Riigiametnike informeerimiseks riigi Euroopa inimõiguste konventsiooni kohastest kohustustest

Käesoleva töövahendi eesmärgiks on pakkuda Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „konventsioon“) lepinguosaliste riikide ametnikele informatsiooni ja praktilisi juhtnööre, et austada nende inimeste konventsiooni kohaseid õigusi, kellega nad tegelevad, täita riikide konventsioonile vastavaid kohustusi ja sellega nii palju kui võimalik vältida konventsiooni rikkumisi.

Kellele on see töövahend mõeldud

Töövahend on esmajoones mõeldud õigussüsteemis  töötavatele ametnikele ja neile, kes vastutavad seaduse jõustamise või isikuvabaduse äravõtmise eest. Spetsiifiliselt hõlmab see (kuid ei piirdu sellega) politseid, vanglaametnikke, immigratsiooniametnikke ja töötajaid kinnistes psühhiaatriaasutustes või muudes asutustes, mis kannavad hoolt haavatavate isikute eest.

Laiemalt on töövahend mõeldud ka kõigile ametnikele, kes suhtlevad avalikkusega viisil, mis tõstatab potentsiaalseid konventsiooni kohaseid teemasid, näiteks sotsiaaltöötajad, registripidajad ja litsentsiametite ametnikud.

See ei ole mõeldud kohtunikele, advokaatidele või kõrgematele riigiteenistujatele, vaid neile, kes on „eesliinil“. See ei eelda eelnevaid juriidilisi teadmisi.

Töövahendi kasutamine

  • Ülevaade konventsiooni ja selle protokollidega antud õigustest ning riigi vastavatest kohustustest järjekorras, nagu sätted esinevad. (NB! Nagu ülal märgitud, ei ole kõik riigid kõigi protokollide lepinguosalised, III osa avaldab  avaldamise hetkel kehtiva situatsiooni selle kohta, kes on milleks kohustunud.) Neid sätteid, mis kõige sagedamini esinevad ametnike töös, kellele see töövahend on koostatud, on käsitletud detailsemalt kui neid, mis esinevad harva. Töövahendi eesmärgiks ei ole hõlmata kõiki potentsiaalseid teemasid, nagu seda teeks juriidiline käsiraamat; see kontsentreerub valikuliselt kõige olulisematele ja sagedasti kohatavamatele.
  • Küsimused ja kontrollnimekirjad, mis toovad esile punktid, mille üle järele mõelda, et aidata ametnikel otsustada, kas potentsiaalne probleem konventsiooni kohaselt tekib, lisaks nooldiagramm.

Konventsioon ja kuidas see toimib

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (kasutades konventsiooni ametlikku nime) on rahvusvaheline leping Euroopa Nõukogu (mitte segi ajada Euroopa Liiduga) liikmesriikide (praegu 47) vahel. Euroopa Nõukogu loodi pärast teist maailmasõda rahvusvahelise organisatsioonina demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi edendamiseks. Konventsioon võeti vastu 1950. aastal.

Riigid on kohustatud täitma konventsiooni kohustusi, kui nad saavad ratifitseerimisega selle pooleks. Kõik liikmesriigid on konventsiooni ratifitseerinud.

Konventsiooni juurde kuulub palju valikulisi protokolle, mis täiendavad selle sätteid, ühendades konventsiooniga tagatud olulised õigused. Liikmesriigid võivad valida, kas aktsepteerida valikulisi protokolle, neid ratifitseerides, ja mitte kõik riigid ei ole kõiki valikulisi protokolle heaks kiitnud. Te peaksite kontrollima, millised valikulised protokollid on ratifitseerinud teie riik, Euroopa Nõukogu Lepingu kantselei veebilehelt.

Please note: We invite you to send us any suggestions that may improve the content or the presentation of this website. Please feel free to fill in this information on the contact form provided for this purpose.

 

 

 

Tagasi Protokoll nr. 4

Võlavangistuse keelamine (artikkel 1)

 „Kelleltki ei või võtta vabadust üksnes sel alusel, et ta ei suuda täita oma lepingujärgseid kohustusi.“

 Sõna „üksnes“ on oluline: artikkel ei keela vangistust, kui juhtumis esineb lisaelement nagu pettus või kuritahtlik hooletus. Artikkel hoiab ära vangistuse, kui põhjuseks on ainult suutmatus maksta lepingujärgset võlga või täita muud lepingujärgset kohustust.

Liikumisvabadus (artikkel 2)

See sisaldab kahte õigust:

  • 1. igal riigi territooriumil seaduslikult viibival isikul on õigus seal vabalt liikuda ja elukohta valida;
  • 2. igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, kaasa arvatud kodumaalt.

Piirangud nendele õigustele on lubatud sarnaselt konventsiooni artiklites 8-11 esitatud tingimustele, st:

  • · kui see on seadusega kooskõlas;
  • · kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas kindlate eesmärkide saavutamiseks, nimelt:
  • · riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või avaliku korra huvides; kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

„Igaüks“ hõlmab ka mittekodanikke, nagu konventsiooni artiklis 1.

Piirangud vabale liikumisele ei ole sedavõrd tõsised kui konventsiooni artiklis 5 käsitletud vabaduse võtmine. Need piirangud võivad hõlmata näiteks koduaresti, liikumiskeelde, vangistust teatud linnas või piirkonnas või keeldu sinna siseneda ja kohustust regulaarselt võimudele aru anda. Selliste piirangute määramise vastuvõetavaks põhjuseks võib olla oht, et kahtlusalune põgeneb välismaale või avaldab riigisaladusi või kohtub kuritegelike partneritega (nt maffia).

Kõik piirangud peavad olema proportsionaalsed taotletava lubatud eesmärgiga. Mitme rikkumiseks peetud juhtumi puhul oldi aastaid jätkatud algselt õigustatud liikumispiirangutega, kui need olid oma põhjendatuse juba kaotanud (Labita v. Italy).

Vaba liikumise piirangud on tavaliselt määratud kohtute poolt, kuid neid rakendab politsei, kes peab hoolikalt jälgima, kas algne põhjendus jätkuvalt kehtib.

Kodanike väljasaatmise keelamine (artikkel 3)

See on absoluutne ja tingimusteta õigus, mis keelab ükskõik millise isiku sunniviisilise väljasaatmise riigist, mille kodanik ta on.

Väljasaatmine ei hõlma isiku väljaandmist teisele riigile. See toimub olukorras, kus isik peab  jäädavalt lahkuma riigi territooriumilt, mille kodanik ta on, jätmata talle võimalust hiljem naasta. Isiku „kodaniku“ staatus sõltub selle sätte täitmise situatsioonis antud riigi seadustest.

Välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine (artikkel 4)

See välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keeld on absoluutne ja tingimusteta.

„Väljasaatmine“ tähendab sama, mis artikli 3 puhul. Rühma väljasaatmine ei ole „kollektiivne“, kui võimud on mõistlikult ja objektiivselt iga gruppi kuuluva isiku juhtumit uurinud.

Download the abstract

  • Diminuer la taille du texte
  • Augmenter la taille du texte
  • Imprimer la page