Riigiametnike informeerimiseks riigi Euroopa inimõiguste konventsiooni kohastest kohustustest

Käesoleva töövahendi eesmärgiks on pakkuda Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „konventsioon“) lepinguosaliste riikide ametnikele informatsiooni ja praktilisi juhtnööre, et austada nende inimeste konventsiooni kohaseid õigusi, kellega nad tegelevad, täita riikide konventsioonile vastavaid kohustusi ja sellega nii palju kui võimalik vältida konventsiooni rikkumisi.

Kellele on see töövahend mõeldud

Töövahend on esmajoones mõeldud õigussüsteemis  töötavatele ametnikele ja neile, kes vastutavad seaduse jõustamise või isikuvabaduse äravõtmise eest. Spetsiifiliselt hõlmab see (kuid ei piirdu sellega) politseid, vanglaametnikke, immigratsiooniametnikke ja töötajaid kinnistes psühhiaatriaasutustes või muudes asutustes, mis kannavad hoolt haavatavate isikute eest.

Laiemalt on töövahend mõeldud ka kõigile ametnikele, kes suhtlevad avalikkusega viisil, mis tõstatab potentsiaalseid konventsiooni kohaseid teemasid, näiteks sotsiaaltöötajad, registripidajad ja litsentsiametite ametnikud.

See ei ole mõeldud kohtunikele, advokaatidele või kõrgematele riigiteenistujatele, vaid neile, kes on „eesliinil“. See ei eelda eelnevaid juriidilisi teadmisi.

Töövahendi kasutamine

  • Ülevaade konventsiooni ja selle protokollidega antud õigustest ning riigi vastavatest kohustustest järjekorras, nagu sätted esinevad. (NB! Nagu ülal märgitud, ei ole kõik riigid kõigi protokollide lepinguosalised, III osa avaldab  avaldamise hetkel kehtiva situatsiooni selle kohta, kes on milleks kohustunud.) Neid sätteid, mis kõige sagedamini esinevad ametnike töös, kellele see töövahend on koostatud, on käsitletud detailsemalt kui neid, mis esinevad harva. Töövahendi eesmärgiks ei ole hõlmata kõiki potentsiaalseid teemasid, nagu seda teeks juriidiline käsiraamat; see kontsentreerub valikuliselt kõige olulisematele ja sagedasti kohatavamatele.
  • Küsimused ja kontrollnimekirjad, mis toovad esile punktid, mille üle järele mõelda, et aidata ametnikel otsustada, kas potentsiaalne probleem konventsiooni kohaselt tekib, lisaks nooldiagramm.

Konventsioon ja kuidas see toimib

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (kasutades konventsiooni ametlikku nime) on rahvusvaheline leping Euroopa Nõukogu (mitte segi ajada Euroopa Liiduga) liikmesriikide (praegu 47) vahel. Euroopa Nõukogu loodi pärast teist maailmasõda rahvusvahelise organisatsioonina demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi edendamiseks. Konventsioon võeti vastu 1950. aastal.

Riigid on kohustatud täitma konventsiooni kohustusi, kui nad saavad ratifitseerimisega selle pooleks. Kõik liikmesriigid on konventsiooni ratifitseerinud.

Konventsiooni juurde kuulub palju valikulisi protokolle, mis täiendavad selle sätteid, ühendades konventsiooniga tagatud olulised õigused. Liikmesriigid võivad valida, kas aktsepteerida valikulisi protokolle, neid ratifitseerides, ja mitte kõik riigid ei ole kõiki valikulisi protokolle heaks kiitnud. Te peaksite kontrollima, millised valikulised protokollid on ratifitseerinud teie riik, Euroopa Nõukogu Lepingu kantselei veebilehelt.

Please note: We invite you to send us any suggestions that may improve the content or the presentation of this website. Please feel free to fill in this information on the contact form provided for this purpose.

 

 

 

Tagasi Õigus elule

Artikli 2 punkt 1 ütleb, et “ Igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu… ” Sellele järgneb erand surmanuhtluse kohta, mis ei puuduta riike, mis on lepinguosalised protokollis nr. 6 (mis on selle kaotanud, välja arvatud, kui riigi seadus näeb seda ette sõja ajal) või protokollis nr. 13 (mis on selle täielikult kaotanud). Punktis 2 sätestatakse kolm piiratud erandit tahtlikult elu võtmise keelamisele.

Kohus on leidnud, et riikide ja nende esindajate positiivne kohustus kaitsta elu nõuab ennetavaid abinõusid paljudes olukordades, näiteks:

  • et kaitsta kedagi teiste vägivalla eest, kuid ainult siis, kui võimud teavad või oleksid pidanud teadma reaalsest ja vahetust ohust ja neil ei õnnestunud selle vältimiseks teha kõike, mida põhjendatult võiks eeldada. Näiteks rikuti seda kohustust, kui eeluurimisvangistuses vangi tappis tema kongikaaslane,  vägivaldse ja vaimuhaiguse minevikuga teine vang (Edwards v. the United Kingdom). See võib päevakorrale kerkida ka juhul, kui tegemist on korduva koduvägivallaga;
  • et efektiivselt kaitsta teie kontrolli all oleva isiku elu;
  • et kaitsta kedagi enesevigastamise eest, näiteks juhul, kui kinnipeetutest teatakse, et nad on suitsiidiriskis;
  • et kaitsta ohtlike tööstuslike asukohtade läheduses elavaid  inimesi, näiteks surmav plahvatus, mis toimus prügimäel, millest teati, et see kujutab endast kasutusriski (Öneryıldız v. Turkey), või kaitsta prognoositavate looduskatastroofide eest.

Seega ei tähenda kohustus kaitsta elu mitte ainult seaduste kehtestamist, nt ebaseadusliku tapmise kriminaliseerimist. See laieneb tunnistajate ja informaatorite kaitsmisele ja neile, kes põgenevad vanglatest, kinnipidamiskeskustest, hooldekodudest ja psühhiaatriaasutustest, mis kaitsevaid oma hoolealuseid teiste või enda surmava vigastamise eest.

Surmava jõu kasutamine riigi esindajate poolt: punktis 2 sätestatakse piiratud olukorrad, kus surmava jõu kasutamine ei ole kohustuse rikkumine mitte võtta tahtlikult elu. Need on:

  • a) inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest;
  • b) seaduslikul vahistamisel või seaduslikult kinni peetud isiku põgenemise vältimiseks;
  • c) seaduslikel toimingutel rahutuste või mässu mahasurumiseks.

Need on ammendavad erandid, mitte näited. Riik peab vastama väga kõrgetele kriteeriumidele, enne kui võtab tarvitusele surmava jõu: see peab olema absoluutselt hädavajalik ühe või enama lubatud eesmärgi saavutamiseks ja rangelt selle eesmärgiga proportsioonis. Ei piisa üksikisiku õiguse tasakaalustamisest avaliku huviga. Seega näiteks läks viiekümne lasu tulistamine kahtlustatava terroristi maja tormijooksuga vallutamise ajal asjaga seotud politseiametnike jaoks kaugelt üle õigustatud enesekaitse piiri (Gül v. Turkey, 2000).

Protseduuriline kohustus uurida surmasid: Kohus oma pretsedendiõigusega on selle kohustuse juurutanud. Võimud peavad uurimise algatama automaatselt. See tuleb läbi viia koheselt, efektiivselt ja avalikult ning sõltumatult organist, mis kasutas asjassepuutuvat surmavat jõudu. Uurimine on nõutav ka siis, kui surm on eraisikute tegude tulemus. Vastutuse sellise uurimise eest võtab tavaliselt kõrgem tasand, kuid töötasandil hõivatud ametnikud peavad valmistuma selliseks võimaluseks. Näiteks säilitades saadud informatsiooni, mis osutab elu ohustamisele, või suitsiidiriskide jälgimise detailid vangistuses jne. Samuti peavad nad täielikult ja ausalt tegema koostööd igasuguse uurimisega, mis vastasel juhul ei pruugi küündida standarditeni, mida konventsioon nõuab.

Õigus elule võib tekkida ka väljasaatmise ja väljaandmise juhtumitel, kui isik saadetakse riiki, kus on reaalne oht, et temast saab surmanuhtluse objekt. Otsused välja saata või välja anda teevad tavaliselt kohtud või ministrid, kuid immigratsiooniametnikud ja teised asjaga seotud peavad olema sellest võimalusest teadlikud ja küsima nõu, enne kui saadavad potentsiaalse immigrandi teise riiki, kus nad võivad sellisesse ohtu sattuda.

PROTOKOLLID nr. 6 JA 13

Surmanuhtluse kaotamine

Protokoll nr. 6 kaotab surmanuhtluse rahuajal, aga lubab riikidel selle rakendamist sõja või sõjaohu ajal. Protokoll nr. 13 läheb sammukese kaugemale ja kaotab selle täielikult.

Download the abstract

  • Diminuer la taille du texte
  • Augmenter la taille du texte
  • Imprimer la page