Õigus õiglasele kohtumenetlusele

Artikli 6 põhisäte punkti 1 esimeses lauses on, et „igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus“.

Õiglane kohtumenetlus on põhjapanevalt oluline garantii igas demokraatlikus ühiskonnas, seega on see artikkel üks tähtsamaid ja kõige sagedamini appi võetud konventsiooni sätteid. Õiglase kohtumenetluse kohta on rohkem kohtuasju kui ühegi teise teema kohta. Kohustus tagada õiglane kohtumenetlus on pigem kohtunikel, riiklikel süüdistajatel ja seaduseandjatel kui otseselt üldsusega tegelevatel ametnikel, kellele see töövahend on kavandatud. Kuid politseil (kes võib mõnes süsteemis tegutseda süüdistajana) ja vanglaametnikel on kohustused kriminaalasjades ja teistel ametnikel – kohtuametnikel, sotsiaaltöötajatel, litsentseerivatel ametnikel ja registripidajatel – võivad samuti olla kohustused tsiviilasjades.

Kuna konventsioon peab rakenduma paljudes riikides, kelle õigussüsteem oluliselt erineb, on Kohus paljudele terminitele artiklis andnud oma „autonoomse“ konventsiooni tähenduse. See kehtib nt terminitele „kriminaalne“, „süüdistus“ ja „tsiviilõigus“. Need terminid ei tähenda alati sama nagu riiklikes süsteemides.

Tsiviilmenetlus

Põhimõtteliselt rakendub artikkel 6 kõigile tsiviilvaidlustele, mõne varasema erandiga. Praktikas on kõige lihtsam teha nimekiri mõnedest kohtuasjadest, mille puhul Kohus on öelnud, et rakendub artikkel 6, ja teistest, millele see ei rakendu, kuid (NB!) alljärgnevad nimekirjad, ei ole ammendavad ja praktika on pidevas arengus.

Vaidlused, mille puhul artiklit 6 on rakendatud:

  • kinnisvaravaidlused, nt planeerimisvaidlused;
  • litsentseerimisotsused, nt õigus elukutset praktiseerida või alkoholi müüa;
  • perekonnaasjad, nt adopteerimine, kasulapse kasvatamine, piiriülene lapse tagastamine ja lapse hooldusele andmine;
  • hagid hüvitise saamiseks riigiasutuste, sealhulgas haiglate vastu;
  • sotsiaaltoetuste hagid niivõrd, kui neile on õigus, st et toetus ei ole lihtsalt suvaline;
  • distsiplinaarmenetlused kohtunike vastu ja riigiametnike töövaidlused.

Vaidlused, mille puhul artiklit 6 ei ole peetud rakendatavaks:

  • immigratsiooni- ja kodakondsusvaidlused;
  • maksuvaidlused maksumaksja ja maksuameti vahel;
  • valimisõigused, nt õigus saada valitavale ametikohale.

Kõigi tsiviilmenetluste puhul, millele see rakendub, nõuab artikkel 6 (1) sõnaselgelt:

  • avalikku istungit, v.a mõned erandid, näiteks laste kaitsmiseks perekonnaasjades;
  • sõltumatut ja erapooletut kohust, st sellist, mis on sõltumatu võimudest ja pooltest ning eelarvamusteta;
  • kohtumenetlust mõistliku aja jooksul;
  • avalikku kohtuotsust, st avalikult kättesaadavat, mitte ilmtingimata avalikul kohtuistungil välja kuulutatavat.

Kohus on artiklist 6 (1) tuletanud ka alljärgnevad õigused:

  • ligipääs kohtule (nii füüsiline kui protseduuriline);
  • seadusjärgne esindus tsiviilasjades (punkt 3(c) annab juba selle õiguse kriminaalasjade puhul, vt alt);
  • õigus osaleda efektiivselt, nt võistleva menetluse kaudu, kus ühele poolele teada olevad tõendid avaldatakse teisele poolele, ja võrdsete vahenditega, st kohase võimalusega mõlemale poolele  esitada oma põhjendused;
  • · kohtu kohustus mõlema poole põhjendusi täielikult ja võrdväärselt arvesse võtta;
  • · õigus põhjendatud kohtuotsusele/otsusele;
  • · riigi kohustus teha tsiviilasjas otsus õigeaegselt ja efektiivselt;
  • · õiguslik kindlus, kaasa arvatud kohtuotsuste lõplikkus.

Peamine mõju riigiametnikele on selles, et  tuleb pöörata nende tähelepanu, kes tegelevad artikliga 6 kaetud tsiviilvaidlustega, sellele, et nad peavad tagama õiglase kohtumenetluse õiguste austamise kas administratiivse otsustamise ajal või hiljem kohtulikus läbivaatuses. Nende hulka kuuluvad sotsiaaltöötajad, kes tegelevad adopteerimise ja laste hooldusesse andmise juhtudega jne; planeerimisametnikud, kes otsustavad planeerimistaotluste üle; litsentseerimisametid ja kutseala ühingud, kes tegelevad litsentside andmisega praktiseerimiseks jne; sotsiaalametnikud, kes tegelevad taotlejatega ja nii edasi.

Kriminaalmenetlused

Menetluste puhul, mis määravad kriminaalsüüdistuse, on protseduurilised garantiid rangemad kui teiste kohtumenetluste puhul. Mõistel „kriminaalne“ on konventsiooni kohaselt spetsiifiline tähendus ja see võib laieneda distsiplinaarsetele, administratiivsetele või fiskaalsetele menetlustele, kui need võivad viia asjassepuutuva isiku karistamiseni.

Lisaks punktis (1) esitatud õigustele on kriminaalkuriteos süüdistatavatel inimestel alljärgnevad spetsiifilised õigused, mis on sätestatud punktides (2) ja (3) a-f.

  • Süütuse presumptsioon (punkt 2). Inimene on süütu, kuni ta on seaduse kohaselt süüdi tunnistatud. Inimesel on õigus vaikida ja ennast mitte inkrimineerida. Seega võivad riigiametnikud seda õigust rikkuda, kui nad avalikult väidavad või vihjavad nt ajakirjandusele, et isik vastutab kuriteo sooritamise eest, enne kui kohus on leidnud, et ta seda tegi. Säte ei takista siiski ennetavate testide nagu vere- ja uriinitestid tegemist ega korraldusi dokumente esitada.
  • Kiire ja arusaadav informatsioon tema vastu esitatud süüdistuse iseloomu ja aluse kohta (punkt 3 (a)). See sarnaneb õigusele punktis 5 (2) (vt ülalt), kuid eesmärk on erinev; artiklis 5 on see mõeldud selleks, et isik saaks vaidlustada oma vahistamise ja kinnipidamise, artiklis 6 tema kaitse ettevalmistamiseks. See ülesanne on tavalisel politseil, kohtuametnikel või süüdistuse ametnikel. Isik peab mõistma informatsiooni, sealhulgas tuleb talle vajadusel pakkuda tõlget (riigi kulul, vt punkti 3 (e) all)). Kui süüdistataval on puue (nt nägemispuue, kuulmispuue või vaimne häire), mis teeb arusaamise talle raskeks, võib talle vajalik olla  muu spetsiaalne abi.
  • Piisav aeg ja võimalused enda kaitse ettevalmistamiseks (punkt 3(b)). Aeg varieerub sõltuvalt kohtuasja keerukusest, kuid võimaluste hulka tuleb eeluurimisvangistuses olevate vangide jaoks  alati lisada nende advokaatide külastused, kes peavad saama võimaluse konfidentsiaalseteks aruteludeks väljaspool politsei- või vanglaametnike kuuldeulatust.
  • Õigus kaitsta end ise või saada enda valitud tasuta õigusabi juhul, kui see on õigusemõistmise huvides vajalik (punkt 3(c)).  Sarnased advokaatide juurdepääsu teemad süüdistatavatele rakenduvad ka siin. Kohus on arvanud, et õigusabi peab olema praktiline ja efektiivne nii menetluse-eelses etapis kui ka kohtus. Seega juhul, kui laia profiiliga vangi kuulati üle peaaegu seitse päeva, ilma et tema advokaadile oleks lubatud ligipääsu, oli tegemist rikkumisega, kuna tema kaitse riskis pöördumatult eelarvamuslik olemisega. Sama asja puhul ei piisanud seetõttu, et toimikud olid nii mahukad, kahest ühetunnisest visiidist nädalas, võimaldamaks kaitsel ette valmistuda (Öcalan v. Türgi). Nagu eelnevalt, peavad konsultatsioonid aset leidma ametnike kuuldeulatusest väljas. Reeglina tuleb advokaadi abi pakkuda alates  politsei esimesest ülekuulamisest.
  • Õigus uurida süüdistuse tunnistajaid ja kutsuda tunnistajaid enda kaitseks (punkt 3(d)). Kui tunnistaja tõend on süüdistatava süü osas otsustav, tuleb viimasele anda võimalus seda tunnistajat ristküsitleda, vajadusel koos õigusabiga.
  • Õigus tasuta tõlgile, kui ta ei mõista või kasuta kohtus kasutatavat keelt (punkt 3(e)).

Nagu ülal mainitust selgub, on kriminaalasjade puhul politsei ja vanglaametnike roll õiguste austamises ja kaitsmises tunduvalt suurem kui tsiviilasjades. Lisaks esitatud näidetele sõltub kohtuasjade ajavahemik osaliselt politseijuurdluse tõhususest. Kohus kaasab juurdluse faasi, hinnates, kas kulutatud aeg on põhjendatud.

Karistamine seaduse alusel (artikkel 7)

See säte keelab kriminaalseaduse tagasiulatuva rakendamise. See hõlmab õigust mitte sattuda kohtu alla või saada karistatud teo eest, mis ei olnud kriminaalkuritegu selle tegemise ajal. Politsei peab olema hoolas, tagamaks, et kuriteod ja karistused oleksid jõus tegude sooritamise ajal, mille eest nad inimesi vahistavad ja süüdistavad. Jällegi tuleb tähele panna, et mõiste „kriminaalne“ on konventsiooni kohaselt spetsiifilise tähendusega ja võib laieneda distsiplinaarsetele, administratiivsetele või fiskaalsetele menetlustele, kui need võivad viia asjassepuutuva isiku karistamiseni.


Download the abstract