Juhised

1. Kui osalejad saabuvad, ärge tervitage neid ega pöörake neile tähelepanu. Ärge öelge midagi selle kohta, mis edasi hakkab saama.
2. Oodake pärast tunni ettenähtud algusaega veel mõned minutid ning siis jagage osalejatele välja varjupaigataotlused ja pliiatsid.
3. Öelge neile ainult, et neil on vormi täitmiseks viis minutit aega.

Ignoreerige küsimusi ja vastuvaidlemist. Kui peate suhtlema, rääkige võõrkeeles (või väljamõeldud keeles) ja kasutage žeste. Suhelge minimaalselt. Pidage meeles, et pagulaste probleemid ei puutu teisse; teie töö on jagada vormid välja ning need pärast kokku korjata.

4. Tervitage kõiki hilinejaid tõredalt (näiteks: „Te jäite hiljaks. Võtke see vorm ja täike ära. Teil on ainult mõni minut aega.”)
5. Kui viis minutit on läbi, koguge vormid kokku, vältides naeratamist ja isiklikku kontakti.
6. Hüüdke välja mõni täidetud vormil olev nimi ja paluge sel isikul enda juurde tulla. Vaadake vormi ja mõelge välja mingi põhjus, miks taotlus sobimatuks tunnistada, näiteks: „Te ei vastanud 8. küsimusele” või „Vaatan, et te olete 6. küsimuse vastuseks märkinud „ei”. Taotlus tagasi lükatud.” Öelge ette tulnud osalejale, et ta läheks tagasi. Ärge alustage vestlust. Võtke kohe ette järgmine isik. 

7. Korrake seda veel mitme inimesega. Te ei pea kõiki taotlusi läbi vaatama. Jätkake ainult seni, kuni osalejad saavad aru, mis toimub.
8. Seejärel väljuge rollist ja algatage arutelu äsja toimunu üle. 

Analüüs ja hindamine

Alustuseks küsige, kuidas osalejad ennast harjutuse ajal tundsid, seejärel rääkige sellest, mis toimus, mida keegi õppis ning kuidas see seostub inimõigustega.

• Mis tunne oli osalejatel täita arusaamatut vormi?
• Kui tõepärane oli see imiteering tegeliku varjupaigataotleja olukorraga võrreldes?
• Kas teie arvates koheldakse meie riigis varjupaika taotlevaid pagulasi õiglaselt? Miks? Kui ei, siis miks mitte?
• Mis tagajärjed võivad kaasneda sellega, kui kellegi varjupaigataotlus tagasi lükatakse?
• Kas osalejad on olnud olukorras, kus nad on pidanud suhtlema mõne kohaliku ametniku, näiteks politseiniku või piletikontrolöriga, kelle keelt nad ei oska? Mis tundeid see tekitas?
• Milliseid inimõigusi see harjutus puudutab?
• Millised võimalused on varjupaigataotlejatel enda kaitsmiseks, kui nende õigusi rikutakse?
• Kui palju varjupaigataotlejaid meie riigis on? Kas meie riik võtab vastu õiglasel arvul varjupaigataotlejaid?
• Milliseid õigusi ei saa varjupaigataotlejad meie riigis teostada? 

Nõuandeid korraldajatele

Selle harjutuse korraldamine on suhteliselt lihtne. Teie põhiülesanne on olla kindlalt oma rollis: tõsine, karm ja bürokraatlik. Varjupaigataotlejate saatus ei huvita teid; teie ülesanne on teha oma tööd. Mõte on selles, et paljud inimesed ei taha oma riiki pagulasi vastu võtta. Immigratsiooniametnikele on antud korraldus pagulasi kontrollida ning lubada riiki ainult need, kellel on olemas isikut tõendav dokument ja kes on taotlusvormi õigesti täitnud. Tihti valdavad pagulased halvasti teise riigi keelt ning neil on raskusi vormi täitmisega. Lisaks on nad kurnatud ja emotsionaalsed. Neil on raske mõista, mis toimub, kui suur osa nende taotlusi tagasi lükatakse, ilma et nad saaksid aru selle põhjustest.

Siin kasutatud varjupaigataotlus on kreoolkeeles. Kreoolkeelteks nimetatakse keeli, mis on tekkinud erinevat keelt rääkivate inimeste kokkupuutel. Tulemuseks on segakeel. Näiteks Jamaica kreool sisaldab valdavalt ingliskeelseid sõnu, mida hääldatakse murdepäraselt ja kasutatakse Lääne-Aafrika grammatikareeglite kohaselt. Maailmas on mitmeid kreoolkeeli, näiteks Haitil, Dominikaani Vabariigis ja mõnedel Vaikse ja India ookeani saartel, nagu Paapua Uus-Guinea ja Seišellid. Käesolevas harjutuses on kreoolkeelt kasutatud seetõttu, et suhteliselt vähesed eurooplased oskavad seda. Kui teie rühmas on mõni seda kreoolkeelt valdav osaleja, võite paluda temal mängida piirivalve- või immigratsiooniametniku rolli.

Soovitusi jätkutegevusteks

Kui tahate käsitleda argumente, mille alusel keeldutakse pagulasi riiki lubamast, võite kaaluda harjutust  "Kas ma võin siseneda?" .

Paljudel Euroopasse tulevate varjupaigataotlejatel on raskusi lõimumisega, sest nad on saanud päritoluriigis väga vähe haridust. Kui rühm tahaks saada rohkem teavet maailmas valitseva haridusliku ebavõrdsuse kohta, võite kasutada harjutust  "Haridus kõigile”.

Ideid tegutsemiseks

Koguge teavet selle kohta, kuidas täpselt on korraldatud teie riigi piirile saabuvate varjupaigataotlejatega tegelemine. Kus ja millal peavad nad täitma esimese taotlusvormi? Kas neil on algusest peale õigus tõlki kasutada? Otsige teavet valitsuse ametlikult veebisaidilt, kutsuge oma tööst rääkima mõni immigratsiooniametnik ning vestelge varjupaigataotlejatega, et saada teada nende nägemust olukorrast, süsteemi õiglusest ning läbi elatud raskustest, eriti seoses taotlusvormi täitmisega. Kogutud teavet saab kasutada pagulaste teadlikkuse tõstmise kampaaniates, edastada migratsiooniametile või näiteks ÜRO pagulaste ülemvoliniku ametile või Amnesty International’ile.

Kõige rohkem vajavad kaitset lapsed, eriti kui nad taotlevad varjupaika ilma vanema või perekonda kuuluva täiskasvanuta. Uurige välja, kuidas tegeletakse piiril saatjata alaealistega ning kas on mingeid praktilisi võimalusi, kuidas te saaksite neid aidata, näiteks abistada dokumentide tõlkimisel või hakata nende eestkostjaks.

Lisateave

Pagulased
Üldmõistena tähendab „pagulane” inimest, kes põgeneb oma riigist ja otsib turvalist varjupaika. Täpses juriidilises tähenduses on see isik, kelle puhul on ametlikult tunnustatud, et ta vajab kaitset 1951. aasta Genfi konventsiooni alusel. „Varjupaigataotleja” on isik, kes taotleb oma pagulaseseisundi ametlikku tunnustamist. Täpsed sõnaseletused on esitatud sõnastikus ning täiendavaid selgitusi ja teavet võib leida harjutuse  "Kas ma võin siseneda?"juures olevast lisateabe alapunktist.

Järgmine teave pärineb Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogult (European Council on Refugees and Exiles, ECRE),  www.ecre.org.

Pagulase võimalus kaitset saada sõltub suurel määral menetlusest, mida kasutatakse varjupaigataotluse läbivaatamiseks. Isegi väga veenvalt põhjendatud taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks võidakse tagasi lükata, kui seda täielikult ja õiglaselt läbi ei vaadata. Piirivalve- ja immigratsiooniasutused peavad mõistma, et varjupaigataotlejate vastuvõtmine on kohustuslik ning neile tuleb tagada õigusabi- ja tõlketeenused.

2005. aasta 1. detsembril jõustus Euroopa Liidu varjupaigamenetluse direktiiv, milles sätestatakse pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuded. Selles käsitletakse selliseid küsimusi nagu juurdepääs menetlustele (sh piirkontrollimenetlustele), kinnipidamine, taotluste läbivaatamine, küsitlemine ja õigusabi. Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu arvates ei taga direktiiv varjupaigataotluste täielikku ja õiglast läbivaatamist. Näiteks võimaldab direktiiv teostada selliseid piirikontrollimenetlusi, mis ei vasta direktiivi endaga ette nähtud põhimõtetele ja tagatistele. Direktiivi muudeti 2009. aastal, et varjupaigamenetluste süsteemi kogu Euroopas rohkem ühtlustada.

 Varjupaika taotlevad lapsed
Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik kirjutas 20. aprillil 2010: „Meie kohus on neid lapsi (saatjata alaealisi) kaitsta. Peamine on see, et neil on õigus kaitsele. Seega ei peaks esimene samm olema nende automaatne tagasisaatmine, vaid pigem tuleks neile kiiresti määrata eestkostja, kes hakkaks nende huve kaitsma. See oleks parim kaitse nii inimkaubitsejate poolt toime pandavate kuritarvituste kui ka vastuvõtva riigi ametiisikute võimaliku hooletuse eest.”  https://www.coe.int/en/web/commissioner/home

Jaotusmaterjal

Lae alla PDF