Artikkel 11 garanteerib kaks õigust tegutseda koos kaasinimestega.
Kogunemiste vabadus kätkeb endas eraviisilisi koosolekuid, marsse, protsessioone, demonstratsioone ja istumisstreike. Eesmärgid võivad olla poliitilised, usulised või vaimsed, sotsiaalsed või muud eesmärgid; eesmärgile piire ei ole seatud, kuid kogunemine peab olema rahumeelne. Juhuslik vägivald ei tähenda seda, et kogunemine kaotaks õiguse kaitsele, juhul kui sellel ei ole hävitavat eesmärki.
Positiivsed kohustused: riigi kohuseks on kaitsta neid, kes realiseerivad oma õigust rahumeelsele kogunemisele, kontrademonstrantide vägivalla eest. Ühe kohtuasja puhul oli politsei moodustanud salga, hoidmaks rivaalitsevaid demonstrante üksteisest emal, kuid sellel ei õnnestunud takistada füüsilist rünnakut ja vara kahjustamist. Kohus leidis, et nad ei ole teinud piisavalt, võimaldamaks seaduslikku demonstratsiooni rahumeelselt jätkata (United Macedonian Organisation Ilinden and Ivanov v. Bulgaria).
Kogunemiste piirangud või keelud nõuavad õigustamist punkti 2 kohaselt, mida üldisel kujul on selgitatud ülal, nõudes, et piirangud oleksid (i) seadusega ette nähtud, (ii) lubatud eesmärgiga ja (iii) vajalikud demokraatlikus ühiskonnas, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad (vt punkte 73-75 ülal). Lubatud eesmärgid on:
- riigi julgeolek või ühiskondlik turvalisus;
- korratuste või kuritegude ärahoidmine;
- tervise ja kõlbluse kaitsmine ;
- kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitsmine.
Võimudel on oluline valikuvabadus selle hindamisel, kas kavatsetav kogunemine kujutab mingit ohtu ühiskondlikule turvalisusele jne, mis võiks õigustada sekkumist, kuid eelduseks peab olema, et rahumeelne kogunemine on lubatud. Eelneva teavitamise või volitamise nõudmine ei ole rikkumine, kuid loa andmisest keeldumine on sekkumine, mis nõuab õigustamist punkti 2 rangete standardite alusel. Rikkumine võib eksisteerida isegi juhul, kui kogunemised jätkuvad keelamist trotsides (Baczkowski v. Poland).
Võimud peavad olema ettevaatlikud, et piirangud oleksid mittediskrimineerivad. Asjaolu, et organisaatoriteks on ebapopulaarne üksikisikute grupp, ei ole piisav põhjus nende kogunemise takistamiseks. Seega juhtumil, kus evangeelsele kirikule ei antud luba pidada teenistust pargis, kuna see võis põhjustada piirkonna enamusreligiooni järgijate rahulolematust, oli tegemist rikkumisega. Võimude rolliks sellistes olukordades pidi olema „pluralism, sallivus ja tolerantsus“. Samad põhimõtted kehtivad ka etniliste või poliitiliste vähemusgruppide või teiste vähemuste nagu lesbid, geid, biseksuaalid ja transseksuaalid (LGBT) puhul, kes soovivad korraldada marsse ja demonstratsioone.
Kuna otsused, kas lubada demonstratsioone jne, on tavalisel politsei teha, on see säte väga oluline. Võtmeks on tavaliselt vägivallaoht, olgu tahtlik või mitte. See olemasolu võib piiranguid õigustada; selle puudumine tähendab, et piirangute õigustatavus on väga ebatõenäoline.
Ühingute moodustamise vabadus on õigus liituda teistega, et moodustada organisatsioone, mis järgivad kollektiivselt ühiseid eesmärke. Spetsiifiliselt hõlmab see õigus moodustada ametiühinguid liikmete huvide kaitseks. Sarnaselt ametiühingutele on eriti olulised kaks ühingute liiki – poliitilised parteid ja usuorganisatsioonid.
Keelde või piiranguid poliitilistele parteidele on raske õigustada. Kohus on rõhutanud, et parteide mitmekesisus on demokraatliku ühiskonna jaoks oluline ja nõuab veenvaid ja sundivaid põhjuseid keeluks. Asjaolu, et partei programm soovis vaidlustada riigi elanikkonna ühe osa olukorra, ei teinud vastuvõetavaks selle keelustamist territoriaalse terviklikkuse ähvardamise tõttu (United Communist Party of Turkey and others v. Turkey). Samasugused kaalutlused kehtivad, kui keeldutakse registreerimisest poliitilise parteina, mis toimib nagu keeld.
Usurühmituste puhul loob artikkel 11 loetuna koos artikliga 9 ootuse, et usklikud saavad liituda vabalt, ilma riigi sekkumiseta. Nagu poliitiliste parteide puhul, on ka siin neutraalsuse ja erapooletuse kohustus. Ilma hea põhjenduseta kiriku ümberregistreerimisest keeldumine pärast seadusemuudatust oli artikkel 11 rikkumine (Moscow Branch of the Salvation Army v. Russia).
Ametiühingutel on õigus kollektiivselt läbirääkimisi pidada ja sõlmida kollektiivlepinguid (Demir and Baykara v. Turkey). Kohus on piiranguid streikidele käsitlenud sekkumisena ühingute moodustamise vabadusse, mida riik peab õigustama punkti 2 alusel. Punkti 2 spetsiifilise erandiga võib artikli 11 õiguste teostamist piirata sõjaväe, politsei või riigiadministratsiooni liikmetele. Iga sellist piirangut analüüsib Kohus rangelt.
Enamikel ühingute moodustamise juhtumitel kaevatakse riigi seaduste või kõrgemate ametnike või kohtute tegevuse peale. Kuid politsei ja registriametnikud, kes tegelevad tulevaste või olemasolevate ühingutega, eriti ametiühingute ja poliitiliste parteide ja usuorganisatsioonidega, peavad olema teadlikud erapoolikuse kohustusest ja vajadusest õigustada piiranguid sundivate põhjustega.
