Juhised

¹Tsitaadi autor on Laurel Lee, kellel diagnoositi 29-aastasena vähk. Vastupidiselt arstide prognoosile elas ta veel kakskümmend aastat, kasvatas üles kolm last, reisis ja kirjutas. Ta keeldus võtmast asju sellisena, nagu need olid, ja see andis talle inspiratsiooni. Mõnel muul juhul võiks selline käitumine olla rumal

1. Nimetage rühmas ajurünnaku korras inimesi, kes on ühiskonnas ebasoodsamas olukorras või tõrjutud, näiteks puudega inimesed ja kodutud.
2. Paluge igal osalejal valida välja üks selline isikute kategooria, mis neid rohkem huvitab, ning selgitage, et nende ülesanne on minna välja ja vaadelda ümbruskonda sellise inimese silmade läbi.
3. Rõhutage, et eesmärk ei ole rolli mängida, vaid lihtsalt kujutleda, kuidas näeks välja elu selle inimesena. Mis tunne oleks olla tema nahas? Näiteks kas nad saavad käia kõigis avalikes hoonetes? Kust nad leiba ostaksid (kui neil oleks selleks raha)? Kus nad elaksid?
4. Kui teil on kasutada prille, siis jagage need välja. Öelge osalejatele, et ümbruskonnas ringi käies peaksid nad nähtu dokumenteerimiseks tegema digikaamera või mobiiltelefoniga pilte. Leppige kokku aeg, millal kõik peavad tagasi jõudma.
5. Kui kõik on tagasi, paluge igal osalejal tõsta fotod arvutisse ning valida välja 2–4 pilti, mille võiks välja printida, suurele paberile paigutada ja seinale välja panna. Fotod peaksid olema ilma pildiallkirjata.
6. Kui kõik fotod on välja pandud, paluge kõigil ära arvata, millise tõrjutud ühiskonnagrupi probleeme igal pildil kujutatakse. Seejärel paluge osalejatel üksteise järel oma pilte tutvustada ja selgitada, miks neid huvitavad just valitud grupi liikmete probleemid. 

Analüüs ja hindamine

Alustuseks vaadake näitust ning siis küsige igalt osalejalt, mida nad kogesid ja nägid.

• Mis juhtus? Kas harjutus meeldis? Mille poolest? Miks mitte?
• Mis oli kõige üllatavam asi, mille te avastasite?
• Miks te valisite pildistamiseks just selle näite?
• Millised ettekujutused või stereotüübid teil olid valitud isikute kategooria kohta? Kuidas need mõjutasid seda, mida te harjutuse käigus tegite ja mida „otsustasite näha”?
• Kas harjutus aitas teil kuidagi tõrjutud isikuid paremini mõista? Kui jah, siis kuidas? Kui ei, siis miks mitte?
• Mida te enda kohta õppisite?

Minge edasi mõnede üldisemate küsimuste aruteluga.

• „Ma tean, et ma ei võta asju nii, nagu need on. Ma suhtun kõigesse nii, nagu ma ise olen.” Kuidas mõjutavad meie stereotüübid ja tõekspidamised seda, kuidas me ümbritsevat maailma näeme?
• Kust me saame teavet ebasoodsamas olukorras olevate ja tõrjutud inimeste kohta?
• Kui ohtlik on eeldada midagi mõne inimese kohta tema grupikuuluvuse põhjal?
• Kui ohtlik on teha üldistusi inimeste grupi kohta ainult ühe või kahe näite põhjal?
• Millised inimõigused kaitsevad otseselt neid ebasoodsamas olukorras olevaid või tõrjutud inimesi, kelle osalejad välja valisid?
• Mil moel nende inimeste õigusi kõige sagedamini rikutakse?
• Kui lihtne neil on oma õigusi teostada?
• Kes peaks vastutama selle eest, et nende õigusi ei rikuta või et neil on võimalik oma õigusi teostada? 

Nõuandeid korraldajale

Harjutust saab kasutada sissejuhatava harjutuse või põhiharjutusena. Näiteks koolituspäeval võimaldab see inimestel vahepeal puhata ja värsket õhku hingata või siis saab selle kavandada täiendava tegevusena osalejate vabal ajal.

Juhistes soovitatakse, et iga osaleja töötaks iseseisvalt, kuid harjutuse võib läbi viia ka väikestes rühmades. Sellised korralduslikud valikud sõltuvad eelkõige praktilistest kaalutlustest, nagu rühma suurus ja olemasolevate kaamerate arv. Arvestage, et osalejatel kulub oma piltide tutvustamiseks aega ning seega tuleks igaühe näidatavate piltide arvu piirata vastavalt rühma suurusele.

Ühiskonnas ebasoodsamas olukorras olevad isikud on muu hulgas näiteks väikelastega üksikemad, pensionärid, immigrandid, ratastoolis isikud ning HIV/AIDSi põdevad inimesed. Tõrjutud inimrühmad on näiteks kodutud, illegaalsed immigrandid, kirjaoskamatud inimesed ja romad. Selliste rühmade liikmetel on ühiskonnas vähem võimalusi kui enamikul teistel. Kõik ebasoodsamas olukorras olevad ja tõrjutud inimesed on vaesed ning kannatavad eelarvamuste ja stereotüüpide tõttu. Sageli on nad mingil moel diskrimineeritud, näiteks puudub neil oma olukorra tõttu võimalus saada korralikku eluaset ja tööd.

Osalejatel on oluline mõista, et nad on paratamatult sunnitud vaatlema maailma läbi enda silmade ning üksnes kujutlema, mida võib tunda üks tõrjutud inimene. Nad peaksid arvestama, et läbi oma stereotüüpide või kaastunde võivad nad harjutuse käigus tugevdada moonutatud või ekslikke arvamusi.

Samuti peaksid nad teadma, et stereotüübid on (kasulikud) üldistused mõne inimrühma kohta, kuid neid tuleb kasutada ettevaatlikult, sest ka iga rühma liikmete vahel on suuri erinevusi ning üldistused ei kehti alati konkreetse inimese kohta. Lisateavet stereotüüpide kohta leiate diskrimineerimist ja sallimatust käsitlevast  taustateabe osast.

Variandid

Juhistes soovitatakse osalejatel töötada iseseisvalt, kuid harjutuse võib korraldada ka väikestes rühmades või kogu rühmaga koos olenevalt sellest, mitut kaamerat saab fotode tegemiseks kasutada.

Üksikplakatite tegemise asemel võib koostada kõigist piltidest näituse või slaidiesitluse pealkirjaga „Elu ühiskonna äärealal”.

Fotode tegemise asemel võite paluda, et osalejad jutustaksid väljamõeldud loo valitud isiku kohta või esitaksid pantomiimi.

Kui tahate, et osalejad paneksid ennast kellegi teise olukorda, võite anda osalejatele uued jalatsid ja uued prillid. Erinevates keeltes kasutatakse erinevaid väljendeid selle kohta, kui keegi kujutleb ennast mõne teise inimese rollis, ning vastavalt sellele võiks valida ka vahendid.

Eespool kirjeldatud variandis palutakse osalejatel kujutleda, kuidas võiks elada mõni ebasoodsamas olukorras olev või tõrjutud inimene, ning seejärel vaadelda maailma läbi tema silmade. Teine variant oleks minna välja, vaadelda ning seejärel luua sellisest inimesest kujutletav pilt. Selgitage, et tavaliselt on meil kogu aeg kiire ja me üldiselt ei pööra teistele inimestele eriti tähelepanu. Nüüd aga on osalejate ülesanne olla väga tähelepanelik. Öelge osalejatele, et nad peavad minema linna ning valima viie minuti jooksul kellegi, keda jälgida. Rõhutage, et seda tuleks teha diskreetselt, valmistamata jälgitavale piinlikkust. Jälgida võib igaühte, kes tundub „huvitav”. Soovitavalt peaks sellise inimese elu olema võimalikult erinev jälgija enda omast. Öelge osalejatele, et nad peaksid meelde jätma oma esimese mulje sellest inimesest ja põhjuse, miks nad otsustasid just teda jälgida. Siis peaksid nad sellel inimesel järel käima ning teda hoolikalt vaatlema, püüdes kujutleda, kes ta on, ning luua endale pilti tema elust.

• Mis ta nimi võiks olla?
• Kui vana ta on?
• Millega ta tegeleb?
• Kuhu ta läheb?
• Kus ta elab?
• Kas tal on partner või perekond või on ta vallaline?
• Kas ta käib tööl? Mis tööd ta teeb? Või on ta hoopis töötu?
• Mis võiks talle rõõmu pakkuda?
• Kas tal on hobisid? Mis need võiks olla?
• Mida talle meeldib süüa ja juua?

Leppige kokku, et näiteks 30 minuti pärast tulevad kõik tagasi, et nähtust rääkida. Nad võivad oma jälgitava elust lihtsalt rääkida või näitlikustada seda sõnade ja piltidega.

Võite kasutada harjutuses  „Astu samm ette” loetletud rolle. See sobib nii selle harjutuse sissejuhatuseks kui ka jätkutegevuseks.

Soovitusi jätkutegevusteks

Harjutus „Astu samm ette”  võimaldab tunnetada, kuidas ebavõrdsed võimalused mõjutavad inimeste elu.
Harjutuses „Kahe linna lugu” saate lähemalt uurida, kuidas sotsiaalhoolekande rahastamisel tehtavad valikud mõjutavad kogukonna elu.
PTõrjutud olukorrast väljumiseks vajavad inimesed korraliku palgaga tööd. Selle leidmine võib olla raske, näiteks puudega inimeste või sisserändajate jaoks. Mõnede selliste probleemidega saate lähemalt tutvuda harjutuses „Tahan töötada” .

Ideid tegutsemiseks

Viige harjutus läbi pereliikmete, sõprade või töökaaslastega ning algatage arutelu inimõiguste teemal.

Samuti võite kontrollida, kas teie arvamused tõrjutud inimeste kohta peavad paika, korraldades nendega kohtumise näiteks elava raamatukogu projekti raames või külastades näiteks kodutute varjupaika või pagulaste vastuvõtukeskust. Teine võimalus on võtta ühendust tõrjutud isikutega töötava noorsoo- või sotsiaaltöötajaga ning kutsuda ta rääkima selliste inimeste igapäevaelust.

Lisateave

Selles harjutuses peame „ebasoodsamas olukorras olevate” inimeste all silmas neid üksikisikuid või inimrühmi, kes ei suuda ennast üleval pidada ega endaga toime tulla ning vajavad äraelamiseks rahalist abi. See tähendab, et nad on vaesed. Sellised inimesed võivad olla näiteks üksikemad, sisserändajad või puudega isikud. Inimesed satuvad „ebasoodsamasse olukorda” seetõttu, et ühiskonna enamuse käitumine soodustab seda. Sellised inimesed on ebasoodsamas olukorras, kuna neil on ühiskonna enamusega võrreldes halvem ligipääs tervishoiule, haridusele, teabele ja töökohtadele. Ebasoodsamas olukorras olevatel inimestel võib olla ka vähene iseseisvuse, motiveerituse, vastutuse ja enesest lugupidamise tunne. Toimetulekut võib takistada vajalike ressursside puudumine, näiteks puuduvad töökohad, kapital või füüsilise puudega isikute raskused ühistranspordi kasutamisel. Teine takistus on teatud võimaluste kättesaamatus: kõrge hind, halb ehitusprojekt, suur vahemaa, vähene teavitamine või ühiskonna üldine suhtumine. Mõni ressurss võib olla kättesaamatu ka seepärast, et teatud rühm peab seda ebameeldivaks või maitsetuks või see on vastuolus nende väärtushinnangutega. Ebasoodsamas olukorras olevad isikud võivad, aga ei pruugi, kuuluda ühtlasi ka tõrjutud isikute hulka.

„Tõrjutuse” all peame silmas üldisemat olukorda ühiskonnas, mitte seda, et keegi isikuid teatud aladelt välja tõrjuks. Sisuliselt tähendab tõrjutus seda, et inimestel ei ole võimalik ühiskonnaelus osaleda. Tõrjutud inimeste hulka kuuluvad näiteks vangid, kodutud, ravimatu vaimuhaigusega patsiendid ja teatud rahvusrühmad (romad). Nii ei pruugi kodutul olla võimalust valimistel hääletada, sest tal puudub elukoha aadress. See tähendab, et ta ei saa oma elu puudutavate otsuste tegemisel kaasa rääkida ning jääb ühiskonnast kõrvale, kuna ta ei saa mõjutada seda, kes pääseb valitsema või milliseid teenuseid talle osutatakse. Teine näide puudutab kirjaoskamatuid isikuid, kes muutuvad heidikuks seetõttu, et nad ei suuda täita abitaotlusi ega kirjutada tööavaldusi.

Teadmiseks
Harjutuse aluseks on harjutus, mis töötati välja ja mida katsetati koolituskursusel „Inimõigustealane haridus ja mitteametlikkus: vabas õhkkonnas käitumine inimõiguste perspektiivist”,  ühendus Intercultura, Dinan, Prantsusmaa, mai 2009. Harjutuse variandi aluseks olid projektis Blast Theory/Rider Spoke saadud kogemused . http://www.blasttheory.co.uk

Elava raamatukogu idee sai alguse 2000. aastal Taanis ning hiljem on seda tutvustanud Euroopa Nõukogu oma väljaandes „Don’t judge a book by its cover!” (Ära hinda raamatut kaane järgi). Elav raamatukogu toimib täpselt samuti nagu tavaline raamatukogu: lugejad tulevad ja „laenutavad” teatud ajaks raamatu. Pärast lugemist tagastavad nad selle raamatukogule ja võivad soovi korral laenata järgmise raamatu. On ainult üks erinevus: elava raamatukogu raamatud on inimesed, kes saavad lugejatega vahetult dialoogi astuda. Elava raamatukogu raamatud on inimesed, kes esindavad sageli eelarvamuste ja stereotüüpidega kokku puutuvad inimgruppe ning võivad kergesti langeda diskrimineerimise või sotsiaalse tõrjutuse ohvriks.

Täiendava materjalina ebasoodsa olukorra kirjeldamise ja sotsiaalsete vastumeetmete kohta soovitame lugeda: What is a “Disadvantaged Group?”, Steven E. Mayer, Ph.D, www.effectivecommunities.com/articles