See on protseduuriline säte, mis garanteerib igale isikule, valitsusvälisele organisatsioonile või inimrühmale, kes väidavad, et nad on käesolevas konventsioonis ja selle juurde kuuluvates protokollides sätestatud õiguste rikkumise ohvriks, õiguse Kohtule avalduse esitamiseks. “Iga isik” hõlmab ka vaimuhaigeid ja alaealisi. See artikkel on siin välja toodud, sest sisaldab olulist kohustust riikidel „mitte mingil viisil takistada selle õiguse tõhusat kasutamist“. See on eriti tähtis oma vabaduse kaotanud isikute puhul. Neile ei tohiks olla seatud ühtegi tõket, mis takistaks neid oma avaldust Kohtusse andmast.
Kohus võib kaebealusele riigile määrata ajutised meetmed, säilitamaks kehtivat seisundit, kaasa arvatud kaebaja võimet tõhusalt kasutada individuaalkaebuse õigust, kuniks Kohus juhtumi üle otsustab. Kohus teeb seda vaid siis, kui on oht, et meedet kasutusele võtmata riskitakse tõsise ja parandamatu kahjuga. Ajutised meetmed on seega sarnased riiklike kohtute korraldustega. Riikidel on tavaliselt kohustus neile kuuletuda. Kõige rohkem määratakse neid meetmeid, kui kaebaja vaidlustab riigist väljasaatmise või väljaandmise selle alusel, et teda ootaks sihtriigis väärkohtlemine. Kui riik ei rakenda Kohtu poolt määratud ajutist meedet, näiteks saates isiku sellegi poolest teise riiki, siis võib juhtum küündida artikkel 34 rikkumiseni.
