aja jooksul hõlmab nii süüdistajaid kui kohtuid ning politseid. Kõik nad peavad selleks koostööd tegema.

Punkt 4 on konventsiooni “habeas corpus” säte, mis annab vahistatud või kinnipeetavale isikule õiguse „taotleda menetlust, milles kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane”. Seda õigust ei saa kasutada vangistuse vaidlustamiseks osana süüdimõistvast kohtuotsusest (punkt 5(1)(a)). Menetlus peab olema võistlev ja kahel poolel peavad olema võrdsed vahendid, mis tähendab, et kinnipeetud isikutel ja nende esindajatel peab olema ligipääs alusdokumentidele, mille põhjal kinnipidamist nõutakse. „Kiires korras“ tähendab, et ei tohi olla põhjendamatut viivitust menetluse kohtu ette viimisel (nt viivitamist kohtumenetluses kasutatavate dokumentide tõlkimisega). Kui kinnipidamise korralduse on andnud kohus, siis tavaliselt seda õigust järgitakse. See õigus toob tavaliselt kaasa õiguse regulaarselt algatada kinnipidamise õiguspärasuse ülevaatus.

Punkt 5 tagab õiguse nõuda hüvitist igaühele, kes on vahistatud või kinni peetud vastuolus artikliga 5. Selle õiguse tagamine langeb teistele kui need ametnikud, kelle töö hõlmab volitusi vahistamiseks või kinnipidamiseks, kuid on neile ametnikele võimsaks stiimuliks austada artikli 5 õigusi. Selle eiramine võib riigile palju maksma minna.

 

Download the abstract