Juhised

1. Korraldage sissejuhatuseks ajurünnak, et nimetada teie kodukandis kõige sagedamini esinevaid vägivalla vorme. Kirjutage üles kõik osalejate pakutud variandid, aga ärge veel hakake neist ühtegi pikemalt arutama. Jätke märkmetahvel kõigile nähtavasse kohta.
2. Paluge osalejatel moodustada 2–6-liikmelised väikesed rühmad. Kokku peab olema vähemalt kolm rühma.
3. Jagage välja juhtumivaatluste koopiad ja „Rühmaarutelu juhised”.
4. Andke osalejatele viis minutit juhtumivaatluste läbilugemiseks. Rõhutage, et nad peavad oma arutelus keskenduma juhtumivaatlustele. Osalejad peaksid arvestama, et arutelud perevägivalla teemal võivad olla väga isiklikud ning kedagi ei tohi sundida avaldama oma elu kohta rohkem, kui ta ise tahab.
5. Andke osalejatele grupis töötamiseks tund aega.
6. Seejärel kogunege suurde rühma ning jätkake hindamise ja analüüsiga. 

Analüüs ja hindamine

Alustage lühikese analüüsiga sellest, kuidas rühmatöö õnnestus. Kas juhtumivaatlustes kirjeldatud sündmused oleks võinud aset leida ka meie linnas? Kui asjakohased olid küsimused? Kui rühmad töötasid erinevate juhtumivaatlustega, paluge rühmadel tutvustada oma analüüse erinevate kuritegude kohta. Seejärel rääkige selle teema olulisusest osalejate endi jaoks.

• Kui levinud on perevägivald meie kogukonnas ja riigis tervikuna?
• Milliseid inimõigusi see ohustab?
• Mis põhjustab perevägivalda?
• Miks esineb meeste vägivalda naiste vastu sagedamini kui naiste vägivalda meeste vastu?
• Kuidas saaks perevägivalda kaotada? Mida võiksid/peaksid tegema: 

- riigiasutused?

- kohalik kogukond?

- asjaosalised ise?

- sõbrad ja naabrid? 

• Arutlege erinevate vägivallavormide üle, mida on käsitletud. Vaadake uuesti algse ajurünnaku käigus koostatud nimekirja. Kas sinna tuleks midagi lisada? 

Küsige, kas keegi tahaks tõstatatud teemadega edasi töötada ning kuidas ta sooviks jätkata või konkreetselt tegutsema asuda.

Nõuandeid korraldajatele

Perevägivald ja väärkohtlemine ei tee inimeste vahel vahet. Seda juhtub nii heteroseksuaalsetes kui ka samasoolistes kooseludes. See ei küsi vanusest, rahvuslikust taustast ega rahalisest seisust. Kuigi sagedamini satuvad ohvriks naised, kogevad ka mehed ahistamist, eriti sõnalist ja emotsionaalset. Peresisese ahistamisega on tegemist juhul, kui üks lähisuhtes või abielus olev partner püüab teise üle domineerida ja teist kontrollida. Kui ahistamisega kaasneb ka füüsiline vägivald, nimetatakse seda perevägivallaks.

Enamikus vägivaldsetest intsidentidest on kannatajaks naine ning kuna need leiavad aset kodus, on ka harjutuse nimeks „Peresisesed asjad”. Mõnikord, kuigi harva, võib vägivallatsejaks siiski olla ka naine ja sellepärast oleme lisanud Hansu loo.

Selle harjutuse kavandamisel tuleks arvestada, et teema on tundlik ja osalejad võivad vajada anonüümsust/privaatsust (mõnel osalejal võib olla isiklikke kokkupuuteid perevägivallaga). Selgitage osalejatele, et kedagi ei tohi sundida avaldama oma elu kohta rohkem, kui ta ise tahab. Sõltuvalt osalejate vajadustest võite muuta mõne juhtumivaatluse üksikasju või kasutada nende asemel muid juhtumeid.

Meessoost osalejatel võib harjutuse või mõnede arutelupunktide suhtes tekkida tugev reaktsioon. Oluline on meeles pidada, et eesmärk ei ole panna mehi või poisse ennast teiste meeste tegude eest vastutavana tundma. Sellegipoolest väidavad mõned inimesed, et mehed on rõhuva patriarhaalse süsteemi osad ja aitavad kaasa selle püsimisele – selline väide võib anda alust huvitavaks aruteluks. Samuti võite lähemalt vaadelda naistevastase vägivalla otseseid ja kaudseid tagajärgi meeste endi jaoks.

Tunni lõpetamine vaikuseminutiga perevägivalla ohvrite mälestuseks oleks mõjukas lõppakord sellele harjutusele ning võib soodustada empaatia ja solidaarsustunde suurenemist.

Variandid

Mõned rühma liikmed võivad mõnda stseeni teistele etendada. Korraldaja katkestab aeg-ajalt etenduse ning palub pealtvaatajatel soovitada alternatiivseid käitumisviise, mis võiksid selles olukorras pinget leevendada ja aidata kaasa positiivsele lahendusele.

Soovitusi jätkutegevusteks

Rühm võiks ühendust võtta kohaliku politseiga, et uurida, kuidas nad käituvad, kui neid kutsutakse lahendama mõnd perevägivalla juhtumit. Teine võimalus on võtta ühendust lähima naisi abistava organisatsiooniga ning kutsuda nende esindaja tutvustama kohalikku olukorda ning sellega seotud fakte ja arve.

Veel üks teema, mis paljudes riikides on täielikult või peaaegu tabu, on seksuaalsus ja eriti homoseksuaalsus. Kui rühm tahaks neid küsimusi lähemalt vaadelda, võiks kaaluda harjutust "Räägime seksist".

Ideid tegutsemiseks

Võtke ühendust kohaliku naiste varjupaiga, teabekeskuse või naiste õiguste eest võitleva organisatsiooniga, et uurida, mida nad vajavad ja kuidas te saate neid aidata.

Lisateave

Kuigi ka naised võivad partnereid väärkohelda ning pikkamööda on hakatud tunnistama, et vägivalda esineb ka samasooliste suhetes, on ülekaalukalt suurim siiski selliste juhtumite arv, kus naised ja tüdrukud kannatavad meeste vägivalla all. Sel põhjusel võttis ÜRO Peaassamblee 1993. aastal vastu deklaratsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta. Selles on naiste vastu suunatud vägivald määratletud nii: „igasugune soolisel erinevusel põhinev vägivald, mille tulemuseks on või mis võib tõenäoliselt lõppeda füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahjustuse või kannatuse tekitamisega naistele, kaasa arvatud sellise tegevusega ähvardamine, sunniabinõude tarvitamine või vabadustest ilmajätmine, kas avaliku või eraelu sfääris”. See hõlmab muu hulgas perekonnas toimuvat füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda, nagu peksmine, leibkonna naissoost laste seksuaalne kuritarvitamine, kaasavaraga seotud vägivald, abielusisene vägistamine, naiste suguelundite ümberlõikamine ja teised naistele kahjulikud tavad, perevälist ja ekspluateerimisega seotud vägivalda, kogukonnas toimuvat füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda, nagu vägistamine, seksuaalne kuritarvitamine, seksuaalne ahistamine ja ähvardamine töökohas, õppeasutuses ja mujal, naistega kaubitsemine ja prostitutsioonile sundimine, samuti riigi poolt toime pandud või heaks kiidetud füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda kõikjal, kus seda esineb. 
Lisateavet naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni kohta võib leida 5. peatüki sotsiaalset sugu käsitlevast alaosast.

Perevägivald

Naiste inimõiguste rikkumine ei ole nähtus, mis juhtub ainult sõja ajal. See on miski, mis leiab aset eelkõige kodus. „Sellise vägivalla eraeluline iseloom on just see, mis on nii ajaloos kui ka kaasajal muutnud sekkumise ja selle vastu võitlemise nii raskeks.”

Uuringutest ilmneb järjekindlalt asjaolu, et naiste vigastamise, vägistamise või tapmise taga on märksa suurema tõenäosusega nende praegune või endine partner, mitte mõni muu isik.2 Lisaks naistele mõjutab perevägivald ka lapsi, eriti tüdrukuid ja neidusid.

Näitus „Vaikivad tunnistajad”

Selle harjutuse jaoks andis inspiratsiooni naiste õiguste ühingu NANE (Budapest, Ungari) poolt Budapesti Euroopa Noortekeskuses korraldatud näitus perevägivalla ja naisetappude kohta, mis sisaldas ka Eszteri ja Kati lugusid. Näitusega taheti tõsta üldsuse teadlikkust perevägivalla ja mõrvade vormidest ja julmusest, rääkides „vaikivate tunnistajate” ehk tapetud naiste lugusid.

Vaikivate tunnistajate näituse korraldamine võib olla väga praktiline ja tõhus võimalus, kuidas oma kogukonnas, linnas või piirkonnas perevägivalla probleemiga tegelema asuda. Saadaval on õpperaamatuid, kus kirjeldatakse „tunnistajate” valmistamise ja näituse korraldamise protsessi, sealhulgas raamat „Results”, mis räägib kampaania algaastatest Ameerika Ühendriikides ning sisaldab mitmeid lugusid, mida saaks näidetena kasutada. Kampaania veebiaadress on www.silentwitness.net. See sisaldab ka pikka nimekirja rahvusvahelistest kontaktisikutest, kes on selliseid näitusi juba korraldanud.

Euroopa esimene otseselt soopõhise vägivalla vastu suunatud seadus

22. detsembril 2004. aastal võttis Hispaania vastu soopõhise vägivalla vastu võitlemise tervikabinõude seaduse, milles nähakse ette erikohtute ja rehabilitatsioonikeskuste loomine, ohvriabi tõhustamine ning terve rida abinõusid ohustatud naiste kaitsmiseks.

ÜRO naistevastase vägivalla eriraportöör

2009. aasta juunis asutas ÜRO naistevastase vägivalla eriraportööri büroo. Esimene eriraportöör Rashida Manjoo esitas 2010. aastal inimõiguste nõukogule esimese temaatilise raporti, milles käsitletakse naistevastast vägivalda, selle põhjusi ja tagajärgi. Raport on leitav aadressil  www2.ohchr.org.

Täiendavad veebiressursid

• www.wave-network.org Euroopa vägivallavastane teabekeskus peab andmebaasi kogu Euroopas tegutsevatest naiste abistamise organisatsioonidest. 
• www.ewlcentreonviolence.org Euroopa naiste lobitöökeskuse veebisait. See sisaldab palju teavet naistevastase vägivalla kohta, sealhulgas riikide aruandeid. 
• www.whiteribbon.ca Valge lindi kampaania on „suurim meeste algatatud liikumine, et lõpetada meeste vägivald naiste vastu”. 
• www.europrofem.org Feminismi toetavate Euroopa meeste võrgustik EuroPRO-Fem koondab meesorganisatsioone ja meeste algatatud projekte eesmärgiga vähendada meeste domineerimist, vägivalda ja naiste rõhumist. 
• www.hotpeachpages.net Perevägivallaga tegelevate asutuste rahvusvaheline kataloog sisaldab teavet kõigi maailma riikide kohta. 
• www.unifem.org on ÜRO naiste arenguprogrammi veebisait, kust saab kasulikku teavet soo ja naistevastase vägivallaga seotud teemadel. 

Jaotusmaterjal

Lae alla PDF

1. juhtumivaatlus – Eszter

Mees alustas naisega tüli, süüdistades, et ta pole pesu pesnud, süüa teinud ega muid kodutöid teinud. Samal ajal ta aina peksis teda, lüües teda paljaste kätega pähe ja näkku. Ta tõmbas naise peast peotäie juukseid ja lõi teda jalgadega. Seejärel rebis ta naise ülakeha paljaks ja tõukas ta voodile, et teda edasi peksta.
Kõike seda nägi pealt nende 8-aastane tütar, kes anus meest, et too lõpetaks. Siis mees lõpetaski. Ta lükkas Eszteri voodist välja ja jäi magama.
Eszter suri samal ööl.

2. juhtumivaatlus – Kati

Kati üritas põgeneda oma peigmehe juurest, kes muutus üha vägivaldsemaks. Ta üüris teises linnas korteri, kuid mees jätkas talle helistamist ja tema ahistamist. Kati vaimne seisund halvenes.
Ühel päeval läks peigmees pärast tööd Katile vastu, et sundida teda tagasi kolima. Ta viis naise lähedal asuvasse metsa ja üritas teda džempriga kägistada. Järgmisel päeval rääkis Kati tööl kolleegidele, et mees võib ta ühel päeval surnuks kägistada.
Neli päeva hiljem oli peigmees natuke napsutanud. Taas ootas ta pärast tööd Katit ning kui naine välja tuli, hakkas teda peksma. Õhtul otsustas mees, et nad peaksid koos sugulastele külla sõitma. Teel jättis ta auto korduvalt seisma. Nähes mehe seisundit, oli Kati nõus temaga seksima, kuid mees oli liiga purjus.
Kati ütles peigmehele, et ei taha enam temaga koos olla. Seepeale sai mees väga vihaseks. Ta haaras pika nahkrihma ja kägistas naise surnuks. Siis vedas ta naise keha kraavi ja kattis puuokstega.

3. juhtumivaatlus – Maria

Maria oli 70-aastane. Ta mees oli 10 aasta eest surnud ning ta elas väikeses majas koos oma 40-aastase poja Philippe’iga. Poeg oli töötu ja kippus vahel liiga palju jooma. Maria teadis, et poeg varastas tema kotist raha, aga enamasti ta ei öelnud midagi, et mitte veel rohkem probleeme tekitada. Purjus Philippe võis muutuda väga vägivaldseks ning mõnikord pidi Maria ennast tema eest oma tuppa lukustama.Ühel päeval oli Philippe koju jõudes täiesti purjus ja sai pahaseks, et õhtusöök polnud valmis. Kui Maria pojale ütles, et ta on haige ja söögitegemiseks liiga väsinud, hakkas mees ruumis asju lõhkuma. Marial ei olnud aega ega jõudu põgeneda ning poeg viskas teda tooliga. Maria püüdis ennast kaitsta, aga kukkus ja lõi pea ära. Lärmi peale saabus kohale naaber, aga oli juba hilja. Maria suri koomas enne haiglasse jõudmist.

4. juhtumivaatlus – Leandro
Leandro oli 8-aastane. Ta elas väikeses korteris oma kolmeaastase õe, ema ja tema elukaaslase Janiga. Oma isa ei olnud Leandro kunagi näinud. Talle meeldis koolis käia, aga Jan talle ei meeldinud. Jan kippus olema vägivaldne ja peksis mõnikord Leandrot. Leandro tundis Jani ees suurt hirmu, ta magas halvasti ja kaotas söögiisu. Leandro õpetaja märkas seda ja tahtis vanematega kohtuda, sest talle näis, et Leandro õpib alla oma võimete, tal on raske keskenduda ning ta käitub mõnikord sõpradega vägivaldselt. Ema kohtuski õpetajaga, kuid ei öelnud midagi kodus valitseva olukorra kohta. Kodus rääkis ta Janile, mida õpetaja oli öelnud. Jan sai väga pahaseks ja peksis taas Leandrot, murdes sealjuures poisi käeluu. Haiglas ema valetas ja ütles, et Leandro kukkus.

5. juhtumivaatlus – Banaz

Banaz oli korduvalt püüdnud politseile teatada, et tema elu on ohus. Isa oli teda 2005. aasta detsembris rünnanud ja üritanud tappa. Ta oli väga hirmul ja läks politseisse. Uurijad aga ei võtnud tema ütlusi piisavalt tõsiselt
Banaz põgenes kodust, kuid pöördus hiljem tagasi pere juurde ja üritas jätkata oma salasuhet poiss-sõbraga, kuid mõlemat ähvardati seepeale surmaga, kui nad oma suhet ei lõpeta. Banazil soovitati jääda turvakodusse, kuid ta uskus, et on väljaspool ohtu, kuna ta ema oli kodus.
Banaz kadus 24. jaanuaril ning kolme kuu pärast leiti ühest aiast tema lagunenud surnukeha, mis oli kohvris maha maetud. Kohtus ütlesid Banazi isa ja onu, et nad olid tellinud neiu mõrva, kuna ta oli valesse mehesse armumisega perekonda häbistanud. Banaz oli kõigest 20-aastane.
http://news.bbc.co.uk/2/hi/6722699.stm; 11. juuni 2007

6. juhtumivaatlus – Amira

Amira oli 4-aastane, kui ta pere sõjast laastatud Somaaliast Euroopasse põgenes. Esimestel lapsepõlveaastatel näis, et seal on tema elu mõõtmatult parem.
Kui ta oli saanud 11-aastaseks, tegi ema ettepaneku minna külla Amira tädile, kus tüdruk saaks omavanuse täditütrega mängida. Kuid Amira ei teadnud, et ema ja tädi olid salaja Mogadishust kohale tellinud „lõikaja”, kes nende tütred ümber lõikaks. Nad uskusid, et ainult nii saavad tüdrukud tulevikus mehele.
Äkitselt haarasid ema ja tädi Amirast kinni. „Nad hoidsid mind pikali ja siis hakkas üks naine, keda ma varem kunagi polnud näinud, mind lõikama. Ma karjusin ja tädi surus oma käe tugevalt mulle suule,” ütles ta. „Luba, et keegi ei saa sellest jutust kunagi teada,” palus Amira. „Kui mu kogukonna rahvas sellest teada saab, ütlevad nad, et ma reetsin nad ja ma pean ära jooksma. Pealegi ma ei taha, et mu vanemad vangi pandaks.”
Artiklist http://www.dailymail.co.uk/femail/article-505796 3. jaanuar 2008 ja www.fgmnetwork.org

7. juhtumivaatlus – Denise

„Ma olen verepilastuse ohver; mu isa vägistas mu, kui ma olin 15-aastane. See polnud esimene ega viimane kord. Kuid seekord jäin ma rasedaks.
Ühel ööl hakkas mul väga paha ja vanemad viisid mu haiglasse. Vastuvõtuarst avastas, et lisaks ägedale gripile olin ma ka 19. nädalat rase. Arst teatas mulle, et ma olen rase, ja küsis, mida ma tahan teha. Valule ja süütundele vaatamata ma keeldusin abordist. Mu isa sattus pöörasesse raevu ja nõudis, et ma nõustuksin. Minu soovi tõttu keeldus arst aborti tegemast.
Isa nõudis, et leitaks teine aborditegija, ning ühe tunni jooksul oli see mees haiglas. Ma püüdsin uuringulaualt tõusta, aga ta palus kolmel õel mind kinni hoida, kuni ta mind laua külge sidus ning mulle lihaseid lõõgastavat rohtu süstis, et ma ei rabeleks. Ma karjusin edasi, et ma ei taha aborti. Ta ütles mulle: „Ole vait ja lõpeta see karjumine!” Lõpuks tehti mulle üldnarkoos.”
Lehelt www.humanlife.org

8. juhtumivaatlus – Hans

Antonia oli oma meest Hansu juba mitmeid aastaid ahistanud ja näägutanud. Kord ütles Antonia, et ajaks mehe hea meelega auto alla. Kord jälle süüdistas ta meest valelikult oma laste pilastamises. Naabrite kirjakasti ilmusid kirjad, milles Hansu süüdistati pedofiilias. Politsei ei uskunud süüdistusi, kuid kahtlustas, et kirjade taga võib olla Antonia.
Kolm aastat tagasi kolisid nad lahku ja veel aasta pärast lahutasid abielu.
Mõne kuu eest jälitas Antonia töölt koju suunduvat Hansu ning viskas teda petrooleumiga täidetud põleva vaasiga. Vaas ei süttinud, kuid uurijad leidsid hiljem maja ustelt ja seintelt petrooleumi.
Ühel päeval oli Hans koeraga jalutamas, kui tema juurde sörkis üks naine. Kõlas lask. Mees karjatas ja vaarus oma korterisse, naine kannul. Politsei ja arstid leidsid ta surevana söögitoa põrandalt. Arstid ei suutnud teda päästa. Kuul oli sisenenud mehe paremast õlast ja lõhkunud ta kopsud, jäädes pidama aordis.
Lehelt: http://www.seattlepi.com

Rühmaarutelu juhised

I - Kuriteo analüüs (20 minutit)
1. Mida te arvate loetud kuriteoülevaatest? 
2. Kus võidi selline kuritegu toime panna? Kas see oleks võinud juhtuda meie kandis? 
3. Miks see kuritegu juhtus? 
4. Kes seda saaks kuidagi põhjendada või õigustada? 
5. Kuidas oleks ohver saanud ennast kaitsta? 

II – Ülekanne oma ühiskonda (40 minutit) 
6. Kas teate või olete viimasel ajal kuulnud mõnes perevägivalla juhtumist? 
7. Kuidas perevägivald meie ühiskonnas avaldub? 
8. Mida saavad ohvrid teha, kui nad abi vajavad?
9. Kas politsei peaks vägivallast kuuldes sekkuma või tuleks sellist sekkumist pidada inimõigustega vastuolus olevaks sekkumiseks inimeste eraellu? 
10. Milliseid vahendeid saavad ohvrid sellistes olukordades kasutada? Millised vahendid on kuriteo toimepanija käsutuses? 
11. Kas olete kuulnud perevägivalla juhtumitest, kus ohvriks on mees? 
12. Loetlege mõned perevägivalla põhjused. 
13. Kuidas saaks perevägivalda ära hoida ja lõpetada? 
14. Mida võiksid/peaksid tegema: 
a. riigiasutused? 
b. kohalik kogukond? 
c. asjaosalised ise? 
d. sõbrad ja naabrid?