Juhised

1. osa

1. Lugege lehe „Kui saabub homme” esimene osa rühmale ette. Kui olete lõpetanud, andke osalejatele umbes viis minutit, et meenutada kõlanud teksti põhisisu ja see oma sõnadega üles kirjutada. Seejärel paluge osalejatel oma pabereid kõrvalistujaga vahetada, lugeda läbi üksteise kokkuvõtted ja anda tagasisidest.
2. Kutsuge mõned vabatahtlikud rühma ette oma kokkuvõtteid ette lugema ning arutage eri versioonide erinevuste üle: kas mõned inimesed mäletasid rohkem üksikasju kui teised? Kes keegi lisas loole midagi, mida algses tekstis ei olnud?
3. Küsige osalejatelt, mis mõtteid see lugu tekitas. Kes võiks olla jutustaja? Mis võiks olla eellugu?

2. osa

4. Lugege ette ajaleheväljavõte ja Nanoni jutustuse teine osa.
5. Nüüd paluge paaridel saadud uus teave 10–15 minuti jooksul läbi arutada. Jagage neile lehe „Kui saabub homme” eksemplarid, et nad saaksid vajadusel teksti uuesti üle vaadata.
6. Seejärel paluge osalejatel mõelda järgmistele küsimustele. 

• Kas nende arvamus Dwightist või Nanonist muutus, kui nad said teada, et tegemist oli surmamõistetutega? Kuidas? Miks?
• Mida Dwight võis mõelda oma sõnadega: „Kui mõistad teisi hukka nii, nagu süsteem sind on hukka mõistnud, ei ole sa sugugi parem kui need, kes sind surmale määrasid.” Kas olete temaga nõus?

8. Avage üldine arutelu, küsides paaridelt tagasisidet nende küsimuste kohta. 

Analüüs ja hindamine

Harjutust saab kasutada mitmete oluliste ja huvitavate teemade sissejuhatuseks, millest saab edasi arendada uusi harjutusi või arutelusid. Siiski võiks analüüsi osas püsida nende teemade piires, mis on rühma sõnavõttudest juba läbi käinud, mitte alustada täiesti uute teemade käsitlemist (vt ka nõuandeid korraldajatele).

• Kas see harjutus õpetas sulle midagi sinu enda kohta? Kas see pani sind ümber hindama oma varasemaid arvamusi või tõekspidamisi?
• Mida taheti teie arvates selle harjutusega näitlikustada? Kas see eesmärk õnnestus või kui ei õnnestunud, siis miks mitte?
• Kas see harjutus ütles midagi olulist seoses õigusega elule? Mida? Kas arutelu käigus tõstatate veel mingite õigustega seotud küsimusi?

Märkige tõstatatud küsimused edaspidiseks kasutamiseks suurele paberilehele või märkmetahvlile.

Nõuandeid korraldajatele

Esimeses arutelus (pärast esimese osa ettelugemist) tuleks vältida igasuguseid vihjeid sellele, millises olukorras need kaks meest olid. Püüdke välja selgitada, milline mulje osalejatele neist inimestest jäi, kuid ärge andke mõista, et sellel võib olla mingi eriline põhjus. Nii saavad osalejad mõelda mõlema mehe inimlikule küljele, teadmata midagi nende olukorrast või minevikust.

Osalejate kirjutatud kokkuvõtete vahetamine esimese osa lõpus aitab neil näha, kuidas eri inimesed võivad tajuda ja mäletada täpselt ühesugust teavet. Tasub rõhutada, et sellest ei peaks jääma osalejatele muljet kui teadmiste kontrollist ning keegi ei peaks oma kokkuvõtte sisu häbenema. Pigem on see võimalus esile tuua erinevaid vaatenurki. Püüdke küsida kommentaare osalejatelt, kelle kokkuvõte erines tunduvalt tema paarilise omast. Küsige, miks see võis nii olla. Miks näiteks mõned inimesed mäletasid teatud infokilde, mille teised välja jätsid?

Tõenäoliselt tõstatatakse harjutuse käigus liiga palju küsimusi, et neid saaks ühes tunnis läbi arutada. Seetõttu tuleks hoida arutelu soovitatud teemade piires ning vältida seda, et inimesed satuksid liialt hoogu näiteks surmanuhtluse üle väitlemisega. Püüdke hoida arutelu kahe põhiteema juures.

1. Millisel määral meie, riik, inimesed üldiselt kalduvad inimeste üle otsustama selle põhjal, mida nad (meie arvates) on teinud? Tõenäoliselt pidas Dwight silmas seda, kui ta rääkis teiste hukkamõistmisest samal viisil, nagu riik on teda (ja Nanoni) hukka mõistnud. Sisuliselt on riik nad inimkonna seast välja arvanud mõne nende (arvatavasti) minevikus toime pandud teo põhjal.
2. Isegi nn „paadunud kurjategijatel” on alles nende olemuslik inimlikkus, mis ei avaldu ainult Dwighti mainitud hoolimises ja kaastundes, vaid ka pettumuses ja masenduses, mida vangistus Nanoni kirjelduse järgi tekitab. 

Kui arutelu jõuab eluõiguse teemani, püüdke vältida liigset keskendumist praktilistele argumentidele surmanuhtluse poolt või vastu. Suunake arutelu pigem küsimusele, kas neil kahel inimesel on endiselt õigus elule – ja kui mitte, siis kuidas saab inimene selle õiguse kaotada. Kas üldse kellelgi saab olla õigus seda õigust inimeselt ära võtta, isegi kui too on kuriteo toime pannud?

Soovitusi jätkutegevusteks

Laulud on läbi aegade olnud võimsaks vahendiks inimeste võitluses oma õiguste eest. Rühm võib tahta kuulata mõnda vabadusest või õiglusest rääkivat laulu või ise mõne sellise kirjutada.

Võite neile näidata ka mõnda teemakohast filmi. Meie soovitused:

• „Surmamõistetu” (Dead Man Walking), lavastaja Tim Robbins (1995). See Ameerika film räägib nunn Heleni ja surmamõistetud vangi vahel tekkinud sõprusest.
• „Dekaloog V: sina ei tohi tappa”, lavastaja Krzysztof Kieślowski (1988). Peategelane on 20-aastane noormees, kes paneb toime kohutava mõrva, kuid kelle riik hukkab samavõrd barbaarselt. Filmi mõte on, et elu tuleb alati austada ja keegi ei vääri tapmist. 

Soovi korral võite rühmas osaliselt või tervenisti ette lugeda või ette kanda Jessica Blanki ja Erik Jenseni näidendi (theexonerated.com) (Õigeksmõistetud). Näidendis esitatakse minavormis monolooge ning kohtus ja vanglas aset leidvaid stseene, mis jutustavad loo kuuest vaprast inimesest, kes jäid ebaõiglaselt Ameerika kohtusüsteemi hammaste vahele ning kellel õnnestus sellest olukorrast eluga välja tulla.

Tegelege edasi harjutuse käigus tõstatatud teemadega. Korraldage ametlik väitlus või kasutage meetodit "Valimiskampaania". Allpool on esitatud mõned ideed võimalike teemade kohta.

• Karistamine: millist eesmärki täidab kurjategijate luku taha panek ja/või nende hukkamine? Kas seda tehakse põhiliselt ühiskonna kaitsmiseks, kurjategijate käitumise muutmiseks või kättemaksuks?
• Surmanuhtlus: surmanuhtluse poolt ja vastu rääkivad argumendid.
• Riikliku julgeoleku ja isiku turvalisuse vahekord: millised piirangud peaksid kehtima selle suhtes, kuidas riik tohib kohelda kõige hullemaid kurjategijaid või terroriste? Kas näiteks isiku piinamine on õigustatud riikliku julgeoleku huvides? 

Võite valmistada ette teadlikkuse tõstmise projekti, mis tegeleb surmanuhtlusega laste õiguste aspektist. Mitmes riigis on võimalik ka lapsi surma mõista ja hukata. Kasutage internetiotsingus väljendit „death row kids”, et leida selle kohta lisateavet ja vaadata youtube.com avaldatud videot.

Ideid tegutsemiseks

Külastage Kanada surmanuhtluse vastase koalitsiooni veebisaiti (www.ccadp.org) ja lugege sealt veel vangide kirjutatud tekste. Seejärel kirjutage kiri mõnele surmamõistetule (sama veebisait sisaldab teavet kirjasõbraks hakkamise kohta; samuti võite ühendust võtta Amnesty International’i kohaliku bürooga).

Lugege viimaseid uudiseid Nanon Williamsi kohta aadressil  www.nawisa.ch ning otsustage, kuidas tahaksite talle toetust avaldada.

Lisateave

Euroopa Nõukogu liikmeks saamise eeldus on surmanuhtluse kaotamine. Organisatsiooni liikmesriikide territooriumil ei ole alates 1997. aastast aset leidnud ühtegi hukkamist.

2009 oli esimene aasta, kui kuskil Euroopas ei hukatud ühtegi inimest, kuid 2010. aasta märtsis pandi Valgevenes taas toime kaks hukkamist.

Teavet selle kohta, millised riigid on ühinenud surmanuhtlust keelustavate lepetega, võite leida Amnesty International’i veebisaidilt www.amnesty.org.

Amnesty 2002. aastal avaldatud aruandest „Lapsed ja surmanuhtlus: alates 1990. aastast maailmas toimunud hukkamised” ilmneb, et Ameerika Ühendriigid olid tabeli tipus selles arvestuses, mis puudutab alla 18 aasta vanusena kuriteo toime pannud noorte meeste hukkamisi. Seal pandi toime 18 hukkamist. Pakistanis hukati üks nooruk, kes oli kuriteo sooritamise ajal alles 13-aastane.

Inimõigusteorganisatsiooni Human Rights Watch andmetel on pärast 2004. aastat alaealisi õiguserikkujaid teadaolevalt hukanud ainult Iraan, Sudaan, Hiina ja Pakistan. Sudaan pani toime kaks sellist hukkamist 2005. aastal, Hiina hukkas ühe alaealise kurjategija 2004. aastal ja Pakistan ühe 2006. aastal. Seevastu Iraanis on teadaolevalt hukatud 2004. aastal vähemalt kolm, 2005. aastal kaheksa ja 2006. aastal neli alaealist. Absoluutarvudes viiakse Iraanist rohkem hukkamisi täide veel ainult Hiinas. Aastane hukkamiste suhtarv ühe elaniku kohta on kõige suurem Iraanis (www.hrw.org, juuni 2007).

Jaotusmaterjal

Lae alla PDF

Kui saabub homme, Nanon Williams 

1. osa
Alles järgmisel päeval pärast Dwight Adananduse surma mõistsin ma, et elu ei ole enam kunagi endine ega selline, nagu ma sooviksin. Oli talve algus ning kui ma veel pikali olles mõtlesin sõbrale, kellel oli alati aega naeratuseks ka kõige tühjematel päevadel, tundsin sügavat valu. Tõusin pikkamööda üles, võtsin ukse alt ajalehe ja nägin seal tema lugu. Lugesin seda, teades, et ma ei näe teda enam kunagi, ja tundsin, otsekui torkaks keegi üha uuesti ja uuesti mu südamesse nööpnõelu. Mäletan, kuidas ta aeg-ajalt hoovi tuiskas ja juba eemalt hüüdis: „Mis teoksil, poisu?” Mina muidugi vaatasin esmalt enda ümber, jõllitasin talle vastu ja torisesin: „Keda sa, mees, siin poisuks nimetad?” Siis puhkesime mõlemad naerma, sest mõistagi olin mina kõige noorem inimene selles plokis. Sellistele hetkedele mõtlemine tekitab minus nüüd sügavat kurbust, sest hoov ei ole enam kunagi nii kutsuv kui koos Dwightiga, kes seal mu näolt vihakurde kustutas. Aastate möödudes olen õppinud uusi mooduseid, kuidas aega surnuks lüüa, kuid loodetavasti aitavad need mul saada ühel päeval paremaks inimeseks nagu Dwight. Nõrkusehetkedel mõtlen alati sellele, mida Dwight oleks teinud. „Pea meeles, et süsteem saab sulle hinge pugeda ainult siis, kui sa seda lubad,” oleks ta mulle öelnud. „Tee oma jumalaga rahu, hakka oma elu elama nii hästi kui oskad ja õpi seda hindama.” Siis oleks ta jätkanud: „Poisu, ma ei tea, miks sa siin oled, aga ma tean, et sinu koht ei ole siin…”

2. osa
„… Tegelikult ei ole kellegi koht siin, surmamõistetute seas. Muidugi on vägistajaid, inimröövijaid, röövleid, lapsepilastajaid ja sadiste, kellel pole sinust sooja ega külma. Kuid on ka hoolivaid ja kaastundlikke inimesi, kes on teinud neidsamu tegusid, kuid on leidnud võimaluse muutuda – ma tahan, et sa seda alati meeles peaksid,” ütles ta mulle mõned nädalad enne hukkamist. „See on vähim, mida sa peaksid meelde jätma. Kui mõistad teisi hukka nii, nagu süsteem sind on hukka mõistnud, ei ole sa sugugi parem kui need, kes sind surmale määrasid.” Kuulen neid sõnu praegu kõrvus kajamas ja mõtlen, miks mul küll nende tähenduse taipamine nii kaua võttis. Muidugi ma kuulsin, mida ta ütles, ja see tundus loogiline, kuid see oli veel kaugel nende sõnade tegeliku tähenduse taipamisest. Küllap ma olingi see poisu, kelleks ta mind nimetas, kuid tõde on alati valus, kui sa seda lõpuks nägema hakkad.
Ma tean, et vangistus on psühholoogilise piinamise vahend, mis kasvatab ängistustunnet kuni masenduseni, kuid ometi leidub üksikuid, kelle vaim ei murdu ja kes säilitavad tahte ikka jätkata. Olenemata neist tegudest, mille eest ta surma mõisteti, oli Dwightil tugev vaim ning sellega muutis ta ka teiste inimeste elusid, kes kõdunesid otsekui laibad süsteemi surnuaial. „Ma tean, et see ei ole lihtne, poisu,” oleks ta lausunud. „Aga keegi pole öelnud, et elu on lihtne. Võta iga päeva sellisena, nagu see on, ja kuni sa näed tee lõpus valgust, las see annab sulle jõudu,” olid tema viimased sõnad mulle, öeldud hüvastijätul läbi pisarate. Ma suudaks kuidagi lõpuni seletada, mida see minu jaoks tähendab. Arvatavasti ütles ta mulle need sõnad selleks, et ma leiaksin ise endale jõu, mis aitaks mind kanda läbi juba möödunud ja tõenäoliselt veel ees ootavate aastate. Ma ei ole kunagi lahti ütelnud oma põhimõtetest ega kõige tähtsamatest asjadest, nagu minu perekond. Seega on tõenäoline, et kui homme ükskord saabub, ootab mind seal armastus ja võimalus astuda sisse taeva väravast.Texase osariik mõistis Nanon Williamsi tahtlikus tapmises süüdistatuna surma 1992. aastal, kui ta oli 17-aastane. Ta ei tunnistanud end süüdi ja elas 13 aastat surmamõistete seas, kuni lõpuks USA ülemkohtu otsusega asjas Roper vs. Simmons, mis keelustas alaealiste hukkamise, muudeti tema karistus eluaegseks vangistuseks. Nanoni asja arutamist jätkatakse apellatsioonikohtutes, kellele on esitatud uusi tõendeid tema süütuse kohta.

Allikas: http://www.ccadp.org and www.nawisa.ch

Ajaleheväljavõte Huntsville, 2. oktoober 1997. Kolmapäeval hukati röövimises süüdi mõistetud Dwight Adanandus selle eest, et ta laskis maha San Antonio ärimehe, kes üheksa aasta eest püüdis teda takistada pangaröövi sündmuspaigalt põgenemast. 41-aastane Adanandus mõisteti surma 28. jaanuaril 1988. aastal San Antonio põhjaosas asuva panga fuajees toimunud rüseluse käigus Veronon Hanani tapmise eest lasuga rinda.