Õigus era- ja perekonnaelu austamisele

Punkti 1 kohaselt on igaühel õigus tema era- ja perekonnaelu, kodu ja sõnumite saladusele. Kõiki neid mõisteid on Kohus laialt tõlgendanud, minnes väljapoole nende tavatähendusest paljudes riiklikes süsteemides. Ametnikud peavad olema sellest teadlikud ja mitte eeldama, et konventsiooni tähendus on sama, millega nemad harjunud on.

Eraelu“ on tunduvalt laiem mõiste kui privaatsus (mis tähendab peamiselt konfidentsiaalsuse ja eraldatuse õigust). See hõlmab muuhulgas isiklikku identiteeti, seksuaalset orientatsiooni ja tegevust, sooidentiteeti, andmekaitset, vabadust mürast või mürgistest heidetest ja vabadust tagakiusamisest.

Perekonnaelu” on samamoodi konventsiooni kohaselt ulatuslik kontseptsioon, mis ulatub tunduvalt kaugemale traditsioonilisest lastega abielupaarist. See hõlmab vabaabielus paare (eeldusel, et on olemas tõendid püsiva pikaajalise suhte kohta); samasoolisi paare ja transseksuaale; lähisugulasi nagu vanavanemad ja lapselapsed ning õed-vennad. Küsimus on selles, kas tõendid lähedaste isiklike suhete kohta on olemas. Seda on sageli rakendatud väljasaatmise juhtumitel, et võimaldada isikutel perekondlike sidemetega kohale jääda isegi juhul, kui nad on sooritanud kuritegusid või jäänud kauemaks kui nende sissesõiduviisa lubab.

Kodu“ nõuab seda, et kannatanud demonstreeriks piisavaid ja pidevaid sidemeid kohaga, kus nad elavad, kuid nad ei pea asuma seal kogu aeg; see võib olla ajutine (nagu karavan) või äriruumid ning mõnikord asustatud ebaseaduslikult või vastuolus planeerimisotsusega. Õigus kaitseb rahumeelset kodus elamist, mis on vaba lubamatust sisenemisest ja samuti häirimisest näiteks müra ja muu saastega.

Sõnumid” ei hõlma mitte ainult kirju (eriti vangidelt), vaid ka telefonivestlusi, meile ja tekste.

Austamine” hõlmab nii negatiivseid kui positiivseid kohustusi. Negatiivselt on see kohustus mitte sekkuda õigustesse meelevaldselt. Positiivselt võib see sisaldada meetmete kasutuselevõttu, mis on kavandatud era- ja perekonnaelu austamise tagamiseks mitte ainult riigi ja üksikisiku vahelistes suhetes, vaid ka üksikisikute vaheliste suhete sfääris. Seega ei olnud mitmetes transseksuaale puudutavates kohtuasjades probleem mitte selles, et riigid oleksid takistanud soomuutmisoperatsiooni (tegelikult olid nad sellele kaasa aidanud), vaid selles, et  nad keeldusid pärast muutmast isiklikke dokumente nagu sünnitunnistused, uue identiteedi kajastamiseks. See oli nende positiivse kohustuse rikkumine austada eraelu (Christine Goodwin v. the United Kingdom). Keskkonna saastamisega seotud asjad puudutavad samuti enamasti positiivset kohustust. Lisaks peetakse kõigis lastega seotud kohtuasjades esmajoones silmas, mis lapsele parim on.

Punkt 2 järgib ülal selgitatud mustrit, keelates sekkumise õigusesse, välja arvatud sellise, mis on vastavuses seadusega ja vajalik demokraatlikus ühiskonnas seadusliku eesmärgi jaoks. Artiklis 8 on lubatud eesmärgid:

  • riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides;
  • korratuse või kuriteo ärahoidmiseks;
  • tervise või kõlbluse kaitseks või
  • kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

Iga kord, kui sekkumise toimumine kinnitust leiab, tuleb seda hinnata kolme küsimuse alusel.

  • Kas see on seadusega vastavuses?
  • Kas see järgib lubatud eesmärki?
  • Kas demokraatlikus ühiskonnas on selle eesmärgi täitmine vajalik, st ei ole ülemäärane, meelevaldne ega ebaõiglane?

Näide selle kohta, kuidas see toimib: kohtuasjas, mis puudutas isikuandmete kogumist ja säilitamist politsei poolt, süüdistati taotlejaid õigusrikkumistes ning võeti DNA-proovid ja sõrmejäljed. Hiljem nad kas mõisteti õigeks või loobuti süüdistustest, kuid proovid hoiti alles. Säilitamine oli ette nähtud seadusega ja järgis lubatud eesmärki, kuriteo ennetamist. Kuid Kohus leidis, et see ei vastanud mõõdupuule „vajalik demokraatlikus ühiskonnas“, kuna oli ebaproportsionaalne, nagu üldsäte, mis ei luba erandeid, kui inimesi kahtlustatakse õigusrikkumistes, kuid mõistetakse hiljem õigeks (S. and Marper v. the United Kingdom).

Ametnikud peavad küsima endilt samad küsimused, enne kui nad sekkuvad artikkel 8 õigustesse, veendumaks, et nad ei riku neid õigustamatult. See artikkel on üks kõige enam rikutavatest töötasandi tegevustega. Võimatu on hõlmata kõiki neid viise, kuidas seda on rakendatud. All järgnevad näited (lahendatud kohtuasjade põhjal) mõnede situatsioonide kohta, kus teatud ametnike rühmade ettevaatus on kõige vajalikum (NB! Need ei ole ammendavad.).

  • Politsei: kellegi kodu läbiotsimine; füüsiliste proovide või dokumentide võtmine ja säilitamine.
  • Julgeolekuteenistus: isiku telefoni pealtkuulamine; nende koju või tööruumidesse salamikrofoni panemine, andmete säilitamine.
  • Vanglaametnikud: vangide kirjavahetuse, eriti advokaatide või kohtutega, jälgimine või sellesse sekkumine; külastajate läbiotsimine narkootikumide jne leidmiseks; külastusõigustesse sekkumine; sanktsioonide kehtestamine töötavatele vangidele.
  • Registripidajad: piirangute rakendamine nime valikul või muutmisel; isikuandmeid sisaldavate dokumentide muutmine pärast soomuutmist.
  • Sotsiaaltöötajad: laste hooldada võtmine; nende kasulapseks või adopteerimiseks andmine (vajadus informeerida bioloogilist vanemat (bioloogilisi vanemaid) ja nendega konsulteerida, vältida viivitusi, mis põhjustavad pöördumatuid muudatusi suhetes jne); lapse ja tema vanema kontaktile kaasa aitamine, kellele ei ole antud hooldusõigust.
  • Kohaliku omavalitsuse ametnikud: planeerimisseaduste rakendamine, mis mõjutab inimeste kodusid ja perekonnaelu; kaabeltelevisiooni salvestuse avalik kasutamine, kui isiku identiteedi võib paljastada; tehase haldamine, mis võib põhjustada saastet müra või mürgiste heitmete tõttu (nt prügikäitlustööd).
  • Praktiseerivad meditsiinitöötajad: informeeritud nõusolekut nõudev ravi.
  • Immigratsiooniametnikud: potentsiaalsete väljasaadetavate juhtumitega tegelemine (nt illegaalsed üleajaviibijad, süüdimõistetud kurjategijad nende karistuse lõppedes), kellel on riigis perekondlikud sidemed.

Ülal kirjeldatud ei ole situatsioonid, kus artikkel 8 tingimata takistaks kõnealust tegevust, vaid sellised, kus on vajalik ettevaatus, et tagada õigustatus ja proportsionaalsus. Paljudel juhtudel võib ametnikel olla vaja kontrollida, et saadud on vajalik kohtulik luba.

Download the abstract